↑ Lugemisvara

Anarhismi klassikute mõtteid

Mihhail Bakunin: "Riiklus ja anarhia"

Allikas: Бакунин, М. А. Государственность и анархия (1873) - Бакунин, М. А. Избранные сочинения. Том 1. Петербург, 1919.

Rahval ei ole sellest sugugi kergem, kui piitsa, millega teda pekstakse, nimetatakse rahva piitsaks. lk 83

Ükski riik, millist demokraatlikku kuju ta ka ei võtaks, olgu või parim vabariik, olles rahvalik vaid vale mõttes, mida tuntakse rahvaesinduse nime all, ei suuda anda rahvale seda, mida vaja - oma huvide vabatahtlikku organiseerimist alt üles, ilma igasuguse sekkumise, hoolekande ja vägivallata ülevalt poolt. Iga riik - isegi kõige vabariiklikum ja kõige demokraatlikum, isegi hr Marxi poolt välja mõeldud pseudorahvalik riik, on olemuselt ei miski muu kui rahvamasside juhtimine ülevaltpoolt, intelligentse ning seetõttu privilegeeritud vähemuse poolt, kes mõistvat rahva huvisid paremini kui rahvas ise. Niisiis on rahva kirgede ja nõudmiste rahuldamine rikaste ja võimutsevate jaoks välistatud; seetõttu jääb ainult üks vahend - riiklik vägivald, ühesõnaga - riik, sest riik just nimelt tähendabki vägivalda, valitsemist vägivalla abil - kui võimalik, siis varjatud, kuid äärmisel juhul ka jõhkralt avaliku vägivalla abil. lk 90

Sakslased pole kunagi vajanud vabadust. Nad ei kujuta endale elu ettegi ilma valitsejata, st ilma neid käsutava kõrgema tahteta, raudse käeta. Mida tugevam on see käsi, seda uhkemad on sakslased ning seda lõbusamaks muutub nende elu. lk 219

Kui proletariaat saab valitsevaks seisuseks, siis tekib küsimus, kelle üle nad hakkavad valitsema? Tähendab, jääb veel mingi teine proletariaat, kes allub sellele uuele võimule. lk 295

Kui on riik, siis on paratamatult ka ülevõim ning järelikult ka orjus; riik on mõeldamatu ilma avaliku või varjatud orjuseta ning sellepärast me olemegi riigi vaenlased. lk 295

Ühelgi diktatuuril ei saa olla muud eesmärki kui ainult iseenda kindlustamine. Ta on võimeline rahvas sünnitama ja kasvatama vaid orjalikkust; vabaduse saab luua ainult vabaduse teel, st üldrahvaliku mässu ning töölisrahva vabatahtliku alt üles organiseerumise teel. lk 296

Pjotr Kropotkin: "Anarhismi kõlbelised alused"

Allikas: Кропоткин, П. А. Нравственные начала анархизма (1907) - Кропоткин, П. А. Этика: избранные труды. Москва, 1991.

Leida rahuldust oma vajadustele, vältida seda, mis on ebameeldiv - selline on elu seadus. Selles seisneb elu olemus. Ilma sellise rahulduse otsimiseta oleks elu võimatu. Organism laguneks, lakkaks olemast. Niisiis, milline ka poleks inimese tegu, millist teguviisi ta ka ei valiks, ta käitub alati nii ja mitte teisiti, alludes oma loomuse vajadusele. Nii kõige eemaletõukavam kui ka kõige suurepärasem tegu ning moraalselt indiferentne tegu on ühtmoodi antud hetke vajaduse tulemuseks. Inimene käitub nii ja mitte teisiti, sest leiab selles rahuldust või siis väldib (või arvab, et väldib) ebameeldivat aistingut. Selline on kindlakstehtud seaduspärasus. Selline on egoismi-teooria olemus. lk 288

Loomad - alates putukatest ja lõpetades inimesega - teavad suurepäraselt, mis on moraalselt hea ja mis on halb, ilma et nad vajaksid evangeeliumi või filosoofiat. Põhjus, miks nad seda teavad peitub jällegi nende loomupärastes vajadustes - nimelt neis rassi ellujäämiseks vajalikes tingimustes, mis omakorda viivad iga isendi jaoks suurima heaolu saavutamiseni. lk 291

Ei sipelgas, lind ega tshuktsh ole lugenud ei Kanti, kirikuisasid ega Moosese seadusi. Sellele vaatamata nad mõistavad, mis on moraalselt hea ja mis on halb. Kus see tuleb? Kui te mõtlete selle küsimuse üle, siis mõistate, et moraalselt heaks peetakse sipelgate, koopaoravate, kristlike usukuulutajate ja uskmatute kõlbluse õpetajate juures seda, mis kasulik liigi säilimiseks; moraalselt halvaks peetakse aga seda, mis on liigi jaoks kahjulik. lk 293

Me ei karda ütelda: "Tee, mis tahad,", sest oleme veendunud, et valdav hulk inimestest - sel määral, kuidas nad arenevad ja vabanevad vanadest ahelatest - hakkavad käituvad nii, nagu on parem ühiskonna jaoks; see on samasugune veendumus nagu usk, et laps hakkab kõndima püsti, mitte aga käpuli, sest ta on inimsoo liige. lk 305

Kui Spencer näeb ette aega, kus indiviidi heaolu ühtib liigi heaoluga, unustab ta ühe asja: et kui need kaks ei oleks juba ei oleks üks ja seesama, siis ei oleks võimalik olnud loomariigi evolutsioon. lk 315