↑ Lugemisvara

Francis Bacon

Francis Bacon (1561–1626) oli inglise filosoof, kes hindas tollast inimteadmiste seisu väga kurvaks. Keskaja filosoofia oli tema silmis täiesti kasutu targutamine.

Inimmõistuses on palju sellist, mis takistab tunnetamist. Tunnetust takistavaid inimõistuse iseärasusi nimetas Bacon iidoliteks (kr eidolon ‘kujutis, viirastus, iidol’) ning liigitas nad neljaks.

  1. Sugukonnaiidolid (ld idola tribus). Inimestele on omane eeldada looduses rohkem korrapära kui seal tegelikult on ning vaadelda loodust analoogsena inimesega, st omistada loodusele tahtmisi ja kavatsusi. Samuti on inimestele omane märgata ainult nende seisukohti kinnitavaid fakte ning jätta tähele panemata faktid, mis neile vastu räägivad.
  2. Koopaiidolid (ld idola specus). Iga inimene elab nagu koopas, mille seinadele langevaid varje ta peab tegelikeks asjadeks. Sellise kujundi laenas Bacon Platonilt. Iga inimene kogeb maailma sõltuvalt sellest, millise kasvatuse ta on saanud ning mida läbi elanud. Kõik see moodustabki kujundlikult öeldes koopa, mis takistab maailma adekvaatset tajumist.
  3. Turuiidolid (ld idola fori). Inimesed kasutavad suheldes ja arutledes sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel pole üldse tähendust. Sellisel juhul takistavad sõnad tunnetust ning inimene ongi turuiidoli kütkes.
  4. Teatri-iidolid (ld idola theatri). Inimesed suhtuvad ebakriitilisest neile meeldivatesse teooriatesse.

Sugukonna- ja koopaiidoleid ei ole võimalik täielikult inimmõistusest välja juurida, küll aga saab neid tundes nende mõju vähendada.

Baconi arvates pole põhjust imestada, et teadustes pole saavutatud mingit olulist edasiminekut, sest siiamaani ei ole keegi pidanud vajalikuks erilise avastamisteaduse väljatöötamist. Kõigi avastuste ja leiutiste eest, mis siiamaani on tehtud, võlgneme tänu juhusele, mitte aga sihikindlale uurimistööle. Dialektika (aristotellik loogika) ei ole seejuures mingit olulist rolli mänginud ega saagi mängida. Inimmõistusele tuleb anda sobivad tööriistad avastuste tegemiseks: intellekt üksi ei ole neiks suuteline. Sama lugu on näiteks ringjoone või sirge joonestamisega: kui me peaksime seda tegema palja käega, ei jõuaks me kunagi rahuldava tulemuseni – hoopis teine asi on aga teha seda sirkli või joonlauaga (st kasutades abivahendeid).

Teadlased on oma võimeid valesti rakendanud, sest nad ei tundnud õiget teed, mis suurendaks teadmisi. Nad on olnud kas empiirikud (kr empeiria ‘kogemus’) või dogmaatikud (kr dogma ‘arvamus, õpetus’) ehk ratsionalistid (ld ratio ‘mõistus’). Empiirikud ainult koguvad fakte, oskamata nendega midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad, kes ainult koguvad. Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes koovad võrku iseendas peituvast materjalist.

Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali – õietolmu – töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka teadlane: ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega – faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua “kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit”. 

Tunnetusmeetodiks, mida Bacon propageerib, on induktsioon (ld inductio ‘sissejuhtimine’) ehk üldistamine. Midagi sarnast on kasutatud ka enne, kuid tema arvates oskamatult. Nimelt ei uuritud kunagi piisavat hulka ning piisavalt mitmekesiseid fakte.

Teadmised ei ole eesmärgiks omaette – teadmised on jõud (ld scientia est potentia), mõjuvõim looduse üle. Kuid loodust saab alistada vaid talle alludes (ld natura parendo vincitur).

Kirjandus

  1. Bacon, F. Esseed. – Tekste poliitikateaduse klassikast. Tartu, 1990, lk 4–27.
  2. Durant, W. Lood filosoofia ajaloost. Tallinn, 1998.
  3. Meos, I. Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  4. Salumaa, E. Filosoofia ajalugu IV. Uusaja filosoofia II. Tallinn, 1997.
  5. Subbotin, A. Francis Bacon. Tallinn, 1980.

Interneti allikad

  1. Francis Bacon