↑ Lugemisvara

Auguste Comte

Prantsuse filosoof Auguste Comte (1798-1857) pani aluse positivismile (ld positivus 'positiivne'). Positivism hindab väga kõrgelt teadusi. Filosoofia ei ole teaduste kuningas, vaid hoopis teener; filosoofia uurimisaineks on teadus.

Kunagi  juurdlesid filosoofid kõige üle maailmas. XIX sajandiks oli aga kõrvuti filosoofiaga tekkinud terve rida teadusi ning uute teaduste kujunemine jätkub ka edaspidi. Positivismi seisukohalt on endine filosoofia kuningas Lear'i sarnane, kes jagas kogu oma varanduse lastele ning kes siis heideti kui kerjus tänavale: vana tüüpi filosoofidel pole pärast teaduste väljakujunemist enam midagi uurida. Uue ajastu jaoks on vaja ka uutmoodi filosoofiat, kuna vanamoodne filosoofia näib olevat vaid udujutu ajamine (olemuste ja printsiipide uurimine võib tõesti sellise mulje jätta).

Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'i (1806-1873) ja Herbert Spencer'it (1820-1903).

J. S. Mill iseloomustas Comte'i õpetust järgmiselt:

"Tõelise filosoofia juhtmõte on: me tunnetame vaid nähtusi ning isegi meie teadmised fenomenide kohta on vaid suhtelised, mitte aga absoluutsed. Me ei tea midagi olemustest ega sellest, mis tegelikult fakte esile kutsub. Me teame vaid faktide ajalise järgnevuse ja omavahelise sarnasuse suhteid. Need suhted on püsivad, st ühesuguste tingimuste korral alati ühed ja samad. Püsivaid sarnasusi nähtuste vahel ning püsivat ajalist järgnevust, mis ühendab nähtusi ajaliselt järgnevateks, nimetatakse nende nähtuste seadusteks. Nähtuste seadused – see on kõik, mida me teame nähtuste kohta. Nende loomus, nende alg-, tegev- ja sihtpõhjused jäävad meile tunnetamatuks."

Selline on positivistlik arusaam tunnetusest. Kui aga heita pilk inimmõtte ajalukku, siis on Comte’i arvates võimalik eristada kolme arenguetappi: teoloogilist, metafüüsilist ja positiivset.

Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite – vaimude, hingede, jumalate jne – tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatuteks, hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism).

Metafüüsilises staadiumis seletab mõistus nähtusi teatud olemustega, mis peituvat "nähtuste taga" ning kutsuvat esile nähtusi. Sellisteks olemusteks on peetud näiteks ideesid (Platon), vorme (Aristoteles), substantse (Descartes), "asja iseeneses" (Kant), mateeriat (materialistid).

Kogemuses on meile antud vaid konkreetsed majad, kivid, mäed, kuid me ei saa tajuda (kogeda) substantse, ideesid jms. Positivismi seisukohalt on jutud kõigest sellest, mis ei ole kogetav, väljamõeldis.

Positiivses staadiumis püüdleb mõistus täpsete teadmiste poole nähtuste kohta. Teaduse ülesandeks on jälgida ja kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses (st mida me tajume) ning avastada seaduspärasusi. Seadus on korduv seos või suhe nähtuste vahel. Seadustest lähtudes võime seletada üksikfakte ning näha ette tulevasi sündmusi. Comte kirjutas selle kohta nii:

"Niisiis seisneb tõeliselt positiivne mõtlemine eeskätt võimes näha, selleks, et ette näha, uurida seda, mis on, ning teha järeldusi selle kohta, mis toimub tulevikus."

Kuid seadused jäävad ikkagi vaid n-ö nähtumuse tasandile ning ei pretendeerigi infole asjade olemuse kohta. Loobutakse selliste probleemide uurimisest nagu: kuidas tekkis maailm?, milleks tekkis maailm?, sest neile ei saa kogemusele tuginedes vastust anda.

Mainitud kolme staadiumi ei läbi inimmõistus mitte kõigis valdkondades üheaegselt. Comte'i arvates seletavad inimesed (XIX sajandil) sotsiaalseid nähtusi ikka veel teoloogiliselt ja metafüüsiliselt, kuid nt astronoomia ja füüsika on jõudnud juba positiivse staadiumini. Ta klassifitseeris teadused järgmiselt:

  1. Matemaatika (siia kuuluvad aritmeetika, geomeetria ja mehaanika)
  2. Astronoomia
  3. Füüsika
  4. Keemia
  5. Bioloogia
  6. Sotsiaalne füüsika (sotsioloogia)

Selles teaduste klassifikatsioonis avalduvad kolm seaduspärasust:

Esiteks, iga järgnev teadus on keerukam eelnevast ning tugineb eelnevale. Astronoomia nt pole võimalik ilma matemaatikata jne.

Teiseks, nimekiri algab kõige abstraktsema teadusega ja lõpeb kõige konkreetsemaga.

Kolmandaks, nimekiri algab kõige vanema teadusega ja lõpeb kõige nooremaga. Astronoomia nt on väga vana teadus, st on juba ammu jõudnud positiivse staadiumini, sotsioloogia aga on täiesti uus teadus (just Comte ongi sotsioloogia kui teaduse rajaja ning talle nime andja).

Kirjandus

  1. Laosson, M. Comte. Uue ühiskonna prohvet. Tartu, 1939.
  2. Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000, lk 30–37.

Interneti allikad

  1. Auguste Comte