↑ Lugemisvara

Demokraatia ja selle kriitikud

[Käesolev kirjatükk on kahe teose refereering, vt Kasutatud kirjandust]

Sisukord

Demokraatia teooria ajalugu

Demokraatia idee on tänapäeval populaarne. Paljud poliitilised rezhiimid nimetavad endid demokraatlikeks või siis arvatakse, et esialgu ebademokraatlik valitsemine on vaid üheks staadiumiks teel absoluutse demokraatia poole. Demokraatia mõiste on muutunud niivõrd laialivalguvaks, et näib hõlmavat pea kõiki riike. Kuid termin, mis tähendab nii paljut, et tähenda tegelikult midagi.

Üheks põhjuseks, miks sõna demokraatia on tänapäeval nii laialivalguva tähendusega, on see, et selle sõna ajalugu on mitme tuhande aastane. See, mida peame demokraatiaks meie, ei ole see, mida pidasid demokraatiaks näiteks ateenlased. Segadust võib tekitada seegi, et nii tavalises kui ka filosoofilises keelekasutuses tähistab sõna demokraatia nii ideaali kui ka tegelikke riigikordi, mis ideaalini loomulikult ei küündi. Siin tekib küsimus: kuivõrd lähedal peab olema tegelik riigikord demokraatlikule ideaalile, et teda saaks nimetada demokraatlikuks?

Demokraatia problemaatika on seotud rea küsimustega, millistele korrektset vastust pole siiani leitud ning võib näida, et seda lahendust üldse polegi. See asjaolu on alati andnud võimaluse kriitikutele laialdaseks tegevuseks. Laias plaanis võiks kriitikud jagada kolmeks:

  1. Demokraatia põhimõttelised vastased, kes arvavad, et isegi kui midagi sellist oleks praktiliselt võimalik, oleks see ebasoovitav (näiteks Platon);
  2. Need, kelle arvates teooriana võib demokraatia ideed arendada, aga tegelikkuses on selle teostamine võimatu (nt Robert Michels);
  3. Need, kes põhimõtteliselt pooldavad demokraatia ideed, kuid sellele vaatamata on mõnede demokraatia aspektide suhtes kriitiliselt meelestatud.

Esimest ja teist liiki kriitikuid võiks nimetada vaenulikeks kriitikuteks, kolmandat liiki kriitikuid aga poolehoidjateks kriitikuteks.

Demokraatia-vaenulikud kriitikud

Anarhism

Anarhistid kujutavad endale ühiskonda ette vabatahtliku assotsiatsioonina, ilma riigita. Sellised ideaalid on tõenäoliselt olemas olnud sama kaua kui on olnud olemas riigid.

Anarhisti seisukoht on järgmine: kuna riik tähendab alati vägivalda (ingl coercion) ning sundus on oma loomuselt pahe, on ka riigi olemasolu pahe; riiki on võimalik kõrvaldada ning ta tuleb kõrvaldada ja asendada vabatahtliku assotsiatsiooniga. Sellise assotsiatsiooni juhtimisel tuleks eelistada küll demokraatlikke protseduure, kuid demokraatia ei suuda heaks teha riigi puudusi. Isegi juhul kui sundus oleks täielikult demokraatliku protsessi tulemuseks, on see ikkagi sundus ning jääb loomulikult paheks. Kuna isegi demokraatlik riik oleks seega pahe, siis puudub tema olemasolul õigustus ning keegi ei saa kelleltki nõuda sellise riigi toetamist või sellise riigi seadustele allumist.

Paljud heidavad anarhistlikud vaated kõrvale kui rumalad, kuid tegelikult väärivad nad tõsist tähelepanu. Tegelikult on ju enamus inimesi veendunud, et sundus on pahe. Kas demokraatlik riigikorraldus suudaks seda pahet leevendada selles on küsimus.

Anarhistlike vaadete analüüsi raskendab see, et anarhism ei kujuta endast ühtset maailmavaadet. Anarhiste on erinevaid: William Godwin, P.A. Kropotkin, Mihhail Bakunin, Pierre-Joseph Proudhon, Emma Goldman jt. Kõigi nende veendumuste ühine tunnus on muidugi tulenev nimetusest endast: an + archos, s.o võimu puudumine. Vabatahtlik assotsiatsioon ei tohi kasutada sundust ning peab seega tuginema üksmeelsele nõusolekule. [1, 38] Demokraatliku riigi puhul on sundus ikkagi olemas: enamuse otsuse elluviimine nõuab sundust. Demokraatlikke protseduure on anarhismi seisukohalt mõtet rakendada ainult siis, kui nad nõuavad üksmeelset otsust. Üksmeel aga garanteerib, et kedagi ei sunnita. Seega pole assotsiatsioon, kus otsused võetakse vastu üksmeelselt, enam riik.

Anarhismi seisukohta võib jagada kaheks väiteks:

  1. Riigi olemasolu jaoks on olemas alternatiiv.
  2. Igasugune riik on paratamatult pahe, sest kasutab vägivalda.

Viimase komponendiga seoses tekib kohe küsimus: kas sundus on ikka alati pahe, kas ta on absoluutne pahe?

Isegi anarhistid ise ei ole siin üksmeelel. Näiteks Bakunin oli seisukohal, et vägivald on õigustatud ja ka hädavajalik riigi hävitamisel. Samas aga anarhism, mida Lev Tolstoi pooldas, eitab igasuguse vägivalla lubatavust. Viimase seisukoha pooldajad on seega vägivalla absoluutsed eitajad (ingl doctrine of nonviolence)

Bakunini seisukohalt on vägivald õigustatud ainult teatud eesmärgi nimel. Seega vägivald ei ole ikkagi absoluutne pahe. Kui nii, siis oleks vägivald võib-olla õigustatud ka kurjategijate vaoshoidmisel? Ka riigi kukutamise eesmärk ei ole ainuüksi riigi kukutamine sellega püütakse savutada ka teisi tulemusi: näiteks vabadust, võrdsust, julgeolekut ja õiglust. Selliste tulemuste saavutamiseks on vägivald õigustatud tõenäoliselt ka teistsugustes olukordades. Vägivald ei ole absoluutne pahe, tema lubatavus sõltub eesmärgist. Miks siis mitte luua demokraatlikku riiki ning toetada kui vaja vägivallaga tema olemasolu, et suurendada vabadust ja õiglust ning vähendada omakohtulikku vägivalda ja hoida ära näiteks bandiitide riigi tekkimine?

Lev Tolstoi arvates on aga igasugune vägivald lubamatu. Taoline arusaama  vastu võiks esitada vähemalt kaks argumentid:

  1. On alust arvata, et vaatamata vägivalla lubamatusele kasutavad seda siiski kurjategijad. Kui me tahame lasta neil vägivallatseda, siis me võimaldame ju kurjategijatel kasutada vägivalda teiste suhtes. Kui me aga ei taha lasta neil vägivallatseda, siis me peame nende suhtes siiski kasutama vägivalda. Vägivald on seega ikkagi olemas.
  2. Kas vägivalla puudumine (ingl noncoercion) on kõrgem väärtus kui õiglus, võrdsus, vabadus, julgeolek, õnn jne? Kui mõni nendest väärtustest on kõrgem kui vägivalla puudumine, kas siis ei õigustaks mõne sellise väärtuse saavutamine vägivalda? On olemas erinevaid väärtusi ning võib-olla puudub ülim väärtus kõigi jaoks. Me peaksime oskama teha kompromisse erinevate väärtuste saavutamiseks.

Arvatavasti on vägivald olemas ka ilma riigita - sellises seisundis, mida mõned on nimetanud looduslikuks seisundiks (ingl state of nature). Sellises ilma riigita seisundis võivad ju kurjategijad kasutada sundust ning luua näiteks bandiitide riigi.

Ehk on parem siiski püüda luua rahuldav riik kui püüda elada ühiskonnas ilma riigita. Vägivallal ei ole kohta täiuslikus või ideaalses ühiskonnas, kuid meie elame siiski ebatäiuslikus ühiskonnas ning oleme ebatäiuslikud inimesed. Seni kuni pole saavutatud täiuslikkust, on parimaks ühiskonnavormiks riik. Parim riik on selline, mis viib võimaliku miinimumini vägivalla ja võimaliku maksimumini üksmeele. Parimaks riigiks on arvatavasti demokraatlik riik.

Eliiditeooria

Eliiditeooria kohaselt peab riiki valitsema eliit ning naeruväärne on veendumus, et tavalised inimesed suudavad aru saada ja kaitsta oma huve, rääkimata ühiskonna huvidest. Lihtrahvas ei ole võimeline isegi enda üle valitsema. Valitsemine tuleb usaldada vähemusele, kes on võimelised valitsema tänu oma teadmistele ning voorustele. Sellise seisukoha esitas näiteks Platon teoses "Riik" .

Kuigi Platoni ettekujutus ideaalsest riigist on ehk kõige kuulsam, on praktilises elus rohkem juurdunud Konfutsiuse ideed. Elitaarne on ka Lenini arusaam juhtiva partei vajalikkusest, kes tunneks ajaloolisi seaduspärasusi.

Lenini seisukohalt ei suuda töölisklass ise mõista oma vajadusi, huvisid ja võimalusi. On vaja töölisklassi vabastamise üritusele ustavat parteid, kellel oleksid vajalikud teadmised ning kes moodustaksid ühtse organisatsiooni. Vajalike teadmiste aluseks on seejuures loomulikult marksism-leninism. Sarnaselt Platoni valitsejatele valitakse ka partei uusi liikmeid väga hoolikalt.

Dahli arvates pole eliiditeooria demokraatiast parem ei ideaali ega praktilise teostatavuse seisukohalt. Isegi kui nõustuda, et lihtrahvas on rumal ja moraalselt madal, ei järeldu siit veel, et on olemas inimesed, kellel oleksid vajalikud teadmised ja voorused või et selliseid inimesi on võimalik kasvatada.

Platoni arusaama kohaselt on sellised teadmised olemas, milliseid valitsejad vajavad, et on olemas valitsemise teadus. Taolise arusaamas võiksime eristada kahte veendumust:

  1. On võimalik ühiskondliku hüve mõistmine (ingl knowledge of the public good) ja selle saavutamise vahendite tundmine; siia kuuluvad tõenäoliselt moraalsed tõed ja/või empiirilised teadmised (nagu näiteks füüsika, keemia, bioloogia jne seadused).
  2. Sellist liiki teadmise on võimelised omandama ainult vähesed täiskasvanud.

Isegi kui esimene veendumus vastaks tõele, ei tarvitse tõene olla teine.

Moraalsete tõdedega on nii, et vaevalt leidub palju arukaid ja haritud inimesi, kes usuksid, et on olemas absoluutsed, objektiivselt tõesed moraalsed väited – sama tüüpi, milliseid esineb loodusteadustes ja matemaatikas.

Oletame aga, et on tarvis ainult (instrumentaalseid) teadmisi selle kohta, kuidas üldtunnustatud väärtuslike tulemusteni - näiteks inimliku õnne ja heaoluni - jõuda. Siin oleks tarvis teadmisi inimkonna, ühiskonna, looduse, inimese ja sotsiaalse käitumise jne kohta. Valitsejad peaksid sellelt seisukohalt lähtudes olema seega teadlaste, inseneride, tehnikute, administratiivtöö ekspertide ja kogemustega riigiteenistujate seast valitud, sest just loetletud inimestele oletatakse kuuluvat seda liiki vajalikud teadmised.

Leninisti seisukohalt peaksid valitsejad muidugi tuginema "ainuõigele" marksismi-leninismi õpetusele, loodusteadlase arvates sobiksid valitsejateks ainult need, kes on omandantud loodusteaduslikud uurimismeetodid, insenerid eelistaksid insenere jne. Kes siis peaks tegelikult valitsema?

Valitsejatele ei piisa tegelikult n-ö instrumentaalsetest teadmistest, sest teha tuleb ka moraalseid valikuid, millistest mõned on väga keerulised. Valitsemisteaduse olemasolu on üldse väga kahtlane. Tänapäeval ei ole ühtegi teadust, mis ühendaks endas nii moraalseid kui ka instrumentaalseid tõdesid, milliseid vajaksid valitsejad. Vaevalt leiduks mõnd filosoofi, ühiskonnateadlast või loodusteadlast, kes taotleks oma erialale sellist staatust.

Kõiksugu probleemide lahendamisel lähtutakse tegelikult ka teatud ontoloogilistest eeldustest - et maailm on just selline, mitte teistsugune, tema arengutendents on selline ja mitte teistsugune jne Näiteks ei ole tuumarelvaga seotud küsimused puhttehnilised ning inimesed kalduvad sellistel juhtudel uskuma kuulsa Murphy seaduse tõesusesse: Kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb. Murphy seadus pole loomulikult empiiriline seadus ranges tähenduses. See on pigem terve mõistuse (ontoloogiline) veendumus maailma kohta.

Demokraatia teooria

See, et anarhism ja eliidi valitsemise idee ei ole rahuldavad, ei tähenda veel muidugi, et demokraatia oleks parim alternatiiv. Seda, et demokraatia on siiski parim alternatiiv, tuleb eraldi põhjendada.

Demokraat on valmis pigem ise vigu tegema kui laskma ennast valitseda kellegi poolt, kes väidetavalt on targem. Demokraatliku valitsemise puhul võib rahvas muidugi vigu teha, kuid risk teha vigu on omane kõigile valitsusviisidele reaalses maailmas. Sel sajandil aga on kõige hullemaid vigu teinud just mittedemokraatlike rezhiimide liidrid. Võimalus teha vigu on samas võimalus õppida. Kui aga võtta rahvalt võimalus teha ise otsuseid, siis sellega peatatakse rahva moraalsete ja poliitiliste võimete areng, võetakse rahvalt võimalus õppida. Demokraatia eeldab, et valitsemises osalev rahvas õpib käituma vastutustundeliselt.

Demokraatiat, s.o rahvavõimu, võib õigustada ainult eeldades, et rahvas on võimeline valitsema iseenda üle. Selle eelduse võiks täpsemalt sõnastada järgmiselt: Kõik ühiskonna täiskasvanud liikmed on piisavalt võimelised osalema kollektiivsete otsuste väljatöötamisel ja vastuvõtmisel.

Nimetatud eelduses peitub tegelikult kaks väidet:

  1. Kõik ühiskonna liikmed on piisavalt kompetentsed valitsema.
  2. Mitte ükski ühiskonna liige ei ole teistest oluliselt kompetentsem valitsema.

Neid ühiskonna liikmeid, kelle puhul see eeldus või põhimõte on rakendatav, võib nimetada kodanikeks. Lapsed näiteks ei kuulu kodanike hulka ning nemad peavad kuuletuma vanematele. Kuni Teise maailmasõjani ei peetud kodanikeks ka naisi. Täiskasvanutest jäetakse tänapäeval välja vaid tõsiste puuetega inimesed, kes pole võimelised vastutustundega isegi elementaarseid otsuseid tegema.

Demokraatiat võiks nimetada pigem sotsiaalseks kui poliitiliseks ideaaliks, sest demokraatlikud vabaduse ja võrdsuse põhimõtted ei ole ainult poliitilised. Demokraatia eeldab võrdsust ka hariduse saamise võimalustes, meeste ja naiste võrdsust nii poliitilist kui ka võimaluses teha karjääri, saada võrdset tasu võrdse töö eest jne.

Selleks, et valitsusviisi saaks nimetada demokraatlikuks, peaksid Dahli arvates olema täidetud 5 tingimust (kuigi ideaalselt demokraatlikku valitsemisviisi ei saa tegelikkuses kunagi olema):

  1. Kodanikel peavad olema küllaldased ja võrdsed võimalused väljendada oma eelistusi kollektiivsete otsuste tegemiseks ning põhjendamiseks. Tuleks seega ära hoida võimalus, et mõne kodaniku seisukohti ei võeta kollektiivsete otsuste tegemisel arvesse või siis saadakse neist valesti aru. Kollektiivsete otsuste vastuvõtmise staadiumis peavad igale kodanikule olema garanteeritud võrsed võimalused väljendada oma valikut ning kõigi kodanike hääli vaadeldakse võrdsetena.
  2. Kõigil kodanikel peavad olema võrdsed ja küllaldased võimalused tutvuda nende materjalide ja informatsiooniga, mis võib kollektiivse otsuse tegemisel vajalik olla. See tähendab, et kodanike eest ei tohi varjata olulise tähtsusega informatsiooni.
  3. Kodanikel peab olema võimalus otsustada, milliste probleemide lahendamine peab toimuma demokraatlikul teel ning milliseid probleeme võib lahendada teisiti. Kas näiteks välispoliitika ja sõjandusalaseid otsuseid tuleb vastu võtta demokraatliku hääletamise teel? Kodanikel peab olema võimalus otsustada, kas selliste probleemide lahendamine usaldada administratsioonile või mitte.
  4. Kodanikud otsustavad, millistes küsimustes üldse on vaja vastu võtta kollektiivseid otsuseid, milliste probleemide lahendamise õigus kuulub kodanikele ning milliste probleemide lahendamine ja millistel tingimustel tuleb usaldada autoriteetidele. Kodanikud peavad seega hindama ka enda kompetentsust ja kollektiivsete otsuste piire.
  5. Kodanikeks tuleb lugeda kõik täiskasvanud, kes peavad alluma kollektiivsetele otsustele. See peaks välistama võimaluse, kus inimene peab küll täitma seadusi, kuid ei oma kodanikuõigusi. Sellega seoses tekib muidugi probleem seoses välismaalastega, kes viibivad riigis ajutiselt. Oletame, et Prantsusmaal on pühapäeval valimised ning ameeriklasest turist saabub Pariisi laupäeval. Ta peab järgima Prantsusmaa seadusi, kuid kas tal on siis õigus osaleda ka valimistel? Dahl on seisukohal, et seda õigust tal siiski ei ole. Viienda kriteeriumi lõppsõnastus oleks seega järgmine: Kodanikeks tuleb lugeda kõik ühiskonna täiskasvanud liikmed, välja arvatud riigis lühemat aega peatuvad isikud ja vaimselt puudulikud isikud. 

Nimetatud viis kriteeriumit on Dahli arvates vajalikud ja küllaldased demokraatliku valitsemissüsteemi jaoks. Reaalses maailmas muidugi ei esine valitsemissüsteemi, mis kõiki neid nõudeid rahuldaks. Pigem võib rääkida ühe või teise süsteemi ligilähedusest demokraatlikule protsessile. Polüarhia (kr 'paljude valitsus'') on see maksimum, milleni demokraatia esialgu reaalses maailmas jõudnud on.

Polüarhia

Alates klassikalisest Kreekast kuni 19. sajandini on lääne poliitilises mõtlemises olnud valdavaks veendumus, et demokraatlik riik peab nii rahvaarvult kui ka territooriumilt olema väike tänapäeva mõõdupuu järgi päris pisikene. Kaasaegsete suurriikide jaoks on välja kujunenud rahvaesindusliku demokraatia (ingl representative democracy) põhimõte. Rahvaesindusik demokraatia erineb nii mittedemokraatlikust kui ka varasemast demokraatlikust riigikorraldusest. Seda liiki poliitilist süsteemi ongi hakatud nimetama polüarhiaks.

Puhas demokraatia, s.o süsteem, kus kõik kodanikud võivad osaleda valitsusotsuste vastuvõtmisel, on haruldane. See oleks rakendatav ainult väga väikses riigis. Teatud määral praktiseeriti seda küllaltki lühikese perioodi vältel Ateenas. Otsuseid võeti vastu rahvakoosolekul, kus võisid osaleda kõik kodanikud (naised, lapsed, orjad ja metoikud jäid välja). Mõningaid otsuseid võtsid vastu siiski valitud isikud. Kaasajal aga peetakse demokraatiast rääkides silmas rahvaesinduslikku valitsemist. Tavakodanikud (ingl the ordinary citizens) osalevad demokraatlikus protsessis valimistel. Konkreetseid otsuseid võtavad aga vastu valitud rahvaesindajad, kes vastutavad rahva ees. Järgmistel valimistel võivad nad oma koha kaotada. Puhtast demokraatiast on alles jäänud vaid referendumid, milliseid korraldatakse mingite põhimõtteliste vaidlusküsimuste lahendamiseks.

Polüarhiat iseloomustavad laias laastus kaks tunnust:

  1. Kodanikeks on suhteliselt suur osa täiskasvanutest. See tunnus eristab polüarhiat neist poliitilistest süsteemidest, kus kodanikeks oli vaid väike osa täiskasvanutest (näiteks Britannia, Belgia, Itaalia enne üleüldise valimisõiguse kehtestamist).
  2. Kodanikuõiguste hulka kuulub ka võimalus olla kõrgemate ametiisikutega opositsioonis ning neid hääletusel läbi kukutada. See tunnus eristab polüarhiat neist reziimidest, kus küll enamus täiskasvanutest on kodanikud, kuid kodanikel puudub õigus olla opositsioonis ja valitsust maha hääletada (näiteks kaasaegsed autoritaarsed rezhiimid).

Polüarhiat üksikasjalikumalt iseloomustades nimetab Dahl 7 olulist tunnust, milliste olemasolu on vajalik selleks, et valitsusviisi saaks nimetada polüarhiaks.

  1. Ametnike valimine (ingl elected officials). Valitud ametnikud kontrollivad valitsustegevust.
  2. Vabad ja ausad valimised. Valimisi viiakse läbi sageli ning õiglaselt. Sundus on seejuures suhteliselt harukordne nähtus.
  3. Üldine valimisõigus (ingl inclusive suffrage). Praktiliselt kõigil täiskasvanutel on õigus osaleda valimistel.
  4. Õigus kandideerida riigiametisse. Praktiliselt kõigil täiskasvanutel on õigus kandideerida valitavatele ametikohtadele. Vanuse alammäär on seejuures kõrgem kui valimisõiguse puhul.
  5. Väljendusvabadus. Kodanikel on õigus eneseväljendamiseks ilma tõsise karistuse ohuta. Kritiseerida võib ametnikke, valitsemisviisi, valitsust, majandust, valitsevat ideoloogiat.
  6. Alternatiivne informatsioon. Kodanikel on õigus otsida alternatiivseid infoallikaid. Alternatiivsed infoallikad peavad olemas olema ning seaduse poolt kaitstud olema.
  7. Ühinemise õigus (ingl associational autonomy). Oma õiguste eest seismiseks on kodanikel õigus moodustada suhteliselt sõltumatuid ühendusi või organisatsioone, k.a. sõltumatud poliitilised parteid.

Loetletud tunnused võivad olemas olla juba reaalsetel riikidel, mitte ainult ideaalsel. Rääkides polüarhia suhtest demokraatiaga, väidab Dahl, et kõik polüarhia institutsioonid on vajalikud demokraatia jaoks, kuid nad ei ole küllaldased.

Dahl leiab, et 20. sajandil on tunduvalt suurenenud polüarhiliste riikide arv, kuid mittedemokraatlike valitsemisviisidega riigid on siiski veel ülekaalus.

Polüarhia arengus on olnud 3 perioodi: 1776–1930, 1950–1959, 1980-ndad. Esimene periood sai alguse Ameerika ja Prantsuse revolutsioonidest ning lõppes mõned aastad peale Esimese maailmasõja lõppu. Sel ajal arenesid polüarhia institutsioonid Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Järsult kasvas polüarhiate hulk peale Teist maailmasõda, kusjuures valimisõiguse said ka naised (näiteks Austria, Taani, Soome, Saksamaa, Norra, Rootsi, Suurbritannia, Austraalia, Kanada, USA) 

Demokraatlikes riikides kasutatakse vägivalda/sundust nii riigisiseselt seaduste järgimise tagamiseks kui ka riigiväliselt suhetes teiste riikidega. Sunduse vahendeid on mitmeid: majanduslik, sotsiaalne, psühholoogiline, füüsiline. Sõjavägi ja politsei kujutavad endast tüüpilist füüsilise vägivalla instrumenti, millise ülesandeks on rakendada (või ähvardada rakendada) organiseeritud vägivalda korra ja julgeoleku tagamiseks. Organiseeritud vägivalla olemasolu puhul on võimalik oht, et selle abil püütakse kehtestada mittedemokraatlikku riigikorda. Ajaloos on sõjavägi ja politsei sageli poliitikasse sekkunud. Isegi kui need jõud on tsiviilisikute kontrolli all, on liidrid mõnikord kasutanud neid mittedemokraatliku riigikorra rajamisel ja toetamisel. Nii on ka kaasaja maailmas: paljudes riikides toetuvad mittedemokraatlikud valitsemisviisid vähemalt osaliseltki vägivallale.

Selleks, et säilitada demokraatlikku valitsusviisi, peavad olema täidetud 2 tingimust:

  1. Kui sõjavägi ja politsei on olemas (ja nad on seda kindlasti ka tulevikus), siis peavad nad olema allutatud tsiviilisikute kontrollile. Kuid tsiviilkontroll ei ole paraku veel küllaldane, sest ka paljudes mittedemokraatlikes riikides on olemas tsiviilkontroll nende üle.
  2. Tsiviilisikud, kelle kontrolli all on sõjavägi ja politsei, peavad alluma demokraatlikule protsessile. 

Demokraatlik protsess on parem teistest valitsemisviisidest vähemalt kolmes punktis:

  1. Demokraatia võimaldab sel määral vabadust, millisel ükski alternatiiv ei võimalda: enesemääramise vabadust nii individuaalset kui ka kollektiivset.
  2. Demokraatia soodustab inimisiksuse arengut: kõlbelist arengut ja vastutustunde arengut valikute tegemisel.
  3. Demokraatia on kindel tee, kuidas inimesed saavad kaitsta ja arendada oma huvisid ja hüvesid nii individuaalseid kui ka kollektiivseid.

Kuna demokraatia idee ja praktika õigustamisel tuginetakse sellistele väärtustele nagu vabadus, isiksuse areng, isiklike ja kollektiivsete huvide kaitsmine ja arendamine, siis eeldab selline õigustamine kolme liiki võrdsust:

  1. Kõigi isiksuste sisemist moraalset võrdsust.
  2. Kõigi täiskasvanute võrdset õigust autonoomiale otsustamisel, mis on nende jaoks parim.
  3. Kodanike poliitilist võrdsust. 

Kasutatud kirjandus

  1. Dahl R. A. Democracy and Its Critics. New Haven and London 1989.
  2. Raphael D. D. Problems of Political Philosophy. 1993.