↑ Lugemisvara

Rene Descartes

Rene Descartes (1596–1650) oli Prantsuse filosoof. Filosoofia sarnaneb tema arvates puuga: juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused. Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures.

Tõeline/ tõsikindel teadmine järeldub printsiipidest ning tõeliselt tark on see, kes oskab kõik teadmised tuletada teatud printsiipidest. Paljuteadjad ei ole mõttetargad - nad on kogujad. Mõttetark otsib arusaamist.

Printsiipe peavad Descartes'i arvates iseloomustama kaks tunnust:

  1. Nad on ilmselged tõed.
  2. Iga tõsikindel teadmine peab neist järelduma.

Need printsiibid on aluseks kogu uuele filosoofiale, mida Descartes’il on plaan üles ehitada:

"Archimedes ei otsinud midagi muud kui üksnes punkti, mis oleks püsiv ja liikumatu, selleks, et liigutada paigast kogu maad; tuleb loota midagi niisama suurt, kui leiaksin kasvõi midagi vähimalgi määral kindlat ja kõigutamatut."

Printsiibid me tunneme ära intuitsiooniga. Tunnetus peab alguse saama intuitsioonist ning samm-sammult järelduste (deduktsiooni) teel jõudma üha uute tõdedeni.

Ainukeseks teeks, kuidas mõistust kõigist eksimustest korraga puhastada, on Descartes’i arvates kahtlemine kõiges.

Descartes’i plaan tõsikindla teadmise saavutamiseks on niisiis kaheetapiline:

  1. Tuleb kahelda kõigi seni tõesteks peetud seisukohtades.
  2. Tuleb kõiki olemasolevaid arvamusi ja seisukohti kriitiliselt analüüsida ning jätta alles ainult need, mille tõesuses ei saa olla vähimatki kahtlust.

Oletame nüüd hetkeks, et ei ole ei Jumalat, ei taevast, maad, meil pole ei käsi, jalgu jne. Võib olla olid need kõik vaid illusioonid, mille lõi keegi kuri deemon. Kuid ühes asjas ma siiski ei saa kahelda – selles, et ma kahtlen. Pole võimalik mõtlemine ilma mõtleva subjektita. Mõtlen, järelikult olen olemas (ld Cogito, ergo sum). See on kõige ilmselgem ja kõigele alustpanev tõde.

Teine ilmselge tõde seostub ülimalt targa, võimsa ja täiusliku Jumala ideega, mille inimene oma mõistuses avastab. Jumala idee allikaks saab olla ainult Jumal ise, sest inimene, olles ebatäiuslik, ei suudaks luua ideed nii täiuslikust olevusest. Nii et teine ilmselge tõde kõlab: on olemas Jumal.

Kolmas ilmselge tõde käib materiaalse maailma kohta. Aistingute põhjuseks on miski, mis erineb meie mõtlemisest, sest me ei saa omal soovil aistinguid tekitada. Miski mõjutab meie meeli. Kuid võib-olla on see Jumal, kes kutsub meie mõistuses esile ettekujutusi ruumilist ulatust omavatest kehadest, st võib-olla Jumal petab meid? Kuid see oleks vastuolus Jumala tegeliku loomusega. Seetõttu on kindel, et peale mõtleva hinge ja Jumala on olemas ka materiaalne maailm - puud, majad, inimese keha jms.

Kirjandus

  1. Descartes, R. Arutlus meetodist. Tallinn, 1995.
  2. Descartes, R. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. – Akadeemia, 1996, nr 8.
  3. Descartes, R. Eessõna Filosoofia printsiipidele. - Akadeemia, 2004, nr 2.
  4. Kivi, R. Descartes'i filosoofia mõistest. - Akadeemia, 2004, nr 2.
  5. Koort, A. Rene Descartes’i filosoofiast. – Koort, A. Inimese meetod. Tartu, 1996.
  6. Ljatker, J. Descartes. Tallinn, 1995.
  7. Meos, I. Uusaja filosoofia. Tallinn, 2000.
  8. Rebane, J. Tunnetusteooria põhiprobleemid. Tallinn, 1986.
  9. Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996.
  10. Salumaa, E. Filosoofia ajalugu V. Uusaja filosoofia III. Tallinn, 1998.

Interneti allikad

  1. Descartes' Life and Works
  2. Descartes' Epistemology
  3. Descartes' Ontological Argument
  4. Rene Descartes