↑ Lugemisvara

Determinism

Sisukord

  • Determinism
  • Põhjuslik seos
  • Pärast seda, järelikult sellepärast
  • Ettenägemine
  • Seletamine
  • Juhus ja paratamatus
  • Tegelikkus ja võimalikkus
  • Internetiallikad
  • Determinism

    Determinismi (ld determinare 'piire kindlaks määrama') kohaselt on iga sündmus teatud tingimustega üheselt määratud. See tähendab, et põhimõtteliselt peaks saama nii mineviku kui ka tuleviku sündmused n-ö välja arvutada. Prantsuse matemaatik, füüsik ja astronoom Pierre Laplace (1749–1827) väitis:

    "Mõistus, kes teaks kõiki loodust hingestavaid jõudusid antud ajamomendil ja ta kõikide koostisosade suhtelist asetust, kui see mõistus osutuks sellele lisaks veel küllalt ulatuslikuks, et neid andmeid analüüsida, hõlmaks ühes valemis universumi suurimate kehade liikumist võrdselt kergeimate aatomite liikumisega: ei jääks midagi, mis ta täpselt ei teaks, ja niihästi tulevik kui ka minevik kerkiks tema silmade ette."

    Saksa füüsik, üks kvantmehaanika rajajaid Werner Heisenberg (1901-1976) sõnastas määramatuste relatsiooni (suhe): täpsuse kasv mikroosakese ühe füüsikalise suuruse mõõtmisel (ja ennustamisel) toob kaasa täpsuse vähenemise teise suuruse mõõtmisel (ja ennustamiselt). Näiteks ei ole mikroosakese koordinaadid ja impulss üheaegselt mis tahes täpsusega määratavad. Iseküsimus on nüüd, kuidas seda tõlgendada. Määramatuste relatsiooni ontoloogilise (kr ontos ‘olemasolev, logos ‘käsitus’) tõlgenduse kohaselt mikroosakesel ei olegi klassikalises mõttes asukohta ja impulssi; tunnetusteoreetilise tõlgenduse kohaselt on mikroosakesel küll täpne asukoht ja impulss, kuid neid pole võimalik korraga täpselt kindlaks teha.

    Põhjuslik seos

    Põhjuslik seos (ingl causal relation) on seos põhjuse ja tagajärje vahel. Tänapäeva teaduses eelistatakse rääkida determineerimisest, mida mõistetakse väljaarvutamise võimalusena. Filosoofia ajaloos on aga põhjuslikku seost mitmeti tõlgendatud. Aristotelese arvates on neli põhjust või seletavat printsiipi. Atomistid mõistsid põhjusena aatomite põrkumist või haakumist.

    Tavapärane arusaam põhjuslikust seosest eeldab veel tänapäevalgi sarnasust millegi käegakatsutavaga. Näiteks on lihtne mõista, et kivi liikumise põhjus on, et mina ta teatud suunas lennutasin, kuid hulga raskem on mõista, kuidas saab teatud elektrinähtus atmosfääris põhjustada välku (silmaganähtav sündmus) ja müristamist (kuuldav sündmus).

    Tänapäeva tavaarusaam põhjuslikust seosest ei erine oluliselt 18. sajandi omast. Just seda analüüsis David Hume ning jõudis küllaltki tavatute järeldusteni.

    Põhjuslikku seost iseloomustavad arvatavasti kolm tunnust:

    1. Põhjus ja tagajärg on ajas ja ruumis teineteise lähedal. Mõnikord võib jääda mulje, et põhjus ja tagajärg on teineteisest väga kaugel (ajaliselt või ruumiliselt), kuid siis on pigem tegemist terve põhjusliku ahelaga.
    2. Põhjus eelneb tagajärjele.
    3. Põhjuse ja tagajärje seos on paratamatu.

    Võib olla juhtumeid, kus kaht sündmust iseloomustavad kaks esimest tunnust, kuid sellele vaatamata ei saa neid vaadelda põhjuse ja tagajärjena. Näiteks järgneb suvi kevadele, kuid vaevalt võib kevadet suve põhjuseks nimetada.

    “Uurimuses inimmõistusest” defineerib Hume põhjusliku seose kahe tingimusega:

    1. Põhjus on sündmus, millele järgneb teine sündmus, kusjuures igale esimese sündmuse sarnasele sündmusele järgneb teise sündmuse sarnane sündmus.
    2. Kui ei ole esimest sündmust (põhjust), siis ei oleks ka teist (tagajärge).

    Kas me saame kogemuse põhjal teha järeldusi sündmuste põhjusliku seose kohta? Kogeda saame vaid sündmuste ajalist järgnemist, kuid kuidas teha kindlaks, et teatud kaks sündmust ka tulevikus järgnevad teineteisele. Tuli kõrvetab meid – ütleme kogemuse põhjal, kuid see ei tõesta, et tuli kõrvetab ka tulevikus. Selline imelik järeldus tuleneb induktsiooniprobleemi lahendamatusest.

    Meil on harjumus seostada teatud sündmusi ning kalduvus arvata, et see ongi objektiivne põhjuslik seos. Hume leidis, et objektiivsete põhjuslike seoste olemasolu pole võimalik tõestada.

    Immanuel Kant leidis, et objektiivsed põhjuslikud seosed on siiski olemas, kuid tänu sellele, et inimmõistus eeldab põhjuslikkust tunnetuse aprioorse vormina. Põhjuslikud seosed ei iseloomusta seega asja iseeneses, vaid ainult asja meie jaoks.

    Pärast seda, järelikult sellepärast

    Pärast seda, järelikult sellepärast (ld post hoc, ergo propter hoc) - nii nimetatakse viga arutluses, kus kahe sündmuse ajalist järgnemist peetakse nende põhjuslikuks seoseks. Näiteks kui uus külaline astub võõrastetuppa ning kohalolijad puhkevad naerma, siis külaline võib ekslikult arvata, et naerdakse tema üle (sest tema sisenemisele ju järgnes naer). Tegelik põhjus võis aga olla hoopis see, et keegi oli just rääkinud anekdoodi.

    Põhjusliku seose puhul kordub teatud seos sama tüüpi sündmuste vahel, lihtsalt ajalise järgnemise puhul mitte. Põhjusliku seose korral on võimalik teatud sündmusi ette näha, lihtsalt ajalise järgnemise puhul mitte. Kui kõne all olev külaline astuks veel teist korda võõrastetuppa, siis võib arvata, et keegi enam naerma ei puhke. Sellisel juhul oli tegemist vaid sündmuste kokkulangemisega. Kuid selline eristamine annab alust ühele vastuväitele.

    Kui ma räägin kellelegi anekdoodi, siis õnnestumise korral puhkeb ta naerma. Oletame, et ma tahan teada, kas see oli lihtsalt ajaline järgnemine või tõesti põhjuslik seos ning räägin talle sama anekdooti veelkord. Vaevalt ta nüüd enam naerab. Öeldu põhjal tuleks nüüd väita, et see oli vaid ajaline järgnemine, mitte põhjuslik seos (st anekdoodi rääkimine ei olnud naeru põhjus).

    Sellisele kriitikale võib vastata, et anekdoodi korduval rääkimisel ilmus hoopis uus põhjus, mis hoidis ära naeru. Seda saab kontrollida, rääkides erinevatele inimestele mitu korda järjest üht ja sama anekdooti. Sellise kontrolli tulemusel arvatavasti selguks, et ühe ja sama anekdoodi mitu korda järjest rääkimine põhjustab tõesti kuulaja tüdinemise. Seega võib igas olukorras olla mängus palju erinevaid tegureid, mis mõjutavad tulemust. Kui konstrueeritaks näiteks naljade peale naerev automaat, siis sellele võiks rääkida üht ja sama nalja korduvalt – kuni rääkija ise ära tüdineb; automaat ei tüdineks kunagi.

    Ettenägemine

    Ettenägemine ehk ennustamine (ingl prediction) on teatud sündmuste ja seaduspärasuste põhjal teiste sündmuste kirjeldamine. Eeldatakse vähemalt üht seaduspärasust ning vähemalt ühe sündmuse asetleidmist ning nende algandmete põhjal kirjeldatakse vähemalt üht sündmust. Näiteks kui on teada soojuspaisumise seadus, siis võime metallist eset kuumutades ennustada, et uuel mõõtmisel osutub too ese suuremaks kui enne. Skemaatiliselt võime selle ennustuse kirja panna nii:

    1. Kõik kehad paisuvad kuumutades. (loodusseaduse sõnastus.)
    2. Antud rauatükki kuumutatakse. (Sündmus, mille asetleidmist eeldatakse.)
    3. Antud rauatükk paisub. (Ennustatav sündmus.)

    Ennustatav sündmus ei pea aset leidma tulevikus. Soojuspaisumine toimub näiteks samal ajal kuumutamisega. Terminit ennustamine võib kasutada ka oletuste tegemisel mineviku (näiteks ajaloosündmuste) kohta. Kuigi ajaliselt paigutame need sündmused minevikku, on meie arutluse skeem ikkagi sama: me eeldame teatud seaduspärasust, teame mingit fakti olevikus (näiteks mingit kirjalikku dokumenti, luustikku vms) ning selle alusel teeme järeldusi minevikus aset leidnud sündmuste kohta.

    Ettenägemine võib olla ka ekslik. Ettenägemise edukuse järgi saavad teadlased kontrollida oma teooriaid. eksperimentide ja vaatluste teel tehakse kindlaks, kas teooria alusel tehtud oletus mingi sündmuse asetleidmise kohta peab paika või mitte. Karl Popper arvas, et teooriat saab tõsiselt kontrollida vaid siis, kui tehakse riskantseid ennustusi, mitte aga selliseid nagu astroloogias, mis oma ebamäärasuse tõttu “leiavad alati kinnitust”.

    Kas üldse on võimalik sündmusi ette näha? Jaatav vastus eeldab determinismi paikapidavust.

    Ettenägemisel eeldame, et tulevik on mineviku sarnane, st et teatud seaduspärasused kehtivad ka tulevikus. Siin tekib aga induktsiooniprobleem.

    Eristada võiks sellise sündmuse ettenägemist, mida ei saa muuta (näiteks orkaani ennustamine) ning sellise sündmuse ettenägemist, mis võimaldab olukorda muuta (näiteks eeldab teadlik valik alternatiivsete käitumisviiside tulemuste ettenägemist).

    Seletamine

    Seletamine ehk seletuse andmine (ingl explanation) on vastuse andmine küsimusele Miks? ning sel teel millegi arusaadavaks tegemine. Eristada võiksime aprioorset ja empiirilist seletamist. Aprioorse seletamise puhul lähtume definitsioonidest ja aksioomidest vm konventsioonidest ning näitame loogilist seost nende ja seletatava väite vahel. Näiteks võime seletada, kuidas Liikluseeskirjast tuleneb mingi teguviisi kohustuslikkus või lubamatus. Samamoodi võime näiteks seletada kolmnurga mingit omadust teatud teoreemi abil. Seletus seisneb antud juhul tõestamises. Näiteks võime tõestada, et eukleidilises geomeetrias on kolmnurga sisenurkade summa 180?. faktiseletamine on empiiriline. Fakti ei saa seletada, eeldamata vähemalt üht seaduspärasust. Mõnikord võib küll jääda mulje, et me saame üht fakti seletada teise faktiga, vajamata selleks ühtegi seaduspärasust. Näiteks võidakse ju fakti, et kellegi nahk punetab, seletada teise faktiga – sellega, et ta jäi kauaks päikese kätte. Kuid seletused faktide abil on tegelikult varjatud seletused (enesestmõistetavateks peetavate) seaduspärasuste abil. Antud juhul tuleb eeldada seaduspärasust, et alati kui (teatud tüüpi nahaga) inimene jääb kauaks päikese kätte, hakkab tema nahk punetama.

    Skemaatiliselt võime selle ennustuse kirja panna nii:

    1. Kui teatud tüüpi nahaga inimene jääb kauaks päikese kätte, hakkab tema nahk punetama. (Eeldatav seaduspärasus.)
    2. Kõne all olev teatud tüüpi nahaga inimene jäi kauaks päikese kätte. (Seletamiseks kasutatav fakt.)
    3. Kõne all oleva inimese nahk punetab. (Seletatav fakt.)

    Mõnikord võib seletus olla ka statistiline – näiteks väidetakse, et teatud seaduspärasus ilmneb 90% juhtudest ning selle alusel saame ka teatud sündmuse arusaadavaks teha.

    Inimese käitumist (samuti fakti) seletatakse tavaliselt motiivide alusel. Teise inimeses käitumine muutub meie jaoks arusaadavaks, kui arvame teadvat tema motiive. Aristotelese terminoloogiat kasutades võiksime öelda, et sellisel juhul me teame selle inimese käitumise sihtpõhjust.

    Positivismi rajaja Auguste Comte eristas inimmõtlemise kolme staadiumi.

    1. Teoloogiline (kr theos ‘jumal’) mõtlemine: nähtusi seletatakse teatava olendi (vaimu, hinge, jumala vms) tahtega. Näiteks võib välku seletada teatud jumala vihaga.
    2. Metafüüsiline mõtlemine: nähtusi seletatakse asja olemuse või loomusega, mis peituvat nähtumuse taga. Näiteks võib seletada tammetõrust tamme kasvamist tammetõru loomusega.
    3. Positiivne (teaduslik) mõtlemine: nähtusi seletatakse loodusseaduste alusel. Fakti seletamine seisneb seose näitamises fakti ja teatud seaduspärasuse vahel. Näiteks saame gaasi paisumist jääval temperatuuril seletada Boyle’i ja Mariotte’i seaduse põhjal. Comte’i arvates niimoodi nähtusi seletades me ei vasta enam küsimusele Miks (toimub mingi sündmus), vaid küsimusele Kuidas (ilmneb mingi loodusseadus antud sündmuse puhul).

    Juhus ja paratamatus

    Kui räägime sellest, mis on tegelikult olemas, siis võime eristada juhust ja paratamatust. Eristada võiksime juhuse ja paratamatuse erinevaid tähendusi.

    1. Kui jutt on inimese tegevusest, siis on juhuse vastand ettekavatsetus. Kui ma kohtan näiteks kedagi tänaval, kuigi me polnud kohtumist kokku leppinud, siis on see juhus. Raamat on näiteks lauale jäetud juhuslikult, kui kellelgi ei olnud kavatsust teda just nimelt lauale jätta.
    2. Loogiliselt paratamatu (ingl necessary) on see, mis on tõsi kõigis võimalikes maailmades, näiteks et mitte ükski poissmees pole abielus ja et kõik rikkad inimesed on rikkad. Loogilist paratamatust väljendavad väited on analüütiliselt tõesed, nad on tautoloogiad - näiteks Kõik rikkad inimesed on rikkad.

      Loogiliselt juhuslik (ingl contingent) on see, mis leiab aset vaid mõnes võimalikus maailmas, näiteks et mõni kiilaspea on kuningas ja mõni laud on punane. Loogilist juhuslikkust ehk kontingentsust väljendavad väited on kontingentselt tõesed, näiteks Mõni kiilaspea on kuningas.

    3. Metafüüsiliselt paratamatu on see, mis tuleneb millegi olemusest ning ei saa seega olla teisiti. Paratamatut omadust nimetatakse atribuudiks. Näiteks on ruumiline ulatus Rene Descartes’i arvates materiaalse substantsi atribuut, mõtlemine aga hinge atribuut.
    4. Looduslikult paratamatu on see, mis tuleneb loodusseadustest. Paratamatu on see, mida oli põhimõttelist võimalik ette näha. Näiteks võib olla kahe auto kohtumine maanteel paratamatu selles mõttes, et selle kohtumise aeg ja koht oli võimalik autode kiirusi ja startimisaega (st algtingimusi) teades välja arvutada. Determinismi seisukohalt on kõik sündmused looduslikult paratamatud.

    Siiamaani oli juttu objektiivsest juhusest ja paratamatusest, kuid tähelepanu väärib ka subjektiivne juhus ja paratamatus. Subjektiivne juhus tuleneb meie vähestest teadmistest. Juhul, kui me ei ole võimelised mingit sündmust ette nägema, kaldume seda nimetama juhuseks. Demokritos väitis, et inimesed on teinud juhusest iidoli oma teadmatuse varjamiseks. Objektiivne juhus on aga põhimõtteline võimatus antud sündmust ette näha. Determinismi pooldaja Pierre Laplace eitas näiteks selliste juhuste olemasolu.

    Subjektiivne paratamatus tuleneb meie harjumusest mõelda teatud viisil ning võimetusest mõelda teistmoodi. David Hume’i arvates on just selline paratamatus, mille me omistame põhjuslikele seostele. Nähes välku, jääme harjumuspäraselt ootama müristamist. Kui seda ei tuleks, oleksime väga üllatunud, mis näitabki, et meie jaoks on müristamise järgnemine välgule subjektiivselt paratamatu. Hume’i arvates ei anna taoline subjektiivne paratamatus alust rääkida objektiivsest paratamatusest.

    Kas miski on juhuslik või paratamatu, sõltub ka süsteemist, millest lähtume. Juhuslik on see, mis tuleneb süsteemivälistest mõjudest. Juhul kui süsteemiks võtta kogu Universum, siis vähemalt determinismi seisukoht välistab juhused. Toome öeldu kohta mõne näite.

    Tegelikkus ja võimalikkus

    Aristoteles eristas kahesugust olemasolu: tegelikkusena (kr energeia ‘tegevus, tegelikkus’) ja võimalikkusena (kr dynamis ‘võime, võimalikkus’). Keskaja filosoofid nimetasid tegelikkust ja võimalikkust vastavalt aktiks ja potentsiks(ld actus et potentia).

    Tekkimine on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele ehk võimalikkuse teostumine. Tegelikkuseks võib saada ainult see, mis võimalikkusena juba olemas on. Kõik tekib seega võimalikkusena olemasolevast.

    Eristada võime kolme liiki võimalikkust:

    1. Loogiliselt on võimalik see, mille kirjeldus ei sisalda vasturääkivust. Näiteks on loogiliselt võimalik, et keegi laps kasvab päevas 5 m pikemaks, et Päike tõuseb homme läänest, et konnast saab prints jne. Bertrand Russel tõi sellise näite:

      "Me võiksime elada ka maailmas, kus pole seaduspärasusi, kus täna sööme leiba, aga homme kive, kus Niagara joa veed voolavad mõnikord üles, mõnikord alla, vesi teekannus hoopis külmub selle asemel et keema hakata. Kõik see oleks muidugi keeruline, kuid selline maailm ei ole loogiliselt võimatu.”

    2. Teoreetiliselt on võimalik see, mis pole vastuolus loodusseaduse või muu seaduspärasusega. Näiteks on teoreetiliselt võimalik kosmoselennud Marsile jt planeetidele, termotuumareaktsiooni energia kasutamine elektrienergia tootmiseks jne.
    3. Reaalselt on võimalik see, mis on antud hetkel praktiliselt teostatav. Näiteks on praegu reaalselt võimalikud kosmoselennud Kuule, kiirrongide ja lennukitega reisimine (kiirused aina kasvavad) jne. Samas pole veel reaalselt võimalik kasutada termotuumareaktsiooni energiat elektrienergia tootmiseks.

    Interneti allikad

    1. Causal determinism
    2. The determinism and freedom philosophy website