↑ Lugemisvara

Eetikateooriad

Arvatavasti on igaühel varnast võtta kõlbelised hinnangud teiste käitumisele. Selles osas pole ehk kedagi tarvis õpetama hakata. Filosoofilises plaanis peaks aga igaüks endalt küsima: mis teeb käitumise moraalses mõttes positiivseks (kiiduväärseks) või negatiivseks (laiduväärseks)? Asjade tegelik seis on muidugi selline, et inimesed kiidavad ja laidavad erinevaid käitumisviise. See võib viia mõttele, et võib-olla polegi ükski käitumisviis iseenesest hea või halb, vaid ainult kellegi suhtes. Arusaama, et moraal on suhteline, nimetatakse relativismiks (ld relativus 'suhteline'). Vastupidist seisukohta, et olemas ikkagi n-ö ainuõige moraal, nimetatakse absolutismiks (ld absolutus 'sõltumatu'). Nii ühe kui teise vaate korral tekib ikkagi juba mainitud küsimus: mis teeb käitumise moraalses mõttes positiivseks või negatiivseks? Filosoofia ajaloos on nimetatud teema üle arutlemine viinud kolme tüüpi teooriate tekkimisele:

  1. Utilitarismi (ld utilitas 'kasu') kohaselt on positiivne käitumine see, mis suurendab ühiskonna heaolu.
  2. Kohuse-eetika järgi on positiivne käitumine see, mis lähtub ainuüksi kohuse motiivist (inimene teeb, mis on tema kohus).
  3. Loomutäiuste eetika - mida nimetatakse ka vooruste eetikaks - keskendub mitte üksikule teole, vaid inimese isiksusele. Moraalselt positiivne on (iseloomult) täiuslik inimene. Loomulikult väljendub täiuslik iseloom käitumises.

Utilitarism

Utilitarismi rajaja, Inglise filosoof ja ühiskonnteoreetik Jeremy Bentham (1748-1832) kirjutas:

"Loodus on andnud inimese kahe isanda võimu alla - need on naudingud ja kannatus. Ja ainuüksi nende määrata on see, mida me teeme ja mida me peaksime tegema."

Benthami arvates määravad seega teo moraalse väärtuse teo tulemusel saadavad naudingud või kannatused (ebameeldivused). Kui tegu puudutab ka teisi inimesi (ja ka loomi), siis tulevad arvesse ka nende naudingud ja kannatused. Utilitarismi loosungiks võib pidada põhimõtet: suurim võimalik õnn suurimale võimalikule hulgale.

Reeglina on igas olukorras võimalik käituda mitut moodi. Utilitarismi seisukohalt on alternatiivsetest käitumisviisides kõige positiivsem see, mis tulemusena annab maksimum naudinguid ja miinimum kannatusi.

Inglise filosoof John Stuar Mill (1806-1873) oli samuti utilitarist, kuid arvas, et naudinguid tuleks eristada kvaliteedi alusel. Kõrgema kvaliteediga naudinguteks pidas ta intellektuaalseid. Muidugi, kõht olgu ikka täis, kuid õnnelikum (naudinguterikkam) on taolise arusaama kohaselt ikkagi selle inimese elu, kellel peale täis kõhu on ka mõtteid peas liikumas.  

Kohuse-eetika

Kohuse-eetika teooriatest on tuntuim Saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) eetika. Kanti arvates tuleneb teo moraalne väärtus selle motiivist, tulemus ei ole oluline. Sama tulemuseni võivad viia subjektiivselt väga erinevad teod. Näiteks võib inimest aidata omakasupüüdlikult ning omakasupüüdmatult. Just teist tüüpi käitumine leiaks ehk Kanti eetika silmis heakskiitu, mitte aga esimest tüüpi. Taoline vahetegemine on arvatavasti oluline paljude inimeste n-ö moraalsele intuitsioonile.

Kanti arvates on õige motiiv kohuse-motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Mis on inimese kohus, selle saab kindlaks teha kategoorilise imperatiivi alusel, mis ütleb, et lähtuda tuleb sellisest motiivist, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik inimesed kui mõistuslikud olendid. Kant loetles selliseid kohuseid: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine.

Veel üheks näiteks sobiks ehk kohus mitte irvitada endast rumalamate üle. Põhjendus: (oletades vastupidist ning) lubades endale endast rumalamate üle irvitamist, peaksin lubama minu enda üle irvitamist ka neile, kellest olen ise rumalam. Selline mõte vaevalt kellelegi meeldiks ning mõistusliku olendina peaks seega hoiduma endast rumalamate üle irvitamisest.

Loomutäiuste eetika

Loomutäiuste eetika süstematiseeris Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a). Kreekakeelne sõna arete tõlgitakse eesti keelde kui loomutäius või voorus. Aristoteles pidas õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja arguse vahel.

Aristotelese ideaaliks näib olevat täiuslik isiksus ning selline arusaam vaevalt et kellelegi päris võõras on. Iseasi muidugi, milliseid loomutäiusi keegi oluliseks peab.

Kirjandus

  1. Aristoteles, Nikomachose eetika. Tartu, 1996. Internetis aadressil: http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html
  2. Baroja, P. Relativism moraalis ja poliitikas. – Looming, 1994, nr 5.
  3. Danto, A. C. Ühendused maailmaga. Filosoofia põhimõisted. Tallinn, 2000, lk 122–134.
  4. Laanemäe, A. Eetika alused. Tallinn, 2000.
  5. Lill, A. Eetika või moraal: Inimloomuse täiustest ja pahedest antiikaja pilgu läbi. – Akadeemia, 1997, nr 3.
  6. Masing, U. Eetikast. – Pessimismi põhjendus. Tartu, 1995.
  7. Meos, I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 2000.
  8. Meos, I. Filosoofia põhiprobleemid. Tallinn, 1998.
  9. Meos, I. Valimik teemasid eetikast. Tallinn, 1995.
  10. Meos, I. Õige või ebaõige. - Horisont, 2006, nr 6.
  11. Palviste J. – Kerner, G. Kolm kuulsat filosoofi. Mill, Kant, Sartre. Eetikaprobleeme. AS Kuldsulg, 1996.
  12. Peltola, L., Pihkala, J., Sinnemäki, M. Leeriõpik. Nr 4. Dogmaatika ja eetika. Keuruu, 1989.
  13. Raud, R. Eetikamudelite toimemehhanismidest. – Akadeemia, 1989, nr 5.
  14. Rechardt, E. Kuri meis ja maailmas. – Akadeemia, 1995, nr 1.
  15. Schweitzer, A. Kultuur ja eetika. Tallinn, 1984.
  16. Sootak, J. Eetiline või normatiivne etteheide?: Süü mõistest kriminaalõiguses. – Akadeemia, 1998, nr 2.
  17. Tuulik, M. Eetika. Moraal. Kõlblus. Tallinn, 1997.
  18. Veimer, J. Eetikast. Tallinn, 1990.
  19. Wittgenstein, L. Loeng eetikast. – Looming, 1993, nr 8.

Interneti allikad

  1. Consequentialism
  2. Egoism