↑ Lugemisvara

Mis on filosoofia?

Aegade jooksul on filosoofia mõiste muutunud. Lääne-Euroopa filosoofiast rääkides võib öelda, et Vanas Kreekas oli filosoof tänapäeva mõistes haritlane. Sõnasõnalt tähendab ju φιλοσοφία tarkusearmastust. Tollal ei vastandunud filosoofiale teadus, tänapäevases tähenduses teadus hakkas kujunema alles 17. sajandil. Kõigile tuntud klassika sellest ajast on Newtoni mehaanika. Kuni tänapäevases tähenduses teaduste väljakujunemiseni teoretiseerisid filosoofid kõige üle. Hiljem aga tekkis küsimus, milline peaks olema teaduse ja filosoofia suhe. Võis jääda mulje, et filosoofia loovutab üha uusi uurimisvaldkondi teadusele ning on nagu kuningas Lear, kes jagas varanduse tütarde vahel ning jäi ise hoopis kerjuseks. Kui määratleda nii teadused kui ka filosoofia teatud spetsiifilise uurimisvaldkonna (nagu kinnisvarakrundi) järgi, siis näib vana tüüpi filosoofia kõrvaletõrjumine küll vältimatu olevat. Samas arvas näiteks Prantsuse filosoof Auguste Comte (1798-1857), kes vana tüüpi filosoofiale sellist saatust kuulutas, et asemele peaks tekkima uut tüüpi filosoofia, mis ei pretendeeri maailma tunnetamisele, vaid hoopis teaduse uurimisele. Teadlase ülesanne on taolise arusaama kohaselt tunnetada maailma ning filosoofi ülesanne on uurida teadust.

Aga võib-olla saaks teadusi ja filosoofiat määratleda ka ilma neile uurimisvaldkondi nagu kinnisvarakrunte välja jagamata? Võimalik, et teadused ja filosoofia uurivad täiesti samu valdkondi, kuid lihtsalt erinevast aspektist ning erinevate meetoditega. Niimoodi arutledes võiksime eristada kolme liiki küsimusi:

  1. Need, millele saab vastata kogemuse, st vaatluse või eksperimendi põhjal
  2. Need, millele vastamiseks on vaja deduktiivselt arutleda
  3. Need, millele ei saa vastata ei ühel ega teisel viisil.

Selgitame järgnevalt kõiki kolme liiki küsimusi.

1. Kogemuse, st vaatluse või eksperimendi põhjal saab vastata näiteks järgmistele küsimustele:

Viimasele küsimusele vastamiseks võib ka eksperimendi korraldada – näiteks siis, kui ees seisab esimene päev uues koolis/töökohas ning pole veel teada, kaua teel aega kulub. Sellisel juhul võiks ju tõesti eelnevalt ühe proovireisi teha – see ongi eksperiment.

Kogemus ei pea alati isiklik olema, kõike ei pea omal nahal järele proovima. Sageli piisab ka teiste (usaldusväärsete inimeste) kogemusest.

Paraku tuleb kogemuse puhul arvestada ka mitmete ohtudega. Kogemus on sageli ühekülgne ning seotud teatud tingimustega. Näiteks võime teha ekslikke üldistusi inimese kohta, keda kohtame vaid koolis/tööl. Kogemust võib ka ekslikult tõlgendada. Näiteks ei tasu ehk sulatõena võtta kellegi väidet, et nägi UFO-t.

2. Deduktiivse (ld deductio ‘väljatoomine’) arutluse parimaks näiteks on matemaatika või loogika ülesande lahendamine. Mõlemal juhul lähtutakse antud eeldustest ning arutlus ise on tõestav, st kehtib seos: kui eeldused on tõesed ning arutlus õige, siis on ka järeldus tõene. Kõigile on tuttavad deduktiivset arutlust nõudvad tekstülesanded. Näide võiks olla järgmine:

Osteti 200 grammi kompvekke, mis maksid 120 krooni kilo ning 350 grammi kompvekke, mis maksid 95 krooni kilo. Palju maksti kokku kompvekkide eest?

Vastata saab arvutamise teel ning seejuures pole üldse oluline, kas keegi tegelikult on niisuguse ostu sooritanud või mitte.

3. Jäävad veel küsimused, millele ei saa vastata ei esimesel ega teisel viisil. Need ongi filosoofilised küsimused. Hamleti Olla või mitte olla on filosoofiline küsimus, sest see on ju küsimus kohustuse, mõttekuse või väärtuse kohta – olenevalt tõlgendusest. Filosoofilised on ka näiteks järgmised küsimused:

Sellistele küsimustele ei saa vastata ei kogemuse (vaatluse või eksperimendi) põhjal ega deduktiivselt arutledes ning seetõttu saabki nende üle filosofeerida.

Kas hariduselt mittefilosoof puutub kokku selliste küsimustega? Kindlasti puutub. Erinevus on aga selles, et mõni inimene postuleerib oma seisukohad, mõni aga arutleb selliste küsimuste üle. Arutlejate seas võiks erinevus seisneda kompetentsuses. Paljud mõtted on kahjuks või õnneks juba ammu läbi mõeldud ning neid võiks enda jaoks avastada ning siis edasi mõelda. Kõige parem on filosofeerida muidugi koos samal tasemel kaaslasega. Päris filosoofid, st professionaalid suhtuvad sellisesse igaühe-filosofeerimisse erinevalt. Mõni arvab, et filosoofia peaks olema ainult filosoofide asi, mõni aga, et filosoofia võiks midagi igaühele anda, olla igaühele oluline. Selliste eriarvamuste kohta võiks lugeda allpool olevas kirjanduse nimekirjas 3., 4. ja 5. artiklit.

Kirjandus

  1. Berlin, I. Filosoofia otstarve. – Berlin, I. Valik esseid. Tallinn, 1998.
  2. Danto, A. C. Ühendused maailmaga. Filosoofia põhimõisted. Tallinn, 2000.
  3. Matjus, Ü. Filosoofia võimus ja võimutus. – Akadeemia, 1997, nr 2.
  4. Platon, Nietzsche ja Wittgenstein polnud ju mingid teadlased! (Esa Saarinen ja Tõnu Viik arutlevad filosoofia üle) – Areen, 28. oktoober 2004.
  5. Saarinen, E. Rakendusfilosoofia. – Vikerkaar, 1997, nr 3.
  6. Wright, G. H. Loogika ja filosoofia XX sajandil. – Wright, G. H. Minerva öökull. Tallinn, 1996.

Interneti allikad

  1. Filosoofia sünd Vanas-Kreekas
  2. Guide to the Study of Philosophy