↑ Lugemisvara

Lühiesseed. I osa

Sisukord

N-ö tavainimesed ja filosoofia

Usun, et iga inimene, kellele vähegi meeldib teoretiseerida, juba ongi väikest viisi filosoof, sest tal on maailmavaade ning ta ka arutleb selle üle. Kui kuulata, mida ta räägib või lugeda, mida ta kirjutab, küllap siis saaks päris pika nimekirja filosoofilistest seisukohtadest. Võimalik, et too inimene ise ei ole teadlik, et esindab selle-ja-selle ammusurnud filosoofi seisukohti või et on olemas mingid ammutuntud argumendid tema seisukoha poolt ning vastu või et taolisele arusaamale on olemas veel 2-3 alternatiivi. Võimalik, et ta on küllaltki dogmaatiline filosoof. Võib-olla talle ei meeldigi, kui tema seisukohti filosoofilisteks nimetatakse, sest ehk on tal sellega seoses mingid ebameeldivad mälestused. Mõnedele neist võib tunduda tüütav, kui tuleb lugeda teiste (kuulsate) filosoofide mõtteid, mõnedele aga mitte. Oluline on muidugi seegi, kuidas ja kelle filosoofiaid n-ö õppima peab. Mulle endalegi ei meeldi paljud filosoofid kohe üldse mitte (neist siin kursusel juttu pole).

Mõned inimesed on aga väga teooriakauged. Neil on küllap ikka omad lihtsad filosoofilised seisukohad (olgu või näiteks, et lollidelt tulebki raha ära võtta), kuid n-ö refleksioon nende üle puudub täielikult. Mõned on selleks lihtsalt väga rumalad (too TÜ tudeng, kes Martin Lutheril ja Martin Luther King'il vahet ei teinud, oli vist just selline, faktiviga oli vaid mõtlemisvõime puudulikkuse sümptom). Mõned on aga üdini tegudeinimesed - paljud ärimehed ja -naised, huvijuhid jne on sellised. Ja kui nende ööpäev möödubki valdavalt töö tähe all, siis ei teki ka hetke, mis ehk mõtlema sunniks.

Mõnikord lõõbitakse, et pudeli õlu taga oleks ju tore selliste asjade üle arutleda. Alkohol võib ehk tõesti mõne inimese filosoofialembesemaks muuta: ta ehk unustab hetkeks oma väikekodanliku "mina" ning näeb maailma veidi linnulennulisemalt tasandilt, mitte leiva, vorsti, netopalga, käsiloleva projekti jms proosaliselt tasandilt. Selleks peab ehk olema mõttekaaslane, st meeldiv seltskond. Või noh, paar pitsi - ning inimene ehk ei ole selles asjas enam väga valiv. Kõik, mis taolistes oludes räägitakse, ei tarvitse muidugi kuigivõrd kuulamist väärt olla.

Samuti raputavad inimesi nende väikekodanlikust kestast välja ekstreemsed olud. Lugesin kunagi raamatut "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu" ning leidsin sealt ühe teemakohase tsitaadi:

"Igori nägu muutus unistavaks ja ta tõstis silmad taeva poole: "Jaa... Räägitakse, et Aafrikas polegi talvesid. Luiskavad arvatavasti. Tead, mida ma esimese asjana teen, kui Moskvasse tagasi jõuan? Ei, kõigepealt joon ma muidugi viina," muheles Igor; "aga seejärel lasen vanni kuuma vett täis ja lesin seal ööpäevade kaupa. Keskküte, vennas, on suur asi, jumal ise on meile selle kinkinud."

"Ahah. Pagana filosoof!"

"Aga sina?"

"Mina samuti. Siin muutub igaüks tahes-tahtmata filosoofiks."

"Ei, ma pean silmas, mida sina teed, kui koju jõuad?"

"Aa, sa räägid sellest... Ei tea. Arvatavasti joon end maani täis."

"Ja pärast?"

"Joon end uuesti täis..."" (Babtšenko, A. Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu. Tallinn, 2011, lk 226-227).

Muidugi võib filosoofia ka ilma alkoholi ja ekstreemsete oludeta huvitav olla. Nii et alkoholi ja ekstreemseid olusid võib ehk mõista mõne inimese stimulaatoritena, kuid olemuslikult nad vaevalt filosoofiaga seotud on. Alkoholi puhul ei usu ka, et selle stimulaatori mõjul inimene hakkaks filosoofiast süstemaatiliselt huvituma, st hakkaks näiteks huvi tundma ka filosoofia ajaloo vastu, mitte ei piirduks ainult enda mõtetega.

Kas nähtused/objektid on olemas, kui mitte keegi nende olemasolust ei tea?

Selles küsimuses jääksin skeptikuks: ei väida, et need teadmata objektid on olemas ning ei väida, et neid ei ole. Mõne väidetava objektiga on siiski veidi lihtsam: nt igiliikuri kohta arvatakse, et seda ei saa olemas olla energia jäävuse seaduse tõttu. Energia jäävuse seadus ise on paraku niivõrd üldisele kehtivusele pretendeeriv, et seda kogemuse põhjal tõestada küll ei saa. Pigem on ta nähtuste tõlgendamise taustveendumus. Nii et mõne asja olemasolu võime oma taustveendumuste põhjal võimatuks kuulutada, taustveendumused ise aga vaevalt et tõestatavad on. Nii et ikkagi võib jääda skeptiliseks.

Aristotelese ajal ei teatud Pluutost midagi (alates 2006. aastast peetakse Pluutot kääbusplaneediks, mitte enam planeediks), kuid tavapärane oleks uskuda, et hiljem Pluutoks nimetatud taevakeha oli olemas juba Aristotelese ajal. Aga seda on võimatu kogemuse põhjal tõestada.

Paljuski võib ehk nõustuda Schopenhaueriga, et maailm on minu kujutlus või siis tänapäeval tuntud arusaamaga, et reaalsus on sotsiaalne konstruktsioon. Mõne jaoks eksisteerivad esivanemate vaimud, UFO-d, kummitused jne, teiste jaoks mitte.

Võiks öelda, et kui väita millegi olemasolu, siis oleks tarvis ka kirjeldada, kuidas seda olemasolu kindlaks teha või vähemalt - mille seletamiseks mingi objekti olemasolu postuleerimine vajalik on. Millegi olemasolu väitjal võiks olla kohustus selgitada, mille alusel ta nii väidab. Tavaliselt vist nt UFO-de, kummituste, imede jms uskujad seda ka teevad. Mittenõustusjad siis omakorda kritiseerivad, et kõike saab ka hoopis teisiti seletada. Lõpuks elavad vist kõik ikkagi oma kujutluste maailmas.

Mis juhtub, kui Pinocchio, kelle nina teatavasti iga kord kasvab, kui ta valetab, ütleb Mu nina hakkab nüüd kasvama?

Paistab, et tegemist on "habemeajaja paradoksiga" sarnase mõttekäiguga. Mida arvata habemeajajast, kes ajab habet neil ja ainult neil, kes endal ise habet ei aja? Kas ta enda habet ajab?

Pinocchio puhul tuleks samuti täpsustada, et nina kasvab siis ja ainult siis, kui ta valetab. (Nii et kui ei valeta, siis nina ei kasva). Ainult kui..., siis... jätaks võimaluse, et nina võib tal nii või teisiti kasvada - olgu valetamise või mõne muu põhjuse tõttu. (Nagu Kui vihma sajab, siis katused on märjad jätab võimaluse, et katused võivad ka mingil muul põhjusel märjad olla.)

Valetamise asemel oleks antud paradoksis vist parem rääkida eksimisest, sest üldjuhul on tuleviku suhtes valetamine küsitav. Peaks ju valetamine olema tõde (vähemalt enda arust) teades väära väite esitamine. Kuna aga antud (erandlikul) juhul nina kasvamine/mittekasvamine sõltubki ainult Pinocchio väitest tõesusest/ekslikkusest, siis sobib ehk rääkida ka valetamisest.

Öelduga arvestades tuleb välja, et kui ta valetab öeldes Mu nina hakkab nüüd kasvama ning seetõttu ta nina hakkabki kasvama, siis ta järelikult ei valetanud, sest väide osutus ju tõeseks (Lühidalt: kui valetas, siis ei valetanud.) Kui ta aga ei valeta öeldes Mu nina hakkab nüüd kasvama ning seetõttu ta nina ei hakanud kasvama, siis ta järelikult valetas, sest väide osutus ju vääraks (Lühidalt: kui ei valetanud, järelikult valetas).

Võiks ju öelda, et algtingimused sisaldavad varjatud kujul vasturääkivust ning sellist asja tegelikkuses olla ei saa. Sellega võiks ära langeda ka küsimus, kas tegelikult nina hakkab kasvama või mitte.

Tehnika mõju inimestele

Tehnika teeb kindlasti inimese elu palju kergemaks, kuigi, nagu kirjutas näiteks Juri Lotman artiklis "Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem", pole tehnikaprogress sugugi mitte alati vaimustust tekitanud.

Kindlasti on oluline säilitada tehnika puhul kaine mõistus. Tänapäeval on mõne inimese tehnikahullus ehk kaugemale arenenud kui aastakümneid tagasi, kui Cobey Ford kijutas raamatu pealkirjaga "Mötlemise õpetus". Juba 1961 aastal esines tehnikahullust, mille üle autor ironiseeris. Näiteks niimoodi:

"Veelgi huvipakkuvamad on arvuti rakendusvõimalused lõbustuste vallas. Seda teatakse üsna laialt, et arvuti võib mängida näiteks kabet ja malet, kuid paljudel lugejatel pole kindlasti aimugi, et seda kõigeks võimelist masinat saab kasutada ka bädmintoni mängimiseks. Asi on õige lihtne: kaks mängijat segavad endale kokteili ja istuvad elutoas pehmetesse tugitoolidesse kaminatule ees. Meenutame, et elutoas paiknes ka arvuti. Nüüd sisestab esimene mängija arvutisse mõned olulisemad andmed, nagu servi tugevus, sulgpalli kõrgus võrgu ületamisel ning lennutrajektoor. Vastane teatab masinale oma ligikaudse asendi servi vastuvõtmisel, reketi nurga ja mitu jalga ta võib taganeda, enne kui ta vastu seina põrkab. Kaks vastast rüüpavad mõnusalt kokteili, kuni arvuti teatab, et esimene mängija juhib 12:2. Seejärel segavad nad uue portsu kokteili ning teine mängija servib. Mäng jätkub seni, kuni viski saab otsa. Siis vajutavad mängijad nupule, arvuti teatab mängu lõppseisu ning kaotaja peab minema lähemasse poodi, et osta uus viskipudel." (Cobey Ford. Mötlemise õpetus. Koduküberneetikute käsiraamat. - Loomingu raamatukogu, 1966, nr 37, lk 29-30)

Üks huvitav teema seoses tehnikaga kerkib, kui inimesesarnased robotid muutuvad laiatarbekaubaks. Mis siis juhtuda võiks, sellest räägib näiteks film "Mina, robot". See film on loodud Isaac Asimovi teoste põhjal, kes on sõnastatud roboti kolm (moraalset) seadust:

  1. Robot ei tohi kahjustada inimolendit ega tohi sellist kahju põhjustada oma tegevusetusega.
  2. Robot peab täitma inimolendi käske, kuni nende järgimine ei tekita vastuolu esimese seadusega.
  3. Robot peab tagama omaenda kestmise, kuni see ei põhjusta vastuolu esimese ja teise seadusega.

Aga mis siis, kui inimkond liigub enesehävitamise suunas? Robot ei tohiks ju oma tegevusetusega seda võimaldada. Selles filmis robotid haaravadki võimu inimeste üle. Selline võimutsemine tundub aga olevat eetiliselt õigustamatu. Film lõpeb muidugi õnnelikult.

Eestlase lemmiktoit on teine eestlane

Usun, et iga arenenud rahvas on enesekriitiline ning laseb käiku ka mõned ennastpiitsutavad klišeed. Tihtipeale kehtib sama kriitika aga paljude teistegi rahvaste puhul. Välismaiseid filmegi vaadates tunduvad paljud probleemid olevat universaalsed: ikka leidub õelaid inimesi, kättemaksuhimulisi, kõigist iga hinna eest kõige paremad tahta olevaid inimesi jne. Ja kui veel dokumentaalfilme vaadata, siis tundub eestlane olla tõesti uhke ja hää. Selle tunde taga on muidugi eelkõige harjumus, kuid igatahes ei teki mingit tahtmist endale ja oma rahvusele tuhka pähe raputada.

Venelased paistavad olevat samuti enesekriitiline rahvas. Näiteks on Mihhail Zadornov, kes põhiliselt jätab küll mulje kui võõravihkaja - olgu neiks eestlased, ameeriklased, lätlased jne, tihtipeale kriitiline ka venelaste suhtes, olgu need välismaal viibivad rikkurid või kodumaised poliitikud. Muuhulgas on ta ühes huumorisaates öelnud, et ainult venelased ütlevad üksteisele lahkumisel tavai! (vn давай). Tegelikult on see väljend mullegi lapsepõlvest tuttav (eestlastevahelises suhtlemises), kasutan seda mõnikord siiani. Nii et eks igas keeles on omad imelikud fraasid, eesti keeles näiteks "Kuidas käsi käib?". Kunagi väiksena ma vastasin taolisele küsimusele nii, et näitasingi, kuidas mu käsi käib - üles ja alla jne. Olin veidi üllatunud, et sellist asja küsitakse.

Üks asi on muidugi, kui rahvas ise enda suhtes kriitiline on, teine asi aga, kui teised rahvad kuidagi mõnitavad. Näiteks on Puškin ühes 1826. aasta kirjas Vjazemskile öelnud: "Ma muidugi põlgan oma isamaad pealaest jalatallani, kuid mind pahandab, kui mõni välismaalane tunneb [mu isamaa suhtes] sama."

Kingitustest

Ma pigem küsiks, kas üldse on mõtet kingitusi teha. Kui ikkagi midagi kinkida, siis minu arvates on kõige ratsionaalsem kinkida raha, sest siis jäävad ära ka probleemid, mida kinkida ja kas ikka värv sobib jms. Kui aga inimesed vastastikku raha kingiksid, siis oleks kõige ratsionaalsem jällegi üldse kinkimine ära lõpetada, sest selle absurdsus torkaks ehk nii mõnelegi silma. Raha kinkimine on mõttekas vaid ühes suunas, näiteks keegi rikas sugulane kingib lapsele raha. Oleks imelik, kui laps vastu samuti raha kingiks - lapselt oodatakse ehk mingit sümboolset kingitust või seda, et ta ikka rikast sugulast vaatamas käiks või veel midagi muud, mida rahas hästi väljendada ei saa. Ka abiellujatele raha kinkimine võiks olla väga mõistlik, sest neil on elu sisseseadmisega arvatavasti kulutusi rohkem kui tavaliselt. Kui abiellujad aga ise mingid rikkurid on, siis ei sobi vist küll raha kinkida ning jääbki üle vaid kinkida mingeid "seisusele kohaseid" hästi kalleid mõttetusi. (Aga neid mõttetusi saab vist poodi tagasi viia, kui neid kingitakse koos ostudokumentidega.)

Mõnele inimesele meeldib teistele kingitusi teha ning siis soovib ta muidugi ka näha, kuidas kingituse saaja sellest rõõmu tunneb ning kingitud asja kasutab. Ka kingitud raha korral oleks kinkijale siis meeldivam, kui see raha kohe "materialiseeruks" näiteks auto näol, sest siis on näha, et vaat' see on minu kingitud. Sellised kinkijad võivad aga osutuda küllaltki tüütuks, sest isegi kui nad vastukingitust ei oota, tekitavad nad ehk kingituse saajas mingi võlgu-oleku-tunde, sest "kingitus nõuab vastukingitust" Ja nii vallanduvadki kingituste tegemise orgiad, mida paljud maapõhja neavad. Sellest mõttetust kinkimise surnud ringist - omamoodi sansaara'st - oskavad vähesed väljapääsu leida. Aga võiks proovida. Kui inimene ikka tunneb, et kinkimise ralli talle ei meeldi, siis võiks selle ka välja öelda ning loobuda vastukingituste tegemisest. Kes sellisele inimesele ikka veel kingitusi teeb, teeb seda tõesti oma rõõmuks - või siis kahtlustab, et teda pannakse proovile. On tõesti olemas inimesi, kes ainult enda rõõmuks kingitusi teevad ning üldsegi pahaks ei pane, kui vastukingitusi ei tehta. Aga on ka teistsuguseid, sellises stiilis: Kuule, mul jäi ämber sitta üle, tõin sulle - oleme ju head naabrid; ühtlasi tulin küsima, et saad ehk homme aidata mul 100 ruumi puid saagida, lõhkuda ja riita laduda.

Aga kui ikkagi kingitusi teha, siis võiks ju eelistada midagi mälestusväärset, mille väärtus ajas ei kahane. Auto näiteks tuleks lõpuks ikka lammutusse viia või maha müüa, arvuti vananeks paari aastaga. Absurdini võiks viia olukorra sellise näitega: kujutage ette, kuidas keegi toob kuskilt välja telliskivi suuruse asja, ning seletab härdunult, et see on mobiiltelefon, mille tema onu/tädi kinkis talle 1992. aastal; see maksis pea 10 tuhat Eesti krooni.

Nii et kuld on kinkimiseks vist kõige parem - see ei vanane moraalselt, ei määrdu, ei lähe katki, ei võta sahtlis palju ruumi, ei vaja hooldamist ning selle saab kergesti rahaks vahetada.

Oskus kahelda oma veendumustes

Arvatavasti on tõesti võimatu vabaneda kõigist oma eelteadmistest / uskumustest, elukogemusest ja üldse oma minast, st tajuda midagi objektiivselt. Francis Baconi kujundit kasutades elame ehk tõesti igaüks oma koopas. Kuid sellest koopast väljaspool ei saaks ehk üldse midagi tajuda? Thomas Kuhn on teadusfilosoofina väitnud, et mõnede psühholoogiliste eksperimentide tulemused näivad kinnitavat, et nägemistaju eelduseks on mingi stereotüüp või mall või avaramalt öeldes kategooriate süsteem (n-ö valmis sildid). Ilma nendeta ei saakski rääkida tajust - oleks vaid aistingute kaos. See, mida inimene näeb, sõltub sellest, mida ta vaatab, ja sellest, mida ta on õppinud nägema.

Sarnane seaduspärasus kehtib arvatavasti teistegi meelte, mitte ainult nägemise puhul. Nii et taju näib alati olevat tõlgendatud, ilma tõlgenduseta taju pole olemas. See käib ka muljete kohta, mille üks või teine inimene või nähtus jätab. Kuskilt maalt algab muidugi lihtsustamine, selle kohta öeldaksegi, et ei tohiks inimesi sildistada. Kuid üldse ilma kategoriseerimata poleks võimalik midagi tajuda. Teadustööde puhul on tavaks saanud nn pimeretsenseerimine: retsensent ei tea, kes on teksti autor ning eeldatavasti hoidub siis levinud eelarvamustest kirjatöö hindamisel. Ma siiski ei usu, et sellest kuigi palju kasu oleks, sest kirjatöö stiil võib juba nii mõndagi vihjata autori kohta.

Mõnikord on "eelarvamustest" kindlasti kasu ka. Kui näiteks keegi küsib allkirja mingile petitsioonile, siis on ju hea teada, kas tegemist pole mitte kroonilise "petitsioonitaja" ning lausa intrigaaniga. Ega ükski inimene pole asjatundja kõigis valdkondades, seega jääbki üle vaid piiratud eelarvamustest lähtuda või mõnikord vahelduse mõttes riski peale välja minna. Ei saa ju välistada, et ka intrigaan võib mõnikord n-ö õiget asja ajada. Lugedes Eesti lähiajaloo kohta erinevate inimeste mälestusi, jääb üldse mulje, et pea kõik Eesti iseseisvuse taastamisel suuremat rolli mänginud inimesed olid suuresti probleemsed. Kui rahvas oleks olnud tollal kõigest sellest informeeritud, siis oleks ehk üldse olnud raske kellestki vaimustuda ning kellegi järele joonduda. Aga meelde jäid paljudele meedia pakutud kangelasteod, nagu näiteks Savisaar võiladu lahti murdmas ("pursuid" olevat 1992. aastal rahva eest varjanud võivarusid).

Usun, et inimese vaadetest ja tegudest saaks palju adekvaatsema pildi, kui lugeda nende kirjutatud või neist kirjutatud raamatuid. Raamatut kirjutades ja lugedes on kergem keskenduda sisule, igasugu avalikud esinemised või ajakirjanduse vahendatud info keskenduvad aga tihtipeale kõigele muule peale sisu. Muidugi peab siis kuidagi selgusele jõudma, kas inimene ikka ise on raamatu kirjutanud. Näiteks olen lugenud nii Jeltsini raamatuid "Pihtimus etteantud teemal" ja "Kesköised päevikud". Esimest lugedes (juba ammu) ei tekkinud mul küsimust, kas ta ikka ise kirjutas selle, teist lugedes aga tundus jutt olevat väga imelik (väitis nt, et Putin on ainuõige inimene, kes jätkaks tema tööd Venemaa demokratiseerimisel jne). Tegelikult oligi Jeltsinil variautor - seega on isegi raamatute puhul vajalik allikakriitiline suhtumine.

Vabaduse ja võrdsuse vastuolu

Usun, et võrdsusest positiivselt rääkides peetakse silmas ikkagi võrdõiguslikkust või võrdseid võimalusi. Lihtsalt võrdsus meenutaks mingit nn kasarmukommunismi või sõjaväge, minu jaoks seostub võrdsus eelkõige ühetaolisusega. Ühetaolisust on ajaloos minu arvates soovinud aga eelkõige need, "kellel midagi kaotada pole" - kui kasutada "Kommunistliku partei manifesti" väljendit. Jutt pole vist isegi proletariaadist, vaid kaltsakproletariaadist, kelle ainsaks "varanduseks" on halb iseloom.

Võrdõiguslikkus aga näib mulle olevat soovitav küll, selle rikkumine näib mulle ebaõiglusena. Aga suuri sõnu võrdõiguslikkuse kohta ma väga ei usuks, sest minu arvates on ajaloos nende taustal võimule tulnud ikka ja jälle jätised. Orwelli allegooriline "Loomade farm" illustreerib seda seaduspärasust. Võib olla ei olegi tarvis suuri sõnu võrdõiguslikkusest, vaid võrdõiguslikkust väikestes, igapäevastes asjades. Kõigile arusaadav näide oleks: sõitku inimene mis tahes uhke või viletsa autoga - liiklusseadust peab ta ikka järgima. Operatiivsõiduki jaoks näeb liiklusseadus ette suuremad õigused ning see näib olevat ka õiglane. Aga kui peaminister "kimab" nädalavahetuseks puhkusele, siis pole asi enam niivõrd ühemõtteline. Ma ei usu siiski, et ühtegi inimest häiriksid kõik võrdõiguslikkuse rikkumised ning et kõik inimesed üldse tahaksid kõiges võrdseid õigusi. Küllap on mõned inimesed leplikumad ka. Leplikkusele aitab kaasa kindlasti oma koha leidmine ühiskonnas. Äärmuseni jõuab taoline leplikkus stoikutel, kelle arvates ainus asi, mida saab muuta ning mille pärast seega ainsana tulekski muretseda, olen mina ise (sh minu suhtumine maailma).

Mulle tundub, et õigluse mõiste ühitab nii vabaduse kui ka võrdõiguslikkuse: õiglane vabaduse piiramine ei ole vist probleemiks. Kui silmas pidada stoikute või Hegeli arusaama vabadusest, siis ei ole vabadus üldse vastuolus maailma mõistliku korraldusega. Teine äärmus näib aga samastavat vabaduse ajuvabadusega ning sellise "vabaduse" teel on loomulikult igal sammul takistused. Kuid nii nagu võrdõiguslikkuse puhulgi, ei ole minu arust vaja suuri sõnu, vaid inimestele läheb rohkem korda vabadus või selle puudumine väikestes asjades. Mõne tudengi jaoks on ehk tähtis vabadus mitte käia loengutes, aga paljud teistsugused vabadused ei lähe talle üldse korda.

Mis on õnn?

Kohati tundub mulle õnn olevat mingi sedavõrd "kõrge mateeria", et tekib lausa küsimus, kas tegelikus elus me õnne ideest üldse juhindume. Meenub nõukogudeaegne anekdoot kolhoosi üldkoosolekust. Päevakorras oli kaks punkti: (1) laudale uue värava ehitamine ning (2) kommunismi ehitamine. Kuna laudavärava ehitamiseks niikuinii materjali ei olnud, mindi kohe teise punkti juurde...

Usun, et kui inimene juhinduks oma elu kavandamisel vaid õnne ideest, siis võib juhtuda, et inimene "püüdleb õnne poole" kogu elu, ent elab õnnetuna. Ja nagu nõukogudeaegne anekdoot vihjas, oli kunagi selline ühiskond, kus idee nimel pingutamine varjutas kõik muu. Ja selle idee võidukäigu nimel pidid äralollitatud inimesed kannatama.

Selge see, et aegajalt võiks oma elu vaadelda ka n-ö linnulennult, mitte ainult siin-ja-praegu n-ö konnaperspektiivist, kuid minu arust on rohkem praktilist väärtust siiski näiteks küsimustel "Mis teeb mind rõõmsaks?", "Mis tekitab minus heaolutunde?", mitte aga küsimusel "Mis teeb mind õnnelikuks?" Tegelikult ma kahtlustangi, et kui kellegi käest küsitakse õnne kohta, siis mõeldakse tihtipeale just rõõmsat meelt või heaolutunnet. Ja siis võib tõesti kuulda vastuseid, et šokolaad teeb "õnnelikuks", st teeb meele rõõmsaks jms. Sõna "õnn" väärib minu arust siiski mingit kõrgemat tähendust ning ma kahtlen sügavalt, kas näiteks pildile, kus inimesed näitavad oma hambaid, võib ikka lisada allkirja "õnnelikud inimesed". Otsige näiteks Google'is "õnnelikud inimesed" ning vaadake pilte. Ehk tuleks ka sõnasse "õnn" suhtuda veidi suurema lugupidamise ja aukartusega - nii nagu tõeline usklik suhtub sõnasse "Jumal"?

Õnne puhul arvan, et jutt ei saa olla vaid hetkest, vaid elust tervikuna (nagu Aristoteleski väitis). Kuid ka rõõmus olemise või heaolutunde puhul võib rääkida nii lühemast kui ka pikemast perspektiivist. Targem valib ehk ikka sellise rõõmu ja heaolutunde, mis kestaks kauem ja ei annaks hiljem tagasilööke (nagu Epikuroski õpetas). Näiteks on mõne jaoks rõõmsa meele allikaks "pudel", jätkusuutlikuks sellist rõõmu vist küll pidada ei saa.

Kas spikerdamine on probleem?

Maailm oleks kindlasti parem koht, kui ei oleks spikerdajaid, selles mõttes on spikerdamine minu arvates probleem. Aga ma laiendaksin probleemi ikka igasugusele akadeemilisele ebaaususele. Plagiaat ja teiste abi kasutamine kodutööde tegemisel on samuti akadeemilise ebaaususe ilmingud.

Olen aga veendunud, et probleemiga tegelemine ei tohiks tekitada uusi ja veel suuremaid probleeme. Küsimus on muidugi ka väärtushinnangutes ja fundamentalismi pooldamises või mittepooldamises. Näiteks terrorismi ohu tõttu on ehk paljud inimesed nõus loobuma oma privaatsusest ja mugavusest, teised aga mitte. Aga kas akadeemilise ebaaususe ohu tõttu oleksid sama paljud tudengid ja õppejõud nõus loobuma näiteks privaatsusest või inimväärikuse - kellel seda on - austamisest? Selles küsimuses lähevadki arusaamad lahku. Mõnes mõttes on see minu arvates isegi hea, kui tudeng kohtab erinevaid õppejõudusid - nii fundamentaliste, kelle jaoks akadeemilise ebaaususe väljajuurimiseks on kõik vahendid head, kui ka neid, kes ehk hoopis leiavad, et vähegi tõsisem sõda ebaaususe vastu võib tuua kaasa rohkem kahju kui kasu.

Mind tudengina omal ajal väga ei härinud, et mõned kaastudengid said hindeid ka ebaausalt. Usun, et minu jaoks on olulised kaks tingimust:

  1. minul on võimalik saada ausalt ja mõistliku jõupingutusega enda jaoks piisavalt hea hinne,
  2. spikerdajad ja muud taolised mölakad ei takista mul õppimist (nt ei sega loengus või raamatukogus või oma agressiiv-debiilse suhtumisega).

Mind aga häiris tudengina (ja juba õpilasena) see, kui spikerdamise vältimiseks tekitati totaalse jälgimise õhkkond. Tagantjärgi meenutab see NSVL ajaloost tuntud riikliku terrori õhkkonda.

Spikerdamisega vahelejäämise puhul peaks nagu tänapäeva kohtusüsteemiski kehtima süütuse presumptsioon. Aga kuidas tõendada juriidiliselt vettpidavalt, et tudeng spikerdas? (Plagiaadi tuvastamine on lihtsam.) Kuulutades välja terrrori või püha sõja spikerdamise vastu, on karta, et mõned tudengid satuvad eriliselt hasarti oma spikerdamisega ning leiutavad ehk isegi mõne JOKK skeemi oma süütuse kaitsmiseks. Ainult et mina küll ei tahaks õppida ülikoolis, mille prioriteedina lausa torkab silma võitlus spikerdamise vastu. Ma eelistaks ülikooli, kus esikohal on tingimuste loomine neile, kes tahavad õppida, ning need mõttetud tudengid, kes ei taha õppida, ei sega neid, kes tahavad õppida.

Ma ei arva, et tudengeid on liiga palju või et peaks kuidagi karmistama ülikooli vastuvõtmist. Nimelt kestab paljudel tudengitel lapsepõlv või puberteediiga veel kõrgkooli esimestel kursustelgi. Aga ühel hetkel võivad nad n-ö nägijateks saada, ning mõttetust tudengist (kellel on loomulikult õppekavas nii palju "mõttetuid" ja "ebahuvitavaid" aineid), võib saada õppimist tõsiselt võttev inimene. Aga eelduseks on ikkagi, et need mõttetud tudengid ei sega õppimist neil, kes õppida tahavad. (Neis ainetes, kus toimuvad auditoorsed loengud ja seminarid, on keerulisem taolist eeldust täita kui näiteks e-õppe puhul.)

Häda on ka selles, et ega ülikool ei saa olla parem kui ühiskond tervikuna. Sama argumenti kasutati kunagi nõukogude armee kaitseks, kus kohati valitsesid nn määrustikuvälised suhted. Õnneks ei ela me Venemaal või mõnes muus päris haiges ühiskonnas. Minu arvates on Eesti teinud vene ajaga võrreldes suuri edusamme ka ebaõigluse väljajuurimisel ühiskonnast. Maksud laekuvad, sõjavägi ei lagasta ega ülbitse enam, info ebaõigluse kohta lekib suure tõenäosusega välja jne. Aga ikkagi on jäänud võimalus ennast välja vihastada, kui mõtlema hakata, kui palju on ühiskonnas ebaõiglust. Küll on keegi kuskil "maksusid optimeerinud" (nn Panama dokumentide valguses), küll kasutab keegi oma positsiooni ebaeetiliselt (nt Priit Toobali kütusetankimised riigikogu kütusekaardiga) või kasutab mingeid muid JOKK skeeme. Kõige selle ebaõigluse vastu võitlemiseks võib paljudel tekkida soov nn kõva käega valitseja järgi, kes "korra majja lööks" (mõni ehk ütleks lausa, et "Stalini ajal sellist korralagedust ei olnud"). Aga paraku ei saa vaba ja väärikas inimene kasvada nn kõva käega valitseja all. Kõva käega valitseja paiskaks Eesti hoopis sinna, kus see aastakümneid tagasi oli. Mina igatahes loodan, et Eesti ühiskond areneb ning ühe selle ilminguna kahaneb kõrgkoolis akadeemilise ebaaususe häbiplekk.

Aga mida saab iga tudeng kohe teha, et maailm parem koht oleks? - Alustada iseendast. Olla ise aus ning näidata välja põlgust nende suhtes, kes ei ole ausad. Päris mustvalge maailm muidugi ei ole, seega on küsimus määras. Aga mõni inimene ületab ikkagi kergelt talutava ebaaususe määra. Ja on veel uhke ka selle üle...

Saatus

Siin peab eristama saatuse kaht tähendust. Ühes tähenduses on saatus nagu (n-ö paganlik või kristilik) jumal, kes saadab inimesele mingeid katsumusi või õnnestumisi, saatusel on mingid tagamõtted jne. Teises tähenduses on saatus sündmuste determineeritus - nagu Demokritoski seda mõistis, saatusel ei ole mingeid tagamõtteid.

Usk saatusesse esimeses tähenduses võimaldab oma elu omamoodi mõtestada, katsumustele vastu astuda ning õnnest mitte peast segi minna. William Jamesi vaimus võiks öelda, et kui selline usk aitab inimest elada, siis see usk n-ö töötab tema jaoks, asi toimib. Teisele inimesele võib taoline usk vastik olla - teda see siis ei aita elada ning tema puhul ei toimi. Ega selliseid asju teadlased küll kuidagi tõestada ei saa, nii et igaüks peab ise oma usu leidma.

Teises tähenduses saatusel on aga teaduse lõhn juures ning see tähendab determinisimi. Näiteks oli ka Einstein determinismi-usku, kuid ta leidis, et teoorias võib determinism küll tõsi olla, kuid praktikas tuleks siiski lähtuda vaba tahte usust (vt tahtevabaduse probleem). Walter Isaacson on elullooraamatus "Einstein. Tema elu ja universum" kirjutanud nii:

""Kas usute, et inimesed tegutsevad vabalt?" küsiti Einsteinilt kord. "Ei, mina olen determinist," vastas ta. "Kõike, niihästi algust kui ka lõppu määravad jõud, mille üle meil pole võimu. Determineeritud on see, mis toimub putuka ja ka tähega. Inimolendid, aedviljad või kosmiline tolm - kõik me tantsime mõistatusliku muusika järgi, mida keegi nähtamatu pillimees kuskil kaugel mängib."

Niisugune suhtumine jahmatas mõnda ta sõpra, ka Max Borni, kelle arvates öeldu õõnestas täielikult inimkõlbluse aluseid. "Mina ei suuda mõista, mismoodi teie kombineerite kogu mehhanistliku universumi eetilise inimdiviidi vabadusega," kirjutas ja Einsteinile. [---]

Einsteini filosoofias tuli selle probleemi lahendamiseks vaadelda vaba tahet tsiviliseeritud ühiskonnas millegi kasulikuna... "Mina tahaksin toimida sedamoodi, nagu oleks vaba tahe tõepoolest olemas," selgitas ta, "sest kui ma soovin elada tsiviliseeritud ühiskonnas, siis pean käituma vastutustundlikult." Ta pidas koguni inimesi hea või kurja eest vastutavaks, sest see on ühtaegu pragmaatiline ja arukas lähenemisviis elule, kusjuures intellektuaalselt usutakse, et igaühe teod on ette määratud. "Tean, et filosoofiliselt ei vastuta mõrvar oma kuriteo eest," ütles ta, "kuid sellegipoolest ei soovi ma tema seltskonnas teed juua."" (lk 377-378)

Nii et võib teoorias olla determinist, kuid praktikas mõtelda ikkagi, et inimesed on nii oma hea- kui kuritegude eest vastutavad. Minu arust saab samamoodi olla ka näiteks pessimist teoorias, kuid praktikas ikkagi justkui tavaline mittepessimist.

Mõnikord on asi ka vaid väljendusviisis: isegi determinist ütleks vist, et see inimene tegi seda või teist, mitte et selle inimese tegu oli determineeritud selle ja tolle poolt. Nii nagu me kõik ehk usume, et Maa liigub ümber Päikese, ütleme sellegipoolest "päike tõuseb" ja "päike loojub".

Kättemaksu "delegeerimine" Jumalale - Nietzsche

See kättemaksu delegeerimine näib toimivat ka õigusriigis, sest siingi ju peetakse õigeks, kui usaldatakse õiguskaitseorganeid, mitte ei valita omakohut. Kuid õigusriigis tundub siiski imelik rääkida kättemaksust. Karistuse võimalikud funktsioonid on tänapäeval kurjategija isoleerimine, kahju korvamine, kasvatav mõju (loodetavasti ka hoiatav näide teistele) ning õiglustunde rahuldamine. Kättemaksu ideed veidi vist peljatakse tänapäeval - igatahes püütakse seda ehk varjata. Õiglustunde rahuldamine on aga ehk lihtsalt tsiviliseeritum väljend parastava "sai, mis tahtis" asemel. Eks kättemaksuhimuline inimene mõjub veidi heidutavalt küll.

Nüüd aga kristlusest - eks räägitakse ju sellest (st Uue Testamendi religioonist) kui armastuse religioonist, kus ei ole kohta vanatestamentlikule kättemaksmisele ("silm silma, hammas hamba vastu"). Teoreetiliselt ei tohiks kristlane seega üldse olla inimene, kes ihkab kättemaksu - vähemalt avalikult ei tohiks ta seda tunnistada. Nietzsche aga mängib siin nagu mingit psühhoanalüütikut, kes ütleb, et teie küll räägite nii, aga tegelikult te tahate hoopis seda või toda.

Religioon on aja jooksul muutunud ning teeb seda ehk edaspidigi - kristlus tundub mulle võrreldes islamiga ikka päris normaalne olevat. William James kirjutas teoses "Usulise kogemuse mitmekesisus" (eesti keeles ilmus 2013. a.) selle kohta:

"Teoloogiliste doktriinide mutatsioonid on ajalooliste muutuste seas ühed huvipakkuvamad. Näiteks oli monarhistlik võimutüüp meie esiisade mõtteviisi nii kindlalt sisse raiutud, et nende kujutlusvõime nõudis ka nende jumaluselt teatud annust julmust ja meelevaldsust. Julmust nimetasid nad “karistavaks õigluseks”, ning Jumal ilma selleta poleks nende jaoks kindlasti olnud piisavalt “suverään”. Tänapäeval me aga jälestame ainuüksi mõtet tekitada kellelegi igavesi kannatusi. Inimestele lunastuse ja hukatuse suvaline väljajagamine, mille kohta Jonathan Edwardsil oli mitte ainult veendumus, vaid “vaimustav veendumus”, et tegemist on “ülimalt rõõmustava, helge ja meeldiva” doktriiniga, näib meile ülimal määral irratsionaalse ja labasena. Tänapäeval on üllatav mitte ainult varasematel aegadel usutud jumalate julmus, vaid ka nende iseloomu tühisus. Katoliku pühakute elulugudes võime leida meie jaoks täiesti uskumatuid seikasid. Üldse näib rituaalne jumalateenistus nii tänapäeva transtsendentalisti kui ka puritaani jaoks olevat suunatud absurdselt lapsikule jumalusele, kellele pakuvad rõõmu mänguasjade poodi meenutav sisustus, küünlad, kuld ja kard, kostüümid, pomin, pobin ja komejant, ning kes arvab, et niimoodi kasvab tema “hiilgus”." (lk 341- 342)

Laiskusest

Seda, et laiskus on progressi käivitaja või leiutamise stiimul, ütleksin mina küll vaid irooniaga. Samamoodi irooniliselt ütles kunagi Arkadi Raikin, et "defitsiit on suur ühiskondlike spetsiifiliste suhete liikumapanija". Minu arvates unistaks laisk inimene pigem võlukepikesest vms, nagu mõnedes muinasjuttudes ka räägitakse.

Laiskuseks ei nimetaks ma seda, kui inimene ei taha teha mingit (tema arust) nüristavat või üle jõu käivat tööd. See on pigem organismi enesekaitse ning vastavate masinate leiutamine kaitseb inimest. Vaevalt et näiteks nimetataks laisaks inimest, kes ei taha käsitsi pesu pesta. Vanasti pesid pesu valdavalt naised, aga pesumasina leiutaja oli mees - William Blackstone, kes kinkis tänapäeva mõttes algelise masina 1874. aastal oma naisele sünnipäevaks.

Minu arust ei ole laiskus ka see, kui inimene keeldub 24 tundi järjest töötamast või muul viisil oma organismi kurnamast - see on pigem terve mõistus, mitte laiskus.

Aga mulle tuleb tuttav ette ka mõtteviis, kus laiskusest tehakse sümpaatne pahe ning lausa eputatakse sellega. Nimelt on mõned inimesed enda või mõne teise arust targad, aga laisad - nende tarkus olevat kuidagi loomulik, selle saavutamiseks ei pea nad tööd tegema. Kunagi oli "härrasrahval" (nt džentelmenidel ja muidugi rüütlitel ka) keelatud raha eest tööd teha - või õigemini üldse midagi teha, mida võiks tööks nimetada. Mõni inimene püüab veel tänapäevalgi taolist muljet jätta, et ega ta tööd ei tee (Kas siis kuldnokk on muusikaakadeemias õppinud?). Näiteks Jaak Joala puhul olevat ka sellist hoiakut märgatud: tulevat kohale ning sealsamas, ilma proovideta, laulabki laulu linti. See olevat üldse mingi bändimeeste tüüpiline jutt - tegelikult ikka tehakse tööd ka.

Teadmised ja teadmatus

Kahtlustan, et nii nagu Sokrates olevat turul (agoraal) käies imestanud, kui palju on asju, ilma milleta võib elada, nii võib vist enamus inimesi teadusvaldkondade ja ka faktiteadmiste peale mõeldes imestada, kui palju on asju, mis mind ei huvita. Teine asi on see, et nii asjade kui ka teadmiste puhul on inimeste soov süveneda väga erinev. Asjade puhul on ühel näiteks tarvis veinipudeli hoidjat (lauale) ning ehk isegi spetsiaalset veinikeldrit, teine aga "lööb punni põhja" ning joob veini ilma vajaduseta igasugu "tilulilu" järele. Teadmistega on samamoodi: arusaadavalt süveneb näiteks doktorand oma erialasse ikka päris tõsiselt, kuid teine ehk piirdub mõne moodsa fraasiga, mille kordamisega saab jätta vajalikele isikutele intelligentse mulje. Ja äärmuste vahel on muidugi igasugu vahepealsed variandid. Aga isegi kui inimene ühes valdkonnas on väga põhjalik, on ta suure tõenäosusega teistes valdkondades vähem põhjalik - lihtsalt pole võimalik minna kõiges väga kaugele. Seetõttu ongi üpris tüüpiline, et näiteks doktorikraadiga inimene võib samal ajal olla kas "šovinistlik siga" või "šovinistlik emis" (nagu juba Benny Hill kunagi väitis, peaks rääkima ka neist teistest), st mingis valdkonnas väga pealiskaudne inimene. Asjadega on ehk samamoodi: näiteks filatelist, kelle margikogu on pea täiuslik, võib välja näha nagu hernehirmutis, st ta ei näe mingit vajadust ilusa või sobiva või moodsa või mis-iganes välimuse järele; tema jaoks on peaasi, et mugav oleks. Näiteks metroseksuaalis võiks ta vist küll vastikust tekitada.

Öeldu põhjal teeksin sellise järelduse: inimpsüühika on ise kaitsemehhanismid loonud, et me ei satuks pikaajalisse ahastusse ei oma teadmiste ega asjade hulga kesisuse pärast, sest huvid on inimestel erinevad. Lisaks kasvab (huvipakkuvas valdkonnas) isu süües, mitte ei ole kohe alguses nii suur. Suvorov olevat öelnud, et vilets on sõdur, kelle seljakotis pole marssalikeppi, st kes ei taha saada marssaliks. Ma väga kahtlen selle väite paikapidavuses. Pigem usun, et karjäärihimuline sõdur tahab ikka kõigepealt saada nooremseersandiks, leitnant kapteniks jne - ikka samm-sammult.

Siiani leidsin asjade ja teadmiste valdkonna mingis mõttes sarnase olevat. Aga kas nii nagu teadlikkus oma teadmiste kesisusest tekitab tagasihoidliku hoiaku (umbes nii nagu "ma tean, et ma midagi ei tea"), tekitab ka teadlikkus, et omatakse vähe asju, tagasihoidliku hoiaku (umbes nii nagu "oh, mul polegi õieti midagi"). Teadmiste valdkonnas mõni inimene nii räägibki, mõnikord ka silmakirjalikult - rohkem selleks, et teised siis ilusasti kiidaksid, et oi kui tark ta ikka on. Asjade valdkonnas kujutan samuti ette inimest, kellel on mingid tohutud varandused kokku aetud, ütlemas, et õieti tal polegi midagi, sest vaja oleks veel seda ja toda (ja kõige tähtsamat asja tal üldse veel polevatki) - eks seegi ütlemine võib olla silmakirjalik. Jälle kipub asi väga sarnaseks minema...

Tegelikult usun ikkagi, et teadmised on asjadest mingis mõttes ülevamad. Kui mingit valdkonda sügavuti uurinud inimene saab aru, et ta teab vähe, siis võib loota, et tema selle valdkonda vaimsed harjumused (nt kriitilisus, põhjalikkus) avalduvad ka mujal - see ju olevatki kõrghariduse või õieti harituse suur pluss, et ta loob ühiskonnale vajalikud vaimsed hoiakud. Võib-olla asjade puhul nii ei ole: asjadekoguja on vist suure tõenäosusega kinni omas valdkonnas ning ehk imestab ja põlastabki, kuidas teised inimesed võivad elada ilma nende asjadeta nagu barbarid või väärtustada mingeid muid asju nagu ma-ei-tea-kes.

Kas naine saab olla inimese sõber?

Jah, filmis "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused" ütles kohalik parteiboss õnnepalee avamisel tõesti: "Nagu ütleb meie silmapaistev satiirik Arkadi Raikin: naine on inimese sõber". Selle fraasi peale ehk keegi ei solvukski, sest tegemist on ju satiirilise filmiga, kus pilatakse mägirahvaste džigitilembust. Aga mõne inimese suust kõlaks selline väide ehk solvavana nagu blondiinianekdoodid või muud nilbusedki. Tegelikult kõlab vist mõne inimese suust üldse kõik nilbusena - rääkigu ta või isamaa-armastusest.

Võrreldes olukorraga sajandeid tagasi on vähemalt eestis naiste ja meeste suhetes õiglust juurde tulnud. Ka valimisõiguse andmisel naistele oli Eesti riik maailmas esirinnas. Võrreldes naiste ja meeste suhteid mingite murjanite ühiskondadega või ka ortodokssete juutidega, on erinevus kindlasti jahmatav. Usun, et vähemalt Eesti ühiskonnas toimuvad muutused paremuse poole nii või teisiti. Seadusandlus ei toeta meil vist küll enam naiste ja meeste ebaõiglust. Ajakirjanikud oma idiotismi tasemel kasutavad muidugi palju seksistlikke väljendeid ning lumpen loeb neid ja kommenteerib neile koduses delfi debiilikute keskkonnas. Aga siingi tuleb ehk vahet teha retoorika ja tegelikkuse vahel. Isegi inimesed, kes labaste seksistlike ütlustega kuulsust on kogunud, võivad konkreetsetesse naistesse suhtuda täiesti lugupidavalt. Lisaks šovinistlikele sigadele tuleks muidugi taunida ka šovinistlikke emiseid. Kuid ka need šovinistlikud emised, kes lubavad endile väljendeid "mehed ju ei oska seda ja teist teha", "mehed ju ei sobi selleks ja tolleks", "mees on perekonna pea, kuid naine on kael, mis seda kaela pöörab", võivad tegelikkuses olla päris lugupidavad oma meestuttavate vastu.

Need probleemid, millest Simone de Beauvoir oma teoses "Teine sugupool" rääkis, on aktuaalsed eriti just linnastunud inimeste seas. Näiteks Eesti talus olid ammustel aegadel naisel ja mehel rollid n-ö paika loksunud ning nende muutmist muutmise pärast ette võtta ei kavatsetud. Linnas on aga kodutöödest alles jäänud peamiselt traditsioonilised naistetööd. Selge see, et muutunud oludes ei peaks ehk lähtuma vanadest traditsioonidest, vaid miski võiks muutuda. Aga neid muutusi ei saa minu arust reguleerida seadustega. Kui abielunaine pole rahul, et ta mees on šovinistlik siga, kes õhtul naise ja väikelapse juurde koju tulles imestab, kuidas naine pole mitte midagi jõudnud korda teha - kuidas ta sellise laga sees üldse elada suudab, ning siirdub pärast naisega sõitlemist teleka ette, käskides veel vaid "Eit, too mu õlled siia", siis on see naine vale valiku teinud. Ma ei usu, et sellises olukorras seadustega midagi muuta annaks. Või on äkki heaolust lolliks läinud Rootsis vms riigis võimalik oma meest kohtusse kaevata selle eest, et ta näiteks WC-s prill-laua üles jätab? Kas petab mind mälu või lugesin ma tõesti kunagi sellist uudist?

Ega ma sookvootide kehtestamise tõhususse eriti ei usu, sest - tõesti -, võib jääda mulje, nagu oleksid naised mingi puudega. Sama lugu oleks ju, kui mõne inimese puhul kahtlustatakse, et ta sai selle või tolle ametikoha vaid tutvuse või suguluse tõttu. Mõni inimene on muidugi rahul, sest mõne inimese arvates ongi õige tutvuse kaudu töökohta saada. Aga õigluse eest võitleval feministil ei sobiks olla seda tüüpi inimene.

Loodan, et kasvatuses hääbuvad tasapisi iseenesest ka tugevad soostereotüübid ning lasteaedades ja koolides ei panda enam pahaks, kui näiteks tüdruk tunneb huvi mõne "poiste" ala vastu. Ega näiteks tüdrukute jalgpall, judo, karate ja tõstminegi pole vist enam kuigi suur imeasi.

Traditsionalistlik käitumislaad õppetöös

Eks hinded ja palk on mingis mõttes sarnased küll välise stiimuli mõttes. Traditsionalistlik meelelaad tähendab Max Weberi järgi [teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim"] alalist küsimist "kuidas maksimaalse mugavuse ja minimaalse jõudluse juures saada siiski harjunud tasu?", uus meelelaad aga "suhtub töösse nõnda, nagu oleks see absoluutne eesmärk omaette – „kutse" (Beruf)."

Härra Maurus on "Tões ja õiguses" öelnud Indrekule: "Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juure, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppigu kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull; nõnda peab inemine õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juure ja on ise juba suur ja pikk." Kas ehk see ongi uus meelelaad?

Aga minu arust võiks õppimisega seotud traditsionalistlik mõtteviis väljenduda näiteks selles, kui lapsele pannakse südamele, et õppigu ta koolis vähemalt kolmedele - peaasi, et läbi saaks: sest alg-/kesk-/kõrgharidus ju ometi peab ühel "kõrralikul" inimesel olema. Ja see õppimine on peamiselt paberi pärast. Aga uus suhtumine võiks seisneda selles, et inimene tahab targaks saada ja siis ta õpibki "nagu hull", õppimine on "kutse". Häda on muidugi selles, et nagu palgad, ei väljenda ka hinded alati seda, kas inimene on ikka südamega asja juures.

Juhtub ka nii, et kes koolitöösse suhtub traditsionalistlikult, võib oma tööelus kehastada siiski teistsugust suhtumist. Vaatasin kunagi dokumentaalfilmi "Rätsepmeistrid". Tundus, et töö on nende missioon ja nende kutse. Aga üks mainis ka, et nii kaugele oma meistrioskustes on ta jõudnud tänu sellele, et ta ei raisanud aega õppimisele koolis (vist 6 klassi ainult õppis), vaid asus kohe ametit õppima. Kooliharidusse suhtus ta küll siis traditsionalistlikult (ehk nõudsid vanemad või hea toon vähemalt nii palju kooliharidust). Mõnikord kuulsused isegi eputavad sellega, millised lorud nad kooli ajal olid. Ka filmist Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused tuntud Natalja Varlei on sellist eputamist maininud, ning öelnud, et tema - vastupidi - on küll alati tahtnud kõike hästi teha - ka koolis õppida.

Aga ma usun, et iga inimene ei ole sedavõrd tugeva "vedruga", et jaksaks kõike hästi teha. Aegagi ei tarvitse olla piisavalt. Oht seisneb selles, et enesepiitsutamine võib inimese hullumajja viia. Aga neid asju, mis hästi välja tulevad, võiks ikka hästi teha. Nii et kui käesolevalgi kursusel punktid muudkui kogunevad ning asi kisub hinde 5 poole, siis las see hinne 5 tuleb.

Hindamisest

Hinnete panemiseks on muidugi parem, kui õpilase või tudengi tegevusi saaks kuidagi mõõta, kuid väljaspool kehalise kasvatuse tundi tundub mõõdetavuse mõiste olevat äärmiselt ebamäärane (isegi kehalise kasvatuse puhul on küsitav, kas hindama peab ikka just nimelt tulemust või äkki hoopis püüdmist ja pealehakkamist). Kuid mulle tundub, et tänu ebamäärasusele ongi mõni asi väärtuslik. Kui keegi ametnik hakkaks näiteks koolide ja kõrgkoolide haridusametnike eeskujul välja töötama süsteemi, kuidas analoogselt õpitulemustele saaks hinnata näitteks emaarmastust, siis oleks see võigas. Asja absurdini viies võiks avada näiteks ka hea ema ja isa koolid (ning kindlasti ka hea mehe ja naise koolid), sõnastada õpitulemused ning kooli edukalt lõpetanutele omistada näiteks ema-metoodiku või vanem-ema ametinimetused vms. Õnneks ei ole selliste absurdsusteni veel jõutud.

Ma loodan, et tudengid eriti ei loe haridusdokumente, kus on kirjas näiteks õpitulemused, hindamise maatriksid, pädevused, kompetentsid jne. Oleks mina omal ajal ülikoolis sattunud lugema sellist õudust, siis oleks mul tekkinud kahtlus, kas ma ikka sellist haridust tahan. Soovisin kõrgkooli lõpetada haritud inimesena, kuid jätsin võimaluse, et haritus võib avalduda väga erinevalt. Nüüd lisaksin juurde, et harituse mõiste on minu arvates ka subjektiivne, nagu ka arutlusoskuse, elus hakkamasaamise jms mõisted. Filosoofia enda vallast võib arvata, et kui näiteks nn kontinentaalfilosoofia pooldaja kohtuks anglo-ameerika analüütilise filosoofia esindajaga, siis ei hindaks nad ehk teineteise arutlus- ning asjadest arusaamise võimet kuigi kõrgelt. On leitud ka seda, et alates 20. sajandist iseloomustab filosoofia erinevaid koolkondi kommunikatsioonivõimetus või ühismõõdutus (Kuhni teadusfilosoofia kohaselt on näiteks erinevad teadusparadigmad ühismõõduta). Nad võivad küll hinnata üksteist tsiteeritavuse või publikatsioonide alusel kõvadeks tegijateks vms, kuid sisuliselt üksteist siiski ei aktsepteerita.

Ülikoolilt ootasin omal ajal ning ootaksin nüüdki, et loodaks võimalused erinevat tüüpi haritud inimeste kujunemiseks, mitte ei vormitaks neid mingite õpitulemuste suunas. Muutused toimuvad niikuinii tänu põlvkondade vahetumisele ning ühiskonna muutumisele. Haridusametnike produtseeritud haridusteoreetiliselt kirjutised väljendavad ehk samuti muutunud olusid, kuid seda neile iseloomulikus kantseliidis. Võib-olla just viimase tõttu nende toodang mulle nii võigas näibki.

Hea on muidugi, kui hindamissüsteem on arusaadav, kuid kui sinna kaasatakse "kõlavad sõnad" nagu 'arusaamine', 'mõtlemisvõime' vms, siis on minul põhjust sarkasmiks. "Ma hindan su mõtlemisvõimet 3 punktiga 10-st võimalikust" - mis tore hinnang! Aga kui öeldaks lihtsalt, et ma saan eksamihindeks 2, siis jääb mul endal vabadus mõelda sellest kuidas ise soovin. Mõni näeb ehk just halvas hindes märki oma sügavamast arusaamisest vms. Ja minu arust see käibki inimene olemise ning ka haritud inimene olemise juurde.

Minu e-kursusel võib hindamissüsteemi kohta vist öelda nii, et tähtis on osavõtt: punktike siit ja punktike sealt ning kokku ongi päris kena hinne. Ja igaühel, kes halvema hinde saab, jääb võimalus mõelda näiteks nii, et "see ei näita absoluutselt minu filosoofilise refleksiooni sügavust".

Empaatia ning isekus

Mõni inimene hakkab tõesti teise murede üle kurtmist kuuldes oma muredest rääkima. Ma kahtlustan, et siin on tegemist mingi automatismiga: kuuldes sõna 'mure', käivitub sellise inimese mõistuses assotsiatsioonide ahel ning tulemuseks on tema jutt TEMA raskest elust. Mõnel inimesel jälle tarvitseb vaid kuulda sõna 'Pariis' vms, kui vallandub teistsugune assotsiatsioonide ahel ning ta jääbki rääkima sellest, kuidas ta Pariisis käis. Eks see on muidugi primitiivne, kuid väga kindel ei saa olla, et keegi meist oleks taolisest primitiivsusest vaba. Vallandajad on muidugi erinevad, kud hullus ise sama tüüpi.

Kui inimene kõigepealt kuulaks pikalt teise inimese kurtmist ning siis kirjeldaks omalt poolt oma rasket elu, siis võiks ehk tõesti arvata, et ta püüab empaatiliselt lohutada. Aga selline lohutus vist ei toimi, sest mingi erilise loogika alusel võib kurtja siis hakata mõtlema, et tolle teise arvates polegi temal mingit alust kurtmiseks - et ta ehk mõtleb oma hädad lausa ise välja. Mõnikord võib ka sattuda olukorrale, kus inimesed lausa võistlevad, kes siis on kõige rohkem kannatanud. Loetu põhjal on jäänud mulje, et näiteks ameeriklaste jaoks - erinevalt eestlastest - on halb toon rääkida oma hädadest. Ja nii nad siis kõik käivadki ringi kogu aeg naeratuseks peetava grimassiga oma hambaid näidates...

Aga kui olla teoreetilisem, siis võib empaatia kül teatud mõttes isekusega siduda. Üks mõtlevapanev ja küllap vist tõesti asetleidnud lugu isekuse teemal on selline:

"Hr Lincoln märkis ükskord endisaegses reisitõllas oma kaasreisijale, et kõiki inimesi ajendab head tegema isekus. Tema kaasreisija vaidles talle vastu just sel ajal, kui tõld ületas roigassilda, mis viis üle soomülka. Silda ületades silmasid nad kaldal vana metsseaemist, kes tegi hirmsat kisa, sest tema põrsad olid vajunud mülkasse ning neid ähvardas uppumine. Kui vana tõld hakkas nõlvast üles ronima, hõikas hr Lincoln: "Kutsar, kas saate korraks peatuda?" Siis hüppas hr Lincoln välja, jooksis tagasi, tõstis väikesed põrsad veest ja mudast välja ning asetas nad kaldale. Kui ta naasis, märkis tema kaaslane: "Noh, Abe, kus on selles väikeses episoodis isekus?" "Olgu sinu hing õnnistatud, Ed, aga just siin ilmneb isekuse olemus. Ma poleks kogu päeva meelerahu saanud, kui oleksin edasi sõitnud ja jätnud selle vana kannatava emise nende põrsaste pärast muretsema. Ma tegin seda, et saada meelerahu, kas sa siis ei mõista?"" (Tsiteeritud raamatus: Louis P. Pojman. Eetika. Õiget ja väära avastamas. Tartu, 2005, lk 143.)

Kui kõik inimesed oleksid sellised egoistid, siis oleks elu ju ilus. Paraku see nii ei ole. Seda täheldas ka Turgenevi romaani "Rudin" tegelene:

""Ma mõtlen," alustas Pigassov aeglaselt, "et on olemas kolmesuguseid egoiste: egoistid, kes elavad ise ja lasevad ka teistel elada, egoistid, kes elavad ise, aga teistel ei lase elada, lõpuks egoistid, kes ei ela ise ega lase teistel elada..."" (Ivan Turgenev. Rudin. Tallinn, 1960, lk 21.)

Nii et egoismi võib mõista erinevalt - võimalik, et egoismil on ka teistsuguseid avaldumisvorme kui need, mida tavaliselt silmas peetakse. Huvitav on selles mõttes Helvetiuse mõistliku egoismi õpetus. Egoism ja ühiskonna huvid võivad Helvetiuse arvates käia käsikäes.