↑ Lugemisvara

Lühiesseed. II osa

Sisukord

Universaalkeel - utoopia või reaalsus?

Laiemas tähenduses võib keelest rääkida kui tähendusega märkide süsteemist. Selles mõttes moodustavad näiteks matemaatika, loogika ning keemia sümbolid ja liiklusmärgid igaüks samuti keele, mis ongi universaalne. Aga iga sellise keele kasutusala on muidugi piiratud ning tegemist on tehiskeelega. Loomulikud keeled kujunevad nende kasutajate ühistööna ning väljendavad lisaks mõtetele ka tundeid, huumorit, fantaasiat jms. Inglise keel on ajalooliselt olnud loomulik keel, kuid nüüd on püütud luua selle baasil midagi lihtsamat - globish. Mingites olukordades piisab inimestele tõesti sellest, kui "asjad saab aetud", aga ma ei kujuta ette näiteks kooselu inimesega, kellega suhtlemine piirdukski vaid selle tasemega. Loomuliku keele kasutamine võib ise nauding olla, kui oskad kasutada selle väljendusrikkust nt fraseologisme ja sünonüüme, ning oled võimeline sama mõtet väljendama erinevates sõnastustes. Taolist väljendusrikkust ei saa olla universaalkeeles, sest siis oleks seda ju raske õppida.

Kahtlustan, et see, mida nimetatakse kantseliidiks, ongi mingi loomuliku keele raames loodud universaalkeel ametnikele. Eesmärgiks on muidugi mõtete täpsus ja poliitiline korrektsus, ning küllap mingis olukorras peabki seda kasutama. Näiteks ei tohiks ju kedagi ilma kohtuotsuseta nimetada kurjategijaks - võib nimetada ehk kahtlusaluseks. Ja milles teda kahtlustatakse? Näiteks selles, et sõitis purjus peaga kaks inimest surnuks. N-ö rahvakeeli nimetaks teda ehk värdjast mõrtsukaks, kuid niimoodi ei tohi öelda taolises universaalkeeles. Ega kohtunik või politsei kommunikatsioonijuht ei teekski seda. Aga kõrvuti taolise kantseliidi või universaalkeelega tahaksin mina ikkagi kuulda ja kasutada elavat keelt oma väljendusrikkusega. Isegi joodik, kes ütleb, et "pani eile kärakat", tundub vähemalt selles mõttes veidi sümpaatsem kui joodik, kes ütleb, et "tarvitasin eile kanget alkohoolset jooki".

Miks inimesed joovad?

Voldemar Panso on oma päevaraamatus 3. mail 1941 muu hulgas kirjutanud:

"Tõõts kutsus mind suurel reedel viina viskama, et mälestada seda, kel läks sitasti. Mis ta nimi nüüd oligi? ... Ah ja - Kristus. Õigus." (I kd, lk 109)

Aga veidi enne on samal päeval kirjas:

"Kevad on kalendri järgi käes, aga täna sadas veel lund. Elu on kõik tagurpidi. Lehed teatavad, et sakslased on Roomas sees. Hinnad tõusevad jälle. Viinahind on sama. Rahvas joob jubedalt." (Sealsamas.)

Tuntud klassikas, Oskar Lutsu "Kevades" küsib Arno Lible käest, miks too joob. Lible vastab:

„Kui teaks, et … purju ei tee, siis ei läheks vist tilkagi alla."

Eks ta jah - elu ajab jooma...

No tegelikult on ju elu suurel määral kõigil ühine (nt nn nõukogude võim) ning suurel määral sõltub elu ka inimesest enesest. Mulle tundub, et joomine on nagu suitsetamine jt sõltuvused refleksi sarnane: inimesel tekib mingi ebameeldiv või terav elamus vms ning esimese asjana haarab kohe pitsi või suitsu või šokolaadi vms järgi. Kust taoline refleks pärineb? Eeskujud on kindlasti üks võimalus, kuid eeskuju võib ka vastupidiselt mõjuda: joodikust lapsevanemal võib laps tunda jälkust alkohoolikute vastu - olgu need või "säravad ja glamuursed", nagu reklaamides võib näha. Mingil määral võivad mõju avaldada ka nähtud filmid, nt vene filmides on see vist lausa kohustuslik element, et kui mingi probleem on, siis mees haarab kohe pudeli järgi. Isegi filmis "Moskva pisaraid ei usu" (parima võõrkeelse filmis Oscar 1980.a) on igati positiivseks tehtud "Goša" (Aleksei Batalov) sedavõrd löödud selle teadasaamisest, et tema kallim on juhtivtöötaja ning teenib temast rohkem, et kaob jäljetult ning veedab mitu päeva üksi viina visates.

Võib-olla pole võimalik igasugu halbu eeskujusid vältida, kuid paljudel inimestel on siiski kas sünnipärane või kasvatusest tulenev terve mõistus, mis püüab eemale hoida enesehävituslikest harjumustest. Kui inimesel selline terve mõistus on, siis - isegi kui ta ise mingi joomaperioodi oma elus läbib - ei näi joodiku elu talle üldsegi tore. Ja selle ütlusega, et sõpradega ikka võtad natukene ja siis veel natukene - sellega on ka nii, et ütle, kes on su sõbrad ... Ega neid joodikutest sõpru kauaks ei ole, kui ise ikka õige joodik pole.

Soovida (kasvõi esteetilistel kaalutlustel), et maailmas joodikuid poleks tähendaks muidugi soovida võimatut. Aga John Stuart Milli teose "Vabadusest" vaimus võiks nõuda küll, et inimesed oma kohustusi täidaks ning ei oleks ohtlikud teistele. Joodikud on selles mõttes narkaritega ühes pundis: küll ronivad nad autorooli, küll vägivallatsevad kodus jms. Suitsetamine on selles mõttes vähem hirmus: mittesuitsetaja ehk ei salli suitsuhaisu ning terviselegi on nii aktiivne kui passiivne suitsetamine kahjulik, kuid suitsetamine ei tee inimest "julgeks" ja agressiivseks ning ei tumesta tema mõistust - nagu alkohol seda teeb.

Sõltuvus ümbritsevate inimeste arvamusest

Selles mõttes sõltume kindlasti teiste arvamusest, et meil ju sündides mingeid arvamusi ei ole - need pärinevad ikka ühiskonnast. Oleksime sündinud 100 aastat varem, oleksid meil teistsugused arvamused. Tänapäeval sõltub inimene muidugi ka sellest, kuhu ta sünnib: küllap omandab näiteks ortodokssete juutide peresse sündinu teistsugused vaated kui mõne veidi boheemlase perre sündinu (nt Stephen Hawkingi lapsed). Mõni laps võib muidugi protestimeelest hoopis vastaspoolusele jõuda (nt Iraanis leidub naisõiguslasi ning Eestis leidub naisi, kellele on vastupandamatud "tumedasilmsed mehed" oma haaremiga), kuid ega neid vist ikka palju ole.

Aga lisaks taolisele sõltuvusele keskkonnast ning ajastust on muidugi veel tuttavad ja sõbrad, kes mõjutavad inimese vaateid. Vist seda peetaksegi silmas, kui eristatakse kergesti mõjutatavaid inimesi ja teistsuguseid. Erinevused on siin suured. Kuigi täiesti vaba teiste inimeste arvamuste mõjust pole ehk keegi, on küsimus määras: üks on ikka tõesti nagu tuulelipp, teine aga nagu kadakas või kalju, kolmas vahepealne. Mõlema äärmuse jaoks on olemas ka halvustavad väljendid: ühe jaoks nt "tuulelipp" ja "narts", teise jaoks "jäärapäine" ning "jäik". Mõne inimese puhul võib teatud olukorras jäärapäisusest kasu olla: nt rahva või mingi liikumise liider suure määramatusega olukorras, kus on ehk vaja otsustada ja tegutseda põhimõttel "Kõigepealt tuleb tormata võitlusse - eks pärast näeb, mis saab" (Napoleon on öelnud "On s'engage et puis... on voit" ning seda tsiteeris ka nt Lenin - vt siin lk 381). Ehk oli ka nn laulva revolutsiooni ajal kasu vähemalt mõnede eestlaste jäärapäisusest, et lõpuks Eesti ikkagi sai taas vabaks. Aga näiteks 1987. aasta 23. augusti Hirvepargi miiting võis paljudele tunduda veel enesetapjalik, sest olukord polnud ehk muutusteks päris küps.

Mis aga puudutab inimesi tavalistes olukordades, siis on teiste arvamusest sõltumise heaks või halvaks nimetamise kriteeriumiks ehk see, kas inimene ise tunneb, et ta kaotab iseenda või ei tunne seda. Põhiline häda ongi selles, et inimene võib tunda pärast toimunut, et tegelikult ta ju nii ei arva või et tegelikult ta ju selline ei ole. See ongi minu arvates halb sõltuvus teiste arvamusest. Nii et kui inimene joob end koos teistega täis ja/või peksab kellegi läbi, ning on pärast hämmingus, kuidas ta sellist asja võis teha, siis peaks küll oma kaaslasi paremini valima. Laste puhul on ilmne, et mõne lapse läheduses pidevalt juhtuvad mingid jamad ning tundub, et ta mõjub teistele halvasti. See on samuti halb mõju.

Teiste arvamuse kohta meeldib mulle kõige rohkem Schopenhaueri seisukoht teoses "Elutarkus":

"Kõrgeimad seisused oma hiilguses, toreduses ning uhkuses ning ausäras ja igat laadi esinduslikkuses võivad öelda: meie õnn asub täiesti meist väljaspool, tema asukohaks on teiste pead. /.../ Hea nime kohta aga ütlesid Chrysippos ja Diogenes, et välja arvatud kasu, ei maksa tema pärast sõrmegi liigutada. Sellega nõustun ma täiesti.” (lk 44 ja 54)

Ma usun, et paljud järgiksid taolist seisukohta, kui neil ei oleks hunnikute viisi mõttetuid "sõpru", "tuttavaid" ja ei tea keda veel. See on ikka tõesti piin, kui inimene pidevalt teeb midagi ainult teiste arvamuse pärast. Minu arust on sellise jama vähemalt üheks allikaks just nimelt mainitud "sõbrad" jne.

Akadeemiline haridus ja reaalne elu

Minu arust sobib seda vastandust illustreerima ka üks tsitaat Einsteini eluloost:

"[1921. aastal] Bostonis viibides pidi Einstein osalema populaarses katses, mida nimetati Edisoni testiks. Leidur Thomas Edison oli praktilise meelelaadiga ja vanemas eas (tookord oli ta seitsmekümne nelja aastane) üha ekstsentrilisemaks muutuv mees, kes halvustas enda meelest liigselt teooriasse kalduvaid ühendriiklastest kolleege ning arvas sedasama ka Einsteini kohta. Ta oli koostanud töötaotlejatele esitatava testi, milles oli soovitud ametikohast sõltuvalt umbes sada viiskümmend faktiküsimust. Kuidas nahka pargitakse? Mis riigis juuakse kõige rohkem teed? Millest oli tehtud Gutenbergi trükišrift?

Times nimetas "alatasa sekkuva Edisoni küsimustikku vaieldavaks", loomulikult soovis Einstein seda proovida. Reporter esitas talle testist pärit küsimuse: "Kui suur on helikiirus?" Kui keegi helilainete levimisest üldse midagi teadis, siis oli see Einstein. Kuid ta tunnistas, et "ei hoia niisugust informatsiooni peas, sest seda võib kergesti raamatutest leida". Siis tegi ta põhjalikuma avalduse, mis pidi halvustama Edisoni arusaama haridusest. "Kolledžihariduse väärtus ei ole paljude faktide meeldejätmine, vaid mõistuse mõtlemiseks harjutamises," ütles ta." Walter Isaacson. Einstein. Tema elu ja universum. Tallinn, 2009, lk 292-293.

Siingi on justkui vastandatud praktikuid ja teoreetikuid. Mõnikord ikka öeldakse, et ülikoolis õpib inimene õppima (ehk algab see varemgi), seega võiks ülikooli lõpetaja olla kõrgema õppimisvõimega kui enne ülikooli. Usun, et akadeemiline haridus ei riku inimest ära. Samuti võib öelda, et "ega haridus matsi riku": ülikoolis on võimalus õppida, kuid seda ei kasuta mitte kõik.

Kui inimene tegeleb asjaga, mis teda huvitab, siis peaks asi õige olema. Mõnel on tõesti kutsumus selge juba enne 20. eluaastat ning kui akadeemiline haridus sellega ei seostu, siis ainult paberi pärast pole ehk tõesti mõtet ülikooli minna. Võimalik, et huvi akadeemilise hariduse vastu tekib hiljem, kui elusihid ja väärtushinnangud muutuvad.

Mida tähendab edukus?

Kahtlustan, et sõna 'edukus' on n-ö üleekspluateeritud - mõnikord ju räägitakse ka edukusekultusest, st olukorrast, kus justkui midagi muud ei hinnatagi kui vaid edukust. Võimalik, et valdavalt edukuse ümber keerlevad inimese mõtted selles eas, kus pole veel selge, mida elult soovitakse ja miski ei köida veel sedavõrd, et rääkida kutsumusest. Teiste sõnadega: kui inimene pole veel oma kohta elus leidnud, siis tundub ehk tõesti ainsa väärtusena edukus - mis iganes see ka ei tähendaks. Kes ei pea ennast edukaks, see ei soovi ehk isegi klassikokkutulekule minna, sest "teised on ju kõik nii edukad" (muidugi võib klassikokkutulekutest hoiduda ka muudel põhjustel). Ja kui siis leidub keegi, kes uurib, mis toimub "suletud uste taga", siis võib loomulikult avastada, et edukus tuleb kalli hinnaga või siis on tohutu vahe n-ö fassaadi ja tagaõue vahel.

Ma ise mõtleksin inimestest küll pigem kuidagi teisiti kui edukuse-edutuse kategooriates. Rohkem meeldiks mulle inimesi liigitada sümpaatseteks ja ebasümpaatseteks. Taolise liigituse alus on ilmselt subjektiivne ning see ongi hea, sest siis ei tekita see teistes objektiivsuse näilisust. Võrdluseks: kui keegi näiteks liigitaks inimesi lollideks ja tarkadeks, siis loob ta näiliselt objektiivse liigituse - tegelikult aga lähtub subjektiivsest arusaamast tarkuse kohta.

Kui üldse millestki edukuse sarnasest mõtleksin, siis pigem sellest, kas inimene teeb oma tööd hästi. Enamus inimesi vist näiteks rõõmustab, kui kaupluses kassapidaja teeb oma tööd hästi ning mingis mõttes lausa meisterlikult. Aga ma ei usu, et nad kindlasti tahaksid näha kassapidaja juures tunnistust, et ta on kassapidajate maailmameistrivõistlustel võitnud 1. järgu medali vms. Snoobid peaksid edukuseks muidugi vaid seda, kui kogu maailmale näitamiseks pannakse välja ka edukuse atribuudid: võimas auto, kõrval elus Barbie või Ken, keha katmas Gucci, Armani, Dolce&Gabbana jne. Arvata võib, et taoline atribuutika "töötab" vaid teatud valdkondades. Ma ei usu hästi, et näiteks iga kõrge tsiteeritavusega teadlane (just tsiteeritavusest on tehtud teadlase edukuse peamine kriteerium) sellist atribuutikat kasutaks.

Aga isegi need, kes hindavad kõrgelt edukust - mis iganes see ka tähendaks -, ei piirdu seejuures vist mitte ainult tööalase edukusega: ideaalis soovitakse ikka edukust kõikjal. Niimoodi sünnivadki teatud tüüpi ajakirjade n-ö kaanelood. Nõukogude ajal elanutel võib see muidugi tuttav ette tulla, kuidas jutu järgi on kõik väga ilus, kuid nii oli lihtsalt kombeks rääkida ja kirjutada - tegelikkus käis oma rada.

Y-generatsioon – kas väljamõeldis või traditsioonilise töökultuuri hukataja?

Minu jaoks on see Y-generatsiooni "teooria" äravahetamiseni sarnane astroloogiaga. Sarnane tundub olevat ka mõlema "teooria" pooldajate meeleseisund: tihtipeale võib seda iseloomustada sõnaga 'eksalteeritud'. Aastaid tagasi kuulsin analoogseid jutte ka "tähelastest" ja "indigolastest". Seetõttu on isegi mainitud "teooriate" sisusse tungimata vähemalt minul tekkinud skeptiline hoiak nende suhtes.

Põlvkonnad muidugi erinevad üksteisest. See on loomulik, et koos ühiskonnaga muutuvad ka inimesed. Muutub ka laste kasvatus ning haridus. Näiteks minu õele andis naabritädi veel 1980ndate teisel poolel nõu: "Ää last süles hoia - arines ää!" Kunagi 1930ndatel aastatel olid aga vähemalt Nõukogude Liidus lastehoidmiskombinaadid, kuhu laps jäeti esmaspäeva hommikul ning võeti ära reede õhtul ("härrasrahva" võsukestel, nt Svetlana Stalinal/Allilujeval olid muidugi kasvatajad ja koduteenijad jne). Ka Eestis oli veel nõukogude ajal selliseid kombinaate, kus ca 6 kuu vanused lapsed kui pambukesed reas oma päeva õhtusse saatsid. Süüa-juua said nad lutipudelist. Mida neil veel tahta - niisugune suhtumine tollal oligi (üks sünnitusosakonna arst meenutas kord selliseid asju). Ajas tagasi minnes olid aga lapsed ju vanemetale nii pensionisammas kui ka praktiliselt tasuta tööjõud: nelja-aastaselt saadeti ehk hanekarja, edasi juba seakarja ning siis lehmakarja karjuseks. Lapsed, kes sündisid sõja ajal - nende lapsepõlv oli aga hoopis hirmus. Enne Renessansiaega ei peetud lapsepõlve isegi teoorias mitte mingiks oluliseks arenguetapiks, vaid kõigest ebatäiuslik täiskasvanu olemise etapiks. Minu jaoks ongi taoline muutus seletus faktile, et põlvkonnad on tõesti erinevad.

Praegu on muidugi paljudel lastel Eestis kõhud täidetud, kuid samas räägitakse uudistes, et "Statistika järgi elab iga neljas Euroopa Liidu laps vaesusriskis, täpsemalt Eestis on selliseid lapsi 22,3 protsenti." Küllap on ikka praegugi suured erinevused, kuidas lapsi kasvatatakse ja mis tingimustes nad kasvavad. Ja sama võib kindlasti öelda ka varasemate aegade kohta. Näiteks oli kindlasti ka siis härdameelseid, kes ei suutnud liigseid kassipoegi kartulikoti sees ära uputada, kuigi see oli üldine tava. Samuti oli kindlasti ka varasematel aegadel neid, kes vitsa andmist ja saamist pidasid inmväärikuse alandamiseks, kuigi mingi ajani oli see üldine tava. Näiteks Artur Rinne mälestusi lugedes jäi mul meelde, et tema pidi lapsena (20. sajandi alguses) vitsasaamise järel andma vitsaandja käele suud - alandlikkuse märgiks. Ja mida oodatagi sellise lapsepõlvega inimestelt? Õnneks leebuvad inimesed eluaastate ja -kogemuse lisandudes ning ühiskond samuti muudab neid. Nii ongi täiesti võimalik, et peast põrunud emast või isast saab muhe vanaema või vanaisa.

Ma kaldun uskuma, et inimlikud pahed ja voorused on üldse mingis mõttes universaalsed, ainult nende avaldumisvorm muutub. Mina küll ei usu, et nn Y-generatsioonile saaks omistada mingeid erilisi voorusi või pahesid, mida varem (küllap mõnes muus vormis) poleks olemas olnud. Olen lugenud, et Y-generatsioon näiteks ei tahtvat omada, vaid hoopis jagada. Võimalik, et jagamiseks peetakse oma lemmikloomapiltide "šeerimist" lõustaraamatus - seda tõesti aastakümneid tagasi ei olnud -, kuid ühistegevust on küll olnud. Isegi minu lapsepõlves 1970-80ndatel aastel aitasime linnanaabritega üksteist tihti (nt puid saagida ja laduda, kartulivagusid künda), maal vanaema juures oli aga üksteise aitamine veelgi rohkem kombeks - isegi siis veel korraldati ühistöö tegemisi (nn talgud). Ja loomulikult "jagati" nõukogude ajal neid hüvesid,mida töökoht võimaldas (isiklikku omandit oli sotsialistlikus ühiskonnas vähe) - naaber näiteks vedas oma tööautoga - kalluriga - kõik vajalikud asjad kohale. Maal aga ajas tuttav traktorist töötraktoriga (eratraktoreid polnudki) mingi mitteametliku töötasu eest kõigi soovijate kartulipõllule vaod sisse ning sügisel ajas kartulivõtmise ajal vaod uuesti lahti.

Kas meelepettused on olemas?

Jah, seda võib vist küll öelda, et ega meeled meid ei petagi, viga tuleb sisse hoopis meeleandmete tõlgendamisel. Meelepettuseks võib toodud näiteid ehk nimetada vaid pragmaatilisel kaalutlusel, hoiatamaks inimesi, et nad ei peaks näilisust tegelikkuseks. Laiemas plaanis ongi küsimus vist selles, kuidas eristada näilisust tegelikkusest. Inimestel on mõnikord kalduvus ebakriitiliselt usaldada oma meeli ehk arvata, et meelte loodud näilisus on hoopis tegelikkus. Ka petised kasutavad ära paljude inimeste usaldavat suhtumist teatud välistesse tunnustesse ning siin võikski hoiatavalt öelda, et tegemist on pettusega.

Aga mõnel puhul pole ehk näilisuse ja tegelikkuse eristamine nii oluline. Näiteks on n-ö soojas valguses olla hubasem kui n-ö külmas valguses. Valguse taolist psühholoogilist mõju on mõttekas arvestada, kuid ainult mõnel juhul võib sellest inimesele oht tekkida (nt loob petis õdusa õhkkonna, et siis kiiremini oma eesmärgini jõuda). Kauplustes kasutatakse samuti valguse psühholoogilist mõju ära, kuid seda juba ilmselt kaupluse eesmärgi ehk kasumi nimel - nii et siin võiks taas hoiatavalt meelepettusest rääkida. Samuti võib ehk meelepettusest rääkida auto kiiruse hindamisel: raske on määrata enda suunas liikuva auto kiirust, samuti on raske hinnata auto roolis olles auto kiirust, kui jõutakse maanteelt asulasse (isegi 70 km/h võib tunduda teokiirusena pärast 100 km/h sõitu). Sellistes olukordades on vist suur tõenäosus tõlgendada esmast näilisust tegelikkusena ning see võib olla lausa eluohtlik. Sellistest olukordades võiks ehk hoiatavalt rääkida meelepettusest, kuigi rangelt võttes on tegemist meeleandmete eksliku tõlgendamise ohuga.

Aga nüüd kerkib muidugi küsimus, kas ka hallutsinatsioonid või mingite meelemürkidega esile kutsutud nägemused ei ole siis meelepettused ning neist juhinduv inimene tegi hoopis tõlgendusvea? Rene Descartes tõi teoses "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" veel sellise näite: “Olen kuulnud neilt, kellel jalg või käsi on ära lõigatud, et neile näib, et nad tunnevad siiamaani vahel valu kehaosas, millest nad on ilma jäänud.” Ja samm edasi võiks öelda, et nägemis-, kompimis- ja teised aistingud ei tarvitse tegelikult tõendada materiaalse maailma olemasolu - neidki aistinguid võib esile kutsuda miski või keegi muu (st meeleandmeid võiks tõlgendada ka teisiti kui n-ö terve mõistus seda teeb).

Eesmärgid

Usun, et adekvaatse hinnangu eesmärkidest rääkivale inimesele saab anda siis, kui jälgida tema tegusid ning uurida, kas ka tema tegudes need väidetavad eesmärgid kuidagi väljenduvad. Suur osa eesmärkidest kõnelevaid inimesi osutuvad sellisel juhul kindlasti vaid eesmärkidest lobisejateks, mitte tegudeinimesteks. Aga seevastu mõni sportlane võib tõesti olla selline sõnapidaja, et kõik, millest rääkis või mõtles, kehastub ka konkreetsetes tegudes. Ja kõrvaltvaatajale võib jääda lausa mulje, et tõesti, sellisel kõrgel tasemel sportimiseks tulebki asjale läheneda n-ö teaduslikult. Aga paljud eesmärkidest rääkijad on kindlasti lobisejad, keda köidab ilukõne, löövad fraasid jne. Taoline ei lähe ehk "kehagi kergendama" ilma selgelt sõnastamata (ja ehk lõustaraamatuski jagamata) eesmärkideta.

Nii et minu arvates on inimesed laias laastus kas jutupaunikud või tegudeinimesed. Jutupaunikute jaoks on ehk iga liigutus "projekt", hariduse valdkonnas meeldiks neile kindlasti rääkida lisaks eesmärkidele ka õpiväljunditest, kriteeriumitest, pädevustest jne, ning lakkamatult pidada "arenguvestlusi". Aga see jutt sarnaneb paljuski parteide valimisprogrammidega, millest julgelt 90% on tegude katteta sõnademulin.

Aga neid tegudeinimesi, kes tõesti eesmärke seavad ning selle nimel ka pingutavad, võib ähvardada enesepiitsutamise oht. Taoline oht on arvatavasti suurem maksimalismi kalduvatel inimestel - reeglina noortel. Eks mõned inimesed jätkavad taolise enesepiitsutamisega ka küpsemas eas ning siis on läbipõlemise oht suur. Rõhutan, jutt on inimestest, kes võtavad seatud eesmärke tõsiselt, mitte lobisejatest. Mingil eluetapil võib sellisest enesepiitsutamisest kasugi olla, kuid minu arvates ei tohiks terve mõistus inimest maha jätta, sest hullumajja sattumine pole nüüd vist küll kellegi eesmärk.

Aga mingid olukorrad nõuavad ehk ilma lobisematagi eesmärkide sõnastamist. Näiteks oleks suuremahulised tööd arukas jagada väiksemateks "suutäiteks" ning niimoodi jõuda lõpuks tööga ühele poole. Nii mõnegi töö kohta võib öelda, et see on rohkem "kättevõtmise asi". Loomulikult on väiksema "suutäie" puhul lihtsam asi korda ajada. Veel üks olukord, kus tuleks ehk rääkida eesmärkideks, on lähisuhted. Arvata võib, et ühel hetkel tekib kallima puhul küsimus, mida ta taotleb. Kui ühe jaoks on tegemist lõbusa seiklusega, teine aga soovib pere ja vähemalt 3 last, siis tuleks vist küll asi kiiremas korras lõpetada, sest ühist teed olla ei saa. Kindlasti tekib eesmärgi küsimus ka igasugu (laste või täiskasvanute) trennides käimisega. Hea oleks näiteks kohe teada, kui on tegemist trenniga, kus dresseeritakse tulevasi olümpiavõitjaid või siis vähemalt mingite väiksemate võistluste võitjaid.

Paljud olukorrad elus on aga minu arust küll sellised, et eesmärgid selguvad alles n-ö töö käigus. Näiteks võib ju ülikoolis esimese kursuse lõpuks selguda, et ülikool ikka sellele inimesele ei sobi. Peaks ehk olema ettevaatlik kaugete eesmärkide sõnastamisel, sest inimene ise võib muutuda või siis end paremini tundma õppida. Ja nii võib ka selguda kõigile üllatuseks, et näiteks mees/naine, keda keegi ei suutnud varem ette kujutada lapsevanemana, tunneb end mitme lapsega isa/emana nagu kala vees.

Vaba tahe ja individualism

Jean-Paul Sartre'i vaimus võiks öelda, et inimesel on alati enesetapuvõimalus. Aga kui inimene elab, siis ta on justkui andnud heakskiidu kõigele sellele, mis temaga toimub. Taolist äärmuslikku vaadet vist praktikas inimesed ikkagi ei poolda, isegi teoorias sobib see minu arust vaid maksimalistidest teismelistele. Mõõdukama vaate kohaselt võiks öelda, et vaba tahe (samastatuna vabadusega) eeldab (1) välise sunni puudumist ning (2) teadlikkust valikutest ja tagajärgedest. Seega väline sundus ja/või teadmatus muudavad inimese valikud mittevabaks. Igaks juhuks peab rõhutama, et jutt on vabadusest, mida kõnekeeles tihtipeale nimetatakse ka vabaks tahteks (nagu ka filmis "Viimne reliikvia": "Kas oled sa omal vabal tahtel siia tulnud, et ennast issandale pühitseda lasta?"). Tahtevabaduse probleem on aga teistsuguse probleemiasetusega: kas me pole mitte geenide, keskkonna jms mõjutusi täide saatvad masinad? Selle probleemi kohta saate lugeda näiteks siin.

Ka John Stuar Mill oma teoses "Vabadusest" nõudis vabadust vaid täisealistele, küpsetele inimestele, lapsed ning - tema ajastu vaimus - ka n-ö pärismaalased jäid nõudest välja, sest ei oskaks oma vabadust asjakohaselt kasutada.

Kuid isegi täiskasvanud, kes saavad aru, mis ja kuidas, võivad tegudes ikka mingi jama otsa sattuda. Anatole France on näiteks kirjutanud:

"Eile läksin ma välisministeeriumi ballile. Olen samal arvamusel lord Palmerstoniga, kes on ütelnud, et meelelahutusteta oleks elu päris talutav. /.../ Ma teadsin ette, et seal hakkab igav ja et on mõttetu sinna minna; teadsin ja läksin ikkagi, sest inimloomusele on omane mõtelda arukalt ja toimida arutult." (France, A. Inglite mäss. Nooruslugusid. Tallinn, 1976, lk 215)

Võib ka hullemat juhtuda. Mõne inimese puhul jääb koguni mulje, et tema elu on ligadi-logadi nagu mingi kurja saatuse pärast. Teoreetiliselt võib olla võimalik, et talle tema elu meeldib, kuid raske on kindlaks teha, kas ikka tõesti meeldib või ta ainult ütleb nii. Selliseid inimesi pole vist mõtet mingist kaastundest abistama hakata, sest suure tõenäosusega liigub ta eluga edaspidigi ikka samal kursil. Ega joodikulegi pole mõtet kaastundest joomaraha anda: joodikute kohta on arstid juba kunagi ammu arvanud, et joomahullusest on vaid üks väljapääs - usuhullus.

Öeldud on, et võidul on mitu isa, kaotus on vaeslaps. Niimoodi võib mõne inimese puhul öelda küll, et kõik, millega ta uhkeldab, on tema arust tema enda teene, ning kõik, mille üle ta uhke pole, on tingitud rasketest oludest jne. Mõni tagasihoidlikum inimene jälle mõtleb vastupidi: kõik hea temas on juskui millestki tingitud, pahedes aga on ise süüdi. Nii et ma kahtlustangi, et inimesed on kas esimest või teist tüüpi või siis lülituvad vastavalt meeleolule ja oludele ühelt mõtteviisilt teisele. Aga kui inimene on ikkagi ühiskonnale ohtlik (nt "rallib" mõne inimese surnuks), siis pole vist oluline, kas süüdi on tema kasvutingimused, vanemad või tema vaba tahe - temast tuleks eemale hoida kui pidalitõbisest. Aga kes ei ole ühiskonnaohtlikud ning tunduvad lihtsalt olevat elu n-ö hammasrataste vahele jäänud - nende puhul vist tekib reeglina ikka tunne, kas ta on ise sellise saatuse endale loonud või on ta ehk tõesti olude ohver. On ju näiteks inimesi, kellel nahaalsust vähe ning ennast "müüa" ka ei oska. Pole midagi imestada, kui nad on kaugel n-ö esimese Eesti "hiilgusest".

Sõna mõte

Selle küsimuse üle on ka filosoofid-professionaalid palju arutanud, kogu nn analüütiline filosoofia keerleb mingil määäral ümber probleemi, kuidas me üksteisest ikkagi aru saame - kui saame - ja millest me räägime, kui millestki räägime. Terminite poole pealt tehakse vahet sõna või väljendi tähendusel ehk mõttel ja osutusel. Sõna osutus on see objekt, millele sõna osutab (sõna 'laud' näiteks lauale), sõna tähendus ehk mõte aga on meie mõiste lauast, mida saab võib-olla defineerida ning seostada teiste mõistetega (nt et iga laud on mööbliese).

Võib tunduda, et nimisõnade osutusega pole probleeme: 'laud' osutab lauale, 'kivi' kivile jne. Aga tegelikult on küll, sest eesti ja ka teistes keeltes on ka näiteks sellised nimisõnad nagu 'elastsus', 'hing', 'mõistus', 'enneaegsus' jne. Viimaste sõnade puhul on küll raske üldse välja mõelda, millele nad võiksid osutada.

Ludwig Wittgenstein, keda peetakse analüütilise filosoofia suureks klassikuks, jõudis oma hilisemal loomeperioodil järeldusele, et sõna tähendus on tema kasutusviis keeles. Sõna kasutusviise on erinevaid, Wittgenstein nimetas neid keelemängudeks, mis alluvad teatud reeglitele, mida me keelt õppides omaks võtame. Aga üht ja ainust definitsiooni pole võimalik pakkuda. Näiteks sõna 'kohe' tähendus sõltub kontekstist (keelemängust): võrrelge näiteks lauseid "Kohe tulen!" ja "Kohe tema järel seisis võõras inimene". Fraseologismide puhul (näiteks 'päris metsa poole olema' ja ´tulistvalu jooksma´) on see lausa ilmne, et neid võib õppida sobivalt kasutama ning neid ka teiste/oma sõnadega selgitama, kuid aru saama peab neist ikka tervikuna. Tõlkimisel ühest keelest teise tuleb see hästi esile, et tuleb leida sarnane keelemäng mõlemas keeles ning väljendid, mida vastavalt kasutatakse. Sõnahaaval tõlkimine aga (mida silmatorkavalt tihti kasutab näiteks Google'i tõlge või mõni muu tehisintellekt) ei sobi. Näiteks venekeelset väljendit 'krutitj baranku' oleks imelik tõlkida kui 'barankat keerutama' (pigem: 'rooli keerama', 'autojuht olema').

Üks keerulisem juhtum on näiteks sõna 'hing', mis nimisõnana tekitab mulje, et siin võiks küll olla miski, millele see sõna osutab - nimelt hing. Usuti ju kunagi ja usutakse ka praegu mõnikord, et näiteks inimesel on hing. Aga mainitud analüütiline filosoofia ütleb selle peale: keele grammatika tekitab illusiooni, me langeme keele lummusesse. Tegelikult ei tule mitte otsida hinge, vaid uurida sõna 'hing' kasutusviisi. Nn analüütilise biheiviorismi seisukohalt on paljud sellised sõnad tegelikult lühendid pikkade kirjelduste jaoks. Nii et isegi kui öelda, et inimesel on hing, siis tähendaks see vaid seda, et inimene vastab teatud kirjeldusele (hingab, liigutab jne - väga pikk kirjelduste rodu). Sama lugu oleks näiteks lausega "Kell käib õigesti" (või "Kell käib ette") - nii öeldakse lühidalt (ja mõnikord ka tabavalt) teatud olukorra kohta.

Öeldu oli muidugi vaid üks tuntud seisukoht sõna mõtte küsimuses, kuigi Wittgensteini öeldut kaldub mõni inimene võtma kui Piiblis kirjutatut - vaatamata sellele, et Wittgensteini vaated elu jooksul muutusid (nn varane Wittgenstein erines nn hilisest).

Kiusamine tööl

Usun, et kui inimesi hoida ühes ruumis ja mitte just kõige meeldivamates tingimustes, siis muutuvad nad suure tõenäosusega samasugusteks nagu ämblikud purgis ehk kõik on kõigi vaenlased. Tegelikult vist toimub küll inimeses olevate algete võimendumine: veidi pahelisest inimesest saab jätis ning veidi vooruslikumast inimesest pühak. Seda on täheldatud näiteks Stalini-aegsetes vangilaagrites, kus leidus ka n-ö poliitvange. (Tegelikult läksid ka n-ö poliitvangid kriminaalkoodeksi paragrahvi nr 58 alla, kuid tavaliste kriminaalide jaoks olid teised paragrahvid.) Sama võib täheldada ka sõjaväes ning isegi koolis ja töökollektiivis.

Nii et esimene asi, mis võiks ära hoida kiusamise, oleks minu arvates normaalsete töö- või õpitingimuste loomine. Paraku on see vist kõige raskem ning ega arusaam normaalsetest tingimustest pole samuti kõigil üks ja seesama. Seetõttu tuleb vaid loota, et kollektiivi ei satuks mõni patoloogiline subjekt, sünnipärane intrigaan. Sellele võib tõesti vaid loota, sest ka näiteks koolide suhtes on "rahva juhid" võtnud hoiaku, et käitumishäiretega lapsed peavad õppima koos normaalsete lastega. Töökollektiivides on muidugi selles mõttes lihtsam, et täiskasvanud inimesed ongi veidi vähem probleemsed kui lapsed, kuid jamade tekkimiseks piisava kriitilise massi jobude leidumise tõenäosus on paraku ikkagi ebameeldivalt kõrge. Seega üpris troostitu olukord minu arvates. Mingil määral võib ehk öelda, et kõrgema haridustasemega inimesed on sallivamad ning ei tekita probleeme kollektiivis, kuid seegi on vist vaid statistiline seaduspärasus, mis ei välista midagi. Olukorra võiks lahendada kaugtöö, st olukord, kus inimesed ei ole pidevalt ninapidi koos.

Minu arust peaksid ülemused (olgu koolis või tööl) looma tingimused infovahetuseks. Sõna 'pealekaebamine' on vist tõesti halva varjundiga. Sellise halva varjundi mulje tekib arvatavasti seetõttu, et kui inimene on karjas, siis tekib kergesti karjamentaliteet, mis vastandab karja n-ö ülemustele. Karjamentaliteedi järgi on ülemustele mingi info jagamine patt. Mingil määral tuleneb see vist meie riigi ajaloost, sest riiki valitsesid tõesti pätid, kes juurutasid pätimoraali. Aga see pättide juhitud riik õhutas ka massilist n-ö koputamist üksteise peale. (Ühe nõukogudeaegse anektoodi järgi anti "kõigi koputajate pealikule" ehk KGB juhile Andropovile lausa Nobeli preemia füüsika vallas avastuse eest, et koputus levib kiiremini kui heli.) Pätid vist ei saakski ilma taoliste "informaatoriteta" valitseda.

Sellistest ajaloost pärinevate käitumismallidest vabanemine võtab aega - sama lugu on üleüldse n-ö kodanikuühiskonna (sh kodanikualgatuse) juurutamisega. (Kuigi nt tänased üliõpilased on sündinud juba vabas Eestis, mõjutavad neid vanemate ja vanavanemate vaated.) Võib-olla on sõna 'pealekaebamine' halva varjundiga osalt ka seetõttu, et pealekaebamine toimub reeglina salaja, st pealekaebaja võib olla silmakirjatseja - silma all mängib sõpra, selja taga ütleb aga välja, mida tegelikult arvab. Lahenduseks oleks ehk juba mainitud infovahetuse võimaldamine: kõige parem oleks, kui inimene saaks nii ülemuse kui ka asjaosaliste endi juuresolekul välja öelda, mis teda häirib. See nõuab muidugi julgust, kuid on lootust, et ülejäänud kari tuleb kaasa, sest on samuti tüdinud probleemse inimese tegemistest. Ülemus on aga sellisel juhul kõigi nähes kuulnud, et on probleem, mille lahendamisse panustamist temalt oodatakse. Julgust nõuab taoline ülesastumine aga tõesti, sest on oht, et ülejäänud kari hoiab hoopis selle poole, kes on agressiivsem - ning agressiivsem on loomulikult probleemne mölakas. Aga et taoline ülesastumine nõuab julgust, siis ehk tunnustavad seda mingil määral ka pätid ise. Ehk saakski niimoodi panna info liikuma, kuid vältida halva varjundiga pealekaebamist.

Tark ei torma

Jah, elus on palju olukordi, kus oleks ehk vaja stoilist rahu, mida väljendavad aforismid "Tark ei torma", "Maailma muuta ei saa, muuta saab oma suhtumist maailma" ning rahvatarkus "Ühtki suppi ei sööda nii palavalt kui seda keedetakse". Paraku võib vist täheldada, et palju sõltub ikkagi inimese temperamendist ka, kuidas ta olukorda suhtub. Teoorias võib ju nt koleerik targa jutuga nõus olla, kuid praktikas ei saa ta kuidagi enda talitsemisega hakkama. Ja teine asi on kindlasti ka inimese elukogemus: kas ettevõetu on tal õnnestunud või mitte, kas on tekkinud kindlustunne, et see, mida teen, õnnestub (varem või hiljem ning vähemalt summa-summarum). Näiteks lastel on raske sellist kindlustunnet saavutada, sest nad oskavadki veel väga vähe ning elu pole üldsegi nende kontrolli all. Seetõttu ongi lastel meeleheide kerge tulema (nt teismelise "armulood" võivad talle endalegi aastakümneid hiljem täiesti mõttetud tunduda). Sama lugu on vanuritega, kelle elu samuti nende kontrolli alt kipub välja libisema. Nii laste kui vanurite jaoks võib iga ebaõnnestumine või vastulöök tunduda tragöödiana, vanuritel võiksid elukogemus ja üldse (eeldatavasti) aeglasem närvisüsteem seda muljet küll korrigeerida.

Postituse alguses mainitud aforismidega haakub veel üks tuntud n-ö palve (küllap jumala poole): "Anna mulle jõudu taluda seda, mida ma muuta ei saa; anna mulle vaprust muuta seda, mis on minu võimuses ja anna mulle tarkust nende kahe vahel vahet teha." Stoikute jaoks polnud jumal isik, seega võiks stoikute ja ka uskmatute puhul see n-ö palve kõlada nii: "Olgu mul jõudu taluda seda, mida ma muuta ei saa; olgu mul vaprust muuta seda, mis on minu võimuses ja olgu mul tarkust nende kahe vahel vahet teha."

Nii et isegi kui öeldakse, et maailma muuta ei saa, siis tuleb seda ikka sobivalt tõlgendada: midagi saab muuta, mõnda asja ei saa muuta. Rahvatarkus ütleb, et ega maailma jõua soojaks kütta - seegi ju möönab, et oma kodu kodu saab ikka soojaks kütta, mitte ei pea kurtma saatuse üle, mis saatis külma toa. Ja ega see "tark ei torma" samuti absoluutne ole, sest mõnes olukorras peab ikka tõesti kiiresti või vähemalt kiiremini tegutsema. Tormamise vastand on asjaga venitamine (võib-olla otsustusvõimetuse tõttu) ning ega targale ei saaks ju sedagi omistada. Lõpuks võib muidugi oma jutuga jõuda tautoloogiani, et tark mõtleb ja käitub targalt, sest tuleb ju välja, et igasugu tarkuseterad ja targad ütlused nõuavad tõlgendamiseks omakorda tarkust ning elluviimiseks omakorda tarkust jne.

Kas inimese väärtust on võimalik mõõta?

Kapitalistlikus ühiskonnas saab vist küll kõigele hinnasildi külge panna, kuid nagu hindadega ikka, ei tarvitse inimesed hinda õiglaseks pidada. Päris inimkaubanduse laadseid tehinguid tehakse vist spordis, kus näiteks "ostetakse jalgpallureid" jms. Aga isegi juhul, kui kedagi "ostetakse" või palgatakse, siis on jutt ikka mingitest erioskustest, mitte inimese kui terviku väärtusest. Erinevate n-ö väärtuste vahel võib olla lausa lõhe: näiteks Viljar Loor oli läbi aegade üks Eesti paremaid võrkpallureid, kuid tütre jaoks jäi ta "onu issiks", st kujutas endast ehk vaid sentimentaalset väärtust, sest oli kogu aeg küll treeninglaagites, küll võistlustel. Andrei Sahharov oli NSVL-i termotuumapommi üks "isa", laste jaoks jäi ta aga päris võõraks - ühes vene dokumentaalfilmis ei soovinud üks tema lastest üldse rääkidagi oma isast ning vältis võttegruppi.

Mulle tundub, et kõige väärtuslikum on inimese jaoks ikkagi selline väärtus, mida ei saa rahas mõõta. Normaalne oleks, et vähemalt väikelapse jaoks on kõige parem emme tema ema ning kõige parem issi tema isa, algklassides lauldakse omakorda, et "Minu õpetaja koolis kõige parem ta!", mida mina oma mäletamist mööda tollal isegi uskusin. Selliseid väärtusi ei saa võrrelda ning nende üle pole mõtet vaielda - tulemuseks oleks vaid tüli.

Mõnikord tekib äärmuslikke olukordi, mis sunnivad säästma ühe inimese elu teise elu hinnaga - tekib nagu omamoodi elu väärtuste kaalumise vajadus. Näiteks kui raseduse jätkumine ja sünnitus võiksid olla naisele eluohtlikud, siis on vaja valida: kas abort ehk veel sündimata lapse surm või ema surm (ja võimalik, et ka lapse surm). Naisel oleks muidugi raske edasi elada mõttega lapse surmast, kuid ega lapsel ilma emata samuti kerge oleks (kui kohe oleks kasuema võtta, võib ta hiljem siiski teada saada, et "tema pärast suri" ta bioloogiline ema).

Veel üks analoogne olukord tuleb meelde: sõdade ajal on mõnikord mõeldud, et sõtta tuleks saata need mehed, kellel juba lapsed olemas, sest nende "bioloogiline roll" on täidetud. Aga praktikas seda vist küll pole rakendatud. Meenub, et Tšernobõli katastroofi tagajärgi likvideerima saadeti "kordusõppuste" nime all eelkõige neid, kellel lapsed olemas, kuid seegi ei tarvitsenud kindel reegel olla.

Kohtusüsteemis jätab aga karistuste määramine tõesti veidi imeliku mulje, et inimese elu eriti midagi ei maksa. Vähemalt teoorias ei ole siiski karistuse ainsaks funktsiooniks tehtu hüvitamine põhimõttel "silm silma, hammas hamba vastu". Lisaks kahju hüvitamisele (mida iga kord ei saagi teha) võiks karistus kurjategija vajadusel isoleerida, ta ümber kasvatada ning teisi sarnastest kuritegudest eemal hoida. Kõik need funktsioonid kokku peaks tekitama teistes inimestes tunde, et karistus on õiglane. Kurjategija ise ning tema tuttavad vms ei arva vist küll kuigi tihti, et karistus õiglane oleks, sama võiks küllap öelda ka kannatanu ja teiste inimeste kohta. Ühiskonna jaoks tervikuna näiteks oleks ehk tore, kui mõni kurjategija tõesti kasvaks aastate pärast ümber heaks inimeseks (üks tuntud võimalus on, et temast saab usuhull), kuid kannatanule või tema lähedastele on sellest vähe abi. Õiguse teoreetikud võib-olla lähtuvadki oma arust ühiskonna kui terviku huvidest, konkreetsed inimesed aga enda huvidest. Õiguse teoreetikud ei pea normaalseks, kui liiga suur osa inimestest vangi pannakse või surma mõistetakse, konkreetne inimene kannataja rollis näeks aga võib-olla hea meelega, kuidas kurjategija maha lastakse. Küllap selline lõhe jääbki ning tuleb vaid leppida, et "on nagu on".

Ettemääratusest aatomite tasandil

Pakun siin lugemiseks tsitaadi eesti keeles ilmunud raamatust Kitty Ferguson, Stephen Hawking. Aheldamata mõtted. 2013:

"Teaduslik determinism kehtib ka meile, inimestele. "Tundub," kirjutab ta, "et me ei ole rohkemat kui bioloogilised masinad ja et vaba tahe on lihtsalt illusioon... Kuna me ei saa lahendada võrrandeid, mis määravad kindlaks meie käitumise, kasutame me efektiivset teooriat, et inimestel on vaba tahe." /.../

Determinism osutub aga mõnevõrra keeruliseks ideeks ja mitte nii jäigaks, kui võiksime eeldada. Nagu eelnevalt selles raamatus nägime, peame me universumi kvanttasemel nõustuma teatud määral determinismi ümbertöötatud versiooniga. Kui on antud süsteemi olek teatud ajahetkel, määravad loodusseadused kindlaks mitmesuguste erinevate tulevikkude ja minevikkude tõenäosused selle asemel, et kirjutada tulevik ja minevik täpselt ette. Nagu Hawking sõnastab, "lubab loodus hulka erinevaid võimalusi, igaüks kindla realiseerumise tõenäosusega." Sa saad testida kvantteooriat, korrates eksperimenti palju kordi, märkides üles, kui sageli erinevad tulemused esinevad ja kas nende esinemise sagedus sobib teooria ennustatud tõenäosustega." (lk 329-330)

Nii et vaba tahe on Stephen Hawking'i arvates illusioon, kuid ehk vajalik illusioon. Lapsi kasvatades pole vist mõtet väga rõhutada determinismi, sest nemad võivad sellest aru saada kuidagi niimoodi, et kaotavad julguse ja ettevõtlikkuse. Nii et asi on nagu tõe rääkimisega ikka: tõde on tähtis küll, kuid tõe rääkija peaks olema natukenegi psühholoog. Peab teadma, millal ja kuidas mingit tõde esitada, ning mõtlema, kuidas seda tõde võidakse tõlgendada. Siin võib ehk paralleeli tõmmata ka pragmatisti William James'i arusaamaga tahtevabadusest: usk vaba tahte puudumisse on masendav, seega uskugem pigem tahtevabadusse (faktid ei sunni tema arvates meid pooldama ei üht ega teist, sest oluline on, kuidas fakte tõlgendatakse).

Aga Stephen Hawking'i arusaamaga ei pea sugugi kõik nõustuma - see on lihtsalt üks läbimõeldud vaade probleemile.

Robotite kasutamine sõjapidamisel - eetiline või mitte?

Esialgu on muidugi olukord, kus teatud riikidel on robotid-sõdalased, mehitamata lennukid jms, n-ö pärismaalastel aga mitte. Aga kui kaua see kestab? Näiteks tuumarelva omavad veel 70 aastat pärast selle esmaloomist ikka ainult vähesed riigid. Võimalik, et ka robotitega saab nii olema. Robotite sõdimasaatmisega tundub nagu toimuvat inimeste jagamine alam- ja ülemrassiks: alamrassiga saadetakse sõdima hoopis robotid. Inimeste tapmine muutub veelgi rohkem vahendatuks, mitte otseseks. Juri Lotmani artiklis (käesoleva kursuse V osa) räägiti, kuidas ammustel aegadel oldi häiritud sellest, et ei võidelda enam ausalt mees mehe vastu, vaid kuskilt kaugelt kahurikuulidega. Tänapäeval kaugeneb tapja oma ohvrist veelgi. Niinimetatud tuumanupp on tuumarünnaku ohvritest veelgi enam lahutatud kui arvuti, millega juhitakse pommilaadungiga drooni. Päris ise sõdiva programmeeritud robotid oleks ehk veel samm edasi.

Aga selle sõjapidamisega seoses tekib ikka ja jälle ammune küsimus: mingu kakelgu omavahel parem need sõja välja kuulutanud riigijuhid. Milleks asjasse segada tavalisi inimesi? Ma tegelikult loodan, et ehk tulevikus toimuvad sõjad vaid arvutites: kõigi jaoks, kellele ei sobi rahumeelne konstruktiivne töö kas hormoonide või mingite muude probleemide tõttu, need saavad sõjaväelase elukutse omandada ning siis arvutites sõdida nii palju kui kulub. Et nad arvuti taga istudes endal tagumikku laiaks ei istuks, selleks võiks kasutada sama süsteemi mis näiteks arvutiga tennist mängides, kus tuleb reketiga ringi karata ja mängida nagu päriselt vms (ma loodan, et mingi selline asi on ikka olemas juba). Mingid andurid on neil "sõdalastel" küljes ning niimoodi saavad nad lausa üks-ühe-vastu võidelda. Kellel rohkem jõudu, osavust jne, see võidabki, kuid keegi viga ei saa. Nii saaks tervele karjale n-ö operetiohvitseridele anda põnevat tegevust ning sõjavägi oleks siis loomulikult vabatahtlik. Ja nende meelelahutus läheks riigile kindlasti palju vähem maksma.

Aga selline asi saaks toimuda muidugi vaid juhul, kui kogu inimkond oleks ühtmoodi arvutiseeritud. Kuni aga meil on maailmas rahvaid, kes on relvastatud Kalašnikovide ja muu sellisega, seni vist on n-ö valge inimese jaoks vastuvõetavam variant siiski robotite kasutamine inimeste asemel. Ma isegi ei näe siin eriti mingeid eetilisi probleeme, ses juba sõjapidamine ise on sedavõrd jabur ettevõtmine, et mis eetikast siin ikka rääkida. Ega pedofiili puhul ju ka keegi pedofiili eetikakoodeksist ei räägi...

Inimtööjõu asendamine robotitega – eetiline?

Inimtööjõu asendamine robotiga on minu arust väga teretulnud rutiinsete, väga suurt täpsust nõudvate ning inimesele ohtlikus keskkonnas toimuvate tööde puhul. Teatud rutiinsete tööde sooritamine võib inimesele lausa ohtlik olla, sest tähelepanu kipub hajuma. Karta on, et õnnetused näiteks saekaatri töötajatega juhtuvad just rutiinsuse tõttu. Ka suurt täpsust nõudvate tööde puhul pole inimene robotile kuigi tugev konkurent. Ohtlikus keskkonnas ei tahaks aga keegi töötada ning robotite kasutamine oleks vist kõigile teretulnud. Tuleb küll meelde üks dokumentaalfilm Tšernobõli katastroofist, kus mainiti, et alguses saadeti plahvatanud 4. energiaploki katust koristama kaugjuhitavad buldooserid, kuid need läksid rivist välja (radiatsiooni tõttu?). Seega tuli saata katust koristama ikkagi inimesed.

Robotite tõttu võivad mõned inimesed muidugi töö kaotada, kuid ajaloos pole see esimene kord. Näiteks nn masinalõhkujad väljendasid oma protesti, kuid tagantjärgi võib öelda, et elu läheb tänu masinatele ikka kergemaks. Kahtlustan, et üleüldse on tööpuuduse taga eelkõige inimeste valed otsused (nt külade n-ö väljasuretamine, kõige koondamine kilulinna jms), mitte aga masinad või robotid.

Robotite arendus võib aga viia selleni, et ka neil tekib eneseteadvus ning soov kergemini elada - nii nagu kunagi tekkis nt neegritel mõte, et nad ei peaks n-ö valget inimest orjama. Kas äkki siis ei teki omakorda olukord, kus lihtsam oleks palgata inimene kui robot. Kuulsin kord raadiost, et USA autotööstuses asendab keevitusrobot järjest enam inimest-keevitajat, sest on odavam (kulud olid vist vastavalt 5 $ tund ja 25 $ tund). Kui aga robotid hakkaksid samuti nt endale pensioni koguma ja normaalset hoiustamiskohta (kodu) ihkama, siis läheks nende pidamine ju samuti kalliks. Nii et masinate ja robotitega võib harjuda küll (uued põlvkonnad harjuvad ju kohe alguses nende oludega, millesse sündisid), kuid kas robotite kasutamine tulevikus end enam majanduslikult ära tasub?

Kogemused – otseteed või inimkonna Achilleuse kand?

Usun, et igasugu eksimused, mis tulenevad enda või kellegi teise elukogemuse rakendamisest, on n-ö loomulik kadu, mille pärast ma väga ei muretseks. Alternatiiv ei oleks kuigi veetlev, sest siis peaks ju iga inimest ja olukorda käsitlema esmakohtumisel kui puhast lehte. Teoreetiliselt võttes võib ju küll viidata skeptik David Hume'ile, kelle arvates kogemuse põhjal pole võimalik tõestada põhjuslike seoste ja üldse loodusseaduste ehk nähtustevaheliste püsivate seoste olemasolu (temast on juttu Uuusaja filosoofia õpikus, käesoleva kursuse programmis teda pole). Hume'i järgi on see vaid harjumus, et me teatud sündmusi seostame kui põhjusi-tagajärgi vm seaduspärasuste ilminguid. Isegi päikese tõusmine lähima 24 tunni jooksul pole tegelikult kindel - ükskõik kui palju ka kogemus minevikus seda kinnitanud poleks.

Aga see on vaid teoorias nii, praktikas ikka lähtuvad inimesed (ja ka Hume ise) neist harjumustest sündmusi seostada, mis neil elu jooksul kujunenud on. Ometi võib vahet teha stereotüüpidel ja võimaluste piires adekvaatsetel vaadetel maailmale. Stereotüüp on ehk näiteks arvamus, et kui keegi on naine, järelikult talle meeldivad väikelapsed või et kui keegi on mees, siis ta kaanib õlut ning vahib jalgpalli. Aga kui inimene arvab, et ahju puudega küttes saab toa soojaks, siis on see küll pigem adekvaatne arusaam.

Mingi annus skeptitsismi on kindlasti kasulik, sest siis ollakse ka teatud määral avatud uutele kogemustele. Einsteini kohta on selline anekdoot:

"Einsteinilt päriti, kuidas tekivad ideed ja leiutused, mis muudavad maailma. "Väga lihtne! Kõik teavad, et see ja see on võimatu, kuid siis leidub üks nõme tüüp, kes seda ei tea - ja tema leiutabki."" (Suurmehed naeravad. Kogunud Vello Lään. Tartu, 1993, lk 108.)

Aga ma ei heidaks kellelegi ette, kui ta näiteks mõne mustlase või nn kaltsupea suhtes ettevaatlik oleks, kuigi skeptikuna ei saa ju välistada, et tegemist võib olla ka (muidugi subjektiivselt) meeldiva inimesega. Ma ise näiteks olin ülikooliajal kaks aastat ühes toas tadžikiga (kes polnud küll ei mustlane ega nn kaltsupea), ning võin öelda, et meeldivamat toakaaslast mul pole olnud (tegelikult oli ta ka vist Dušambe ülikooli rektori poeg) - kuigi üldkujul tadžikki suhtuksin siiski ettevaatlikult.

Inimestega suheldes ollakse tänapäeval kindlasti palju sallivamad ja vähem stereotüüpides kinni kui nõukogude ajal (mõelge, millist "ohtu" kujutasid tollal nt välismaalased). Ainsad hirmsad asjad on paljude jaoks vist küll vaid pagulased, isegi homod ja lesbid on ehk neist ohutumad. Kuid ega sallivus ei tule kampaaniate tulemusel, vaid ikka elukogemuse ning n-ö leebe ajupesu tulemusel. Näiteks võib arvata, et seriaal "Seks ja linn" võib muuta nii mõnegi selle vaataja homode suhtes sallivamaks, sest seriaalis kujutatakse neid üpris positiivses valguses - erinevalt neegritest. Aga skeptilisus kulub siingi ära, sest ega siis miinusmärgi plussmärgiga asendamine pole ju samuti adekvaatne ellusuhtumine.

Iga inimese ja asjagi puhul kujuneb suhtumine ikka konkreetses olukorras. Kes tahab teistega vabalt suhelda, see ei tohiks minu arvates endale midagi n-ö otsaette kirjutada. Kuidas saaks näiteks vabalt suhelda ortodoksse juudiga (see on välimusest näha), kes ühtlasi ei kätle näiteks naisterahvaga? (Aastaid tagasi veel vaatasin presidendi vastuvõttu ning seal üks taoline tegelane Evelin Ilvese kätt ei surunud.) Samuti on ehk raske suhelda inimesega, kes on end üleni siniseks tätoveerinud (kui just ise samasugune ei ole). Näited on muidugi subjektiivsed, kuid üldiselt ma arvan, et ega kõigi inimestega ei peagi isiklikult suhtlema ning hästi läbi saama. See on ehk mõttevabadus, et inimesel on õigus olla kellestki heal või halval arvamusel. Mõne inimtüübi suhtes on ehk igaühel n-ö meeldivuse presumptsioon, teise suhtes aga ebameeldivuse presumptsioon. Kogemuse baasil võivad need eelarvamused puruneda või hoopis tugevneda.

Kas vaikimine on vastamine?

Mõistete täpsustuseks pakuksin välja, et vastamine on teadlik reaktsioon, vastus ei pea olema kindlasti sõnaline - võib ka näiteks käsi laiutada või noogutada. Vaikimine on see, kui inimene sõnagi ei ütle. Aga informatsiooni teise kohta võib saada ka ilma vastamata ning vaikiva inimese käest. Nn kehakeelt tuleb vist eristada näiteks žestidest: kehakeel ei ole teadlik, žestid aga on. Kehakeelt lugeda tähendab teha järeldusi inimese tahtmatutest liigutustest ja poosidest - neist, millest inimene endale aru ei anna. Küllap on selles osas võimalik teisi inimesi ka petta ning ehk pole ka piir kehakeele ja žestide vahel alati nii selge.

Kui vajame infot teise inimese kohta, siis on vähemalt mõnes olukorras küll vist kõige sobivam viis küsida. Aga kui on teada kellegi kalduvus valetada ja silmakirjatseda, siis ei piisa info saamiseks küsimisest. Tarvis on ikka jälgida ka inimese kehakeelt, kuid vist veelgi olulisem - tunda inimest rohkem. Mõnikord saame vastuse mõnele küsimusele hoopis olukorras, kus seda ei oodanudki: inimene lobiseb mingis muus kontekstis midagi välja. Näiteks võib jääda tänapäeval mulje, et inimese sallivuse kontrollküsimusteks on küsimused pagulaste ja homode suhtes. Aga tegelikult võiks sallivust ikka mõista vist avaramalt: ka suhtumine näiteks oma ämma või miniasse vms kuulub minu arvates sallivuse kategooriasse.

Aga kõige usalduväärsem infoallikas on ehk ikkagi inimese teod. Kui näiteks keegi ütleb, et kõige kallim on temale tema laps, aga ise teeb karjääri ning laps on silma alt ära saadetud kuskile pärapõrgusse, siis pole vist tõesti taolise inimese juttu tarvis uskuda. Ametlikult muidugi ei tohi vist kedagi nimetada rongaemaks või -isaks - kui ei taha just kohtuasja kaela saada -, kuid omaette niimoodi mõtelda on ikka õigus.

Nii et ma arvan, et kindlasti on palju olukordi, kus vaikimine on väga tähenduslik ning annab palju informatsiooni, kuid tihtipeale ei hakata sellist olukorda spetsiaalselt looma, vaid hangitakse info teisi kanaleid pidi. Muidugi on abielludes tarvis ikka jah-sõna öelda, kuid tegelikult võib seda jah-sõnagi öelda niimoodi, et mõni loeb sealt välja hoopis midagi muud. Aga öeldud see sõna sai ning juriidiliselt on ta siduv. Seega - kõige kindlam oleks ikka iga asja peale allkiri võtta.