↑ Lugemisvara

Lühiesseed. III osa

Sisukord

  • Naised ja kaitsevägi
  • Kolmas maailmasõda - kas lähiaja reaalsus või tuleviku utoopia?
  • Maslow tänapäeval
  • Positiivsus on kõige alus
  • "Isade kvoodi" kehtestamine Eestis
  • Abielu või vabaabielu
  • Inimese pealiskaudne hindamine (nt juhtum: luksusauto on pargitud invakohale)
  • Ükskõiksus
  • Sõnavabadus ning selle piiramine
  • Väärikas käitumine
  • Kas alati on vaja rääkida tõtt?
  • Naised ja kaitsevägi

    Ideaalses ühiskonnas ei tohiks minu arust üldse olla sellist asja, et vaat' sina pead ennast nüüd riigile ohvriks tooma. Sõjavägi ning hilisemad kordusõppused, millest nüüd meedias palju pasundatakse, näivad aga juba ohvrite toomisena. Tulumaksu maksmine on selle kõrval tühiasi ning see võiks minu arvates ka ideaalses ühiskonnas olla. Aga kui tulumaksu asemel oleks teoorjus (pead mingi arvu päevadest töötama riigi heaks riigi valitud töökohal) või kohustus varustada riiki teatud hulga liha, villa, vilja ja-nii-edasiga (seejuures kohustusega need ise kohale toimetada), siis oleks see ikka ajuvaba. Sookvootide pooldajad peaksid ehk tõesti nõudma, et igasugused hüved ning ka igasugused ajuvabadused jagataks inimeste vahel sookvootide alusel - ja miks mitte ka rahvuse, nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni jne järgi. Seega, kuni mingite sõjarditest ahvide pärast eksisteerib vajadus sõjaväe järele, peaks see taolisest mõtteviisist lähtudes olema kas kutseline või jaotatud soo-, nahavärvi- jne kvootide järgi. See oleks muidugi omapärane segu, mis koosneb moodsa ühiskonna võrdsusetaotlusest ning kiviaegsest ärplemisest-kaklemisest.

    Võtame nüüd analoogia. Täna ilmus selline artikkel: Naistearst Kai Haldre: naised ei ole sünnitusmasinad. Tsiteerin:

    "Naistearst Kai Haldre peab lihtsustatuks lähenemist, et makstes naistele näiteks keskmist palka alates kolmandast lapsest, laheneksid kõik iibega seotud probleemid.

    "Naised ei ole sünnitusmasinad. Naised on ka inimesed. Neil on ka omal elu. Kogu ühiskond peab olem lapsesõbralikum, et rohkem lapsi sünniks.""

    Olen sellega tõesti nõus ning täiendaksin: ... ja mees ei ole tapamasin või kahuriliha. Isegi leebe sundus olla sünnitusmasin või tapamasin/kahuriliha tundub tänapäeval olevat ajast ja arust. Traditsioonilise mudeli kohaselt oleks muidugi normaalne nõuda, et mees käiks sõjaväes ning kordusõppustel, naine aga peaks sünnitama vähemalt n last - karistuse ähvardusel. Nõuda, et naine sünnitaks n last - või kui ta on viljatu, siis antakse talle kasulaps, aga kui abikaasa on viljatu, siis seemendatakse teda nagu lehma - see tunduks tänapäeval ilmse jaburusena. Aga nõuda, et mees käiks sõjaväes ning hiljem mängiks sõda kordusõppustel - see ei tundu paljudele jaburusena.

    Mina käisin nõukogude ajal vene armees ning nooruse lolluses võtsin seda veidi isegi ülla kohustusena (nagu seda tollal ka rõhutati). Sel ajal oli vist tõesti parem, kui "linnuke" on kirjas. Aeg on siiski edasi läinud ning tänapäeval tundub taoline ürgisase initsiatsiooniriitus tõesti ajast ja arust. Nii et loodetavasti toob tulevik mingi sellise variandi, et need, kes veel täiskasvanuna tahavad sõjamänge mängida, saavad seda teha (nii mehed kui naised); need aga, kes lapsepõlves mängisid isu täis, ei pea seda enam tegema.

    Kolmas maailmasõda - kas lähiaja reaalsus või tuleviku utoopia?

    Tsiteerin:

    "...Sõjad on rohi eksponentsiaalse kasvu vastu ning lõppkokkuvõtteks aitavad sõjad meie tsivilisatsioonil kauem püsida."

    Võib juhtuda, et tänapäevane sõda ei nõua nii palju ohvreid kui näiteks Teine maailmasõda. Põhiliselt tulid ju ohvrid Nõukogude Liidu poolelt, Saksamaa kaotas oluliselt vähem n-ö elavjõudu. Miks? Vastus kõlab ilmselt nii: sest Nõukogude Liidu juhid ja tema relvajõudude juhid olid inimmonstrumid, inimlikus mõttes väärakad. Inimese elu ei maksnud nende jaoks midagi. Žukov oli üks julmemaid väejuhte ning näiteks Viktor Suvorovi argumentide alusel võib arvata, et üks viletsamaid. On meelde jäänud, et näiteks Eisenhower olevat Žukovilt pärast sõda mingil banketil vms kohas küsinud, kuidas käitutakse Punaarmees miinivälja puhul. Žukov olevat vastanud, et käitutakse nii nagu miinivälja ei oleks, st toimitakse nagu tavalise pealetungi puhul. Inimelu väärtusetuse kohta Nõukogude Liidus annavad tunnistust ka näiteks 1954. aastal Totski polügoonil korraldatud sõjaväeõppused (osales 45 tuhat inimest, õppuste üldjuht oli Žukov). See on loodetavasti esimene ja ainus kord, kui õppustel lõhati tuumapomm (!!!) võimsusega 40 kilotonni trotüüli ekvivalendina. Võrdluseks: Hiroshimale heidetud "Little Boy" oli 13 kilotonnine, Nagasaki "Fat Man" aga 20 kilotonnine. Selliseid väejuhte-monstrume võib-olla tänapäeval enam ei leia - vähemalt nn demokraatlikes maades. Seega on küsitav, kas tänapäeva arenenud riikide vahelised sõjad ikka hävitaksid piisavalt palju inimesi.

    Maslow' tänapäeval

    Usun, et Maslow' või mõnd muud vajaduste hierarhiat peaksid ehk arvestama n-ö riigijuhid, kellel on tegemist suurte rahvamassidega: statistiliselt ehk nii peakski olema, et kõigepealt kõht täis ja siis kõik muu. Näiteks olevat Brežnev (kui üldiselt teoretiseerimisvaenulik inimene) arvanud, et riigijuhte hinnatakse ikka selle järgi, mis leiva peale panna, mitte ilusate juttude järgi. Tegelikkuses kukkus tal valitsemine muidugi teisiti välja. Sõja ajast on näiteks Juhan Peegel meenutanud, et kõige raskem oli taluda magamatust (sama asja üle võib ehk kurta ka väikelapsega kodus olija). Ometi oli sõja ajal inimeste huvi meelelahutusliku kino vastu suur: armastus ja lahusolek ja muud sellised n-ö pilvepealsed asjad huvitasid inimesi väga, hoolimata sellest, et nälg näpistab ning polnud kindel, kas inimene enam homset päevagi näeb. Natsi-Saksamaal jõudis sellistes oludes oma näitlejakuulsuse tippu näiteks Zarah Leander. Ka ümberpiiratud Leningradis (blokaadi ajal) toimusid nii klassikalise muusika kontserdid kui ka igasugu kirjandusringid jms. Ajaloos on ette tulnud ka inimesi, kelle jaoks näiteks surm oli parem kui häbissejäämine. Ideaalis surid nii rüütel kui ka džentelmen kuidagi kangelaslikult ning ei rippunud kuidagi elu küljes kinni. Antiikses Spartas saadeti aga sõdureid sõtta sõnadega: "Kilbiga või kilbil!" Kilbiga koju tulemine tähendas, et sõdur polnud kaotanud oma relvi (st häbisse jäänud), kilbil koju tulemine aga seda, et ta suri kangelasena.

    Nii et üldiselt usun, et inimesi, kelle käitumine ei mahu hästi Maslow' teooria raamidesse, on olnud läbi aegade ning tänapäev ei ole selles mõttes eriline.

    Sõda on aga sedavõrd äärmuslik olukord, et seal ehk lähevad asjad tõesti sassi. Ja seda sõda ju kujutavad valitsejad ikka kuskilt mujalt kaela sadanud õnnetusena, st oma süüd nad sõja puhkemises ei näe. Kui rahvas näeks oma valitsejate süüd sõja puhkemises, siis muutuks paljugi nende silmis. Aga kui sõda ei ole, siis peaksid vist valitsejad ikkagi arvestama mingitsorti vajaduste hierarhiaga. Autoritaarsed režiimid oma ülla jutuga saavad selle jutu järgi eksisteerida ikka vaid senikaua kuni rahval kõhud täis (ning paremal juhul pead tühjad) - või siis vallandama sõja nii, et süüdlast otsitaks ikka mujalt.

    Indiviidi tasemel tuleks minu arvates samuti ikkagi mingi vajaduste hierarhiaga arvestada. Kõrvalekaldumisi võib muidugi olla, kuid laias laastus peaks mingite baasvajaduste rahuldamine olema garanteeritud. Eelkõige tuleks inimesel oma organismi eest hoolitseda. Näiteks kui ikka korralikult ei söö, siis hakkavad mingil hetkel jamad jne. Nii et kui mõni noor inimene "ei söö ega maga" või väidetavalt demonstreerib mingil muul moel mingi vajaduste hierarhia paikapidamatust, siis tahaks ma teda näha mõne aasta pärast - kui ta veel elus on. Tegelikult räägin ma siinkohal vist rohkem n-ö tervislikust ehk jätkusuutlikust eluviisist. Selle järgimine on minu arvates terve mõistuse, harjumuste ja natukene tahtejõu küsimus. Inimesed on muidugi erinevad, kuid see tähendab ühtlasi ka seda, et ühtegi inimest pole mõtet kopeerida. Nii et Winston Churchill'i jaoks seostusid baasvajadused ehk hoopis viski ja sigariga, kuid tema elas oma elu...

    Positiivsus on kõige alus

    Kas pole siin tegemist mitte nähtusega, mida kirjeldas Gogol "Surnud hingede" lõpus:

    "Jah, mu armsad lugejad, te ei tahaks näha paljastatud inimlikku armetust. Miks, ütlete te, milleks seda tarvis on? Kas me ei tea isegi, et elus on palju põlastusväärset ja rumalat? Selletagi tuleb meil sageli näha seda, mis ei ole sugugi lohutav. Parem näidake meile ilusat, hurmavat. Las parem unustame kõik enese ümber! "Miks sa, vennas, räägid mulle, et majapidamisega on lood kehvad?" ütleb mõisnik valitsejale. "Mina, vennas, tean seda sinutagi, kas sul siis muud juttu ei ole või? Lase mul seee unustada, seda mitte teada, siis olen ma õnnelik." Ja vaata, see raha, mis oleks asja mõnevõrra parandada võinud, läheb mitmesugustele unustust võimaldavatele vahenditele. Magab mõistus, mis oleks ehk tõhusate päästeabinõude ootamatu allika leidnud..." (Nikolai Gogol, Surnud hinged. Tallinn, 1977, lk 252-253).

    Ma ise ka ei salli hädaldamist, tänitamist ja vingumist. Minu arust tuleb tegutseda, kui võimalik on, mitte vinguda. Ja kui tegutseda pole võimalik, siis las nii ollagi. Maailma soojaks ei küta, nagu öeldakse. Seejuures olen ma pessimist, Schopenhauer üks mu lemmikuid, ning usun minagi, et maailm on halvim tegelikult võimalikest. Seega polekski mõtet millestki halvast rääkida, sest see on liiga tavaline, "ei ületa uudiskünnist", nagu on kombeks tõdeda.

    Kui keskkooli ajal püüdsin veel vaielda inimestega, kes kirusid riigikorda ning selle idiootsusi, siis nüüd ei hakkaks ma vist küll kellegagi vaidlema. Ning tagasi mõeldes võiks öelda, et ma ise olin tollal parajalt ajupestud ja noorusidealismist kantud. Nõukogude tegelikkuses oli ju tõesti rohkem kiruda kui praeguses.

    Usun, et millegi üle hädaldamine jms on mõnel inimesel lihtsalt halb harjumus. Kellel on suurem rääkimisvajadus, kuid pole erilisi vaimuandeid, neil tekib ikka küsiimus, millest rääkida. Mõni suudab oma X tuhat sõna päevas rääkida nii, et ei saagi aru, millest ta nüüd siis rääkis. Teise suure rääkimisvajadusega inimese jutust aga kujuneb kohe arvamus, et too on suur hädaldaja või too on peast põrunud nagu Pangloss (Voltaire'i jutustusest "Candide") vms.

    Mõnel hädaldajal on aga oma tagamõte ka: soov, et keegi midagi tema eest ära teeks, sest temal on nii raske... Seega peaks kõigepealt mõtlema, kas hädaldaja taotleb midagi või mitte. Kui hädaldamine on lihtsalt rääkimisvajaduse rahuldamine, siis hea seegi. Kes siis peaks teda kuulama kui mitte mõni sõber, sõbranna, lähedane inimene vms? Kui hädaldamisvajadus jääb rahuldamata, siis võib ju tekkida mõni tõsisem tõbi. Kahtlustan, et ameeriklased, kelle jaoks olevat halb toon rääkida raskustest või - veel hullem - hädaldada, räägivad oma muredest psühhoterapeudile (isegi psühhoterapeutidel on ehk oma psühhoterapeudid) ning tänu sellele neil ongi väljaspool mainitud spetsialisti kabinetti valdavalt suu kõrvuni.

    Nagu mainisin, on minu arvates hädaldamine põhiliselt probleem nende puhul, kellel on suur rääkimisvajadus. Sealsamas kõrval võib inimene olla samuti üdini halval arvamusel maailmast, kuid tema käest kuuleb harva mõnd sellesisulist lauset - nagu näiteks filmis "Soovide puu" (vt 20:30 ja edasi) üks kauplusekülastaja ütles kassapidaja viisakusfraasi peale "Aitäh ja ilusat päeva!" - "No mis siin ilusat on, ёб твою мать!" Täitsa võimalik, et kõik oma kohustused ja tööülesanded täidab too negatiivne tegelane siiski väga korralikult. Lihtsalt emotsionaalselt on ta teatud inimestega võrreldes hoopis n-ö teisel lainel.

    Nii et kokkuvõttes leian, et positiivsuse-negatiivsuse puhul on võtmeroll sellel, et inimesed oleksid n-ö ühel lainel. See kehtib vist paljude muude asjade puhul ka. Kui see tingimus ei ole täidetud, siis teise inimese jutt ainult ärritab...

    "Isade kvoodi" kehtestamine Eestis

    Ma kahtlustan, et reglementeerimisega ollakse juba otsapidi ogaraks mindud, igasugu kvoodid muudaksid ehk asja vaid formaalselt korrektseks, kuid sisuliselt kukuks asi välja nagu ikka. (Arvestades muutunud aegadega, peaks äkki isegi sõjaväekohustuse jagama ära mehe ja naise vahel - kokku teenigu aeg täis.) Normaalne oleks, et lapse hooldamisse on kaasatud peale isa ja ema veel näiteks vanaemad ja vanaisad. Kui jätta väikelaps ühe vanemaga kogu päevaks üksi, siis on sellel lapsevanemal oht peast lolliks minna. Mõned peavad beebiblogisid või kurdavad oma muresid foorumites - kes soovib elulisi näiteid, võib neid internetist leida. Mina saan õnneks teha valdavalt n-ö tarka tööd ehk kaugtööd ning olen seetõttu koos naisega lapse sünnihetkest peale naisega enam-vähem võrdselt hõivatud olnud (olgu lapse või kodutöödega). Leian, et sõltuvalt lapsest võib isegi kahest hooldajast väheks jääda. Olen küll kuulnud, et mõned väikelapsed on tundide kaupa rahulikult omaette, justkui oleksid mingite ainete mõju all, ning lapsevanem saab sel ajal kasvõi doktoriväitekirja kirjutada. Ma ei tea, mis sellistest lastest hiljem saab, kuid isegi üks n-ö harju keskmine laps vajab ikka palju tähelepanu. Nii et kui riik tahab midagi reglementeerida, siis oleks mõlemale lapsevanemale vanemapuhkuse võimaldamine minu arust ainus normaalne samm. Ja kui tekib probleem, et kumbki tegelikult ei taha lapsega tegeleda, siis võivad lapse üles kasvatada ju vanavanemad või siis selleks palgatud isikud (nagu vanasti ammed ja kasvatajad). Ma usun, et n-ö peenemates peredes toimitakse niimoodi praegugi. Ega seadustega ei saa sundida inimest oma last armastama. Üpris ohtlik on aga jätta laps koju vanemaga, kes seda eriti ei soovi (väikelaste traumad on üpris levinud asi: lapsevanemal n-ö jooksis juhe kokku ning tulemuseks on väikelapse tõsine trauma).

    Suuremat sallivust soorollide erinevate variantide suhtes võiks muidugi taotleda, aga selleks peaks minu arvates kasutama ikkagi n-ö pehmemaid meetodeid. Näiteks saab lastesaadete kaudu kujundada tulevaste isade ja emade vaateid. Üks selline poliitiliselt korrektne sari on "Kasperi ja Emma lood", kus asjad on tihtipeale tavapärasele vastupidised. Seal on naine tuletõrjepealik, Kasperi ema käib tööl väljaspool kodu, isa on rohkem kodune, Emma on julge, Kasper pigem kartlik jne. Ma ei tea, kas taotluslikult, kuid Kasperi ema istus ükskord töölt tulles lõunalauda, pesemata isegi käsi. Küllap oli see siiski apsakas, sest kui oleks taotluslik olnud, siis oleks keegi talle seda ette heitnud.

    Loodetavasti kasvab tulevikus sallivus erinevate eluviiside vastu veelgi - kui nad just ühiskonnaohtlikud ei ole -, kuid siis ei tohi unustada, et sallida tuleks ka n-ö traditsioonilist pere, kus naise kutsumus on olla ema, mitte näiteks president, ning mees soovib tagada perele kõike kõige paremat jne - kõik see tuttav traditsiooniline jutt sinna peale.

    Abielu või vabaabielu

    Mulle tundub abielu samuti traditsioonina, kuid erinevalt näiteks jõulude, emade- ja isadepäeva, mardi- ja kadripäeva jpt traditsioonidega ta sobib mulle. Vaevalt leidub mingit otsustavat argumenti, mis inimese abielu-"usust" teise "usku" pööraks või vastupidi. Lihtsalt pimesi traditsiooni järgida on inimisiksusele muidugi halb - sellest kirjutas ka John Stuart Mill oma teoses "Vabadusest". Aga selle abielu-"usu" pooldajad ei moodusta siiski ühtset "parteid". Näiteks kui abiellumise ainus võimalus oleks teha seda nii, nagu tegid Taavi ja Luisa Rõivas (või ameeriklased telekanali TLC tõsielulistes pulmaseriaalides), siis leiaksin selle äärmiselt tobeda olevat - isegi kui mõni filantroop pulmad kinni maksaks. Aga abielluda saab ka tagasihoidlikumalt ning põhiküsimus ehk ongi, kas inimene on nõus oma ilusat juttu allkirjaga kinnitama. Jutt ei pea muidugi olema ameerikalikult lääge, piisab nentimisest, et "nii heas kui halvas" jne. Mõni inimene näib aga lausa paaniliselt kartvat igasugu allkirjade andmist. Teine pool võib tõlgendada allkirja mitteandmist kui usaldamatust ning hoiakut, et esialgu kõlbad sina ka, kuid ma vaatan veel ringi. Sama lugu võib olla näiteks kinnisvaraga: räägime küll usaldusest, aga Kinnistusraamatus olgu maja/korter ikka minu nimel - eksju.Tegelikult on ka siin võimalus vormistada kinnisvara ühisomandiks või kuidagi teisiti võrdsetele partneritele sobivalt, andes selle kohta notari juures allkirja.

    Karta on, et üks partneritest on ikka ebakindlam - see, kes usub hetkel oma "turuväärtuse" madalama olevat - ning tema siis peabki oma kahtlustega elama ning suu kinni hoidma, et vältida etteheiteid usaldamatuse kohta. Kui kummalgi taolisi kahtlusi kunagi ei teki, siis ei annaks vist allkiri tõesti midagi juurde.

    Psühholoogiliselt võib abielu vormistamine soodustada õhkkonda, kus kõigepealt püütakse probleeme lahendada ning alles ebaõnnestunud katsete korral mõeldakse lahkuminemisele, kuid toime ei tarvitse olla kuigi suur: mõni inimene on konstruktiivne nii või teisiti, aga nipernaaditaolised ei ole seda ei nii ega teisiti.

    Hea tooni piiripealse argumendi abielu kasuks tõi aga Miranda seriaalist "Seks ja linn". Raseduse ajal tundis ta oma jutu kohaselt lausa seksinälga ning leidis, et rase naine peaks olema abielus, sest siis on keegi kohustatud temaga seksima. Eks naised on muidugi erinevad ning kõik ei ole ka nii avameelsed kui seriaalitegelased, kuid sellegi argumendi puudus sarnaneb eelmise argumendi puudusega: mõni partner teeb soovitut nii või teisiti, teine aga ei tee seda ei nii ega teisiti.

    Inimese pealiskaudne hindamine (nt juhtum: luksusauto on pargitud invakohale)

    Kui Steve Jobs oleks elus, siis võiks taolist olukorda nähes hoopis arvata, et ehk on tema meile külla tulnud. Steve Jobsi auto jaoks mõtlesid kolleegid välja sildi (parafraseerides hüüdlauset ) "Park different" ehk "Pargi teistest erinevalt". Aga tema auto ei olnud musta värvi.

    Tegelikult poleks kellelgi probleemi uhke auto invakohal parkimisega (sest "ka rikkad nutavad"), kui see toimuks liiklusseaduse kohaselt, st nähtaval kohal oleks puudega inimese sõiduki parkimiskaart, mille kohta on info siin. Kui sellist parkimiskaarti näha ei ole, siis oletavad paljud inimesed tõesti seda, mis on tõenäolisem: tegemist on väga suure egoga inimese autoga. Kuid ega midagi peale hukkamõistu väljendamise inimesed vist ei teeks ning sündmuski ununeks peagi. Nii et eriti vahet vist polegi, mida sellest parkimisest arvatakse.

    Suur on aga erinevus, kui tegemist on võimaliku eluohtiku olukorraga. Näiteks tollest nugadega vehkinud mehest oleks võinud ju ka hästi mõelda: ehk tahab ta kedagi hoopis emmata ja küsida, kuidas käsi käib? Tavakodanik saaks muidugi lihtsalt kõrvale hoida, sest taolise tegelasega kohtumisest oleks ainult jama tulemas: käitud nii, on halb - käitud teisiti, on samuti halb. Kohalekutsutud politsei aga ei tohtinud lihtsalt kõrvale hoida, seega käitusid nad, oletades halvemat. Aga oma töökogemuse põhjal nad ju ainult halvemat saavadki oletada, sest peamiselt puutuvad nad kokku peamiselt probleemsete inimestega.

    Mulle tundub, et nooruses olevatavad inimesed ehk paremat - mind ennast näiteks häiris küll veel keskkooli ajal, kui kellegi kohta esmamulje põhjal halvasti öeldi. Aga hiljem, kui elu on viinud kokku "paljude toredate inimestega", kaldub esmamulje põhjal tehtud otsus halvemuse poole: noorusidealism on kadunud.

    Ükskõiksus

    Sõna "ükskõiksus" ei kõla eesti keeles just liiga hästi, seega võib taolise jutu peale tõesti jääda mulje, et midagi on halvasti, sest selle kirjeldamiseks kasutate sõna "ükskõiksus". Aga seisund võiks ju hoopis meenutada skeptikute arusaama, et otsustusest hoidumisele (kr epoche) järgneb hingerahu (kr ataraxia). Ja mis eristab hingerahu ükskõiksusest? Võib-olla see, et skeptikute hingerahu on mõttetöö tulemus: kaalunud ühe ja teise jne seisukoha poolt- ja vastuargumente, jõudis skeptik järeldusele, et pole alust eelistada üht teisele. Ja nii pea kõigis asjus. Seega poleks nagu põhjust ka millegi pärast muretseda ning millegi üle kurvastada või rõõmu tunda.

    Aga kui inimene lihtsalt teadmata põhjusel mitte midagi mitte millelegi ei eelista ehk on ükskõikne, siis võib põhjus varjatud olla: näiteks elukogemus kuhjub märkamatult ning teeb nii mõnegi inimese palju ükskõiksemaks kui ta nooruses oli. Oma elukogemusel põhinevaid arutlusi inimene tavaliselt kirja ei pane ning seetõttu võibki ükskõiksuse põhjus varjatuks jääda. Aga põhjuseks võib ka olla inimvaimu enesekaitse: kui muretsemist kipub liiga palju kogunema, siis lülitub ta säästlikumale režiimile. Nii et võrdlus restardiga tundub mullegi täiesti kohane. Windowsi arvutitel on ka selline valik: safe mode ehk turvarežiim, mis tähendab, et käivitub vaid kõige olulisem. Nii et taoline ükskõiksus võibki olla restart in safe mode. Aga siis tuleb muidugi turvarežiimis probleemid üles leida ning eesmärgiks on ikkagi tavaline restart.

    Aga eks selle ükskõiksusega on ka lugu nii, et inimesi paeluvad erinevad asjad ning mõni võib üllatuda, kuidas teisele inimesele mõni asi korda ei lähe. Näiteks mind ei huvita absoluutselt (tugitooli)sport, st mul on muuhulgas ükskõik, kuidas Eesti sportlastel kuskil järjekordsetel võistlustel läheb. Mõni võiks ju arvata, et ma vajan professionaalset abi depressiooni vastu ...

    Võimalik, et paljud lihtsalt silmakirjaks või massiga sarnastumise vajaduse tõttu kogu aeg "põlevad" millegi pärast, kuid mõned inimesed kindlasti ongi sellised, et nad kogu aeg millegi pärast "võitlevad", "kõik läheb neile korda" jne. Mina isiklikult näeksin tõsist probleemi (nii enda kui teiste puhul) alles selles, kui inimene enam enda eest ei hoolitse. Seda vist mõeldaksegi, kui öeldakse kellegi kohta "asotsiaal". Meenub, et kui Jaan Tätte ja Marko Matvere naasid ümbermaailmareisilt, siis Tätte naine heitis tollele ette ajamata habet (Matverele vist keegi sellist etteheidet ei teinud). Tema sõnul ajasid isegi Leningradi blokaadi ajal mehed habet, et mitte ennast käest lasta ning hoida eemal minnalaskmismeeleolud. Aga kui ikka mõned asjad on, mis paeluvad, siis poleks üldse põhjust muretseda. Kohustused muidugi on sellised asjad, mis tuleb täita (need peavad korda minema) - nende suhtes ei tohiks ükskõikne olla. (Loodus ise on mõnikord paraku lausa perversselt ebatäiuslik: näiteks on teada selline asi nagu sünnitusjärgne depressioon. Ja see haigus pole mitte kaasaja "leiutis", vaid sellist diagnoosi pandi juba 20. sajandi keskel. Nii et looduse poolt ikka tõesti absurdne olukord: vastsündinu võiks just ema kõige rohkem vajada, kuid emal hoopis "katus sõidab".)

    Sõnavabadus ning selle piiramine

    Selle asjaga tundub olevat nii nagu paljude asjadega ühiskonnas: nii on halb ja teisiti on ka halb. Sõnavabaduse piiramise kohta on meil ajaloos halvad näited olemas, suure sõnavabaduse kohta leiame halbu näiteid tänapäevast. Oleks tore, kui inimestes endis oleksid mingid eetilised orientiirid ja empaatiavõime (vähemalt omasarnaste suhtes) - siis ei oleks kõike tarvis sõnastada juridiiliselt täpselt ning kohtus ühemõtteliselt menetletaval viisil. Sellisel juhul ei oleks vaja sõnastada täpseid juhendeid ja instruktsioone, mida sõnavabaduse tingimustes võib öelda ja mida ei või, sest inimesed saaksid aru seaduse vaimust, mitte ei väänaks seaduse kirjatähte. Sellisel juhul saaksid inimesed ise aru, et teise või enda kohta valetamine (olgu mustav või valgeksvõõpav) ei vasta sõnavabaduse vaimule, mingi inimkarja ässitamine kellegi või millegi vastu samuti mitte. John Stuart Mill'il on teoses "Vabadusest" peatükk mõttevabadusest (selle kohta on käesoleval kursusel üks õppetükk), temagi kaitseb täielikku mõttevabadust, kuid leiab, et mõnikord on mõtteavaldus juba tegu, mida tuleb hinnata teistmoodi (nt "viljakaupmehed on vaese mehe näljutajad").

    Maailm oleks tore koht, kui inimesed mõistaksid sõna- või mõttevabadusena seda, et nemad võivad julgelt pooldada ja avaldada omapäraseid vaateid maailma kohta, kui nad neid tõesti pooldavad. Sarnaselt John Stuart Mill'iga tuleks siinkohal muidugi eeldada, et tegemist on vaimselt ja sotsiaalselt küpse inimesega, kes oskab vähemalt faktiküsimustes teha vahet tõel ja valel. Aga häda ongi selles, et inimene küll teab ja oskab, kuid tahtmist või motivatsiooni ei ole. Sarnane probleem on liikluses: inimesed tunnevad ehk liiklusseadust küll, kuid paljudel puudub motivatsioon seda vabatahtlikult järgida - ainult totaalne politseikontroll oleks nende jaoks lahendus.

    Näib, et ühiskonna paremaks toimimiseks on hea, kui inimesed mõistaksid, milleks laiemas plaanis üht või teist asja vaja on. Näiteks sõna- või mõttevabaduse puhul tundub selleks olevat lootus, et ainult nii tuleb tõde (faktiküsimuste puhul) päevavalgele ning säilib inimeste eripära (kõigi muude küsimuste puhul) kui arengumootor. Seega peaks iga inimene midagi öeldes või kirjutades mõtlema, kas see mingilgi määral võiks sellist eesmärki teenida. Käesoleva foorumi puhul arvan küll, et kõik, kes panevad kirja tõesti oma mõtteid, teevad mõttevabaduse osas õiget asja. Ajakirjanduse ning veebikommentaaride puhul arvan, et mingi osa neist teenib samuti mainitud eesmärke. Ajakirjanduses võib häda olla motivatsioonipuuduses: sõnavabaduse teenimisest on tähtsam raha teenimine omanikule ning selleks on vaja sensatsioone jne. Veebikommentaaride puhul on aga häda paljudesse inimestesse kogunenud negatiivsetes emotsioonides. Mõnes mõttes võiks tegelikult kogu ajakirjanduses või kommentaarides leiduva laimu jms sõnavabaduse vaimuga vastuolus oleva puhul lihtsalt käega lüüa, sest "vahet pole, mida nad mölisevad". Ja tõesti, kes enam mäletab, mida eile räägiti ja kirjutati... Mõnel üksikul juhul nii ehk võikski teha, kuid totaalne käegalöömine tähendaks ju seda, et ajakirjandus ja veebikommentaarid on täiesti mõttetud. Aga päris mõttetuks neid kuulutada ma ei tahaks, sest usun, et tänu sõnavabadusele paljastatakse ka need, kes sõnavabadust n-ö kuritarvitavad. Lõplikult ei saa paraku milleski kindel olla, sest üha uued faktid võivad ilmsiks tulla, kuid paljudel juhtudel pole asjaga nii kiiret ka.

    Väärikas käitumine

    Mina kahtlustan, et mingi suurema kaliibri ning seetõttu ühtlasi avaliku elu tegelase väärikuse mõiste erineb oluliselt n-ö tavainimese väärikuse mõistest. Näiteks kui presidenti ei võetaks protokollikohaselt vastu (nt puudub punane vaip vms), siis tunneks ehk rahvas, et presidendi väärikust on riivatud. Ajakirjandus peab loomulikult kõvasti seda teemat eelnevalt võimendama - muidu ei hakkaks rahvas midagi arvama. Aga kui president kabistaks näiteks oma alluvat (Clinton - Lewinski), siis võib rahva suhtumine jääda algselt määramatuse seisundisse. Näiteks Clinton - Lewinski puhul olen lugenud sellist arvamust, et rahvas pani pahaks eelkõige esialgset vassimist sel teemal. Kui president on ametis võimekas, siis ei pane ehk rahvas talle kui avaliku elu tegelasele pahakski igasugu "tiivaripsutusi". Aga vassimist rahvas ei salli. Ajaloos tagasi minnes võib aga jõuda ka sinnamaale, kus rahvas ei teadnudki, mis nende presidentidega toimub. Näiteks teadsid Kennedy ajal USA-s vaid vähesed, et nende president on truudusetu "kiimakott". Samuti teadsid vaid vähesed, et seljavalu leevendamiseks kasutab ta pidevalt narkootikume (sellepärast justiitsministrist vend Robert Kennedy ei lasknudki teda pärast atentaati lahata).

    Mis siis järeldus võiks olla: kui varjata pole võimalik, siis rääkida kõigest kohe (näiliselt) avameelselt - ning rahvas annab andeks ja ei näe erilist väärikuse rikkumist. Eraeluliselt võib näiteks abikaasa muidugi arvata, et väärikus sai riivatud, kuid see on juba n-ö tavainimese väärikus.

    Parem oleks ehk üldse mitte teada, mida kõike nende suurema kaliibri tegelastega juhtub, sest rahva taluvusel on ka piir: tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas ei arvata vist enam, et "mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale" (ld Quod licet Jovi, non licet bovi). Näiteks TTÜ endine rektor üllatas kord inimesi sellise asjaga. Kunagi ammu oli uudistes juttu sellest, kuidas KA endine rektor Ando Keskküla maksis eralõbude eest kooli krediitkaardiga. Leonhard Lapin oma raamatus "Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi" meenutab aga, et too rektor oli kunagi purjus peaga roolis olles politsei eest põgenud ning Harjumäe treppidest autoga alla sõitnud (!!!). Lapin leidis, et loovinimene vajabki elamusi ning rektorina oli Keskküla üks parimaid. Pretensioone seega pole...

    Isiklikult sooviksin muidugi suhelda vaid inimestega, kellel on n-ö tavainimese arusaam väärikusest, kuid n-ö maksumaksjana mind vist eriti ei häirigi suure kaliibri tegelaste juhtumised. Rahvas muidugi vajab pärast selliseid "juhtumisi" tsirkust ja patukahetsust, kuid see on samasugune tsirkus nagu valimiste-eelne aeg, kus meelelahutuseks näidatakse "gladiaatorite" võitlust ning mudamaadlust. Minu arust patukahetsus väärikust ei taasta - ainult tegudega saab väärikust taastada.

    Kas alati on vaja rääkida tõtt?

    Mul hakkab kujunema veendumus, et ega väga abstraktselt sel teemal ei saagi rääkida, sest lõpuks tuleb ikka välja, et need valdkonnad, kus tõde on kellegi jaoks püha, ei tarvitse kattuda. Samuti ei tarvitse kattuda valdkonnad, kus miski peale tõe on veel väärtuslikum.

    Mulle endale tundub, et vaimse tervise huvides on valetada nii vähe kui võimalik ning mõnes olukorras võib ju vaikida ka. Küllap on inimesed siiski väga erinevad ning mõne jaoks võib salatsemine ja valetamine lausa nauditav olla. Lugesin hiljuti raamatut Kim Philby'st (Ben Macintyre, Spioon sõprade seas. Kim Philby ja suur reetmine). Kim Philby elas ca 30 aastat topeltelu - kavandas Briti luurajana kõiksugu operatsioone idabloki vastu ning kandis siis kõik Moskvale ette (operatsioonid muidugi ebaõnnestusid). Ta valetas oma perele (ta jõudis mitu korda abielluda), kauaaegsetele sõpradele (nt Nicholas Elliot), oma ametivendadele jne. Mingil määral pidi see muidugi nauditav olema...

    Olen kohanud ka mitteluurajaid, kellele meeldib salatseda ja valetada. Teatud sorti n-ö seltskondlike inimeste puhul näiteks ei tea kunagi, mida nad tegelikult mõtlevad. Kui alluvad autoritaarse ülemuse nalja üle naeravad, siis on ju samuti küsitav, miks nad naeravad. Mõne inimese jaoks võib olla autoritaarseks ülemuseks seltskonna arvamus ning vajadus alati seltskonda kuuluda. Küsimus on muidugi määras: viisakas rõõmsameelne ilme on üks asi, kuid ilatsev pugejalikkus või "oi-kuidas-sul-läheb-nii-tore-on-sind-näha-blaa-blaa-blaa" on ju tõesti hoopis teine asi - kuigi mõlemad võivad olla teeseldud.

    Nii et üks tüüp inimesi on ehk sellised patoloogilised valetajad ja salatsejad ning nende juttu tuleb võtta kui grammofoniplaadi esitamist. Teist tüüpi inimesed aga võimalusel siiski hoiduksid valetamisest ning räägiksid tõtt - vähemalt nii palju kui teised kuulata viitsivad (mõni inimene räägib tõesti liiga palju). Valetama ajab neid aga ebakõla isiklike kalduvuste ja normide vahel, mida nad väärtustavad. Näiteks abielutruudusega seotud valetamised saaks lõpetada, kui olla tõesti truu või siis kuulutada, et abielutruudus on üldse mingi arhailine nähtus ning mingit "petmist" tegelikult polegi. Tegelikult piisaks ehk isegi veidi leebemast suhtumisest normidesse või iseendasse. Lääne ühiskond arvatavasti liigubki leebema suhtumise suunas. Eks tänu internetile on mõnes asjas raskem jätkuvalt valetada ka. Mulle tundub, et mida rangemalt keegi normidesse suhtub, seda rohkem talle valetatakse. Sama kehtib ka seltskonna kohta: mida sallimatum seltskond, seda rohkem silmakirjalikkust ja valetamist seal on.

    Teooria teooriaks, kuid tegelikus elus selgub niikuinii ikka konkreetses olukorras, kuidas keegi asja võtab. Mina jäin mõtlema väite üle "Näiteks ei tohi öelda väiksele lapsele kuidas ja miks surnud tema vanemad. Kõik saavad aru, et see võib rikkuda tema vaimset tervist ja ütlevad et nad on paremas kohas, seal kus nad on kogu aeg õnnelikud." Seda võib pidada täiesti tüüpiliseks suhtumiseks, millega paljud nõustuksid. Aga mulle tundub, et ka sellist suhtumist võiks tulevik revideerida. Nimelt võib ju laps küsida sellise jutu peale: kas nad on seal õnnelikud ilma minuta?

    Tõesti, ühelt poolt tahetakse last rahustada, et vanematega on kõik korras, kuid lapsel kui väikesel filosoofil tekib küsimus kooskõla kohta teiste juttudega. Kui laps oma vanemaid mäletab, siis ehk sisendati talle ka usku, et vanemad väga soovisid teda ja on koos temaga õnnelikud jne. Aga nüüd tuleb välja, et nad läksid ära "sinna" ning on seal üksi õnnelikud? Ja kas surnud olla on parem kui elus olla? Kas mina saaksin ka surnud olla? Ehk on elu üldse ettevõtmine, mis ei tee tasa oma kulusid, st kahjumlik ettevõtmine, nagu arvas Schopenhauer? Ma kahtlustan, et kui laps niimoodi küsima hakkaks, järgneks ühele valele teine ning sellele kolmas jne - kuni laps juba aru saab, et talle valetatakse. Ja siis ei jää ülekuulamise katkestamiseks muud üle, kui kutsuda üles: "Teeme nüüd kõik ühe suure rühmakalli ning joome koos limonaadi!"

    Siin peab ikka leiduma mingi muu võimalus, kuidas lapsega vähem valetades rääkida. Aga ma olen kindel, et kui keegi ka pakuks mingi võimaluse, siis ei sobi see kõigile ning sellele leitaks kohe ka vastuargumendid. Oma lapsega suheldes on vähemalt see eelis, et lapsevanemal või -hooldajal ongi õigus oma last kujundada.