↑ Lugemisvara

Lühiesseed. III osa

Sisukord

Naised ja kaitsevägi

Ideaalses ühiskonnas ei tohiks minu arust üldse olla sellist asja, et vaat' sina pead ennast nüüd riigile ohvriks tooma. Sõjavägi ning hilisemad kordusõppused, millest nüüd meedias palju pasundatakse, näivad aga juba ohvrite toomisena. Tulumaksu maksmine on selle kõrval tühiasi ning see võiks minu arvates ka ideaalses ühiskonnas olla. Aga kui tulumaksu asemel oleks teoorjus (pead mingi arvu päevadest töötama riigi heaks riigi valitud töökohal) või kohustus varustada riiki teatud hulga liha, villa, vilja ja-nii-edasiga (seejuures kohustusega need ise kohale toimetada), siis oleks see ikka ajuvaba. Sookvootide pooldajad peaksid ehk tõesti nõudma, et igasugused hüved ning ka igasugused ajuvabadused jagataks inimeste vahel sookvootide alusel - ja miks mitte ka rahvuse, nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni jne järgi. Seega, kuni mingite sõjarditest ahvide pärast eksisteerib vajadus sõjaväe järele, peaks see taolisest mõtteviisist lähtudes olema kas kutseline või jaotatud soo-, nahavärvi- jne kvootide järgi. See oleks muidugi omapärane segu, mis koosneb moodsa ühiskonna võrdsusetaotlusest ning kiviaegsest ärplemisest-kaklemisest.

Võtame nüüd analoogia. Täna ilmus selline artikkel: Naistearst Kai Haldre: naised ei ole sünnitusmasinad. Tsiteerin:

"Naistearst Kai Haldre peab lihtsustatuks lähenemist, et makstes naistele näiteks keskmist palka alates kolmandast lapsest, laheneksid kõik iibega seotud probleemid.

"Naised ei ole sünnitusmasinad. Naised on ka inimesed. Neil on ka omal elu. Kogu ühiskond peab olem lapsesõbralikum, et rohkem lapsi sünniks.""

Olen sellega tõesti nõus ning täiendaksin: ... ja mees ei ole tapamasin või kahuriliha. Isegi leebe sundus olla sünnitusmasin või tapamasin/kahuriliha tundub tänapäeval olevat ajast ja arust. Traditsioonilise mudeli kohaselt oleks muidugi normaalne nõuda, et mees käiks sõjaväes ning kordusõppustel, naine aga peaks sünnitama vähemalt n last - karistuse ähvardusel. Nõuda, et naine sünnitaks n last - või kui ta on viljatu, siis antakse talle kasulaps, aga kui abikaasa on viljatu, siis seemendatakse teda nagu lehma - see tunduks tänapäeval ilmse jaburusena. Aga nõuda, et mees käiks sõjaväes ning hiljem mängiks sõda kordusõppustel - see ei tundu paljudele jaburusena.

Mina käisin nõukogude ajal vene armees ning nooruse lolluses võtsin seda veidi isegi ülla kohustusena (nagu seda tollal ka rõhutati). Sel ajal oli vist tõesti parem, kui "linnuke" on kirjas. Aeg on siiski edasi läinud ning tänapäeval tundub taoline ürgisase initsiatsiooniriitus tõesti ajast ja arust. Nii et loodetavasti toob tulevik mingi sellise variandi, et need, kes veel täiskasvanuna tahavad sõjamänge mängida, saavad seda teha (nii mehed kui naised); need aga, kes lapsepõlves mängisid isu täis, ei pea seda enam tegema.

Kolmas maailmasõda - kas lähiaja reaalsus või tuleviku utoopia?

Tsiteerin:

"...Sõjad on rohi eksponentsiaalse kasvu vastu ning lõppkokkuvõtteks aitavad sõjad meie tsivilisatsioonil kauem püsida."

Võib juhtuda, et tänapäevane sõda ei nõua nii palju ohvreid kui näiteks Teine maailmasõda. Põhiliselt tulid ju ohvrid Nõukogude Liidu poolelt, Saksamaa kaotas oluliselt vähem n-ö elavjõudu. Miks? Vastus kõlab ilmselt nii: sest Nõukogude Liidu juhid ja tema relvajõudude juhid olid inimmonstrumid, inimlikus mõttes väärakad. Inimese elu ei maksnud nende jaoks midagi. Žukov oli üks julmemaid väejuhte ning näiteks Viktor Suvorovi argumentide alusel võib arvata, et üks viletsamaid. On meelde jäänud, et näiteks Eisenhower olevat Žukovilt pärast sõda mingil banketil vms kohas küsinud, kuidas käitutakse Punaarmees miinivälja puhul. Žukov olevat vastanud, et käitutakse nii nagu miinivälja ei oleks, st toimitakse nagu tavalise pealetungi puhul. Inimelu väärtusetuse kohta Nõukogude Liidus annavad tunnistust ka näiteks 1954. aastal Totski polügoonil korraldatud sõjaväeõppused (osales 45 tuhat inimest, õppuste üldjuht oli Žukov). See on loodetavasti esimene ja ainus kord, kui õppustel lõhati tuumapomm (!!!) võimsusega 40 kilotonni trotüüli ekvivalendina. Võrdluseks: Hiroshimale heidetud "Little Boy" oli 13 kilotonnine, Nagasaki "Fat Man" aga 20 kilotonnine. Selliseid väejuhte-monstrume võib-olla tänapäeval enam ei leia - vähemalt nn demokraatlikes maades. Seega on küsitav, kas tänapäeva arenenud riikide vahelised sõjad ikka hävitaksid piisavalt palju inimesi.

Maslow' tänapäeval

Usun, et Maslow' või mõnd muud vajaduste hierarhiat peaksid ehk arvestama n-ö riigijuhid, kellel on tegemist suurte rahvamassidega: statistiliselt ehk nii peakski olema, et kõigepealt kõht täis ja siis kõik muu. Näiteks olevat Brežnev (kui üldiselt teoretiseerimisvaenulik inimene) arvanud, et riigijuhte hinnatakse ikka selle järgi, mis leiva peale panna, mitte ilusate juttude järgi. Tegelikkuses kukkus tal valitsemine muidugi teisiti välja. Sõja ajast on näiteks Juhan Peegel meenutanud, et kõige raskem oli taluda magamatust (sama asja üle võib ehk kurta ka väikelapsega kodus olija). Ometi oli sõja ajal inimeste huvi meelelahutusliku kino vastu suur: armastus ja lahusolek ja muud sellised n-ö pilvepealsed asjad huvitasid inimesi väga, hoolimata sellest, et nälg näpistab ning polnud kindel, kas inimene enam homset päevagi näeb. Natsi-Saksamaal jõudis sellistes oludes oma näitlejakuulsuse tippu näiteks Zarah Leander. Ka ümberpiiratud Leningradis (blokaadi ajal) toimusid nii klassikalise muusika kontserdid kui ka igasugu kirjandusringid jms. Ajaloos on ette tulnud ka inimesi, kelle jaoks näiteks surm oli parem kui häbissejäämine. Ideaalis surid nii rüütel kui ka džentelmen kuidagi kangelaslikult ning ei rippunud kuidagi elu küljes kinni. Antiikses Spartas saadeti aga sõdureid sõtta sõnadega: "Kilbiga või kilbil!" Kilbiga koju tulemine tähendas, et sõdur polnud kaotanud oma relvi (st häbisse jäänud), kilbil koju tulemine aga seda, et ta suri kangelasena.

Nii et üldiselt usun, et inimesi, kelle käitumine ei mahu hästi Maslow' teooria raamidesse, on olnud läbi aegade ning tänapäev ei ole selles mõttes eriline.

Sõda on aga sedavõrd äärmuslik olukord, et seal ehk lähevad asjad tõesti sassi. Ja seda sõda ju kujutavad valitsejad ikka kuskilt mujalt kaela sadanud õnnetusena, st oma süüd nad sõja puhkemises ei näe. Kui rahvas näeks oma valitsejate süüd sõja puhkemises, siis muutuks paljugi nende silmis. Aga kui sõda ei ole, siis peaksid vist valitsejad ikkagi arvestama mingitsorti vajaduste hierarhiaga. Autoritaarsed režiimid oma ülla jutuga saavad selle jutu järgi eksisteerida ikka vaid senikaua kuni rahval kõhud täis (ning paremal juhul pead tühjad) - või siis vallandama sõja nii, et süüdlast otsitaks ikka mujalt.

Indiviidi tasemel tuleks minu arvates samuti ikkagi mingi vajaduste hierarhiaga arvestada. Kõrvalekaldumisi võib muidugi olla, kuid laias laastus peaks mingite baasvajaduste rahuldamine olema garanteeritud. Eelkõige tuleks inimesel oma organismi eest hoolitseda. Näiteks kui ikka korralikult ei söö, siis hakkavad mingil hetkel jamad jne. Nii et kui mõni noor inimene "ei söö ega maga" või väidetavalt demonstreerib mingil muul moel mingi vajaduste hierarhia paikapidamatust, siis tahaks ma teda näha mõne aasta pärast - kui ta veel elus on. Tegelikult räägin ma siinkohal vist rohkem n-ö tervislikust ehk jätkusuutlikust eluviisist. Selle järgimine on minu arvates terve mõistuse, harjumuste ja natukene tahtejõu küsimus. Inimesed on muidugi erinevad, kuid see tähendab ühtlasi ka seda, et ühtegi inimest pole mõtet kopeerida. Nii et Winston Churchill'i jaoks seostusid baasvajadused ehk hoopis viski ja sigariga, kuid tema elas oma elu...

Positiivsus on kõige alus

Kas pole siin tegemist mitte nähtusega, mida kirjeldas Gogol "Surnud hingede" lõpus:

"Jah, mu armsad lugejad, te ei tahaks näha paljastatud inimlikku armetust. Miks, ütlete te, milleks seda tarvis on? Kas me ei tea isegi, et elus on palju põlastusväärset ja rumalat? Selletagi tuleb meil sageli näha seda, mis ei ole sugugi lohutav. Parem näidake meile ilusat, hurmavat. Las parem unustame kõik enese ümber! "Miks sa, vennas, räägid mulle, et majapidamisega on lood kehvad?" ütleb mõisnik valitsejale. "Mina, vennas, tean seda sinutagi, kas sul siis muud juttu ei ole või? Lase mul seee unustada, seda mitte teada, siis olen ma õnnelik." Ja vaata, see raha, mis oleks asja mõnevõrra parandada võinud, läheb mitmesugustele unustust võimaldavatele vahenditele. Magab mõistus, mis oleks ehk tõhusate päästeabinõude ootamatu allika leidnud..." (Nikolai Gogol, Surnud hinged. Tallinn, 1977, lk 252-253).

Ma ise ka ei salli hädaldamist, tänitamist ja vingumist. Minu arust tuleb tegutseda, kui võimalik on, mitte vinguda. Ja kui tegutseda pole võimalik, siis las nii ollagi. Maailma soojaks ei küta, nagu öeldakse. Seejuures olen ma pessimist, Schopenhauer üks mu lemmikuid, ning usun minagi, et maailm on halvim tegelikult võimalikest. Seega polekski mõtet millestki halvast rääkida, sest see on liiga tavaline, "ei ületa uudiskünnist", nagu on kombeks tõdeda.

Kui keskkooli ajal püüdsin veel vaielda inimestega, kes kirusid riigikorda ning selle idiootsusi, siis nüüd ei hakkaks ma vist küll kellegagi vaidlema. Ning tagasi mõeldes võiks öelda, et ma ise olin tollal parajalt ajupestud ja noorusidealismist kantud. Nõukogude tegelikkuses oli ju tõesti rohkem kiruda kui praeguses.

Usun, et millegi üle hädaldamine jms on mõnel inimesel lihtsalt halb harjumus. Kellel on suurem rääkimisvajadus, kuid pole erilisi vaimuandeid, neil tekib ikka küsiimus, millest rääkida. Mõni suudab oma X tuhat sõna päevas rääkida nii, et ei saagi aru, millest ta nüüd siis rääkis. Teise suure rääkimisvajadusega inimese jutust aga kujuneb kohe arvamus, et too on suur hädaldaja või too on peast põrunud nagu Pangloss (Voltaire'i jutustusest "Candide") vms.

Mõnel hädaldajal on aga oma tagamõte ka: soov, et keegi midagi tema eest ära teeks, sest temal on nii raske... Seega peaks kõigepealt mõtlema, kas hädaldaja taotleb midagi või mitte. Kui hädaldamine on lihtsalt rääkimisvajaduse rahuldamine, siis hea seegi. Kes siis peaks teda kuulama kui mitte mõni sõber, sõbranna, lähedane inimene vms? Kui hädaldamisvajadus jääb rahuldamata, siis võib ju tekkida mõni tõsisem tõbi. Kahtlustan, et ameeriklased, kelle jaoks olevat halb toon rääkida raskustest või - veel hullem - hädaldada, räägivad oma muredest psühhoterapeudile (isegi psühhoterapeutidel on ehk oma psühhoterapeudid) ning tänu sellele neil ongi väljaspool mainitud spetsialisti kabinetti valdavalt suu kõrvuni.

Nagu mainisin, on minu arvates hädaldamine põhiliselt probleem nende puhul, kellel on suur rääkimisvajadus. Sealsamas kõrval võib inimene olla samuti üdini halval arvamusel maailmast, kuid tema käest kuuleb harva mõnd sellesisulist lauset - nagu näiteks filmis "Soovide puu" (vt 20:30 ja edasi) üks kauplusekülastaja ütles kassapidaja viisakusfraasi peale "Aitäh ja ilusat päeva!" - "No mis siin ilusat on, ёб твою мать!" Täitsa võimalik, et kõik oma kohustused ja tööülesanded täidab too negatiivne tegelane siiski väga korralikult. Lihtsalt emotsionaalselt on ta teatud inimestega võrreldes hoopis n-ö teisel lainel.

Nii et kokkuvõttes leian, et positiivsuse-negatiivsuse puhul on võtmeroll sellel, et inimesed oleksid n-ö ühel lainel. See kehtib vist paljude muude asjade puhul ka. Kui see tingimus ei ole täidetud, siis teise inimese jutt ainult ärritab...

"Isade kvoodi" kehtestamine Eestis

Ma kahtlustan, et reglementeerimisega ollakse juba otsapidi ogaraks mindud, igasugu kvoodid muudaksid ehk asja vaid formaalselt korrektseks, kuid sisuliselt kukuks asi välja nagu ikka. (Arvestades muutunud aegadega, peaks äkki isegi sõjaväekohustuse jagama ära mehe ja naise vahel - kokku teenigu aeg täis.) Normaalne oleks, et lapse hooldamisse on kaasatud peale isa ja ema veel näiteks vanaemad ja vanaisad. Kui jätta väikelaps ühe vanemaga kogu päevaks üksi, siis on sellel lapsevanemal oht peast lolliks minna. Mõned peavad beebiblogisid või kurdavad oma muresid foorumites - kes soovib elulisi näiteid, võib neid internetist leida. Mina saan õnneks teha valdavalt n-ö tarka tööd ehk kaugtööd ning olen seetõttu koos naisega lapse sünnihetkest peale naisega enam-vähem võrdselt hõivatud olnud (olgu lapse või kodutöödega). Leian, et sõltuvalt lapsest võib isegi kahest hooldajast väheks jääda. Olen küll kuulnud, et mõned väikelapsed on tundide kaupa rahulikult omaette, justkui oleksid mingite ainete mõju all, ning lapsevanem saab sel ajal kasvõi doktoriväitekirja kirjutada. Ma ei tea, mis sellistest lastest hiljem saab, kuid isegi üks n-ö harju keskmine laps vajab ikka palju tähelepanu. Nii et kui riik tahab midagi reglementeerida, siis oleks mõlemale lapsevanemale vanemapuhkuse võimaldamine minu arust ainus normaalne samm. Ja kui tekib probleem, et kumbki tegelikult ei taha lapsega tegeleda, siis võivad lapse üles kasvatada ju vanavanemad või siis selleks palgatud isikud (nagu vanasti ammed ja kasvatajad). Ma usun, et n-ö peenemates peredes toimitakse niimoodi praegugi. Ega seadustega ei saa sundida inimest oma last armastama. Üpris ohtlik on aga jätta laps koju vanemaga, kes seda eriti ei soovi (väikelaste traumad on üpris levinud asi: lapsevanemal n-ö jooksis juhe kokku ning tulemuseks on väikelapse tõsine trauma).

Suuremat sallivust soorollide erinevate variantide suhtes võiks muidugi taotleda, aga selleks peaks minu arvates kasutama ikkagi n-ö pehmemaid meetodeid. Näiteks saab lastesaadete kaudu kujundada tulevaste isade ja emade vaateid. Üks selline poliitiliselt korrektne sari on "Kasperi ja Emma lood", kus asjad on tihtipeale tavapärasele vastupidised. Seal on naine tuletõrjepealik, Kasperi ema käib tööl väljaspool kodu, isa on rohkem kodune, Emma on julge, Kasper pigem kartlik jne. Ma ei tea, kas taotluslikult, kuid Kasperi ema istus ükskord töölt tulles lõunalauda, pesemata isegi käsi. Küllap oli see siiski apsakas, sest kui oleks taotluslik olnud, siis oleks keegi talle seda ette heitnud.

Loodetavasti kasvab tulevikus sallivus erinevate eluviiside vastu veelgi - kui nad just ühiskonnaohtlikud ei ole -, kuid siis ei tohi unustada, et sallida tuleks ka n-ö traditsioonilist pere, kus naise kutsumus on olla ema, mitte näiteks president, ning mees soovib tagada perele kõike kõige paremat jne - kõik see tuttav traditsiooniline jutt sinna peale.

Abielu või vabaabielu

Mulle tundub abielu samuti traditsioonina, kuid erinevalt näiteks jõulude, emade- ja isadepäeva, mardi- ja kadripäeva jpt traditsioonidega ta sobib mulle. Vaevalt leidub mingit otsustavat argumenti, mis inimese abielu-"usust" teise "usku" pööraks või vastupidi. Lihtsalt pimesi traditsiooni järgida on inimisiksusele muidugi halb - sellest kirjutas ka John Stuart Mill oma teoses "Vabadusest". Aga selle abielu-"usu" pooldajad ei moodusta siiski ühtset "parteid". Näiteks kui abiellumise ainus võimalus oleks teha seda nii, nagu tegid Taavi ja Luisa Rõivas (või ameeriklased telekanali TLC tõsielulistes pulmaseriaalides), siis leiaksin selle äärmiselt tobeda olevat - isegi kui mõni filantroop pulmad kinni maksaks. Aga abielluda saab ka tagasihoidlikumalt ning põhiküsimus ehk ongi, kas inimene on nõus oma ilusat juttu allkirjaga kinnitama. Jutt ei pea muidugi olema ameerikalikult lääge, piisab nentimisest, et "nii heas kui halvas" jne. Mõni inimene näib aga lausa paaniliselt kartvat igasugu allkirjade andmist. Teine pool võib tõlgendada allkirja mitteandmist kui usaldamatust ning hoiakut, et esialgu kõlbad sina ka, kuid ma vaatan veel ringi. Sama lugu võib olla näiteks kinnisvaraga: räägime küll usaldusest, aga Kinnistusraamatus olgu maja/korter ikka minu nimel - eksju.Tegelikult on ka siin võimalus vormistada kinnisvara ühisomandiks või kuidagi teisiti võrdsetele partneritele sobivalt, andes selle kohta notari juures allkirja.

Karta on, et üks partneritest on ikka ebakindlam - see, kes usub hetkel oma "turuväärtuse" madalama olevat - ning tema siis peabki oma kahtlustega elama ning suu kinni hoidma, et vältida etteheiteid usaldamatuse kohta. Kui kummalgi taolisi kahtlusi kunagi ei teki, siis ei annaks vist allkiri tõesti midagi juurde.

Psühholoogiliselt võib abielu vormistamine soodustada õhkkonda, kus kõigepealt püütakse probleeme lahendada ning alles ebaõnnestunud katsete korral mõeldakse lahkuminemisele, kuid toime ei tarvitse olla kuigi suur: mõni inimene on konstruktiivne nii või teisiti, aga nipernaaditaolised ei ole seda ei nii ega teisiti.

Hea tooni piiripealse argumendi abielu kasuks tõi aga Miranda seriaalist "Seks ja linn". Raseduse ajal tundis ta oma jutu kohaselt lausa seksinälga ning leidis, et rase naine peaks olema abielus, sest siis on keegi kohustatud temaga seksima. Eks naised on muidugi erinevad ning kõik ei ole ka nii avameelsed kui seriaalitegelased, kuid sellegi argumendi puudus sarnaneb eelmise argumendi puudusega: mõni partner teeb soovitut nii või teisiti, teine aga ei tee seda ei nii ega teisiti.

Inimese pealiskaudne hindamine (nt juhtum: luksusauto on pargitud invakohale)

Kui Steve Jobs oleks elus, siis võiks taolist olukorda nähes hoopis arvata, et ehk on tema meile külla tulnud. Steve Jobsi auto jaoks mõtlesid kolleegid välja sildi (parafraseerides hüüdlauset Think different) "Park different" ehk "Pargi teistest erinevalt". Aga tema auto ei olnud musta värvi.

Tegelikult poleks kellelgi probleemi uhke auto invakohal parkimisega (sest "ka rikkad nutavad"), kui see toimuks liiklusseaduse kohaselt, st nähtaval kohal oleks puudega inimese sõiduki parkimiskaart, mille kohta on info siin. Kui sellist parkimiskaarti näha ei ole, siis oletavad paljud inimesed tõesti seda, mis on tõenäolisem: tegemist on väga suure egoga inimese autoga. Kuid ega midagi peale hukkamõistu väljendamise inimesed vist ei teeks ning sündmuski ununeks peagi. Nii et eriti vahet vist polegi, mida sellest parkimisest arvatakse.

Suur on aga erinevus, kui tegemist on võimaliku eluohtiku olukorraga. Näiteks tollest nugadega vehkinud mehest oleks võinud ju ka hästi mõelda: ehk tahab ta kedagi hoopis emmata ja küsida, kuidas käsi käib? Tavakodanik saaks muidugi lihtsalt kõrvale hoida, sest taolise tegelasega kohtumisest oleks ainult jama tulemas: käitud nii, on halb - käitud teisiti, on samuti halb. Kohalekutsutud politsei aga ei tohtinud lihtsalt kõrvale hoida, seega käitusid nad, oletades halvemat. Aga oma töökogemuse põhjal nad ju ainult halvemat saavadki oletada, sest peamiselt puutuvad nad kokku peamiselt probleemsete inimestega.

Mulle tundub, et nooruses olevatavad inimesed ehk paremat - mind ennast näiteks häiris küll veel keskkooli ajal, kui kellegi kohta esmamulje põhjal halvasti öeldi. Aga hiljem, kui elu on viinud kokku "paljude toredate inimestega", kaldub esmamulje põhjal tehtud otsus halvemuse poole: noorusidealism on kadunud.

Ükskõiksus

Sõna "ükskõiksus" ei kõla eesti keeles just liiga hästi, seega võib taolise jutu peale tõesti jääda mulje, et midagi on halvasti, sest selle kirjeldamiseks kasutate sõna "ükskõiksus". Aga seisund võiks ju hoopis meenutada skeptikute arusaama, et otsustusest hoidumisele (kr epoche) järgneb hingerahu (kr ataraxia). Ja mis eristab hingerahu ükskõiksusest? Võib-olla see, et skeptikute hingerahu on mõttetöö tulemus: kaalunud ühe ja teise jne seisukoha poolt- ja vastuargumente, jõudis skeptik järeldusele, et pole alust eelistada üht teisele. Ja nii pea kõigis asjus. Seega poleks nagu põhjust ka millegi pärast muretseda ning millegi üle kurvastada või rõõmu tunda.

Aga kui inimene lihtsalt teadmata põhjusel mitte midagi mitte millelegi ei eelista ehk on ükskõikne, siis võib põhjus varjatud olla: näiteks elukogemus kuhjub märkamatult ning teeb nii mõnegi inimese palju ükskõiksemaks kui ta nooruses oli. Oma elukogemusel põhinevaid arutlusi inimene tavaliselt kirja ei pane ning seetõttu võibki ükskõiksuse põhjus varjatuks jääda. Aga põhjuseks võib ka olla inimvaimu enesekaitse: kui muretsemist kipub liiga palju kogunema, siis lülitub ta säästlikumale režiimile. Nii et võrdlus restardiga tundub mullegi täiesti kohane. Windowsi arvutitel on ka selline valik: safe mode ehk turvarežiim, mis tähendab, et käivitub vaid kõige olulisem. Nii et taoline ükskõiksus võibki olla restart in safe mode. Aga siis tuleb muidugi turvarežiimis probleemid üles leida ning eesmärgiks on ikkagi tavaline restart.

Aga eks selle ükskõiksusega on ka lugu nii, et inimesi paeluvad erinevad asjad ning mõni võib üllatuda, kuidas teisele inimesele mõni asi korda ei lähe. Näiteks mind ei huvita absoluutselt (tugitooli)sport, st mul on muuhulgas ükskõik, kuidas Eesti sportlastel kuskil järjekordsetel võistlustel läheb. Mõni võiks ju arvata, et ma vajan professionaalset abi depressiooni vastu ...

Võimalik, et paljud lihtsalt silmakirjaks või massiga sarnastumise vajaduse tõttu kogu aeg "põlevad" millegi pärast, kuid mõned inimesed kindlasti ongi sellised, et nad kogu aeg millegi pärast "võitlevad", "kõik läheb neile korda" jne. Mina isiklikult näeksin tõsist probleemi (nii enda kui teiste puhul) alles selles, kui inimene enam enda eest ei hoolitse. Seda vist mõeldaksegi, kui öeldakse kellegi kohta "asotsiaal". Meenub, et kui Jaan Tätte ja Marko Matvere naasid ümbermaailmareisilt, siis Tätte naine heitis tollele ette ajamata habet (Matverele vist keegi sellist etteheidet ei teinud). Tema sõnul ajasid isegi Leningradi blokaadi ajal mehed habet, et mitte ennast käest lasta ning hoida eemal minnalaskmismeeleolud. Aga kui ikka mõned asjad on, mis paeluvad, siis poleks üldse põhjust muretseda. Kohustused muidugi on sellised asjad, mis tuleb täita (need peavad korda minema) - nende suhtes ei tohiks ükskõikne olla. (Loodus ise on mõnikord paraku lausa perversselt ebatäiuslik: näiteks on teada selline asi nagu sünnitusjärgne depressioon. Ja see haigus pole mitte kaasaja "leiutis", vaid sellist diagnoosi pandi juba 20. sajandi keskel. Nii et looduse poolt ikka tõesti absurdne olukord: vastsündinu võiks just ema kõige rohkem vajada, kuid emal hoopis "katus sõidab".)

Sõnavabadus ning selle piiramine

Selle asjaga tundub olevat nii nagu paljude asjadega ühiskonnas: nii on halb ja teisiti on ka halb. Sõnavabaduse piiramise kohta on meil ajaloos halvad näited olemas, suure sõnavabaduse kohta leiame halbu näiteid tänapäevast. Oleks tore, kui inimestes endis oleksid mingid eetilised orientiirid ja empaatiavõime (vähemalt omasarnaste suhtes) - siis ei oleks kõike tarvis sõnastada juridiiliselt täpselt ning kohtus ühemõtteliselt menetletaval viisil. Sellisel juhul ei oleks vaja sõnastada täpseid juhendeid ja instruktsioone, mida sõnavabaduse tingimustes võib öelda ja mida ei või, sest inimesed saaksid aru seaduse vaimust, mitte ei väänaks seaduse kirjatähte. Sellisel juhul saaksid inimesed ise aru, et teise või enda kohta valetamine (olgu mustav või valgeksvõõpav) ei vasta sõnavabaduse vaimule, mingi inimkarja ässitamine kellegi või millegi vastu samuti mitte. John Stuart Mill'il on teoses "Vabadusest" peatükk mõttevabadusest (selle kohta on käesoleval kursusel üks õppetükk), temagi kaitseb täielikku mõttevabadust, kuid leiab, et mõnikord on mõtteavaldus juba tegu, mida tuleb hinnata teistmoodi (nt "viljakaupmehed on vaese mehe näljutajad").

Maailm oleks tore koht, kui inimesed mõistaksid sõna- või mõttevabadusena seda, et nemad võivad julgelt pooldada ja avaldada omapäraseid vaateid maailma kohta, kui nad neid tõesti pooldavad. Sarnaselt John Stuart Mill'iga tuleks siinkohal muidugi eeldada, et tegemist on vaimselt ja sotsiaalselt küpse inimesega, kes oskab vähemalt faktiküsimustes teha vahet tõel ja valel. Aga häda ongi selles, et inimene küll teab ja oskab, kuid tahtmist või motivatsiooni ei ole. Sarnane probleem on liikluses: inimesed tunnevad ehk liiklusseadust küll, kuid paljudel puudub motivatsioon seda vabatahtlikult järgida - ainult totaalne politseikontroll oleks nende jaoks lahendus.

Näib, et ühiskonna paremaks toimimiseks on hea, kui inimesed mõistaksid, milleks laiemas plaanis üht või teist asja vaja on. Näiteks sõna- või mõttevabaduse puhul tundub selleks olevat lootus, et ainult nii tuleb tõde (faktiküsimuste puhul) päevavalgele ning säilib inimeste eripära (kõigi muude küsimuste puhul) kui arengumootor. Seega peaks iga inimene midagi öeldes või kirjutades mõtlema, kas see mingilgi määral võiks sellist eesmärki teenida. Käesoleva foorumi puhul arvan küll, et kõik, kes panevad kirja tõesti oma mõtteid, teevad mõttevabaduse osas õiget asja. Ajakirjanduse ning veebikommentaaride puhul arvan, et mingi osa neist teenib samuti mainitud eesmärke. Ajakirjanduses võib häda olla motivatsioonipuuduses: sõnavabaduse teenimisest on tähtsam raha teenimine omanikule ning selleks on vaja sensatsioone jne. Veebikommentaaride puhul on aga häda paljudesse inimestesse kogunenud negatiivsetes emotsioonides. Mõnes mõttes võiks tegelikult kogu ajakirjanduses või kommentaarides leiduva laimu jms sõnavabaduse vaimuga vastuolus oleva puhul lihtsalt käega lüüa, sest "vahet pole, mida nad mölisevad". Ja tõesti, kes enam mäletab, mida eile räägiti ja kirjutati... Mõnel üksikul juhul nii ehk võikski teha, kuid totaalne käegalöömine tähendaks ju seda, et ajakirjandus ja veebikommentaarid on täiesti mõttetud. Aga päris mõttetuks neid kuulutada ma ei tahaks, sest usun, et tänu sõnavabadusele paljastatakse ka need, kes sõnavabadust n-ö kuritarvitavad. Lõplikult ei saa paraku milleski kindel olla, sest üha uued faktid võivad ilmsiks tulla, kuid paljudel juhtudel pole asjaga nii kiiret ka.

Väärikas käitumine

Mina kahtlustan, et mingi suurema kaliibri ning seetõttu ühtlasi avaliku elu tegelase väärikuse mõiste erineb oluliselt n-ö tavainimese väärikuse mõistest. Näiteks kui presidenti ei võetaks protokollikohaselt vastu (nt puudub punane vaip vms), siis tunneks ehk rahvas, et presidendi väärikust on riivatud. Ajakirjandus peab loomulikult kõvasti seda teemat eelnevalt võimendama - muidu ei hakkaks rahvas midagi arvama. Aga kui president kabistaks näiteks oma alluvat (Clinton - Lewinski), siis võib rahva suhtumine jääda algselt määramatuse seisundisse. Näiteks Clinton - Lewinski puhul olen lugenud sellist arvamust, et rahvas pani pahaks eelkõige esialgset vassimist sel teemal. Kui president on ametis võimekas, siis ei pane ehk rahvas talle kui avaliku elu tegelasele pahakski igasugu "tiivaripsutusi". Aga vassimist rahvas ei salli. Ajaloos tagasi minnes võib aga jõuda ka sinnamaale, kus rahvas ei teadnudki, mis nende presidentidega toimub. Näiteks teadsid Kennedy ajal USA-s vaid vähesed, et nende president on truudusetu "kiimakott". Samuti teadsid vaid vähesed, et seljavalu leevendamiseks kasutab ta pidevalt narkootikume (sellepärast justiitsministrist vend Robert Kennedy ei lasknudki teda pärast atentaati lahata).

Mis siis järeldus võiks olla: kui varjata pole võimalik, siis rääkida kõigest kohe (näiliselt) avameelselt - ning rahvas annab andeks ja ei näe erilist väärikuse rikkumist. Eraeluliselt võib näiteks abikaasa muidugi arvata, et väärikus sai riivatud, kuid see on juba n-ö tavainimese väärikus.

Parem oleks ehk üldse mitte teada, mida kõike nende suurema kaliibri tegelastega juhtub, sest rahva taluvusel on ka piir: tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas ei arvata vist enam, et "mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale" (ld Quod licet Jovi, non licet bovi). Näiteks TTÜ endine rektor üllatas kord inimesi sellise asjaga. Kunagi ammu oli uudistes juttu sellest, kuidas KA endine rektor Ando Keskküla maksis eralõbude eest kooli krediitkaardiga. Leonhard Lapin oma raamatus "Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi" meenutab aga, et too rektor oli kunagi purjus peaga roolis olles politsei eest põgenud ning Harjumäe treppidest autoga alla sõitnud (!!!). Lapin leidis, et loovinimene vajabki elamusi ning rektorina oli Keskküla üks parimaid. Pretensioone seega pole...

Isiklikult sooviksin muidugi suhelda vaid inimestega, kellel on n-ö tavainimese arusaam väärikusest, kuid n-ö maksumaksjana mind vist eriti ei häirigi suure kaliibri tegelaste juhtumised. Rahvas muidugi vajab pärast selliseid "juhtumisi" tsirkust ja patukahetsust, kuid see on samasugune tsirkus nagu valimiste-eelne aeg, kus meelelahutuseks näidatakse "gladiaatorite" võitlust ning mudamaadlust. Minu arust patukahetsus väärikust ei taasta - ainult tegudega saab väärikust taastada.

Kas alati on vaja rääkida tõtt?

Mul hakkab kujunema veendumus, et ega väga abstraktselt sel teemal ei saagi rääkida, sest lõpuks tuleb ikka välja, et need valdkonnad, kus tõde on kellegi jaoks püha, ei tarvitse kattuda. Samuti ei tarvitse kattuda valdkonnad, kus miski peale tõe on veel väärtuslikum.

Mulle endale tundub, et vaimse tervise huvides on valetada nii vähe kui võimalik ning mõnes olukorras võib ju vaikida ka. Küllap on inimesed siiski väga erinevad ning mõne jaoks võib salatsemine ja valetamine lausa nauditav olla. Lugesin hiljuti raamatut Kim Philby'st (Ben Macintyre, Spioon sõprade seas. Kim Philby ja suur reetmine). Kim Philby elas ca 30 aastat topeltelu - kavandas Briti luurajana kõiksugu operatsioone idabloki vastu ning kandis siis kõik Moskvale ette (operatsioonid muidugi ebaõnnestusid). Ta valetas oma perele (ta jõudis mitu korda abielluda), kauaaegsetele sõpradele (nt Nicholas Elliot), oma ametivendadele jne. Mingil määral pidi see muidugi nauditav olema...

Olen kohanud ka mitteluurajaid, kellele meeldib salatseda ja valetada. Teatud sorti n-ö seltskondlike inimeste puhul näiteks ei tea kunagi, mida nad tegelikult mõtlevad. Kui alluvad autoritaarse ülemuse nalja üle naeravad, siis on ju samuti küsitav, miks nad naeravad. Mõne inimese jaoks võib olla autoritaarseks ülemuseks seltskonna arvamus ning vajadus alati seltskonda kuuluda. Küsimus on muidugi määras: viisakas rõõmsameelne ilme on üks asi, kuid ilatsev pugejalikkus või "oi-kuidas-sul-läheb-nii-tore-on-sind-näha-blaa-blaa-blaa" on ju tõesti hoopis teine asi - kuigi mõlemad võivad olla teeseldud.

Nii et üks tüüp inimesi on ehk sellised patoloogilised valetajad ja salatsejad ning nende juttu tuleb võtta kui grammofoniplaadi esitamist. Teist tüüpi inimesed aga võimalusel siiski hoiduksid valetamisest ning räägiksid tõtt - vähemalt nii palju kui teised kuulata viitsivad (mõni inimene räägib tõesti liiga palju). Valetama ajab neid aga ebakõla isiklike kalduvuste ja normide vahel, mida nad väärtustavad. Näiteks abielutruudusega seotud valetamised saaks lõpetada, kui olla tõesti truu või siis kuulutada, et abielutruudus on üldse mingi arhailine nähtus ning mingit "petmist" tegelikult polegi. Tegelikult piisaks ehk isegi veidi leebemast suhtumisest normidesse või iseendasse. Lääne ühiskond arvatavasti liigubki leebema suhtumise suunas. Eks tänu internetile on mõnes asjas raskem jätkuvalt valetada ka. Mulle tundub, et mida rangemalt keegi normidesse suhtub, seda rohkem talle valetatakse. Sama kehtib ka seltskonna kohta: mida sallimatum seltskond, seda rohkem silmakirjalikkust ja valetamist seal on.

Teooria teooriaks, kuid tegelikus elus selgub niikuinii ikka konkreetses olukorras, kuidas keegi asja võtab. Mina jäin mõtlema väite üle "Näiteks ei tohi öelda väiksele lapsele kuidas ja miks surnud tema vanemad. Kõik saavad aru, et see võib rikkuda tema vaimset tervist ja ütlevad et nad on paremas kohas, seal kus nad on kogu aeg õnnelikud." Seda võib pidada täiesti tüüpiliseks suhtumiseks, millega paljud nõustuksid. Aga mulle tundub, et ka sellist suhtumist võiks tulevik revideerida. Nimelt võib ju laps küsida sellise jutu peale: kas nad on seal õnnelikud ilma minuta?

Tõesti, ühelt poolt tahetakse last rahustada, et vanematega on kõik korras, kuid lapsel kui väikesel filosoofil tekib küsimus kooskõla kohta teiste juttudega. Kui laps oma vanemaid mäletab, siis ehk sisendati talle ka usku, et vanemad väga soovisid teda ja on koos temaga õnnelikud jne. Aga nüüd tuleb välja, et nad läksid ära "sinna" ning on seal üksi õnnelikud? Ja kas surnud olla on parem kui elus olla? Kas mina saaksin ka surnud olla? Ehk on elu üldse ettevõtmine, mis ei tee tasa oma kulusid, st kahjumlik ettevõtmine, nagu arvas Schopenhauer? Ma kahtlustan, et kui laps niimoodi küsima hakkaks, järgneks ühele valele teine ning sellele kolmas jne - kuni laps juba aru saab, et talle valetatakse. Ja siis ei jää ülekuulamise katkestamiseks muud üle, kui kutsuda üles: "Teeme nüüd kõik ühe suure rühmakalli ning joome koos limonaadi!"

Siin peab ikka leiduma mingi muu võimalus, kuidas lapsega vähem valetades rääkida. Aga ma olen kindel, et kui keegi ka pakuks mingi võimaluse, siis ei sobi see kõigile ning sellele leitaks kohe ka vastuargumendid. Oma lapsega suheldes on vähemalt see eelis, et lapsevanemal või -hooldajal ongi õigus oma last kujundada.

Pingutuse ja tulemuse suhe

Minul seostuvad selle teemaga vähemalt kaks küsimust.

  1. Miks väikesed lapsed mõnikord kekslevad, selle asemel et energiat mõistlikult kasutades kõndida?
  2. Miks gasellid nii kõrgele hüppavad - näiliselt lihtsalt niisama?

Kindlasti võiks esitada rohkemgi analoogilisi küsimusi, aga ma ei tea praegu rohkem ühtegi sobivat näidet. Gasellide puhul on pakutud seletuseks, et niimoodi näeb kiskja, et sellel gasellil juba energiat jätkub ning teda pole mõtet püüda. Väikesed lapsed aga kekslevad rõõmsad olles vist lihtsalt niisama - täpsemalt: energia ülejäägi tõttu. Nii et mulle tundubki, et kuni inimene on noor ja pulbitseb energiast, teeb ta enamat kui temalt nõutakse - lihtsalt energia ülejäägi tõttu. Mõnikord avaldub taoline põhimõte ka vanemate inimeste käitumises: nad annavad enam kui küsitakse (nt ühe kommi asemel kolm). Eks mõni lapsevanemgi püüab lapsele anda rohkem kui seadus otsesõnu temalt nõuab. Moraal põhinebki paljuski sellelsamal energia ülejäägil: kõlbeliselt väärikalt käitub inimene, kellel jätkub energiat rohkemaks kui vaid selleks, mida seadused temalt (karistuse ähvardusel) sõnasõnalt nõuavad. Kellel energiat üldse vähem, see "optimeerib" oma käitumise lausa JOKK skeemi kohaselt.

Võimalik, et mõni cum laude lõpetaja või koolis viieline õpilane on tõesti vaid n-ö formalist, kes õpitust arugi ei saa ning kelle jaoks tähtis ongi vaid väline hiilgus. Aga suur osa neist n-ö oivikutest meenutavad mulle ikkagi noid mainitud gaselle, kes saadavad ümbrusse sõnumi: minul juba energiat jätkub! Sellest võib ju mõnikord ka järeldada, et ju ta siis ka minu juures töötaks täiel rinnal, st annaks endast parima. Aga need, kes kaaluvad, mida on mõtet teha ja mida mitte, saadavad ümbrusse sõnumi: mina vaatan, mida mul kõige kuluefektiivsem teha oleks ja teie pakutud töö ei tarvitse üldse minu prioriteet olla (PS! Raha tahan küll!)

Arvata võib, et minu kirjeldatud tüübid pole just kuigi levinud ning sobiksid pigem mõnda romaani kaheks vastandlikuks tegelaskujuks - pluss kolmandaks too n-ö formalist. Aga sellised mõtted mul igatahes teemaga seoses tekkisid. Igaks juhuks mainin ka, et ise olin keskkooli kahes viimases klassis n-ö gasellitüüp, ülikoolis aga väsisin ära.

Õnnelik ja loll

[John Stuart Mill on kirjutanud: "Parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll"]

Nende aforismide ja "tabavate ütlustega" on paraku tõesti nii, et vähegi nõudlikumalt neid analüüsides osutuvad nad tihtipeale üpris sisututeks loosungiteks (nagu ka näiteks tuntud "Ma tean, et ma midagi ei tea"). Küllap on raske leida inimest, kes tahaks olla pigem siga kui inimene - olgu esimene pealegi õnnelik oma sigaduses. Aga kannatava Sokratese vastandamine rahulolevale lollile ei kannata minu arust üldse kriitikat. Sokrates oli muidugi kuulus, kuid kui ta millegi pärast kannatas, siis kas mitte enda rumaluse pärast? Vaene mees - selline tulehark oli ta naine? Vaene mees - oma lastega polnud üldse aega tegeleda, sest temal on missioon: "Minu arvates ongi jumal mind siia linna just selleks saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin." Seda võiks ju tõesti juba kommenteerida vanasõnaga: "Paha siga - mitu viga." Oleks Sokrates kannatanud mingi "maailmavalu" vms pärast, siis võiks öelda, et ta mõtleb targa inimesena liiga palju - et ta mõtleb asjad liiga keeruliseks, ning näha mingit seost kannatuste ja intellektuaalsuse vahel. Aga Sokratese kannatused näisid olevat küll pigem rumaluse või jäärapäisuse tulemus. Igatahes mingit ideaali isiksuse harmoonia vms mõttes ma temas ei näe.

Aga mida öelda rahuloleva lolli kohta? Kahtlustan, et rahulolev on loll ehk vaid mingis situatsioonis, st lolli rahuolu ei ole n-ö jätkusuutlik. Näiteks: Jah, sai oma pudeli kätte - see ongi joodiku õnn. Usun, et lolli inimese rahulolu ei olegi mingi püsivam seisund (sõna 'õnn' ei sobi siia vist üldse) - too näiteks toodud joodikki on ülejäänud ööpäeva ehk hoopis õnnetu. Kui inimene aga tõesti suudab jätkusuutlikult rahulolev või õnnelik olla, siis see näitab minu arust juba teatud liiki tarkust (nt elutarkust). Seda rahuolu ei saa aga hinnata esmamulje põhjal. Nimelt jääb mõnest inimesest mulje kui enesega väga rahuolevast (ta räägib pidevalt endast, näidates end teistest paremana jne). Sellise inimese puhul võib aga lähem tutvus tema eluga taolise mulje hajutada - ja tõesti, miks peaks üldse kellelegi olema otsaette kirjutatud: olen enesega rahul. Tegelikult on minu arust hoopis paremad väljendid 'iseendaga rahus elav', 'oma koha leidnud' jms - just need võiksidki minu arust kirjeldada õnnelikku inimest. Ja kui keegi on selles mõttes õnnelik, siis ei saa tema kohta küll 'loll' öelda.

Aga proovimise ja läbikukkumise kohta arvan, et siin on igaühel tarvis lahendada enda jaoks dilemma, millele on tähelepanu juhtinud teiste seas ka Bertrand Russell: tüüpiliselt on rumalad fanaatikud (tuntud on ka väljend 'loll, aga aktiivne'), targad - skeptikud. Teoreetiliselt oleks kõige parem valida n-ö kuldne kesktee, kuid praktikas libiseb inimene ikka ja jälle kas fanatismi või skeptitsismi kraavi. Arvestades, et vähegi suurema eesmärgini jõudmiseks tuleb läbida mingi teekond (valida vahendid), tuleks tähelepanu pöörata ka liikumisele või teekonnale endale. Minu arust ei ole mõtet valida eesmärki, mille poole liikumine on vaid piin. Ega siis elus ei käi asjad nii, et nüüd kannatan kõvasti ning siis ükspäev on elu lust ja lillepidu. Kes niimoodi mõtleb, unustab paraku, et pärast mingi eesmärgi saavutamist hakkab ta juba järgmise poole püüdma ning jälle on elu piin. Niimoodi on kogu elu üks piin ja kannatus. Pigem ikka leida selline eesmärk, milleni viiv teekond samuti (natukenegi) rõõmu pakuks. Niimoodi saabki välja valida endale sobivad väljakutsed. Mõnele teisele sobivad jälle teised väljakutsed.

Edust ja motivatsioonist

Kuna minu jaoks seostuvad sõnad 'edu' ja 'motivatsioon' eeskätt mõne rahvast hullutava koolituse teemadega, siis võtaksin asja veidi universaalsemalt: mulle tundub, et olulised on eduelamus ning jaatav vastus küsimusele, kas ma üldse tahan midagi teha.

Edu peaks olema kõigile näha ning leidma meedias palju kajastamist. Kuid eduelamust võib pakkuda ka miski, millest teavad vaid vähesed. Eduelamust võib ehk kirjeldada kui tunnet, et "see, mida teen, tuleb mul hästi välja" ilma et seda peaks tunnistama "kogu maailm". Niisiis võib eduelamus olla palju laiemalt levinud kui edu. Arvata võib, et edu tähendab reeglina ka eduelamust, kuid eduelamus ei tähenda alati edu. Kas inimene on nõus leppima vaid eduelamusega, sõltub ehk iseloomust ning kasvatusest. Karta on, et lapsena vajame kõik palju välist tunnustust ning ei oska ise veel hinnatagi, kas miski õnnestub. Küllap tuleb lapsi kiita ja tunnustada ka siis, kui tulemus ei ole silmapaistev. Aga täiskasvanuna võiks inimene olla ikka veidi iseseisvam ning mitte nõuda iga oma liigutuse jaoks heakskiitu ("lõustaraamatus" näiteks "laikimist").

Edu puhul on aga see häda, et tegelikult ei tunnusta ühtegi inimest "kogu maailm" - reeglina on silmapaistval tegelasel nii oma fännid kui ka vaenlased. Lõppude lõpuks võibki ju küsida, et millel siis üldse edu põhineb - kas mitte "müügitööl" ja PR-il, mitte mingil objektiivsel headusel ja üleolekul?

Motivatsiooni mõistaksin kui soovi midagi teha peamiselt selle asja enda pärast. Motivatsiooni laiaulatuslik puudumine tähendaks vist küll depressiooni. Kui inimene käib näiteks tööl vaid raha pärast, siis minu mõistes tal motivatsioon puudub, sest ta teeb midagi ilmselt välistel asjaoludel. (On eristatud ka stiimulit ja motiivi - esimene on väline, teine sisemine; näiteks raha stimuleerib, eduelamus motiveerib.) Vähemalt mõni asi inimese elus peaks (tema vaimse tervise huvides) olema selline, mida ta teeks asja enda pärast. Elu, mis koosneb valdavalt sellest, mida tuleb teha raha, teiste arvamuse, kuulsuse vms välise pärast, ei saa vist küll olla kuigi rahulduspakkuv. Arvata võib, et eduga kaasneb ühtlasi enese väliste asjaolude võimusesse andmine: tähtsad on publiku, st teiste arvamus, vaatajanäitajad, reiting jne. Tundub, et Pink (filmis Pink Floyd. The Wall) on taolise saatusega kuulsus.

Selleks, et edu paneks inimese iseendast n-ö võõranduma, peab muidugi meedia palju tööd tegema - ja seda ta teeb ka, sest mida neil ikka näidata on ja millest rääkida?

Nii et minu arust oleks tore elada, kui inimene sooviks peamiselt vaid eduelamust ning tal oleks asju, millega tegeleda nende endi pärast.

Harjumine uue olukorraga

Uue olukorraga kohanemise teema puhul on minu arvates kõige olulisem, kas inimene on selle uue olukorra ise valinud või on see talle pähe määritud. Uute asjade (omal algatusel) ostmisel pole vist kohanemine küll kuigi suur probleem, sest see on ju suurel määral "õhinapõhine". Ainus mure võiks olla, kas äkki mingit jama ei soetanud endale (reklaami ohvrina vms). Kui aga inimene ei taha uut asja (nt nutitelefoni nuppudega telefoni asemel), siis on tegemist juba pähemääritud uue olukorraga.

Kui inimene valib teadlikult uue keskkonna, siis on ka sellega kohanemine minu arvates "õhinapõhine". Isegi kui see toimub läbi raskuste, tunduvad need olevat õigustatud ning asja juurde kuuluvad. Iseasi on nüüd, et mõnikord inimene pettub uues keskkonnas ning leiab, et mujal ei olegi "rohi rohelisem" nagu see enne tundus. Nii et sama mure mis uute asjade soetamisel: kas ikka tegin õige valiku. Mõnikord võibki õigem olla vana juurde tagasi pöörduda. Lõppude lõpuks ei pea inimene ju olema amööbiliku kohanemisvõimega.

Aga kui uus olukord või asi on pähe määritud, siis on vist kõige targem leppida olukorraga - kui tagasitee puudub. Siberisse küüditatute või sõjaväkke võetute puhul pole vist teist valikut. Erinevalt Siberisse küüditatutest on aga sõjaväes käinutel vähemalt võimalus asi positiivseks mõelda ("sain meheks" vms kõigile tuttav jutt). Aga need, kes nõukogude ajal saadeti nt Afganistani "internatsionaalset kohust täitma", ei saa vist selles positiivseks mõtlemise aktsioonis osaleda. Ja mida sa enam mõtledki, kui psüühika paigast ära. Tänapäevased Eestist pärit "internatsionaalse kohuse täitjad" teevad seda vähemalt vabatahtlikult, st omal vastutusel.

Teatud inimestele sobivad mõned olukorrad paremini kui teistele ning kohaneminegi on kergem. Mõne jaoks on näiteks täiesti normaalne olla karja liige ning täita karja juhi käskusid. Tsiviilelus on tal ülemus, sõjaväes samuti - pole kuigi raske kohaneda. Aga näiteks inimene, kes läheb perekonna rüpest ülikooli iseseisva elu peale, võib avastada, et elu läheb päris käes ära - juhul, kui tema "au, mõistus ja südametunnistus" on alati olnud ta ema ja isa valduses, mitte tema enda. Aga kohanemine iseseisva eluga oleks vist üldiselt positiivne omadus - kuigi saab hakkama ka ilma selleta. Nimelt on ju mõnede perekondade puhul ilmne, et selle "au, mõistus ja südametunnistus" on üks pool. Seega on võimalus, et iseseisva eluga halvasti kohanev inimene leiab endale kaaslase, kes tema eest mõtleb jne.

Kohanemine pole minu arust alati hea - vähemalt mitte amööbi meenutav kohanemine. Inimeste puhul nimetatakse liigkergesti kohanejat kameelioniks või komformistiks. Kuskil on kindlasti mõistlik piir. Näiteks oma sõjaväeajast (Nõukogude Armees) meenub, et üks ukraina venelane (seersant, seega väikest viisi ülemus) rääkis oma puhkuseajast, kuidas ta oli söögilauas oma tühjakssöödud toidutaldriku lükanud suure hooga endast eemale nagu tal vist sõjaväes kombeks oli. Tema naine aga pannud ta kohe paika ning küsinud, et kas ta on lolliks läinud vms. Nii et sellel naisel tuli ilmselt pärast sõjaväge oma meest uuesti koolitama hakata, et välja dresseerida sõjaväes kohanemisega omandatud halvad harjumused. Aga küllap too seersant oligi hästi drillitav ja hästi kohanev.

Senecal on ütlus "Seesmiselt erinegu kõik, kuid meie välimus olgu rahvahulgaga kooskõlas". Tema leidis kohanemiseks sellise kompromissi. Arvata võib, et ka näiteks sõjaväes või muus karjamentaliteediga kohas on see kõige mõistlikum variant. Ise leidsin sõjaväes olles, et igasugu pisiasjades tuleb püüda olla korralik, sellisel juhul sallitakse suuremates asjades erinemist (n-ö iseolemist) rohkem. Aga kui ei ole niivõrd karjamentaliteediga koht, siis ollakse alguses ehk ikka ettevaatlik ning pigem mingi standardi kohane, ning alles hiljem hakatakse välja näitama oma tegelikku "mina". Võib-olla on see isegi mõistlik, sest kui üks inimene "paneks kohe paika", et tema seda ei salli ja toda vihkab, siis võib see teised ära ehmatada ning eemale peletada.

Kriitika loomingule

Minu arust tuleks siin vahet teha, kas kunstnikud püsivad oma kunstisfääris, millest tavainimene ehk tõesti aru ei saa (nt Kazimir Malevitši "Must ruut" või "Valge valgel"), või riivavad nad midagi üldinimlikku, mille suhtes võib ka tavainimene olla kompetentne. Sama lugu on ka riigivalitsemisega: on asju, mida võiks usaldada asjatundjatele, kuid on ka üldinimlikke teemasid. Üksmeelt ei ole paraku ei asjatundjate ega tavainimeste seas. 20. sajandi algusest on kunstnikud-avangardistid püüdnud publikut šokeerida. Marcel Dushamp'i "Fontään" ("Purskkaev") ehk tegelikult pissuaar 1917. aastal oli vist esimene näide sellest. Paralleele on tõmmatud taoliste avangardikunstnike ning vene kultuurist tuntud vagade hullude (vene keeles юродивый) vahele. Boriss Uspenski kirjutab artiklis "Antikäitumine vanavene kultuuris":

"Kuivõrd vagale hullule omistatakse individuaalseid sidemeid Issandaga, siis luuakse vaga hullu ümber otsekui sakraalne ruum, n.-ö. pühaduse platsenta. See teeb võimalikuks käitumise, mis väljastpoolt vaadates näib pühadustteotav, kuid tegelikult seda ei ole".

Tõlkija Peet Lepik on selle tsitaadi lõppu lisanud oma märkuse:

"“Pussy Rioti” aktsioon vene õigeusu kirikus täitis täpselt seda funktsiooni, mis vene kultuuris on olnud vagadel hulludel. Seda aspekti Vene kohtuvõim mõistagi ignoreeris."

Vagadel hulludel oli lisaks oma hinge päästmise soovile väidetavalt ühiskondlikult üllas eesmärk juhtida tähelepanu elu pahupoolele. Seega kui miski kaasaegses kunstis tavainimest häirib, siis tuleks vahet teha, kas jutt on lihtsalt sellest, et mina seda küll hinnata ei oska, või sellest, et riivatakse tema tundeid, rüvetatakse midagi tema poolt pühaks peetut. Ja sellel teisel juhul tuleks küsida, kas kunstnikul on mingi üllas eesmärk või on ta lihtsalt (kinnimakstud või omaalgatuslik) provokaator. Kristina Norman oma nn kuldsõduri projektiga jättis paljudele mulje, et ta torgib nn pronksiööst jäänud haavu, ise ta muidugi eitas seda. Jääb mulje, et tänapäeval polegi oluline, mida sinust räägitakse, vaid et üldse räägitakse, sest nii tulebki kuulsus. Sellisest skandaalijanust kirjutas ka nt tekstiilikunstik Katrin Pere.

Tulles nüüd KA tudengite mainitud näituse juurde, näib minule ka, et ülespoodud nukubeebid näituselepanemisega on riivatud midagi, mida tavainimene pühaks peab. Ja see, et tavainimene väikelapse elu pühaks peab, ei tulene minu arust tema piiratusest, vaid looduse mõttes loomulikest instinktidest. Võimalik, et näitusel on üles riputatud ka selgitavad tekstid ning selgub näiteks, et ülespoodud nukubeebid sümboliseerivad hoopis abordiohvreid (n-ö sündimata beebisid) vms. Sellisel juhul oleks ajakirjandus muidugi pidanud näituse sõnumist ka kirjutama. Kui aga mingit taolist õilsahõngulist selgitavat juttu polnudki, siis tundub minu jaoks kõige usutavam seletus, et tegemist on noore inimese tõmblemisega, mis aja jooksul üle läheb. Ja kui sellise kunstiteose autoril kunagi endal juhtub laps sündima, siis ta ehk ei poo teda üles ega viska aknast välja, kui too näiteks tema loomepalangut segama hakkab.

Üksindus

Eks me teatud mõttes olemegi siin maailmas tegelikult üksi. Nii nagu alkohol ja muud meelemürgid annavad näilise võimaluse põgeneda masendava reaalsuse eest, annab sõprade ja üldse karja seas viibimine näilise võimaluse põgeneda üksinduse ehk iseenda eest. Maailm on nagu ta on ning näiteks Schopenhaueri arvates tuleb meil seetõttu valida üksilduse ja labasuse vahel (sks zwischen Einsamkeit und Gemeinheit). Sõltub nüüd muidugi inimese suhtlemisvajadusest: mõne jaoks piisab tuhandest sõnast päevas, mõni aga peab hea enesetunde jaoks rääkima vähemalt 30 tuhat sõna. Esimese jaoks pole vist probleem teha midagi üksi, teisel on aga parem mingisse karja kuuluda, sest rahuldamata rääkimisvajadus on vist küll hirmus asi.

Need, kelle suhtlemisvajadus pole kuigi suur, võiksid üksindusest kasu lõigata. Minul on näiteks jäänud selline mulje, et sõpru või üldse karja on tarvis aja surnuks löömiseks, töö ning enesearendamise jaoks on üksindus parem. Ja üliõpilasele võiks üksindus anda võimaluse keskenduda enese igakülgsele arendamisele - mitte ainult ülikooli programmi raames, vaid ka väljaspool seda. Mõne asja jaoks on muidugi ka raha vaja - nt kontserdi, draama- või ooperiteatri külastamiseks, kuid mõni asi on tasuta ka. Sellisel juhul ei ole üksindus üldsegi midagi haiguse sarnast, millest psühhoterapeudile rääkida, vaid suur võimalus. Pärast ülikooli tuleb eluproosa ning ka vastuvõtlikkus enesearendamisele väheneb, seega on ülikooliaeg minu arust kõige parem aeg üksinduses enesearendamiseks. Aga eelduseks ma seadsin, et inimese suhtlemisvajadus ei tohiks olla üle keskmise.

Üksinduse puhul, mida inimene kogeb üksildusena, pidavat hästi aitama töö, kuid ma ei usu, et iga töö aitab. Kui töö seisneb mõne välismaa firma orjapidajate teenimises ning nagu orav rattas jooksmises, siis see võib elu lausa mõttetuks muuta. Töö aitab üksinduse puhul küll, kuid ikka selline, mille puhul inimene tunneb, et ta töötab iseendale. Oma firma kõlaks hästi, kuid see võib jälle lausa ära tappa ning edu pole samuti kindel. Selles mõttes on enesearendamise töö kõige parem töö: kõik mis teed, teed endale. Ja ülikooliaeg on just kõige õigem aeg veel iseendale elada (paljud peavad paraku ka tööl käima, mis on kurb). Mõni joob ja laaberdab selle aja maha - eks seegi elab iseendale, aga pärast saab ta vaid oma joomakaaslastele loota, mitte iseendale. Kes aga enesearendusele pühendub, kogub n-ö kapitali. Ja need üksinduse ajad võivad samuti läbi saada (aeg parandab paljud haavad) ning siis on mainitud kapital väga asjakohane.

Esteetika ja avalik ruum

Mainitud kolme kriteeriumi (funktsionaalsus, ökonoomsus ja esteetilisus) kohta ütleksin järgmist.

Arvata võib, et kui jutt käib esteetikast, siis mida iganes teha, alati leidub palju inimesi, kes loodud või kujundatud objekti tõrksalt suhtuvad. See vist on ka normaalne. Selge on aga tõesti seegi, et avaliku ruumi kujundamisel peab olema konservatiivsem kui näiteks kunstinäituse väljapanemisel. Kunstinäitusele ei pea tõesti oma nägu näitama, aga avalik ruum jääb paraku iseenesest ette. Muidugi võib avaliku ruumi ka sihilikult niisuguseks kujundada, et inimesed sellest hoiaksidki eemale. Kahtlustan, et midagi sellist toimus Tallinnas Kaubamaja ristmiku kujundamisel. Nii et näiteks purgid kunstnike ekskrementidega jäägu ikka kunstisaali, mitte avalikku ruumi. Argumendiks võib olla ka oht, need varastatakse ära (vt nt seda). Öeldu valguses on minu jaoks jäänud küsitavaks nt Tartu Ülikooli raamatukogu juures oleva Juri Lotmani skulptuuri sobivus avalikku ruumi. Ei oskagi öelda, kas ta on seal alles, kuid igatahes midagi häirivat ma alles hiljuti sealt möödudes ei kogenud. Võib-olla olen lihtsalt harjunud. Mulle niisiis tundub, et kui avalikku ruumi lausa röökivalt avangardistlikuks või - tänapäeval vist pigem - postmodernseks ei kujundata, siis probleemi ei olegi.

Funktsionaalsuse küsimuses võib minu arust kohtumõistjaks olla iga täie mõistusega inimene (esteetilise hinnangu puhul võib ju äärmisel juhul nõuda mingi maitse olemasolu vms). Arvata võib, et kui miski avalikus ruumis tõsiselt pahandab, siis on see vilets funktsionaalsus. 2009. a avatud Vabadussõja võidusammas oli aastaid kui häbiplekk, sest teda tuli kogu aeg remontida. Õnn, et ta pikali ei kukkunud! Võib-olla aastakümneid hiljem unustatakse selle sambaga seotud jama ning nähakse seal ka midagi ilusat ja ülevat, kuid näiteks minu jaoks on see sammas ja "tema lugu" naeruväärsed. Minu jaoks positiivsete näidetena avaliku ruumi kujundamisest tooksin aga üha uuenevad kaubanduskeskused (vabaajakeskused) Tallinnas. Võimalik, et nad rahuldavad ka esteetilist maitset (ilumeelt), kuid nad on arvatavasti tehtud arvestusega, et nende külastajal tekiks heaolutunne. Need ei haise vaesuse ja koonerdamise järele. Kunagi nõukogude ajal võis samasugune heaolutunne tekkida näiteks Moskva või Leningradi metroojaamades (mitte tipptunnil küll).

Ja üks asi veel nende kaubanduskeskuste puhul: WC-d. Väga proosaline asi, kuid minu jaoks kujundab see küll suurel määral kogu üldmuljet - ka esteetilist. Kui nt Sikupilli kaubanduskeskuses tuleb mingisse tavalise siseuksega suletud haisvasse urkasse sisenemiseks raha maksta, siis Rocca Al Mare kaubanduskeskuses on WC privaatsus lahendatud seintega (WC kabiinid on muidugi ustega). Ja need seinad ei ole mitte säästlike mõõtmetega puitkiudplaadid, vaid plaaditud maast laeni seinad. Nii et kui käed ära pesta, siis pääseb WC-st välja ilma uksekäepidet puudutamata. Minule vähemalt jääb mulje, et asi on läbi mõeldud - funktsionaalne. Ka TTÜ kinnisvaraarenduses oleme õnneks jõudnud sinnamaale, kus WC-d näevad päris kenad välja. Aga aastal 2000 näiteks olid TTÜ-s veel täielikud peldikud, kuigi seal veevärk oli sees. Nii et avaliku ruumi kujundamisel kaldun mina eelkõige hindama funktsionaalsust - kas asi on läbi mõeldud ning inimestel on mugav seda kasutada. Ülal kiidetud kaubanduskeskuste puhul aga muutub olukord kohe, kui neist väljuda: inimene satub taevast otse põrgusse ning suitsuhais (suitsetajad kogunevad ju väljapääsu juurde) annab sellest esimesena märku. Kaubanduskeskuse välise ruumi kujundamise positiivse näitena tooksin hoopis Viljandi UKU keskuse, mis ise näeb küll minu jaoks üpris kole välja ning selle säästu-WC on tasuline, kuid ometi on keskuse juurde loodud autodest vaba avalik ruum, kus saab pikal-pikal tsementpingil istuda ning lihtsalt aega viita. Ka muruplats on. Isegi keskuse laienemisel jääb see ruum alles. Selline "mitteäriline", st raha järgi mitte haisev koht võiks olla iga kaubanduskeskuse juures - kui see just joodikuid või narkareid ligi ei hakka tõmbama.

Mainitud joodikute, narkarite jms inimrämpsu teema on paraku oluline iga avaliku ruumi osa projekteerimisel. Näiteks pole vist mõtet luua tunneleid, sest need kukuvad alati välja väga ebameeldivate kohtadena. Ainult autode või rongide eest pääsemiseks neid kasutatakse, kuid see on kahe halva vahel valimine, mingit heaolutunnet ja esteetilist naudingut nad pakkuda ei suuda.

Ökonoomsuse kohta ütleksin negatiivselt: asi ei tohi haiseda koonerdamise järgi - vastasel juhul pole mõtet üldse midagi teha. Mingis mõttes aga ühendaksin ökonoomsuse funktsionaalsusega ning ütleksin nende kohta: asi peab olema läbi mõeldud ka pikemas perspektiivis.

Kas inimene on õnnelikum olles rumal või tark

Mulle tundub, et emotsioonide tasakaalustatuse - tasakaalustamatuse skaala ning tarkuse - rumaluse skaala on teineteisest sõltumatud.

Tasakaalustatud emotsioone võiks ju lausa pidada õnneks - küll ilma "tulevärgi" ja "ameerika mägedeta", kuid stabiilseks õnnelaadseks seisundiks. Õnn põhineb mõtlemisel - kui äärmused nagu Siberisse küüditamine jms inimese suhtes "vääramatud jõud" välja arvata, siis ehk nõustuksid sellega paljud. Selline mõtlemine tundub aga sõltuvat rohkem iseloomust, eeskujudest ja kasvatusest. Mingis vanuses saab inimene muidugi ise ka midagi selle tasakaalu heaks teha, kuid see on päris raske. Mõnd inimest tõukavad vajaliku mõtteviisi suunas mingid sündmused elus. Niisiis juhtubki, et üks inimene on oma eluga kogu aeg puntras - olgu ta teaduste doktor või loll nagu Bart Simpson. Teine inimene võib aga õnnelikult elu kõiksugu karisid vältida ning elada rõõmuks endale ja teistele - olgu ta samuti n-ö tark või loll. See jätab rohkem n-ö saatusest määratuse mulje. Nii et teatud määral võiks öelda, et vähemalt subjektiivselt õnnelikkus ei sõltu tarkusest/rumalusest. Võib küll jääda mulje, et sellisel juhul on ehk labane ja südametu inimene rohkem õnnelik, sest tema n-ö sea-õnne on lihtsam saavutada. Aga ma kahtlustan, et kirjeldatud inimese opakas irve ei tähenda veel õnne ning ammugi mitte n-ö jätkusuutliku õnne seisundit. Narkar saab uue doosi ning ongi "õnnelik" - mingiks ajaks. Aga ega siis see ole mingi jätkusuutlik õnn.

Vanusega muutub minu arust olukord paremaks, st inimene muutub tasakaalukamaks, hormoonid ei mölla enam. Lapsena võisid tõesti rõõmu pakkuda sellised pisiasjad, mis täiskasvanule korda ei lähe, kuid lapsena oli ka tujurikkujaid määratult rohkem kui vanemas eas. Mõni inimene muidugi jääbki lapsikuks või muutub selliseks vanas eas, kuid üldiselt tundub, et rõõmude-murede tasakaal on täiskasvanud inimesel ikka rohkem rõõmude poolel kui lapsel. Ainult et lapsel tundub olevat imepärane võime kiiresti unustada...

Mis aga puutub tarkusse ja rumalusse, siis on kunagi ammu öeldud, et tarkus on kõige õiglasemalt jagatud hüve maailmas, sest kõik on oma osaga rahul. Lihtsalt inimesed mõistavad tarkust erinevalt. Nimelt võib ju nõustuda, et keegi on mingis asjas targem, kuid samas ei tarvitse selle valdkonna tarkust millekski pidada. Räägitakse ju ka näiteks "raamatutarkusest", mida vastandatakse elutarkusele või praktilisele tarkusele või muule sellisele. Nii et inimene, kes pole just teaduste doktor, võib leida, et kogu see doktorite jura pole midagi väärt - aga vaat' minu tarkus... Vanasti on öeldud ka seda, et ükski geenius pole geenius oma naise silmis...

Aristotelese loomulikkuse ja loomuse küsimus

Eluta asjadega seoses mainin, et Aristoteles eristas loomulikku ning sundliikumist: üks on n-ö loomukohane, teine aga välisest sunnist tingitud. Kui kivi kukub maha, siis tuleneb see Aristotelese arvates kivi loomupärasest "püüdlusest" hõivata oma loomulik koht. See on "nelja elemendi" füüsika: maa, vesi, õhk ja tuli on need neli elementi ning neil kõigil on universumis oma loomulik koht. Maa on kõige raskem, edasi tuleb vesi, siis õhk ning lõpuks tuli. Tuleleek on seetõttu suunatudki üles (kui keegi teda ei sunniviisiliselt kõrvale ei puhu), et tuli "püüdleb" oma loomuliku koha poole. Muuseas on ka kerakujuline Maa universumi keskel sellepärast, et see on tema loomulik koht: universumi keskpunkt on kõigi raskete asjade "püüdluste" loomulik siht. Aristotelese füüsikast olen kirjutanud ka Antiikfilosoofia õpikus, ka näiteks sellest, miks siis Aristotelese arvates näiteks kivi viskamisel kivi lendab edasi ka siis, kui käsi teda selleks enam ei sunni.

Aga eluta asjades enestes Aristotelese arvates muutumise allikat ei peitu. Näiteks kui kivi sammaldub ning laguneb, siis tuleb sellest vist mõelda kui väliste jõudude mõjust. Radioaktiivsus tunduks Aristotelesele küll müstikana. Aga taolise müstikana tundusid paljudele inimestele ka näiteks auto ja rong - kui need veel haruldused olid. Ma ei tea, kas päriselt, aga väidetavalt olevat keegi maamees küsinud liikuvat rongi vaadates, et kus tema sees hobune on. Mõni ehk arvas koguni, et rongi sees peab vist küll saatan olema (Kesk-Aasias olevat rongi veel 20. sajandi alguses nimetatud šaitan-arbaa'ks, et saatana vankriks).

Loomulike ja kunstlike asjade eristamisel võiks tõstatada ka näiteks küsimuse, kumb on näiteks ämblikuvõrk ja linnupesa?

Loomuliku ja kunstliku mõisted on igapäevaselt meile tuttavad küll, isegi näiteks naeratuse puhul eristatakse ju loomulikku ja kunstlikku naeratust. Aga neile kahele lisandub veel kolmas: ebaloomuliku mõiste. Küsitav on, kas Aristotelese arvates looduses saab üldse midagi ebaloomulikku olla - ehk on see üldse inimeste suvaline eristus. Aga võtame näiteks puu või põõsa, mida on pügatud nii, et ta meenutab silindrit või tüvikoonust. Kas see on loomulik asi? Põõsas kasvab muidugi ise, kui tal vett ja toitaineid on, kuid sellist kuju ta ju ise ei omanda. Seega võiks öelda, et tema kuju on kunstlik. Aga see, kellele taoline kuju ei meeldi, võib lausa öelda, et see on ebaloomulik kuju. Samamoodi öeldaks ehk lapse kohta, keda on nii edukalt dresseeritud, et ta räägib ja käitub nagu vanainimene - koos kõige silmakirjalikkuse ja sinna juurde kuuluvaga. Kultuur ja kasvatus on usutavasti küll kunstlikud (samast lapsest võiks kasvatada hoopis teistsuguse inimese teises kultuuris), kuid mingitel juhtudel ütleks mõni inimene, et niimoodi dresseeritud laps on ebaloomulik.

Mis määratleb kunsti?

Sama lugu on ka teaduses, filosoofias ja üldse igas veidi rohkem spetsialiseerumist nõudvas valdkonnas. Paraku on häda selles, et isegi oma ala spetsialistid võivad olla eri meelt, kas tegemist on kunsti/filosoofia või muu sellisega - või lihtsalt šarlatani loominguga. Teadusega on asi selles mõttes ohtlikum, et riik ikkagi panustab teadusesse ning muuhulgas teaduslikku meditsiini. Kunsti valdkonnas on seni lihtsam, kuni väidetavaid kunstiteoseid ei paigutata avalikku ruumi maksumaksja raha eest. Mõne asjaga harjuvad inimesed ära - näiteks esialgu koledana tundunud Eiffeli torn ja Viljandi gümnaasiumi musta juurdeehitusega (viimasest pole küll erinevalt esimesest n-ö turismimagnetit saanud). Seni kuni inimesed oma raha eest kõiksugu kunstiteoseid ostavad, pole minu arust tõesti probleemi, mida nad kunstiks peavad. Minu jaoks on näiteks klassikalise kunsti meistrite teosed samuti ülehinnatud (vt nt Eesti kunstioksjonite "edatabelit").

Ajaloos on olnud ka teisiti: kuni 15. sajandini peeti kunstnikke käsitöölisteks, kelle loodu hind sõltub eelkõige n-ö tootmiskuludest ning - kui kasutada marksistlikku terminit - tööjõu taastootmise kuludest (st inimene peab sööma, kuskil elama jne). Siis aga muutus arusaam kunstnikust. Marc Jimenez kirjutab raamatus "Mis on esteetika" (Tallinn, 2016, lk 34-35):

"...Nagu teada, võis Michelangelo 1530. aasta paiku ainuisikuliselt otsutada, kas ta teostab tellimuse skulptuuri või maalina. Teoste hind tõusis samuti märkimisväärselt. Varem sõltus see suuresti kasutatud materjalide hinnast, nüüdsest aga polnud tihti reaallsete tootmiskuludega enam üldse seotud. Hind muutus vabaks, st hakkas sõltuma nende meistrite mainest ja talendist, kelle pärast valitsejad, linnad (nagu Rooma, Firenze, Pariis) või paavst omavahel konkureerisid. See renessansiajastu algusest peale hoogustunud tendents tugevnes sedamööda, kuidas turul nõudmine kasvas."

Niisiis tundub, et alates 16. sajandist on esmatähtis enese müümise "kunst". Sama kehtib ka väljaspool kunsti. Kõigile on ehk tuntud n-ö trenditeadlikud inimesed, kes kulutavad suuri summasid, et "ree peal püsida" ning mitte jätta endast muljet kui "maalt ja hobusega tobust". Näiteks n-ö õunatooted on mõeldud just sellistele inimestele.

Igasugu taolise (minu jaoks) hulluse jaoks peab aga eksisteerima kriitiline mass vaimustunud tarbijaid - või hullusid, kui asja teisiti näha. Näiteks teemaalgataja mainitud "Kunstniku sita" ostjad eeldavad, et nende omandatud "kunstiteose" väärtus ei lange, ning soovi korral võiksid nad selle kunagi edasi müüa - võimalik, et vaheltkasuga. Samas peab olema ka mingi kriitiline mass vaimustunud imetlejaid, kes taolisi "kunstikogujaid" imetleksid. Väga kallite asjade puhul on omanikke muidugi vähe, imetlejaid palju rohkem. Odavamate asjade puhul aga võiksid paljud saada omanikeks. Näiteks n-ö õunatooteid kasutavad paljud ning mingil paradoksaalsel - turundusnippidega saavutataval moel - tunnevad nad end kõik vist erilistena (vt nt pilti loenguruumist). Paralleelselt kasutatakse mõnikord muidugi ka teistsugust turundust - lööklausega "kvaliteet mõistliku hinnaga", kuid sellest lähtuvatel tarbijatel ei teki vist kunagi nii suurt "heaolutunnet" kui trendikaupade tarbijal. Kui jätta välja mingit teismeliseea kasvuraskused, kus põlu alla sattumise hirmus valitakse mingeid kalleid trenditooteid (st lastakse vanematel osta), ei sunnita inimesele mingeid tooteid tegelikult peale. Ma ei pea ostma Konrad Mäe maali ega "Kunstniku sitta"; ka "Wipa plokk" (filatelistide seas hinnatud) pole asi, millele peaksin raha kulutama. Aga kui ERMI-s eksponeeritaks "Kunstnikku sitta" või Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil situks keegi "kunstnik" otse publiku ees, siis on see minu arust sobimatu: mitte vaieldavuse tõttu, kas tegemist on kunstiga või mitte, vaid taoliste kohtade ja ürituste eripära tõttu. Kes sellest aru ei saa, neile võiks ehk vastata sarnaselt hr Maurusega: "Sõnnik pole Venemaal keelatud, sellepärast võib iga mees oma koormaga härra Mauruse uksest sisse sõita. Eks ole nii? Ütelge, on see inemine hull või ei ole, kui ta nõnda räägib?!"

Mis viib valearvestuseni?

Kas põhimõtteliselt üldse oleks võimalik sündmusi ette näha või toimub mõni sündmus "lihtsalt niisama"? Isegi kui pooldame vaadet, et maailmas ei toimu midagi ilma küllaldase aluseta, jääb probleemiks, kes suudaks kogu vajalikku infot töödelda ning hoiduda tõtakatest järeldustest, mida tõukab tagant valikuline info serveerimine. Kahtlen, kas üldse oleks mõtet sellise ettenägemiseks vajaliku info kogumisel ja töötlemisel, sest see nõuaks tohutult ressursse. Mõni valdkond huvitab inimesi muidugi rohkem, sest on seotud kas juba lihtsalt julgeolekuga või igapäevaste toimetustega. Põllumehele on mõnikord eluliselt tähtis teada, mis ilm teda homme ootab, seismiliselt aktiivses piirkonnas elaval inimesel aga - millal toimub järgmine maavärin jne. Neid asju suudetakse tihtipeale ikka ette näha ka. Aga näiteks millal keegi inimene oma kallima leiab või sureb - need küsimused jäävad ennustajamooride pärusmaaks, kes neile vastamiseks kuigi palju ressurssi ei kuluta. Ja võib-olla nii ongi parem. Mind näiteks huvitaks küll, kas Euroopa Liidus lõpetatakse juba nüüd suvine kellakeeramine või mitte (mõned kuud tagasi oli sellest juttu küll), kuid saan kuidagi elatud ka ilma sellise teadmiseta: küll elu ise näitab, kuidas läheb. Aga igasugune ennustajamuttide jutule sarnenev spordisündmuste, poliitikaelu sündmuste jms ennustamine ja kommenteerimine kuulub minu arvates rohkem kirjanduse valdkonda, mida mõned inimesed huviga loevad-kuulavad.

Nii et kõrvuti Tammsaare, Lutsu ja teiste tuntud kirjanikega on minu arvates ka lakkamatult tekste produtseerivad "arvamusliidrid" ja kommentaatorid. Kas võib üldse öelda, et nende jutt viib kellegi valearvestuseni? Ma ei ütleks, et nende jutt on mõnikord vale ning seetõttu juhib neid uskuvaid inimesi valearvestusteni. Ma ütleksin hoopis nii, nagu Karl Popper kritiseeris pseudoteadusi (sh psühhoanalüüs ja astroloogia): nende jutt on sedavõrd ebamäärane, et ei saa kedagi otseselt eksitada. Häda on aga selles, et vastavalt oma eelarvamustele ja "rikutusele" või "rikkumatusele" (mis meenutab Baconi koopaiidoleid) võtab sellest mulast ajendatult selle kuulaja/lugeja peas kuju mõni konkreetne mõte. Aga see on ikkagi inimese enda mõte ning arvatavasti ei saaks kohtus kuidagi tõendada, et süüdlaseks on muliseja. Sokratese konspektis tsiteerisin üht Apolloni ettekuulust: "Ületand Halyse jõe, lõhub Kroisos ilmotsatu riigi." Sama tõlgendamise probleem saadab meid tegelikult igasuguse jutu kuulamisel/lugemisel. Nagu Sartre on leidnud: isegi nõu küsimise puhul otsustab inimene siiski ise, mida teha.

Kellegi teise juttu kuulates/lugedes jääb tihtipeale küsitavaks, kas see "spetsialist" ei ole mitte korrumpeerunud või mingil muul viisil "kallutatud". Hea küll, mina ei ole arhitekt ega kunstiteadlane, kuid miks peaksin pidama autoriteediks arhitekti või kunstiteadlast, kes räägib, et vaat' selline maja sobib väga hästi vanalinna - kui ta tegelikult on kellegi poolt kinni makstud? Kuna tänapäeval liigub infot palju, siis võib tekkida kahtlusi iga "eksperdi" suhtes.

Arvata võib, et infoküllus ja selle töötlemiseks vajalik määratu ressurss tingivadki valearvestuste vältimatuse. Nii et isegi kui me kõiki loodusseadusi tunneksime, jääks sündmuste ettenägemine ikkagi millegi taha toppama. Ja me vist oleme taoliste valearvestuste vältimatusega juba niivõrd harjunud, et seda suureks probleemiks ei peagi - nendime vaid, et on nagu on. Jah, võib-olla küsiksid paljud praegu "Kas me sellist Eestit tahtsime?", kuid ma usun, et nemadki lepivad tegelikult sellega, et "on nagu on". Kui uskuda Hegelit, siis elu läheb ikka edasi, mõelgu või kavatsegu inimesed mida tahes - küll "maailmamõistuse kavaluse" abil asjad ära korraldatakse.