↑ Lugemisvara

Lühiesseed. IV osa

Sisukord

Laiskus või motivatsioonipuudus?

Ütluse "laiskus on edasiviiv jõud" kohta arvan, et kui sellel mingi positiivne mõte on, siis ehk järgmine: inimene ei taha teha nüri tööd ning püüab asjad kuidagi targemalt korraldada, et nüri tööd oleks vähem. See pole küll päris tavapärane sõna "laiskus" kasutusviis, kuid vähemalt on niimoodi ütlusel mingi sisu. (Vastasel juhul oleks see ütlus minu jaoks vaid teravmeelitsev-eputav eneseõigustamine ja -imetlemine.) Näiteks Carl Gaussi kohta räägitakse, et lapsena pidi ta pahanduste puhul karistuseks (või lihtsalt niisama?) liitma kokku arvusid näiteks 1-st 100-ni. Aga tema avastas selle tegemiseks hoopis kavala valemi (aritmeetilise jada n liikme summa valemi), mida õpetatakse ka tänapäeva koolis: S(n) = (a(1) + a(n)) / 2 * n.

Aga isegi selle n-ö nüri tööga pole asi päris ühemõtteline. Näiteks kirjutas Voldemar Panso kunagi jutustuse "Näitleja Joller", selle järgi valmis ka samanimeline film. Panso ise mängis selles filmis loomekriisi jõudnud näitlejat. Lahendus oli selline: ta läks maale täiesti n-ö nüri tööd tegema - labidaga kraavi kaevama, mis pole mitte ainult nüri, vaid ka väga raske töö. See film kuulub muidugi ajajärku, mil ülistati füüsilise töö tegijaid, n-ö proletariaati. Aga kui näitleja Joller oleks hakanud seal maal leiutama, siis poleks ta vist küll loomekriisist välja saanud ning filmi lõpus suurepäraselt - nii anti mõista - Othellot mänginud: ta oleks hoopis ehk elukutset vahetanud ning leiutajaks hakanud. Tänapäeval on muidugi suhtumine füüsilisse töösse muutunud , kuid paljud inimesed tunnevad sellegipoolest vajadust end füüsiliselt pingutada. Näiteks oli hiljuti "Sakalas" artikkel, et üks Võhma poiss armastab labidaga lund koristada. Mina käin näiteks jalutamas, mõni aga jookseb, käib jõusaalis või tantsutrennis. Füüsiline koormus mõjub üldse tervisele väga hästi ning tore, kui inimene tunneb selle järele lausa vajadust. Aga need, kellel taolist vajadust pole, kuid tahavad ikkagi tervislikult elada, otsivad endale mingi "motiveeriva" seltskonna või võtavad koera, et siis sellega jalutada.

Mulle tundub, et laiskuse üle vaidlemine polegi vist kuigi mõttekas. Tähtis on ju, et inimene teeks, mida ta tegema peab (nt enda võetud kohustused tudengiks ja/või lapsevanemaks saades). Kui ta ei tee seda, siis kahju kannataval poolel ei hakka sellest kergem, kui õigustuseks tuuakse laiskus või hoopis motivatsioonipuudus. Näiteks ühes ammuses sketšisarjas "Need võimatud mehed" mõtles Gary endast ikka nii: ma ei ole loll - ma lihtsalt ei viitsi mõelda. Tulemus sellest ei muutunud.

Otsides inimestevahelisi sarnasusi

Usun, et iga inimene on tõepoolest omanäoline (=isiksus), kuid seda mingis n-ö psühholoogilises mõttes: rangelt võttes on vist võimatu, et kahel inimesel oleks täpselt samasugune elukogemus ning seega on elu neid erinevateks vorminud. Isegi kaksikutel ei ole ühesugust elukogemust, kuigi nad kasvavad koos, sest tuleb ette olukordi, kus ema või isa võtab näiteks ühe neist esimesena sülle, paneb kaksikute vankris selg ees sõitma või siis just nimelt vasakule poole jne. Kõnekeeles peetakse omanäolisusest või erilisusest (=Isiksusest) rääkides silmas siiski mingis mõttes silmatorkavust. Võimalik, et kui olla heatahtlik ja kannatlik, siis leiaks ehk isegi mingis suvalises õlut libistavas jõmmis või töllmokas mingi isiksuse selles erilisuse mõttes, kuid vaevalt keegi neid viitsib nii palju uurida: silma torkab antud juhul masendav keskpärasus ja tüüpilisus ning selline mulje jääbki valitsevaks. Nii et kes soovib olla isiksus ka teiste silmis, et tohiks silma torgata mingi trafaretse käitumisega - näiteks autopesulas järjekorra pärast kaklemas.

Inimestevahelised sarnasused on kindlasti olemas. Küllap saab inimesi võtta nagu sõnu mingis keeles, mille tähestiku moodustab lõplik arv tähti, kuid millest saab sellegipoolest moodustada väga palju kordumatuid sõnu. Isegi neil kordumatutel sõnadel on siiski ühiseid tähti. Aga tihtipeale jätab mingi märgatav inimeste sarnasus ikkagi õigustamatult tugeva mulje. Näiteks rääkis Lauri Leesi läinud aasta 1. septembri intervjuus, et teda tõmbab alati lennujaamades sinnapoole, kust ta kuuleb eesti keelt, sest eesti keel on talle armas. Küllap on see tuttav kogemus iga pikemalt välismaal olnud inimese jaoks. Antud juhul on ainus märgatav sarnasus eesti keel. Võimalik, et tekib ka ootus, et mul on selle samuti eesti keelt kõneleva inimesega palju ühist. See on aga illusioon. Seda illusiooni saab säilitada, kui selle inimesega üldse mitte suhelda, sest mõnikord võib illusioon puruneda juba esimeste viisakusfraasidega. Ülikooli ajal Moskvas ei tundnud ma näiteks vajadust suhelda kuigi paljude koolikaaslastest eestlastega: sama emakeel polnud mingi sümpaatiat soosiv tegur, kui inimene ise ebasümpaatne oli. Sama võib juhtuda teiste märgatavate sarnasustega: need on sümpaatsed vaid teatud taustsüsteemis ja teatud tingimustel. Minul oli näiteks Nõukogude armees üks moskvalasest sõber, kellega oli sõjaväeteenistuse ajal hea juttu ajada: olusid arvestades olime üpris sarnased. Aga pärast sõjaväge polnud enam suurt millestki rääkida (ainult mõned viisakusvisiidid toimusid).

Sarnasused ei tarvitse mõnikord üldse sümpaatsedki olla. Lastel on mingi periood, kus nad rõõmustavad, kui avastavad, et nad kellegagi nii "ühtekad" on, kuid täiskasvanud inimesed vist küll näiteks sama riietust kandvaid "teisikuid" ei salli. Mina näiteks käisin ülikooli ajal hommikul ühiselamu läheduses jooksmas ja muidu hommikuvõimlemist tegemas. Mind oleks häirinud, kui mõni toakaaslane sama oleks teinud. Tegelikult oli ju seliseid hommikuvõimlejaid küll, kuid nad olid "kuskil mujal". Aga ma olen aru saanud, et mõni inimene hoopis vajab kedagi enda kõrvale, kes koos temaga kõnniks, sööks, jookseks jne - nendele oleks taoline sarnasus teretulnud.

Enda puhul olen märganud, et nooruses oli minu jaoks valdav soov olla mõne sümpaatse inimese sarnane (mingis asjas), nüüd on aga valdav soov mitte olla mõne mingis mõttes ebasümpaatse inimese sarnane. Nii et need kaks asja on eluetappidel erineva kaaluga olnud: enne domineeris üks, teine oli nõrgem, hiljem domineerib teine, esimene on nõrgem. See võib olla seotud ka täiesti tavapärase vananemisega: nooruses on inimene optimistlikum (sümpaatseid inimesigi leiab ta rohkem), vanaduses kaldub nii mõnigi pessimismi (sümpaatseid inimesi on tal juba raskem leida). See võib muidugi olla ka normaalne küpsuse saavutamine: kopeerimine vaibub, käib veel vaid vigade parandamine.

Iroonia

Alustan tsitaadiga ühest kõnekunsti raamatust (Malcolm Kushner. Avalik esinemine. Käsiraamat. Tallinn, 2000, lk 312):

"Kõnelejad, kes kasutavad palju sarkasmi, kalduvad olema kiitlejad. Nad arvavad, et sarkastilised märkused annavad aimu nende suurest vaimukusest. Kahjuks paljastavad sellised märkused midagi muud - suure ego, millega on seotud vastik isik.

Kuigi vahel võib sarkasmi edukalt kasutada nii kõneleja kui publiku ühise vaenlased ründamisel, näitab see kuulajatele siiski punast lippu. Nad teavad, et seesama sarkasm võib pöörduda iga hetk nende vastu, eriti kui nad esitavad raske küsimuse. Inimesed ei tunne end sarkastilise kõneleja läheduses kunagi vabalt. Kuigi paljud kõnelejad kasutavad huumorit pingete hajutamisel, on sarkasmil vastupidine mõju."

Mulle isiklikult meeldib samuti sarkastiline olla (sarkasmina mõistan mürgist irooniat), kuid tõepoolest peaks mõnikord vist ka mõtlema, kuidas seda tajutakse. Kõigepealt tuleb minu arust luua endast mulje kui usaldusväärsest, ohutust ja vaimselt stabiilsest inimesest ning alles siis võib oma "kiiksudega" välja tulla. Sama lugu on näiteks, kui kellegi hobiks on mingid võitluskunstid ning esimene (ja võimalik et ainus) kokkupuude temaga on siis, kui ta mingeid asjakohaseid harjutusi teeb või kedagi päriselt klohmib. Näiteks on minu jaoks Mihhail Kõlvart ning Vladimir Putin mõlemad eeskätt mingid "kukepoksijad" ning see varjutab kõik muu. Kui nad veel midagi sarkastilist ütleksid, siis võiks seda kasutada esitatud tsitaadi illustratsioonina.

Kuid teistsugune on lugu, kui inimest ümbritseb usaldusväärsuse, ohutuse ja vaimse stabiilsuse aura ning ta siis teeb sarkastilise märkuse kellegi teise kohta, millest jääb mulje, et nii terav reaktsioon võib olla koguni õigustatud. Äärmist vastikustunnet saab muidugi lisaks sarkarmile väljendada ka ropendamisega ning siin ehk sõltubki valik harjumustest, mis on ehk kujunenud mingi eeskuju alusel, ning hetke seltskonnast. Sarkasmi/irooniat on mõtet vist üldse kasutada vaid siis, kui on alust arvata, et teine inimene (publik) seda hinnata oskab. Aga hinnata saab sarkasmi usutavasti vaid siis, kui see ei ole suunatud inimese enda vastu. Mulle tundub, et iga inimene, kelle suhtes ollakse sarkastiline, nõustub pigem ülaltoodud tsitaadiga - et too sarkastitseja on suure egoga vastik isik. Aga teiste suhtes sarkasm/iroonia võib leida tunnustamist kui teravmeelsus või isegi teatud liiki huumor, sest võib tõesti naerma ajada - kuigi veidi mürgiselt.

Aga miks kasutada üldse sarkasmi/irooniat? Usun, et kui oleks lootust, et mingid pahed saaks konstruktiivse kriitikaga parandada, siis kasutataks palju vähem sarkasmi/irooniat. Näiteks sarkasm/iroonia oma sõbra või lähedase suhtes oleks minu arvates kohatu: kui seda inimest oma sõbraks/lähedaseks pead, siis tuleks rääkida temaga konstruktiivse kriitika vormis - nagu "kommunist kommunistiga", öeldi nõukogude ajal. Aga kui lootust mõnd asja parandada pole või on selge, et pakutava lahenduse osas niikuinii üksmeelt olla ei saa, siis jääbki üle kas ropendada või sarkastiline/irooniline olla. Mingis mõttes on sarkasm/iroonia minu arvates seega leppimine vastiku tegelikkusega. Kui maailm oleks sümpaatsem, siis oleks taolise arusaama kohaselt sarkasmi/irooniat ja ropendamist ka vähem (aga teismelised ropendavad arvatavasti ikka - lihtsalt niisama, harjumusest).

Mulle tundub, et teistsugust sarkasmi/irooniat kui teravat ja kriitilist ei olegi. Aga kui kuskil tundub olevat tegemist heatahtliku irooniaga või ka eneseirooniaga, siis minu arust on see vaid sõnamulin, mille sisu - kui seda üldse on - ei kannata kriitikat. Nagu aforismidki kõlavad hästi, kuid hästi kõlavale vormile on ohvriks toodud sisu, nii on ka igasugu leebe sarkasmi/iroonia puhul minu arust tegemist pigem hästi kõlava vormi kui asjaliku sisuga. Näiteks mida arvata, kui õppejõud tuleb (oma) loengust ning kolleegi küsimusele, kuidas loeng läks vastab: "Hästi. Kuulasin 1,5 tundi targa inimese juttu."? Arvata võib, et taoline vastus ajab nii mõnegi inimese naerma, kui seda just mõni teada-tuntud ülbik ei ütle. Aga meeldivam on vist taolist juttu kuulata siiski kui anekdooti stiilis "oli kord selline õppejõud..."

Surm

Ühes esteetika konspektis tsiteerisin Will Durant'i ("Lood filosoofia ajaloost"):

"Kui Midas Sileenilt küsis, milline saatus on inimesele parim, vastas Sileen: "Parim saatus - sündimata olla, mitte midagi olla - pole saavutatav. Paremuselt järgmine on varakult surra.""

Mulle tundub, et nii ongi: kui inimene juba sündinud on, algavad jamad: surra nagu ei tahaks, kuid kas siis igavene elu oleks parem? Mõlemad variandid on ebameeldivad. Surma ebameeldivus on üldiselt mõistetav, kuigi näiteks selle üle, et Stalin lõpuks ikka ära suri, rõõmustavad vist paljud inimesed. Nad ehk väljendavad end poliitkorrektsemalt, sest "pole ju ilus teise õnnetuse üle rõõmustada" - mida iganes see ka ei tähendaks. Isiklikus plaanis oleks vist kõige parem surm see, kui inimene on elust tüdinud, elutahe kaob ning siis saabubki surm. Noorel inimesel on selles mõttes raskem surra, et tegelikult tahaks ju veel elada. Isegi enesetapu katsetajad tahaksid ehk elada - vahest ehk ainult teistmoodi elada või teistsuguses maailmas elada. Aga vanal inimesel annab juba organismgi märku, et on aeg "vaibuda" nagu idamaa tark vähemalt Schopenhaueri tõlgenduses teeb: ta ei taha enam midagi ning lakkabki olemast - vaibub.

Igavese eluga tekiks arvatavasti see probleem, et muutunud maailm ei pruugi üldsegi meeldida. Kui paljud surelikudki vanurid on sajandeid leidnud, et "maailm on hukas" ning "noorus on hukas", siis mida peaks tundma surematu vanur? Või lakkaks siis maailm muutumaks, kui vanad inimesed eest ära ei sureks? Näiteks on füüsik Max Planck (1858-1946) teaduse arengu kohta öelnud:

"Uus teaduslik tõde ei pääse võidule seepärast, et see oma oponente veenab ja laseb neil näha valgust, vaid pigem seepärast, et selle oponendid lõpuks surevad ning peale kasvab uus põlvkond, kes on sellega tuttav."

Praegu öeldakse nii, et "oleks noorel tarkust ja vanal jaksu", st katsetajad ja muutjad on ikka energilised noored, kel veel "tarkust" ei ole. Kui praegu on mõnes riigis probleem, et noored ei saa tööd, sest "vanad peerud" on igal pool ees, siis mis veel surematuse puhul juhtuks? Nojah, ülerahvastatuse probleem muidugi ka...

Aga mõte, mida surma ilustades mõnikord esitatakse, et "ta vaatab meid pilveservalt" vms - sellegi mõtte tegelikkusele vastavus rõõmustaks vaid teatud ajalistes piirides. Näiteks surnud vanaisa või vanaema vaataks ehk tõesti hea meelega oma lapselaste tegemisi "pilveservalt" juhul, kui tal ikka on tekkinud emotsionaalne side lapselastega. Tänapäeval on aga levinud ka sellised "tegusad" vanavanemad, kes annavad pigem raha lapsehoidja palkamiseks kui ise lapselapsi hoiavad. Mida sellistel vanavanematel sealt "pilveservalt" vahtida oleks? Oma viimase projekti käekäiku või firma tegemisi? Või seda, kuidas tema rivaal "paksuks ja inetuks" muutub? Seega usun, et lõputult ei tahaks keegi "sealt pilveservalt" alla vahtida, sest puuduks positiivne emotsionaalne side nähtavaga. Pigem võib hoopis ebameeldivaid asju näha - näiteks kuidas kodumaja lammutatakse ning asemele "nullenergiamaja" ehitatakse.

Nii et kokkuvõttes ongi nii: kui juba sündinud oled, on niipidi jama, kuid ka teistpidi on jama.

Liigne info muudab inimese lollimaks

See mõte on tuttav küll, et varasemal ajal võis veel rääkida entsüklopedistidest, st väga universaalselt haritud inimestest, kuid nüüd on kõik spetsialiseerunud, ning spetsialist saab olla vaid oma valdkonnas. Aga ega neid entsüklopediste vanasti kindlasti palju ei olnud. Enamus inimesi võis nende entsüklopedistide ajastul olla hoopis kirjaoskamatud. Nii et tipud said ehk tõesti suurest osast inimkonna tarkusest osa ning olid selles suhtelises mõttes targemad tänapäeva tippudest, kes saavad osa vaid oma valdkonna tarkusest. Sellega seoses on näiteks Ortega y Gasset (esteetika konspektis on tema vaadetest juttu) rääkinud uut tüüpi (pool)haritlastest, kelle tarkus piirdub oma valdkonnaga, kuid kes oma arust on iga ala spetsialistid. Nii et kui näiteks tuumafüüsik võtab sõna poliitika teemadel, tuleks olla valvel: suur aukartus tema teadmiste ees tuumafüüsikas võib meid pimestada ning panna arvama, et ka tema mõtted poliitika teemal on puhas kuld.

Keskmise n-ö haritud inimese üldteadmiste piiritlemise võimalikkuse suhtes olen skeptiline. Traditsioonilises ühiskonnas, kus väärtused on paigas ning ühiskond muutub vähe, on sellisel haritud inimese mõistel rohkem toitepinda. Mulle tundub, et ka näiteks professorid ja akadeemikud olid vanasti auväärsemad kui praegu. Praegune ühiskond tundub olevat väga lipp-lipi ja lapp-lapi peal ning tervikuks vaid kokku traageldatud. Võiks arvata, et on palju erinevaid seltskondi, kus hinnatakse erinevaid teadmisi ja kehtivad erinevad haritud inimese standardid, kuid ka selle suhtes olen skeptiline. Mulle tundub, et isegi teaduses karjääri tegevad inimesed ei austa endast kaugemale jõudnud inimesi kuigi sügavalt (väliselt austavad nad neid ehk omakasupüüdlikult). Kui üldse mingit lugupidamist on, siis vaid juhuse ärakasutamise osavuses vms (nt: "Näe, oskas õigel ajal õiges kohas olla!") Aga ma ei tea tegelikult kindlalt, millest tuleneb mu arvamus sügavama austuse puudumisest (olgu harituse või ametikohtade suhtes) - kas minu vanusest/eripärast või praeguse ühiskonna eripärast. Ma ei tea ju, mis tunne on olla noor tänapäeva ühiskonnas (ja mis ma ise noorena praeguses ühiskonnas arvaks). Mina olin ju noor totalitaarses ühiskonnas, mis toitis aukartust kõiksugu tippude suhtes.

Mul on jäänud mulje, et mingist targa inimese standardist räägivad tänapäeval vaid mälumängurid ja ristsõnade lahendajad. Nende puhul on aga minu arust tegemist küll pigem paroodiaga tarkuse teemal. Olen mõnikord kuulnud näiteks küsimust stiilis: Sina kui tark inimene ehk tead Zimbabwe pealinna?

Teiste arvamused - sinu piirangud?

Ma teeks vahet olukordadel, kus teiste arvamus võib mulle ilmset kahju tuua ning olukordadel, kus teiste arvamus võib vaid mul meeleolu rikkuda vms.

Kui näiteks poes arvatakse, et ma olen potentsiaalne varas, siis võib sekeldusi tekkida. Isegi kui õnnestub tõendada, et ma pole varas, kulub selleks ometi aega (ajakulu on kahju). Näiteks on Benjamin Franklin (temast kirjutab ka Max Weber teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim") andnud selles vaimus nõuandeid noortele ettevõtjatele: alati maksta õigeaegselt tagasi laenatud raha, mitte käia lõbustuskohtades, jätta endast mulje kui töökast inimesest jne. Tänapäeval võivad soovitused küll veidi teistsugused olla, kuid mõte on sama: kui tahad äris edeneda, peab arvestama teatud viisil teiste inimeste arvamustega. Kui mõnes välisriigis aga tekitada kahtlust, et ollakse terrorist või vaenuliku riigi agent (nt pildistades teatud objekte), siis võib jama kui palju olla. Minul juhtus 1987. aastal Moskvas samuti väike intsident: jalutasin enne kontserdile minekut Punasel väljakul edasi-tagasi, vaatasin ka mausoleumi vahtkonnavahetust, ning siis astus minu juurde erariietes mees, kes esitas kriminaaljälituse töötõendi ning küsis minu dokumente. Õnneks oli mul pass kaasas ning tal ei olnud mingeid pretensioone minule. Aga ju ma siis meenutasin mõnd tagaotsitavat ning minu edasi-tagasi käimine sellises kohas tekitas kahtlusi. Võib-olla mängis ka ülikond oma rolli (ei olnud küll lääne ülikond - tavaline nõukogude ülikond oli). Julgeolekutöötajate võimaliku arvamusega oleks vist mõtet ka tänapäeval arvestada.

On ka olukordi, kus teiste arvamusest mingit kahju ei sünni, vaid see on vaid inimese enesetunde küsimus. Küllap kujuneb tundlikkus teiste arvamuse suhtes kasvatusest, kuid samas võib teiste arvamuse suhtes ülitundlik lapsevanem olla hoopis anti-eeskujuks lapsele: laps näeb, milliste perverssusteni võib teiste arvamuse ülehindamine viia ning kasvab ise vähemtundlikuks. Ma küll kahtlen, kas on olemas mingit kõigile sobivat mõistlikkuse retsepti selles küsimuses. Teiste arvamustega arvestamine on emotsionaalse värvinguga ning üksmeel on selles küsimuses vaid emotsionaalselt n-ö samal lainel olevatel inimestel. Võib küll mulje jääda, et vaieldakse ratsionaalselt, kuid tegelikult on vaidlus ikkagi emotsionaalne. Näiteks on paljude naiste jaoks mõeldamatu minna kodust välja ilma meigi ja muu selliseta. See polevat mitte meeste, vaid teiste naiste pärast. N-ö ratsionaalselt võttes ju rumalus! Mida aga mõne mehe "väärikus" nõuab, see on samasugune rumalus. Aga katsu sa vaielda! Nii et taolistes olukordades, kus teiste arvamus on vaid enesetunde küsimus, ei ole minu arvates küll kuigi perspektiivikas kellegi arvamust muuta.

Eraldi jutt oleks võimesindajatest, kes demokraatlikus ühiskonnas peaksid vähemalt teatud määral esindama rahvast. Muidugi tuleb mõnikord teha ka ebapopulaarseid otsuseid - kuigi küllap nende üle vaidlevad ka asjatundjad -, kuid kindlasti on mõned asjad, millega demokraatliku riigi võimuesindajad võiksid arvestada. Isegi kui ülbus näiteks ei takista tagasivalimist, siis minu arvates on ikkagi õigustatud ootus, et n-ö rahva suhtes ei oldaks ülbe. Ka välimus on asi, millega ehk demokraatliku riigi võimuesindaja võiks arvestada. Näiteks pälvis Evelin Ilves paljude pahameele oma riietumisstiiliga. Arvata võib, et selline kära riietuse ümber toob kahju riigile, sest tõsiste riigijuhtimise teemade asemel lobisetakse "esimese leedi" rõivastest. Eraisikuna võis ta ju kanda mida iganes, kuid "esimese leedina" peaks ehk tõesti arvestama ka "harimatu rahvarämpsu" arvamusega - vähemalt mitte ärritama neid lihtsalt niisama. Siin võib paraku olla ka selline asi, et kui ikka inimene ei meeldi, siis leitaksegi, et ta "teeb kõike valesti". Sama lugu oli Raissa Gorbatšovaga (Nõukogude Liidu viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi naisega), kes lisaks Nancy Reaganile ei meeldinud miljonitele n-ö nõukogude inimestele.

Kuskohal jookseb piir altruismi ja egoismi vahel? Kas altruism on alati õigustatud?

Altruismi küsimuses on omapärane Pjotr Kropotkini arusaam (vt artiklit "Anarhismi kõlbelised alused")

"Ei sipelgas, lind ega tšuktši ole lugenud ei Kanti, ei kirikuisasid ega Moosese seadusi. Aga ometi mõistavad nad head ja kurja ühtemoodi. Kuidas see on võimalik? Kui te natuke selle küsimuse üle järele mõtlete, siis saate kohe aru, et heaks nimetavad sipelgad, koopaoravad, ristiusu jutlustajad ja uskmatud kõlbluse õpetajad seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, nagu rääkisid Bentham ja Mill (utilitaristid), vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale."

Utilitaristidele Benthamile ja Millile teeb Kropotkin muidugi liiga - nemadki pidasid silmas ikka ühiskonna huvisid. Mingis mõttes kirjeldabki Kropotkin altruismi bioloogilist alust. Ka Darwin olevat rääkinud lisaks isendi alalhoiuinstiktile ka liigi alalhoiuinstinktist. Näiteks on ju loomulik, et "beebisid" kaitstakse kiskjate eest: vanemad loomad seavad oma elu ohtu, et päästa "beebid". Aga teatud oludes võib jälle teistsugust "loogikat" kohata: näiteks lambakari suruvat nõrgemad loomad ääre poole, et hunt nad maha murraks. Karja ellujäämiseks on selline taktika vist vajalik, sest ega hundi vastu saa ka kõige tugevam lammas.

Kropotkin leiab, et tegelikult püüdlevad kõik elusolendid naudingu poole, kuid loodus või kasvatus määravad, mis inimesele naudingut pakub. See meenutab Helvetiuse õpetust mõistlikust egoismist: inimese puhul on tema jaoks määrav kasvatus. Ideaalis ei tunneta inimene endal ka altruistlike tegude puhul mingit "eneseohverdamist". Selge on muidugi see, et altruist ei saa olla pidevalt. Ka Nietzsche on selles vaimus kirjutanud oma teoses "Nõnda kõneles Zarathustra":

"Armastage minupärast oma ligimest nagu iseennast, kuid olge enne kõike sellised, kes armastavad iseennast."

Oma elu ei saa loomulikult rohkem ohverdada kui üks kord, kuid ka väiksemat sorti altruismil on tõesti piirid: vahepeal tuleb ka iseenda eest hoolitseda. Isegi sellises "seebiseriaalis" nagu "Meeleheitel koduperenaised" räägitakse vahel, et ma pean endale lubama seda-ja-toda, sest siis ma suudan olla parem ema/isa. (Ning pärast endale "meelehea" lubamist nenditakse: ma kohe tunnen, et suudan nüüd olla parem ema/isa.) Aga kui inimesel on justkui mingi maania kogu aeg vaid teiste nimel elada, siis tundub see olevat ohtlik sõltuvus. Võimalik, et taolist altruismi ei saa ka nautida - pigem püüab inimene altruistlikult vältida hullemat, nt tema kallal tänitamist, et ta ei aita jne jne. Mõni inimene on kasvatusega tõesti suudetud nii maadligi suruda, et natukenegi tänitamist tema kallal paneb ta ennast ohverdama. Pidev eneseohverdamine on ka selle poolest halb, et inimesed, kelle eest too altruist hoolitseb, võivad olla parasiidid, kes ei oska isegi tänulikud olla ning suhtuvad altruisti hoopis põlgusega. Kui altruist oleks tõsiusklik, siis poleks probleemi, sest tema näeb pääsemist niikuinii vaid teispoolsuses.

Päris altruismi me vaevalt igapäevases elus kuigi tihti kohtame. Mõni inimene võib ette kujutada, et isegi tubade koristamine vms vajaliku töö tegemine on eneseohverdus, teine aga koristab toad ära ilma liigse lobisemiseta, sest talle ehk lausa meeldib vähemalt tulemus - puhtus ja kord. Ka lastega seoses räägitakse tihtipeale altruismist. Võib-olla tõesti nõuab laps vanematelt rohkem altruismi, kui need vanemad on ise alles lapseeas ning pole jõudnud veel "endale elada". Aga kui lapsevanem on juba piisavalt "endale elanud", siis ta ehk ei tunneta altruismina näiteks seda, kui lapsele n-ö paremad palad jätab. Tundub, et inimene, kes palju enese ohverdamisest räägib, ei ole mitte eneseohverdaja, vaid probleemne inimene. Lausa perverssus oleks aga näiteks oma lapsele rääkida, kui palju on tema nimel ohverdatud jne jne. Nagu juba mainisin: üks teeb mis vaja ilma lobisemata, teine kaagutab kaua-kaua (nt enda altruismist või vabatahtlikust tööst), kuid tühjaks kaagutamiseks see jääbki. Eneseupitamine väidetava altruismiga on tuntud asi küll...

Kas filosoofia võib olla praktiliselt kasulik?

Alustaksin Schopenhaueri tsitaadiga:

"Seesugune intellektuaalne elu ei kaitse ainult igavuse, vaid ka selle kahjulikkude tagajärgede eest. See muutub nimelt kaitsevalliks halva seltskonna ja paljude hädaohtude, õnnetuste, kaotuste ja raiskamiste vastu, millesse satutakse, kui otsitakse õnne ainult reaalsest maailmast. Nii näiteks pole minu filosoofia mulle iial midagi sisse toonud, aga ta on mulle paljugi säästnud."

Schopenhauer peabki pigem silmas igasuguseid n-ö vaimseid huvisid, mis ei vaja "kalleid mänguasju". Näiteks on raamatute lugemine hea hobi - neid saab laenutada ning kulutusi polegi. Probleem võib aga olla selles, et inimesel pole mingit huviala ning ükski raamat ei köida. Näiteks mina elasin pubekana üle perioodi, kus igasugune raamatulugemine oli piin. Pärast õhtust võrkpallitrenni Tolstoi koolis kohustuslikku "Sõda ja rahu" lugemist mäletan kui unega võitlemist. Õnneks läks see periood mööda. Matemaatika ja füüsika olümpiaadidel osalemisega seoses pidin kord mingil n-ö vastuvõtul esinema kõnega ning mõtlesin, mida positiivset öelda. Ja mõtlesingi välja asja, millega nõustun siiani: tänu mingi alaga tegelemisele muutub maailm huvitavamaks. Nii et otsapidi jõuan Schopenhaueri tsitaadini: kui inimesele miski huvi pakub, siis pole tal vaja otsida aja surnuks löömise võimalusi ning see võib raha küll kokku hoida.

Tõsiasi, et maailm muutub huvitavamaks, kui selles on midagi huvipakkuvat, on inimesele kindlasti väga kasulik. Mingis mõttes on ehk tõesti maailm iga inimese kujutlus ning vaimsete huvidega inimese maailmal on teatud eelised. Kooliajal huvitasid mind väga füüsika (eriti mehaanika ja elekter) ja matemaatika, keskkooli ajal lisandus ajalugu ja filosoofia. Praegu loen peamiselt ajalooraamatuid (peamiselt 20. sajandi kohta)- elulugusid, mälestusi (hetkel nt Erkki Vettenniemi. Solženitsõn. Elu ja eetos.) Mis mul näiteks nende lugemisest kasu on? Lihtsalt huvitav on lugeda - see ongi kasu. Ja veidi proosalisem kasu on tegelikult ka: ei unusta head eesti keelt ära. Keskkooli ajal oli mul probleeme enese väljendamisega. Näiteks ajalooõpetaja uskus, et mul on teadmisi küll, kuid jutt üldse ei jookse. Soovitas n-ö kollast kirjandust lugeda. Seda ma ei teinud, kuid õnneks tekkis taas lugemishuvi korralikuma kirjanduse vastu ning väljendusoskus paranes. Sama võiks öelda ka näiteks filosoofia puhul: filosoofide mõttekäikudega tutvumine annab ka oma mõttekäikudele sügavust juurde. (Doktoritööd ja üldse teadustööd moodustavad siiski erandi: nende keel on võimatu - normaalne inimene normaalsetes oludes nii ei väljenduks.)

Mis puudutab "poststrukturalistlikku metafüüsilist segapudru", millele üks eelkirjutaja vihjab kui kasutule asjale, siis sellega nõustun hea meelega. Aga olen sunnitud seda siiski maitse-eelistuseks pidama, sest näiteks ühes mulle tuttavas kõrgkoolis mõni programmijuht just sellist "filosoofiat" tahabki oma tudengitele. Ja näiteks Ortega y Gasset, kellest ühes esteetika konspektis räägin, arvas, et uue kunsti mõistjad on tuleviku eliit (see nn uus kunst on vist paras analoog "poststrukturalistlikule metafüüsilisele segapudrule"). Tegelikult tundub minu jaoks tõde olevat selles, et veidigi täppisteaduste vastu huvi tundjad lihtsalt arutlevad teisiti kui vaid humanitaariaga tegelejad. Kahtlustan, et ei leidu kuigi palju täppisteaduste vastu huvi tundnuid, kellele meeldiks "poststrukturalistlik metafüüsiline segapuder". Siiski tundub, et mõnele inimesele "läheb see hästi peale". Või on nende suuvärk sellest rääkides "autopiloodil"? Seda viimast ma ei välista. Aga neil kahel mainitud inimtüübil pole vist teineteisega millestki rääkida peale ilma ja muu sellise.

Mõtteid rühmatööga seonduvast

Paljud asjad nõuavad tõesti rühmatööd, muuhulgas ka perekond. Aga rühmatöö koolis või ülikoolis on minu jaoks küll pigem küsitava väärtusega. Päris elus valitakse rühmi ikka väga hoolikalt - näiteks ei abiellu inimene tavaliselt suvalise inimesega, vaid ikka valib, kellega "rühmatööd" teha. K-komandos olevat isegi selline reegel, et kui kogu meeskond kandidaati heaks ei kiida, siis sellest kandidaadist K-komando liiget ei saa.

Aga mida kujutab endast rühmatöö koolis või ülikoolis? Mingi seltskond on tarvis jagada rühmadeks ning vaadaku siis ise, kuidas hakkama saavad. Võib-olla juhtub imesid ning mõni kooliaegne "rühm" teeb koostööd ka hiljem. Aga valdavalt on see rühm vaid ajutine ning meenutab saatesarja "Naistevahetus". Huvitav, et 'naistevahetus' otsingutulemus kuvati nii: "NAISTEVAHETUS | Parim viis meelelahutuseks - TV3 Play" (öeldud on küll, et TV3 on parim..., kuid järelikult peavad ju TV3 saated samuti parimad … olema). Põhimõtteliselt see vist ongi nii, et ka rühmatöö koolis või ülikoolis on parim viis meelelahutuseks või siis halvemal juhul aja surnuks löömiseks. Ma saan aru, et kool ongi koht, kuhu lapsed saata, et nad oleks hoitud (sisuliselt lastehoiuasutus), kuid ülikool võiks olla midagi muud: lastehoid, sh laste aja organiseeritud sisustamine pole enam vajalik. Rühmatöö on minu jaoks nagu anekdootliku "isiksusetesti" sooritamine (leiate siit):

1. küsimus: Kuidas panna kaelkirjak külmkappi?

Õige vastus - avada külmik, toppida kaelkirjak sisse, sulgeda külmik.

* Selle küsimuse abil saab selgeks, kas teil on kalduvus leida lihtsatele ülesannetele üle mõistuse keerulisi lahendusi.

2. küsimus: Kuidas panna elevant külmkappi?

Vale vastus - avada külmik, toppida elevant sisse, sulgeda külmik.

Õige vastus - avada külmik, tirida kaelkirjak välja, toppida elevant sisse, sulgeda külmik.

* See küsimus aitab selgitada, kas te olete otsuste vastuvõtmisel võimeline võtma arvesse oma eelnenud tegude tagajärgi.

3. küsimus: Lõvi kutsus kõik loomad koosolekule. Kõik peale ühe ilmusid kohale. Kes loomadest ei läinud koosolekule?

Õige vastus - elevant. Ta on ju külmkapis, kas tuleb meelde?

* Selle küsimusega kontrollitakse teie mälu.

OK. Isegi sel juhul, kui teil ei õnnestunud õigesti vastata kolmele eelmisele küsimusele, on teil võimalus näidata, milleks te suuteline olete.

4. küsimus: Te peate ületama laia jõe, mis suisa keeb krokodillidest. Mil viisil te jõe ületate?

Õige vastus - ujudes, sest kõik krokodillid on ju lõvi juures koosolekul.

* See küsimus lubab selgitada, kas te olete võimeline omaenese vigadest õppima.

Ma teen siiski vahet formaalsel (käsu korras) ja mitteformaalsel rühmatööl - olgu koolis, ülikoolis või n-ö päris elus.. Esimene korraldatakse mingite suvaliste inimestega, kellelt vist tegelikult ei oodata midagi muud peale "pullitegemise" ja aja surnuks löömise, sest tegelikult pole mingit tähtsust, mis tulemuseni nad jõuavad. Mitteformaalne rühmatöö on aga see, kui omavahel sobivad inimesed üheskoos näiteks õpivad, spordivad, tööd teevad vms. Abielu sobib mitteformaalse rühmatöö näiteks. Aga rühmatööd vajavad mõned inimesed siiski rohkem kui teised: mõni vajab seltskonda isegi söömiseks või joomiseks. Mitteformaalsesse rühmatöösse ei kaasata aga kedagi vastu tahtmist.

Kuid isegi mitteformaalse rühmatöö puhul võivad mõned motiivid kahtlasemad olla kui teised. Näiteks võib mõni seltskond küll hästi kokku sobida, kuid kui jutt on näiteks õppimisest ning ühe rolliks on vaid söögipoolist hankida, siis on ta sisuliselt võõras element. Ka abielu puhul võib ju arvata, et kui naine on vaid "ilus asi teistele näitamiseks" või mees vaid "jalgadel rahakott" vms, siis pole see kuigi eeskujulik rühmatöö: partnerid ei pea üksteisest lugu ning peavad teineteist üpris mõttetuteks monofunktsionaalseteks olevusteks. Siia võib lisada veel inimesed, kes "oskavad ennast vajalikuks teha" - nemadki justkui osalevad rühmatöös, kuid nii mõnelegi jääb mulje, et ilma "viienda rattata" liiguks vanker paremini.

Ei ole halba ilma, on vaid vale riietus

Usun, et see ütlus kehtib vaid teatud piirides. Näiteks siis, kui inimene käib ikka veel suveriietuses, kuigi välja on juba sügis. Muidugi võib tal siis külm olla. Aga riietus hakkab inimest koormama, kui välistemperatuur kehatemperatuurist väga palju erineb. Muidugi on võimalik skafandris viibida ka põrgukuumuses ja äärmiselt külmas keskkonnas, kuid selles püsivalt viibimine on väga küsitav. Isegi polaaruurijad pole ju oma vammustes kogu ööpäev: vahepeal saavad nad endid ikka kampsuniväele võtta vms. Eks talutaredes elati samuti talved üle soojalt riietunult, kuid skafandrit keegi ikka selga ei pidanud panema. Ja isegi kui jutt pole veel skafandriväärilisest temperatuurist, siis on nägu kaitsta äärmiselt keeruline - lõpuks vajame ikka midagi skafandritaolist, mis kaitseks külma, kuuma või näiteks kõrbekuumuses esineva liivatormi eest. Nii et minu arust saab seda ütlust ikka vaid mõistlikes piirides rakendada.

Analoogne on olukord minu arvates siis, kui kedagi süüdistatakse, et ta toriseb liiga palju, sest ega maailmal pole ju häda midagi - on vaid torisevad inimesed. Siingi saab ehk vaid mõistlikes piirides nii öelda. Näiteks minu kunagine ajalooõpetaja Küllo Arjakas (loomulikult polnud ta siis veel keskerakondlane ning oli üldse väga teistsugune kui hiljem) ütles ükskord (nõukogudeaegse) külma klassiruumi puhul: "Ärge öelge, et on külm - öelge, et on meeldivalt jahe!" See oli muidugi sarkasmiga öeldud ja küllap said ka paljud teised põhikooliõpilased sellest aru. See märkus juhtiski tähelepanu, et kuskilt maalt on ju ometi õigus teha kriitiline märkus, kuigi on oht, et mõni inimene tõlgendab seda ikkagi virisemise ja nõukogudevastase hoiakuna. Tänapäeval on sama lugu poliitkorrektsusega.

Kas usk ja teadus on vastuolus?

Usk ja teadus võiksid minu arust teineteist välistada selles mõttes, et usk tugineb ikkagi dogmadele, kuid teadus võiks nõuda kriitilist mõtlemist. Bertrand Russell näiteks leidis, et teadus ja filosoofia tuginevad inimmõistuse autoriteedile, usk aga dogmadele. Aga inimese psüühika tundub olevat imelikult üles ehitatud - seega on vist võimalus, et ühes valdkonnas mõtleb inimene kriitiliselt, kuid teises valdkonnas täiesti ebakriitiliselt. Näiteks kui mõni teadlane astub mõnda parteisse, siis ta lülitab vist küll mõistuse üldse välja, kuid loodetavasti ei unusta mõistust sisse lülitamast, kui jälle "teadust teeb". Bertrand Russell uskus siiski, et kui tõesti teadlased maailma valitseksid, siis laheneksid kõik probleemid. Ta pidas küll vajalikuks, et näiteks tulnukad hoiavad praegused poliitikud mingi aja võimuasjadest eemal. Mina sellesse teadlaste universaalsusesse enam ei usu. Juba varasemas postituses mainitud Newton oli tõesti lausa usuhull, kunagi oli selles Viasat History kanalis ka film. Samuti juba mainitud Kepleri kohta väitis aga Thomas Kuhn, et temast sai Koperniku teooria pooldaja just Päikese-kultuse tõttu (Kopernik paigutas Päikese Universumi keskmesse, mis on väärikas koht.) Üldse pidavat Kuhni arvates teadlasi mõjutama täiesti teadusvälised veendumused. Võib-olla tuleks tõesti korrigeerida arusaama, et teadus eeldab kriitilist mõtlemist? Kuhni arvates on ju suurem osa teaduse ajaloost n-ö normaalteadus, kus valitsebki pigem ebakriitiline suhtumine paradigmasse. Feyerabend kaldus aga üldse arvama, et pigem peaks rääkima teaduse "ratsionaalsusest" kui ratsionaalsusest.

Kui aga ikkagi uskuda, et teadus vajab kriitilist mõtlemist, siis võiksid usk ja teadus käia käsikäes valdkondade lahushoidmise puhul: usk tegelegu moraaliga, teadus aga uurigu maailma. Näiteks võiks siis Piiblit tõlgendada kuidagi allegooriliselt ning kõik need "küljeluu" jms jutud kannaksid hoopis moraalset sõnumit. Häda on muidugi selles, et ega kõik ei poolda ühesugust moraali. Kui näiteks "küljeluu" juttu tõlgendada kui mehe ülimuslikkust naise suhtes, siis tunduks tänapäeval paljudele see lihtsalt kohatu. Tegelikult võib olla ka selline variant, et "Jumal on surnud" nagu kuulutas Nietzsche ning igasugune usujutt on vaid suvaline blaa-blaa-blaa, mida n-ö pühapäevakristlased esitavad kui plaadimuusikat, süüvimata jutu sisusse.

On ka võimalus öelda, et religioon areneb ning Piibel sobis vaid inimkonna teatud arenguetapile, kuid nüüd kõlab barbaarsusena. William James, kes tegelikult ju kaitses inimese õigust uskuda oma jumalasse, ei arvanud, et see peaks olema arhailine Piibli jumal. James soovis hoida usu ja teaduse kooskõlas. Einsteini usk jumalasse sobiks selle võimalikkust näitama. Walter Isaacson tsiteerib Einsteini raamatus "Einstein. Tema elu ja universum" (eesti keeles ilmus 2009. a):

"Ma usun Spinoza Jumalasse, kes ilmutab ennast kogu olemasoleva seaduspärases harmoonias, kuid mitte Jumalasse, kes sekkub inimkonna saatusse ja tegudesse." (lk 374)

"Tänapäeva religiooni ja teaduse konfliktide põhiallikas peitub selles personaalse Jumala idees." (lk 376)

Kas loomaaiad on eetilised?

Mulle tundub, et loomaaias saab vaid oma silmaga näha, milline loom või lind päriselt välja näeb, kuid tema eluviisi kohta oleks küll huvi korral mõttekam vaadata mõnd loodusfilmi. Need loomad ehk tõesti ei tunne end seal vangistuses olevatena, sest muud elu nad polegi võib-olla näinud, kuid minule meenutab see ikkagi vangistust või "suurt tsooni" ehk Nõukogude Liitu ("väike tsoon" oli päris vangla): ninaesine on garanteeritud, kuid liikumis- ja tegutsemisvabadus piiratud. Selle asemel et lasta loomadel omapäi looduses hakkama saada või hukkuda, hoitakse neid üpris kunstlikes tingimustes elus. Ega see "puuripanemine" ei tarvitse üldse heategu olla. Artiklis "Mida tuleks teha, kui leiad vigastatud metslooma või -linnu?" on näiteks öeldud:

"Tuletame meelde, et terved ja ka noored loomad ning linnud ei vaja inimeste sekkumist. Oluline on, et hättasattunud metsloomad suudaksid pärast abi saamist hakkama saada oma loomulikus keskkonnas ning meie liigirikas elusloodus säiliks ennekõike looduses, mitte vaid puurides ja aedikutes."

Ja see Tallinna loomaaia lindude kisa, mis näiteks kella 10 paiku hommikul toidu toomist saadab, on tõesti võigas...

Tallinna loomaaia puhul torkab silma ruumipuudus (nagu tõelises vangilaagris) ning sobimatu kooslus Õismäe magalarajooni kõrgete "kilukarpidega". Näiteks mingitel sõralistel on seal ruumi isegi päris palju, kuid kui taamal paistavad "magamistornid", siis jätab see küll väga eklektilise mulje. Samamoodi võiks "loodussõpradele" tekitada keset linna ka mugava rabapäikesetõusu nautimise koha: inimesed saaksid auto jätta mõne sammu kaugusele ning siis pildistada enne tööleminekut imekaunist päikesetõusu rabajärvel või pärast tööd päikese loojangut. Selle kohta öeldaks ehk "postmodernistlik eklektika". Mõtet edasi arendades võiks nii loomaaias kui ka "rabas" kohata muudki eklektilist - näiteks mõnd "musta koti pähe tõmmanud" naisterahvast siidrit "libistamas" ning eemal veel üht ilmselt katoliku vaimulikku nunnaga flirtimas.

Tallinna loomaaed jätab mulle küll väga masendava mulje, mida süvendab ka seal pidevalt kuulda olev vene keel. Kas on hooldajad tõesti põhiliselt venelased oma "töökultuuriga"? Palju parema mulje jätab mulle aga näiteks Elistvere loomapark, mis on samuti loomaaed, kuid ilma suurlinliku eklektika ja vangilaagri muljeta. See on ikka palju looduslähedasem koht. Muidugi tuleb arvestada, et näiteks ilvest ei tarvitse üldse näha, sest ta on kuskil peidus.

Minu jutt ei olnud seega mitte loomade heaolu teemal, millest saaks rääkida ainult analoogia põhjal iseendaga, vaid sellest muljest ja kasust, mida see külastajale pakkuda võiks. Prioriteedid peaksid muidugi samuti paigas olema. No näiteks elevant söövat päevas 150 kg (!) toitu , mida ta looduses hangiks ise. Ma ei arva, et selle toidu hankimiseks vaja mineva raha peaks keskerakond oma valijaskonnale jagama, kuid kuidagi saaks seda raha ehk kasutada inimeste aitamiseks, kes tõesti oma eluga hakkama ei saa, või siis avaliku ruumi kujundamiseks (nt jalgrattateed - mitte aga "õukonnaskulptori" Tauno Kangro järjekordne taies).

Miks on muru teisel pool aeda rohelisem?

Sel teemal on minu jaoks kaks aksioomilaadset väidet:

  1. Keegi pole kõigist kõiges parem.
  2. Eemalt paistab asi teistsugune kui lähedalt.

Võistlushimu paneb mõnikord inimesi unustama esimest väidet ning selle tulemuseks võib olla läbipõlemine. Aga see on tõesti hullus, kui inimene tahab olla kõiges kõige parem. Antiikfilosoofia õpikus olen sel teemal tsiteerinud ka Senecat:

"Täiuslik mõistus on seega inimesele iseloomulik hüve, teised hüved on talle muude elusolenditega üsnagi ühised. Ta on julge. Lõvid ka. Ilus on. Paabulind samuti. Ta on kiire. Hobused ka. See jäägu ütlemata, et kõigi nende omaduste poolest jääb inimene loomadest maha."

End teiste inimestega võrreldes võiks toimida analoogselt: tuleb leida oma eripära, n-ö nišš. Rohi võibki naabril olla rohelisem, kuid kui aiatööd ei huvita, siis pole sellest probleemi. Siis võib isegi üpris siiralt kiita naabreid nende rohelise muru eest. Aga päris siiras see kiitus ju ikkagi pole, sest kiidusõnade jagaja ei pea valdkonda ennast oluliseks. See meenutab veidi selliseid kiidusõnu nagu "Kurat, see poiss seal puu otsas on osav nagu ahv!" Kas see on nüüd siiras kiitus? Analoogne olukord on näiteks Suurjooksuga ümber Viljandi järve: selle paari viimase aasta võitjat vist päris siiralt keegi ei kiida.

Nii et esimest (minu jaoks) aksioomilaadset väidet arvestades on heaks lahenduseks tõesti leida "oma koht päikese all". Parem oleks, kui mingeid näiliselt objektiivseid mõõtmisi selles vallas ka ei tehtaks. Sportlastel on näiteks raskem leida seda oma eripära, sest neil on võistlused ning edu näitab nende jaoks võit. Kui on keerukam spordiala, siis võib lohutuseks leida näiteks, et võistkond N küll võitis võrkpalliturniiri, kuid võistkonna M mäng oli nauditavam, ilusam.

Oma nišši leidmine ei tarvitse hõlmata kogu maailma, mõnikord ehk piisab tutvusringkonnast. Kui kõik on "paika loksunud", siis tekib vähem hõõrumisi.

Teist (minu jaoks) aksioomilaadset väidet arvestades on hea olla veidi skeptik. Küllap võib isegi naabri rohelisel murul olla "mingi konks sees". Mis puudutab aga teisi inimesi, siis näidatakse ju peamiselt fassaadi, selle taga olevat võib vaid aimata. Kui inimene ise ka peamiselt fassaadi demonstreerib, siis võib ta ju mõelda selle üle, millise ebaadekvaatse mulje ta jätab. Sama kehtib paljude teiste inimeste puhul. Mõni inimene on veel eriline suurustleja ning sellise kiitleja puhul kehtib ehk hoopis seos: mida rohkem ta suurustleb ja kiitleb, seda viletsamas seisus ta on. Ka lastel on probleeme fassaadi ja fassaaditaguse eristamisega: "Tema isa/ema tegi seda ja toda!" Aga võib-olla oli see millegi tegemine mõeldudki vaid demonstratsioonesinemisena? Näiteks etendatakse puhkepäevadel päris palju "õnnelike näidisperekondade kvaliteetajaveetmisi" Argipäev võib olla teistsugune ning seda teades ei maksa ühelgi lapsevanemal end halvasti tunda, kui ümberringi on "nii palju õnnelikke perekondi" - nagu toimuksid mingi reklaami võtted.

Kas kella järgi elamine on vajalik?

Kus inimesed peavad midagi koos tegema, seal aitab kella järgi tegutsemine aega kokku hoida. Näiteks oleks ju päris jama, kui teatrietendus algaks alles siis, kui näitlejad ning publik lõpuks - igaüks omal ajal - kohale on jõudnud. Kes teatrit hindab, see kindlasti nõustub, et teatrielamus on n-ö elav ja vahetu. Kes ei vaja sellist elavat ja vahetut elamust, vaatab parem etenduste videosalvestusi - kui ta üldse teatrist huvitatud on. Arsti vastuvõtt kellaaja järgi on ehk samuti vajalik.

Kellaaja järgi tegutsemine on paljudele stressi allikas ning tunnen ise samuti seda ahistavana. Kui kellaaja järgi toimub midagi eriti meeldivat (ammuoodatud kohtumine, kohtamine vms). siis on asi muidugi seda väärt. Kui kellaaja järgi planeeritavat - ning üldse kohustusi - on vähe, siis võib inimene selle järgi isegi vajadust tunda. Näiteks tundub muidu tühi päev ehk sisukam, kui selle ajakava algab näiteks nii: kell 10 - käin poes ära, kell 11 - Kanal 2, seriaal, kell 12 - venitusharjutused jne.

Kui inimesel on aga palju kohustusi, siis mõnel juhtumil võib endale ajakava koostamine võimaldada rohkem korda saata. Kuid paraku tuleb ajakavasse mahutada ka väljastpoolt pealesunnitud ühistegevused. Tihtipeale tekib kellaaja järgi planeeritava ühistegevuse puhul siiski küsimus: kas seda ikka peab ühel ajal ja koos tegema? Näiteks on auditoorsed loengud ja seminarid ülikoolis minu silmis väga kaheldava väärtusega asjad. Kontrolltöö või eksamitöö kirjutamine ühel ja samal ajal auditooriumis tundub minule aga lausa jabur. Mille nimel koguda inimesed ühte auditooriumisse? Kas need inimesed ei saaks seda teha kuidagi paindlikumalt? Paljudel töökohtadel tekib sama küsimus.

Aga mõned inimesed siiski justkui ihkavad kellaja järgi planeerida seda, mida võiks teha palju paindlikumalt. Näiteks, miks peaks kogunema kuhugi kellaaja järgi ning siis stardipaugu peale jooksma hakkama? Kas tervisesporti ei ole võimalik teha ilma karja kokku kogumata ning ilma stardipauguta? Aga on palju inimesi, kes eelistavad teha ka tervisesporti just niimoodi. Nii et tundub, et kellaaja järgi elamine võib tekitada erinevates inimestes erinevaid emotsioone. Võib-olla on universaalne inimese vajadus olla vähemalt mingil määral oma elu peremees. Seetõttu on enda koostatud ajakava kindlasti palju meeldivam kui kuskilt mujalt pärinev ajakava, mille paljud sündmused võiks ehk korraldada sootuks paindlikumalt.

Otsused - mõistuse või tunnete tulemus?

Selle teema puhul on paslik viidata sissejuhatava teema konspektile, mille lõpus ma mainin Max Weberit, kes eristas nelja liiki tegevust: sihiratsionaalset, väärtusratsionaalset, afektiivset ja traditsioonilist. Selline liigitus on minu arust asjakohasem kui lihtsustatud vastandus "mõistus - tunded". Tegelikult saaks tunded mängu tuua kõigi Weberi mainitud tegevuse liikide puhul.

Sihiratsionaalne teguviis pole ju lihtsalt mõistupõhine, vaid sellega võib kaasneda ka uhkustunne ("Oi, ma korraldasin selle asja nii arukalt!") ning n-ö eduelamus. Mõnes mõttes võib selline sihiratsionaalne tegevus ja sellega kaasnev eduelamus lausa sõltuvuseks saada. Väärtusratsionaalse tegevuse seos tunnetega on veelgi ilmsem. Inimesed tunnistavad erinevaid väärtusi, kuid kõigiga kaasneb tugevam või nõrgem emotsioon. Vanade aegade ilustajad räägivad mõnikord inimestest, keda "seisus kohustas". Tänapäeval võib mõni selline "seisus kohustab" teguviis tunduda imelik. Tegelikult tundus näiteks juba Schopenhauerile mitu sajandit tagasi imelik mõne tolle aja inimese veendumus, et "au on tähtsam kui elu". Tänapäevasem näide: tuntud vene näitleja Ljudmila Gurtšenkol olid isegi kiilasjääga jalas ikka kõrge kontsaga kingad (vt nt siin). Nii ta veebruaris 2011 koeri jalutades kukkuski, murdis reieluu ning suri märtsis. Vana inimene ja kõrgete kontsadega kiilasjääl? Ilmselt oli tegu väärtusratsionaalse teguviisiga.

Afektiivne teguviis on ehk see, mida tavaliselt tunnetepõhiseks peetaksegi. Hetkeemotsiooni mõjul käitumine on mõnele inimesele omasem, kuid teisele mitte. Kui emotsioonid "üle keevad" ning inimene ei soovi "kuuma peaga" rumalusi teha, siis mõni loeb kümneni või joob külma vett või püüab kuidagi teisiti end "maha jahutada". Emotsioonile võib vastu seada teise emotsiooni. Näiteks võib mõnes vägivaldses peres kasvanud laps hiljem vägivallast hoidumiseks sihilikult mõelda vastikusega oma lapsepõlvele ning küsida: kas tahan ise samasugune olla? Niimoodi võib üks emotsioon teisest (kavalusega) võitu saada. Traditsiooniline teguviis on arvatavasti samuti tunnetega seotud. Isegi selline paljude jaoks mõttetu asi nagu jõulukingituste tegemine jätkub vist veel mingi aeg, sest nii mõnigi tunneb ehk müstilist hirmu traditsiooni rikkumise pärast: äkki läheb maailm uppi sellest. Mõni pere- või riigi traditsioon võib aga mõnes inimeses positiivseid emotsioone tekitada: alati on nii tehtud ning ma tunnen nii tehes sidet minevikuga, enda seost millegi suurega. Selle teemaga haakub hästi ka William Jamesi pragmatism (vt nt konspekti)