↑ Lugemisvara

Lühiesseed. V osa

Sisukord

Fight-or-flight

Mulle tundub, et ühed inimesed mõtlevad olukorrad hullemaks kui need tegelikult on (kui nad neisse satuvad), teised aga mõtlevad asjad lihtsamaks kui need tegelikult on (kui nad neisse satuvad). Iseennast õpitakse tundma samuti käitumise põhjal. Mõnes mõttes on see imelik, sest käitumine peaks ju lähtuma inimese "seest" ning inimene ise võiks ju ennast "seestpoolt" tõesti hästi tunda. Aga paraku nii see on. Kunagi sai kuulsaks Stanley Milgrami eksperiment, milles osalejatest ("õpetaja" rollis) nii mõnigi olid pärast šokeeritud, sest ei olnud arvanud, et ta nii jaburalt võib käituda. Nii et kui jutt on äärmuslikest olukordadest, siis võib enda kohta nii mõndagi uut teada saada. Tavapärasemates olukordades oleme aga niivõrd tihti, et kes vähegi õppimisvõimeliine on, tunneb ennast päris hästi.

Äärmuslikeks olukordadeks valmistumine tekitab rea küsimusi. Näiteks oli kunagi 2000ndate alguses mingi maailmalõpu maania. Korraldati isegi "ellujäämiskursusi", kus õpetati mingeid vaklu vms sööma (sest "maailmalõpu" järel ei ole enam avatud supermarketid ). Ameerika tõsieluseriaalis "Naistevahetus" oli ühe saates osaleva pere kõigil liikmetel kogu aeg kaaasas "viimsepäevapakett" - seljakott olulise kraamiga, seal oli ka valgustusrakett, et anda ennast märku, kui "viimnepäev" on käes. "Viimsepäevapaketiga" käisid selle pere lapsed koolis ka. Tegelikult oli see vist tavaline hullus, mida mõned "koolitajad" ja muud ärikad enda rahakoti huvides ära kasutasid. Aga hiljuti oli Eestis samuti mingi päästeameti õppus, kus valmistuti kriisiolukordadeks (ei ole vett, elektrit jne). Päris rumal inimene ütleks muidugi, et eks ta vaatab siis telekat või arvutit pimedas, kui elektrit ei ole. Sama rumalad olid need välismaalased, kes 1940ndate aastate küüditamisest kuuldes küsisid, miks inimesed ometi politseid ei kutsunud, kui küüditajad nende majja tungisid. Aga kuskil jookseb siiski mõistlikkuse piir igasugu äärmusteks valmistumisel. Näiteks oleks jabur tulekahju puhkemise hirmus ahjuküttega majas üldse mitte ahju kütta. Kriisiks n-ö valmistumisel tekib samuti küsimus, kui palju on selles mõne inimese hüperaktiivsust ning rahuldamata mängimisvajadust, ning kui palju reaalset kasu. Näiteks on lasteaedades ruumid eraldatud tuletõkkeustega, mis käivad väga raskelt. Kui paljud lapsed saavad nendega vastu pead (kui keegi teiselt poolt neid nende suunas avab) või jäävad raskelt käivate uste vahele? See on reaalne kahju. Nõukogude riigi algusaegadel uskusid mõned aktivistid, et kommunismi võit kogu maailmas on eesmärk, mille nimel on mõtet ohvreid tuua. Ohvreid toodi päris palju. Hüpoteetiline tulekahju või maailmalõpu oht on vist midagi sarnast.

Aga mis puudutab veidi reaalsemaid ohte nagu näiteks ründav koer, inimene vms, siis siin on võimalik natukene asju eelnevalt läbi mõelda küll. Kõige parem oleks ju üldse vältida taolisi olukordi. Näiteks kui soomlane tuleb Tallinnasse, joob ennast täis ning tuigerdab siis Tallinna vanalinna tänavatel, pole vist põhjust imestada, kui keegi ta paljaks röövib. Ründavate loomadega oleks jälle hea teada, kas nende eest üldse on võimalik ära joosta. Kui tegemist on kiskjaga, siis võib eest ära jooksmine vallandada tema jahiinstinkti ning ta hakkab järgi jooksma veel suurema raevu ja õhinaga. Võidelda on mõne loomaga samuti raske. Jahimehedki pole üht meelt, kuidas käituda näiteks karuga. Mõni ütleb, et tee ennast hästi suureks (roni näiteks kännu otsa) ning tee hirmsat häält ka. Teised soovitavad aeglast taganemist tuldud teed pidi. Surnut teeselda nii hästi nagu opossum ei oska vist ükski inimene, kuigi see võiks ehk aidata küll. Aga karu eest ära joosta ei soovita vist keegi, "võidelda" samuti mitte.

Veel on olukordi, kus nii mõnigi on mänginud ebaõnnestunult kangelast. Näiteks oli kunagi Tartus olukord, kus 3 aastase lapsega linnas kõndiv isa kutsus korrale mingeid tölle, sest need olid vist prügi tänavale visanud. Töllid andsid talle peksa. Isegi kui too isa oleks olnud Superkangelane, kes mitu tölli kohe kahjutuks teeb, on küsimus ikkagi prioriteetides. Isa oli koos 3 aastase lapsega. Küsimus: mida teeb laps sel ajal, kui isa "superkangelast" mängib? Kas linna heakord on tähtsam kui oma lapse turvalisus? Kokkuvõtvalt: mingil määral on võimalik erakordseteks oludeks valmistuda, kuid kuskilt maalt läheb kindlasti mõistlikuse piir: erakordseteks oludeks valmistumine ei tohi ära rikkuda igapäevase elu elamist.

Rikkad ja vaesed ning heategevus

Mõte, et rikkad peaksid oma varandust jagama vaestele, meenutab hiliskeskaja veendumust, et rikkad on vaeste jaoks ning vaesed rikaste jaoks. Keskajal keerlesid inimeste mõtted suurelt jaolt selle ümber, mis neist saab pärast surma. Kristluses on vaesed justnagu eeliseisundis, kõiksugu "mammonakogumine" võib aga inimese elu pärast surma hoopis tuksi keerata. Uuest Testamendist on tuntud tõdemus: "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas saab taevariiki" (Mt 19,24; Mk 10,25; Lk 18,25). Nõelasilma all peeti vist silmas üht Jeruusalemma väravatest, kust kaamel hästi läbi ei mahtunud (ka Tallinnas olevat sellenimeline värav Niguliste kiriku kõrval). Et sealt väravast ikka taevariiki pääseda, selleks pidi kirikule ning vaestele meelehead tegema. Tõesti, kui ikka vaeseid ei oleks, kellele annetada, siis oleks vähem võimalusi oma hingeõnnistuse eest hoolitseda. Jääks muidugi võimalus kirikule oma hingeõnnistuse palvete jaoks annetada. Selle kohta võib näiteks lugeda ühest artiklist:

"Kõrgkeskajal hakati kirikutes ja kloostrites tellima mälestusmissasid ning hingepalveid, sest inimesed uskusid, et nende surmajägne saatus sõltub eestpalvete arvust."

Ja niimoodi oma varandust laiali jagades sai rikas inimene oma hingepiinasid vähendada. Kel rikastest vähegi mälu on, see ehk tunneb süümepiina oma rikkuse kogumise meetodite pärast. Ega tänapäevased rikkurid teistusugused ole. Aga kas tänapäeva rikkurid ikka muretsevad oma hingeõnnistuse pärast? See tundub kahtlane. Aga ega siis annetamine ei tähenda ainult pangaülekande tegemist (või kirjutatakse USA-s ikka veel tšekke välja?) - see tähendab ka kõikvõimalikku sebimist, organiseerimist, iseenda näitamist jne. Ja see ongi hea, sest erinevalt vaesematest inimestest, kelle elupäevad on sisustatud tööga ja veelkord tööga, et oma Ameerika unistus ellu viia, on rikastel oht, et neil polegi millegagi oma aega sisustada. Hirm igavuse ees on see, mis paneb mingeid tegevusi otsima. Aafrika riigid on selles mõttes tänuväärne kraam, et ega vaesus ja viletsus seal niipea otsa ei saa. Kui ainult tagajärgi ravida (nt vaktsiine jagada), siis ei saa ehk kunagi. Aga kui tõstaks haridustaset, siis arvatavasti langeks sündivus ning äkki hakkaksid nad ise oma elu mõistlikumalt korraldama - no nii paarisaja aasta pärast. Nii et tänastel rikkuritel pole karta, et nende "heategevusväli" kuidagi kokku kuivaks.

Nagu igasuguse heategevuse puhul ikka, uuriksin ma kõigepealt siiski seda, kas oma lähedaste ees on kõik kohustused täidetud. Küsimus on prioriteetides. Ka näiteks tuumarelvade vastane (kui selline teema veel aktuaalne on) või loomakaitsja või ükskõik milline "maailmaprobleemide lahendaja" peaks kõigepealt oma pere eest hoolitsema ning alles siis minema "maailma päästma". Üksik, ilma pereta inimene tehku aga mida tahab. Nii et kui näiteks leidub mõni Aafrika laste"päästja", kes poseerib piltidel nunnude neegrilastega, kuid oma lapse on ta hüljanud. siis ei saaks vist sellise inimese vastu peale põlguse küll midagi tunda.

Alla andmisest

See „Ära kunagi anna alla“ tundub väga loosunglik ning loosungitele omaselt sisutühi. Nii nagu küsimus "Kas sa kardad või?" sobib hästi teismeliste ja jätkuvalt teismeliste inimestega manipuleerimiseks, nii saab ka selle loosungiga inimestega manipuleerida - kui nad ei taipa veidi kriitilisemad olla. Inimestest, kes palju loosungeid pilluvad, oleks parem eemale hoida.

Kui saaks teemast rääkida ilma sõnapaari "alla andmine" kasutamata, siis ähvardaksid sisutud loosungid meid palju vähem. Sisu poolest on jutt mõistlikest valikutest (nagu ka kartmise ja paljude teiste teemade puhul). Kas jätkata või muuta taktikat / strateegiat? Kahe näitega võiksid ehk paljud nõustuda.

1. näide. Mul oli kunagi nõukogude ajal tarvis enne ülikooli läbida arstide kadalipp, sest ülikooli võieti vaid arstitõendiga terveks tunnistatuid (ka psühhiaatri poolt, rääkimata nina-kõrva-kurgu jt arstidest). Eestis käisin arstid läbi, kuid selgus, et Moskva Ülikooli polikliinikus tuli kõik arstid uuesti läbi käia. Ja see oli tõesti masendav ajaraiskamine, n-ö elavas järjekorras molutamine. Vahepeal tekkis mõte, et saadaks kõik kuradile. Aga arvata võib, et see oleks olnud väga rumal valik tulevikuperspektiivi silmas pidades. Sellest jamast oli tarvis läbi närida. Jutt ei olnud probleemidest õpitava erialaga, vaid täiesti n-ö väliste probleemidega.

2. näide. Õppisin mina 1996. aastal ühe semestri Tartu Ülikooli filosoofia doktorantuuris ning jätsin pooleli, sest polnud huvi nii süvitsi valdkonda tungida ning mulle ei meeldinud ka akadeemilise elu perspektiiv. Need inimesed, kes võinuksid olla mulle eeskujuks, olid pigem eemaletõukavad. Milleks teha midagi, mis ei meeldi tegevusena ning mis ei anna ka tulemuseks midagi meeldivat? Mõnikord võib taolisi olukordi juba eos vältida, kuid mõnikord saab alles järgi proovides aru, kas miski on enda jaoks õige või vale - eriti kui järgi proovimine märkimisväärseid ohvreid ei nõua ning mingite halbade tagajärgedega ei ähvarda.

Ja nüüd võib-olla vaieldav näide käeolevast semestrist tudengi poolt vaadatuna. Küllap peab enamus siin kursusel osalejatest läbima programmeerimise algkursuse, kuid vaid 65% sai seekord positiivse hinde. Kas läbikukkunud peaksid seda võtma kui diagnoosi, et IT valllas pole neil eriti midagi teha, kui isegi algkursust ei suuda läbida. Tegin ka ise järeleksamit (sain lõpuks ikka 2 kätte), kuid leian, et selle kursuse tulemus näitab pigem isiksuse psühholoogilist tüüpi, mitte aga programmeerimisoskust Jäi mulje, et kursus oli planeeritud sellisena: robotõppejõud haldab robottudengeid. Robottudeng suudab tundide kaupa programmeerida - nt eksamil. Robottudeng suhtleb endasarnase tehisintellektiga automaattestide näol, kelle sõnavaras on kõige levinumad väljendid "PASSED" ja "FAILED". Koodi ilu, struktureeritus jne pole oluline, tähtis on tulemus, st automaattesti läbimine.

Õppeaine Sissejuhatus infotehnoloogiaase raames pidime lugema kohustuslikus korras Spolsky, Grahami jt artikleid (nt see ja see). Seal kujutati programmeerija tööd ja töötingimusi teistsugustena. Programmeerija ei olnud robot. Seega võiksid minu arust tudengid, kellele programmeerimine siiski meeldib (neile sobivates töötingimustes), kuid kes positiivset hinnet mainitud aines ei saanudki, mõelda endist nii: robotprogrammeerija ma küll ei ole, kuid kas peaks? Niimoodi asjale lähenedes ei peaks nad sugugi mõtlema eriala vahetamisele. Pigem võiks seda võtta kui mingit n-ö välist takistust, millest tuleb lihtsalt läbi närida või siis võtta analoogne kursus mõnes teises ülikoolis, kus oma koodile saab tagasisideet inimeselt, mitte nõrgalt tehisintellektilt.

Kursuse "Hulgad, seosed, süsteemid" õppejõud näiteks väitis, et kes tema ainet ei läbi, sellel pole IT-s eriti midagi teha - see on diagnoos. Mulle tundub, et diagnoosipanijaid jagub, kuid lõpuks peab iga inimene ikkagi ise valiku tegema. Hea oleks, kui ta ei peaks seejuures kuulama kellegi loosungeid alla andmisest, vingumisest jms...

Kes on süüdi? Käsutäitja või käsuandja?

Stanley Milgram viis kunagi läbi nn kuulekuse eksperimendi, mille tulemused jahmatasid nii paljusid osalejaid kui ka sellest lugejaid. Seal ei olnud küsimus sõjakohtu alla sattumises ega selles, et kui ei tapa sina, tapetakse sind. See eksperiment näitas, millise hulluseni võib viia kuulekus ja võib-olla ka kohusetunne ("kohusetundlik" inkvisiitor keskajal näiteks). Mainitud eksperimendis avastati muuhulgas ka seda, et kuulekateks osutusid isegi nn eliitülikoolide tudengid, kes muidu võisid end pidada sõltumatuteks. Niisiis nägid paljud iseennast või üldse inimest üpris ebameeldivas valguses. Seega on alati oht, et ka mingi käitumise hukkamõistjad käituksid analoogses olukorras samamoodi. Sartre küll ütleks, et "inimene on see, kelleks ta end ise teeb" ning et sõjas on alati võimalik valida enesetapp, kuid hinnaku ta siis kõigepealt iseennast niimoodi.

Arvan, et moraalse hukkamõistu jaoks peab enam-vähem kindel olema, et inimene teeks ka ilma sunduseta analoogseid asju, st et inimene täitis käsku päris meelsasti. Näiteks NKVD ja tema järglaste käsutäitjad olidki enamasti moraalsed värdjad, sadistid ja perverdid. Lagle Parek on kunagi maininud, et mõned tema vangistuses süüdi olevad pealekaebajad olid lihtsalt nurka surutud inimesed ning nende peale ta viha ei kanna. Kuid oli ka selliseid pealekaebajaid, kes püüdsid oma "tööga" mingeid hüvesid saada. Neid ta nimetas minu mäletamist mööda "närakateks".

Aga mis puudutab sõdu, siis nende puhul on kohtumõistjateks võitjad, Teise maailmasõja puhul osutus võitjaks paraku ka Nõukogude Liit oma värdjalike valitsejatega. Nürnbergi protsessil õnnestus NSVL-il isegi Katõni massimõrva süüdistustest pääseda. Ja kombeks on muidugi olla "natsikütt", aga NSVL sõjakuritegudest rääkimine on paha-paha, sest see ärritab praegust Venemaad, kelle identiteedi moodustabki vaid "võit Suures Isamaasõjas fašistlike röövallutajate üle". Ja sõja lõpus vägistatud saksa naised olid Stalini sõnul vaid raske tee läbinud sõdurite vallatlemine ("Kui Jugoslaavia kommunist Milovan Djilas esitas Stalinile protesti, vastas viimane: “Kuidas te ei suuda mõista sõdurit, kes on marssinud tuhandeid kilomeetreid läbi vere, tule ja surma ning tahab lõbutseda naisega.”" Vt siin.). Seega on väga imelik olukord tekkinud: sakslased tunnevad vist siiamaani kollektivset süüd Hitleri pärast, kes oma arust tegelikult tegutses rahva tahtel ja huvides, NSVL-i järglane Venemaa uhkeldab aga endiselt sellega, mis sel ajal toimus. Inimesed ja riigid on tõesti väga erinevad...

Kas raamatute lugemise ja edukuse vahel on omavaheline seos?

Jah, edukusega seost näha on vist tõesti raske, Isegi tarkusega on ehk seos küsitav, sest mõni äkki mõtleb ise nii palju või suhtleb teiste inimestega ja saab neid kuulates targaks. Küll aga räägib ehk raamatu lugemine isiksusest. Vanasti oli mingi teoreetilise või praktilise tarkuse hankimiseks tarvis leida vastav raamat või vastav inimene. Tänapäeval on arvatavasti esimene valik sellisel juhul internet. Näiteks selleks, et teada saada, kuidas autol esitule pirne vahetada (mis tuleb lahti võtta jne, et neile üldse ligi pääseda), piisab suure tõenäosusega internetiotsingust, mitte ei ole tarvis kaevuda teatmikesse või otsida mõnd autoteeninduse spetsialisti.

Formaalse hariduse osas on raamatul kindlasti oma roll, aabits ehk jääb samuti koolitee alguse sümboliks. Aga inimene ei otsi ju raamatust ainult tarkust, vaid ka meelelahutust, mõttekaaslast, põgenemist tegelikkusest vms. Schopenhauer on näiteks oma filosoofia kohta öelnud, et see pole talle midagi sisse toonud (raha mõttes), küll on aga palju kulutusi ära hoidnud. Raamatut saab tõesti raamatukogust tasuta laenutada, see ei maksa midagi. Kes ei suuda raamatust leida regulaarset meelelahutust jms, see peab ehk tõesti palju raha kulutama olgu "sõpradega väljas käimise", psühhoterapeudi vms peale. Kellel on väga suur suhtlemisvajadus, need vist ei saagi mainitud kulude pealt kokku hoida. Muidugi võib endale võtta koera, kassi, sea vms kodulooma ning nendega suhelda, kuid ega seegi odav ole - kuigi vist odavam kui "sõpradega välja käia". Nii et raamatu lugemine on ehk sümptom, et inimesel ei ole keskmisest kõrgem suhtlemisvajadus ning ta on võimeline üksi olles keskenduma mingile tegevusele, vajamata selleks instruktorit või kaaslast. Tüüpiliselt on aega vähe ning suhtlemisnäljas inimene lihtsalt ei jõuagi raamatu lugemiseni, sest kõiksugu muud "näljad" tuleb kõigepealt rahuldada. Ja mõni inimene pole näiteks võimeline üksi midagi tegema (isegi WC-sse läheks ta hea meelega kellegi seltsis). Nii et raamatu lugemine peaks olema ka sümptom, et inimene saab üksi oma asjadega hakkama.

Eks telekas ja arvuti pakuvad samuti meelelahutust jt raamatulugemisega sarnaseid asju. Paraku on telekas ja internet risustatud muu sodiga - eeskätt reklaamiga. Või on siis muidu asjaliku sisuga veebileht kujundatud nii, et lugeda on väga ebamugav. Nii või naa võib jääda mulje (kui veidi asja võimendada ka), et sisu on toodetud idiootide jaoks või on sisutootja ise idioot.

Aga see varasemas postituses toodud näide on päris huvitav: "ühistranspordis üks kodutu välimusega vanem meesterahvas, kes sõidu ajal kirglikult luges raamatut". Minu arust tõendab selline näide, et isegi kodutu võib säilitada inimliku palge. Enda puhul peaksin ohu märgiks, kui ma raamatuid enam ei loeks, minu jaoks oleks see samm mööda vaimse allakäigu treppi.

Kivirähk teatrilaval

Kui on Kivirähk, siis peab ju ometi naerma... Selline hoiak võibki tingida olukorra, kus sügavamõttelisus upub naeru sisse ära. Minu jaoks on süvenemiseks vaja üksindust, seega: kui kellelgi on midagi sügavamõttelist öelda, võiks kirjutada raamatu, sest tegelikult väheneb inimeste vaimne võimekus inimkarjas viibides paratamatult ning teatris ja kinos ei jõua asi kohale. (Salvestatud teatrietendust ja filmi saab õnneks vaadata ka üksi olles, täie mõistuse juures.) Paljud ei saa sellisest vaimse võimekuse langusest arugi. Inimkarja on tarvis elamuse saamiseks, mitte sügavate tõdede mõistmiseks. Rock-kontsert vajab publikuna inimkarja, ka humoristi esinemine nõuab inimkarja, sest karjas naermine võimendab nalja efekti. Ja inimestega manipuleerimiseks on samuti vaja inimkarja, sest üht inimest on tihtipeale raskem veenda kui inimkarja. Aga selle inimkarja puhul peab toimuma veel selline nihe mõtlemises, et inimene hakkab seal tundma ühtsust selle karjaga, ta hakkab mõtlema MEIE-kategoorias. Kui nii toimub, siis inimene naudib teatris või kinos või kontserdil käimist. Kui teatrites on etendused pidevalt välja müüdud (isegi Ugala kohta on seda tihti kuulda), siis minu jaoks pole see mitte märk rahva kultuurilembusest, vaid vajadusest inimkarja järele - olgu selleks Ugala publik või "šikk-modern" kõige avangardsema teatri inimkari. Ka ülikooliloengus käimine tundub minu jaoks samast allikast lähtuvat; ka sellise suure osalusega loengu õppejõud vajab ning väärib sellist karja, sest lihtsalt niisama inimkari ei kogune, kui keegi teda ei vaja.

Konkreetsemalt Kivirähki puudutavalt ütleksin aga "Rehepapi" kohta: nägin seda etendust 2000ndate alguses Draamateatris ning nägin ka viimasel õpetajate teatrifestivalil Viljandi Gümnaasiumi esituses. Viimane oli rohkem tantsuetendus, teksti loeti vaid n-ö lava taga. Kuigi tantsijad olid harrastajad ning lava valgustus oli ja on aastaid probleemne, jättis etendus hea mulje. Aga Draamateatri etendusest jäi meelde vaid see, et Dan Põldroos ropendas õudselt ning inimesed saalis (vist küll rohkem mehed, sest see oli "siuke meeste värk") naersid roppuste üle. Kui on Kivirähk, siis peab ju ometi naerma...

Tegelikult on ehk naermine ka märk publiku ootustest: tehke midagi naljakat või šokeerige meid - ka selle viimase peale saaks naerma puhkeda, kui teisiti ei oska reageerida. Mulle endalegi tundub, et millegi väga sügavamõttelise mängimine lihtsalt "ei vea välja" ning ei ole minu jaoks usutav. Seega sooviksingi teatris näha eeskätt satiiri või paroodiat, kuid sedagi vist vaid teatud publiku hulgas (nt õpetajate teatrifestivali publiku hulgas), sest teatrielamus on rikutud, kui jääb selge mulje, et teised saavad asjast täiesti teistmoodi aru.

Väljendusstiilidest

Mulle tundub, et mingi stiil lihtsalt hakkab inimesele meeldima ning seda stiili siis too inimene viljelebki. Teisele ei tarvitse see üldsegi meeldida. Kui ma kuulen näiteks kedagi kasutamas sõnu "metakognitsioon", "evokatsioon", "lansseerimine", "emotsioneerima", või saan teada, et keegi fotohuviline kasutab lens'i, mille maksimaalne apertuur on 1,8, siis ma vist ei taha sellise inimesega rohkem suhelda. Tegelikult võiks kõike seda öelda ka mulle sobivate sõnade abil. Küllap on selline maitse-eelistus subjektiivne, ma ei hakka ütlema, et asju tuleb nimetada eesti keeles. Küsimus pole mitte selles, et mõned sõnad on võõrsõnad (paljud on), vaid selles, et mõned sõnad kõlavad võõralt. Võimalik, et ebameeldivad assotsiatsioonid mõne sõnaga on tekkinud isiklikust kogemusest (neil on "empiiriline päritolu", võiks keegi öelda - kui juba lõõpima hakata). Ebameeldiv inimene kasutab teatud sõna - tulemuseks on, et mulle muutub see sõna ebameedlivaks. Samamoodi võib ka sümpaatia üle kanduda.

Aga erinevate filosoofiliste stiilide vahel on ka midagi enamat kui maitse. Kes on näiteks matemaatikas tugev, sellele vaevalt meeldiks mõni tüüpiline post-, postpost- või postpostpost moodne filosoofia (originaalis näiteks prantsuskeelne). Täppisteaduslike kalduvustega inimesele meeldib arvatavasti teistsugune filosoofia. Filosoofiakoolkonnad on muutunud kuidagi kommunikatsioonivõimetuks ja neil puudub ühine mõõdupuu - nagu Kuhn paradigmade erinevuste kohta ütleks. Üks ei saagi teisest aru saada, meeldimisest rääkimata.

Aga kas rääkija ise ikka saab aru? Mul on jäänud mulje, et sarnaselt käibefraasidele "Kuidas läheb?" jms, mis tulevad nagu plaadi pealt, on ka keerulisemat juttu võimalik esitada n-ö plaadi pealt, ilma et inimene üldse pikemalt mõtleks, mida ta suust välja ajab. Kelle jaoks peitub matemaatikas ilu, see ei leia ehk mõne inimese jutus üldse mingit mõtet. Asi pole mitte asja keeruliseks ajamises, vaid mõttetuses. Teine jälle naudib taolist juttu. Mulle meeldib Rudolf Carnapi arusaam, et selged mõtted võiks kirja panna, ebaselged mõtted võiks aga valada muusikasse. Instrumentaalmuusika (ka sümfoonia) on selles mõttes kõige parem, sest pole näiliselt mõtteid väljendavate lausetega koormatud. Religioonist rääkides võiks öelda, et isegi ateist kuulaks ehk hea meelega mõnd Bachi koraalieelmängu, kuid kirikuõpetaja jutlus ajaks küll "harja punaseks".

Taevalik diktaator

Siin ma tsiteeriksin William James'i:

„Teadus, idealism ja demokraatia on meie kujutlusvõime viinud selleni, et vajame täiesti teistsugust Jumalat kui see meie esivanemaid täiesti rahuldanud Olend, kes tegeles eranditult vaid oma isikliku soosingu jagamisega. Meile, kes me hindame kõrgelt sotsiaalset õiglust, ei näi ülevana Jumal, keda huvitab vaid tema ülistamine ning kes armastab vaid oma lemmikuid. Varasemate sajandite pühadus oma parimateski ilmingutes näib meile häirivalt pealiskaudne ja masendav, kui ta piirdub vaid sellise arusaamaga.“ (James, W. Usulise kogemuse mitmekesisus. 2013, lk 170.)

Võiks arvata, et usk peegeldab tegelikke olusid: kui tegelikud valitsejad on diktaatorid, siis on ka jumal diktaator. Praegu on vähemalt nn lääne maailmas vähemalt fassaad demokraatlik, seetõttu William James leiabki taolise arhailise jumala uskumise tänapäeval kuidagi imeliku olevat. Selline arhailine jumal kuulutab: "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! (2Ms 20:3, 5Ms 5:7). Taoline jumal meenutab mulle ka Leninit, kes võitles partei ühtsuse eest - eriti alates Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei X kongressist 1921. aastal. Taoline parteisisese ühtsuse eest hoolitsemine tõi kaasa palju verevalamist nagu ususõjadki omal ajal. Stalin ajas sama rida edasi veelgi verisemate kätega. Huvitav, kas taolist parteisisest võitlust tänapäeval kuskil kohtab? Jääb tõesti mulje, et ühiskonna (ja selle sfääride nagu usk ja poliitika) mingil arenguastmel toimuvad kõiksugu verised arveteõiendamised, kuid edasi toimub võitlus tsiviliseeritumal kujul. Aga kuidas on võimalik, et veel tänapäeval räägitakse, et ristiusk olevat lääne tsivilisatsiooni/kultuuri alus vms? No tõesti, kas juba mainitud Soodom ja Gomorra on siis lääne tsivilisatsiooni alus või?

Hea küll, võib öelda, et peab vahet tegema: on Vana Testament, kus on pidevalt mingi kättemaksmine (Silm silma, hammas hamba vastu jne) ning on Uus Testament, mille sõnum on armastus ja andeksandmine. Kristus vastandab seda muuhulgas nii: "Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!" (Mt 5:38). Tundub olevat nagu suur samm edasi - ei mingit verist parteisisest võitlust. Kambavaim siiski säilib ka Uuest Testamendis: "Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali. (Mt 12:30, Lk 11:23). Paraku olid ka 16. sajandi ususõjad väga verised, justkui poleks inimesed veel kuulnudki Kristuse armastuse ja andeksandmise sõnumit.

Minu arvates on Piiblis nii mõnigi elutark tähelepanek (nagu ka nt eesti jt rahvaste vanasõnades), kuid usklike elukorralduses peegeldub vaid mõni Piiblist välja nopitud mõttetera - nt see, et kristlane ei tohtinud olla liigkasuvõtja, ning seetõttu olidki algsed n-ö pankurid just nimelt juudid, kes polnud kristlased. Aga ütelda, et kellegi elu põhineb Piiblil - selleks peab ikka väga hea fantaasia olema. Mulle näib absurdihuumorina telekanalis TLC näidatava tõsieluseriaalis "90 päeva pulmadeni" ühe Keenia tüdruku isa - ametilt kristliku jutlustaja - arutlus Piibli teemadel. Tema leidis Piiblis kinnitust oma suguharu kombele maksta nn pruudiraha (peigmees maksab seda "tänutäheks" jne). Keegi tegelane Piiblist olevat nimelt pruudi ja pruudi perekonna rikkalike kingitustega üle külvanud (vt selle kohta nt siin) - seega, kui tahta elada Piibli järgi, tuleb maksta väärikat pruudiraha. Eks sellist Piiblil põhineva elu jutt võib kuulda ka tsiviliseeritumate inimeste suust. Mainitud seriaalis ütleb üks Ukraina naine, et usklik olevat usaldusväärsem, sest tema elus on teatud kindlad väärtused.

Kord mainisin ühe vanemale kolleegile, et Piiblis on mõni asja kohta päris targalt õeldud. Pidasin silmas mõtet, et abielludes peaks hoidma oma abikaasa poole, mitte oma vanemate poole (Vanas Testamendis: "Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!" 1Ms 2:24. Uues Testamendis: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Mt 19:5 Uuest Testamendis; sarnane mõte ka Mk 10:7 ning Ef 5:31) ning et see on ka looduse silmis normaalne. Vestluskaaslane imestas, et kas tõesti ainult MÕNI asi on Piiblis targasti öeldud? Ma siis leidsin ka, et nt Soodom ja Gomorra on ikka päris imelikud asjad.

Kui jutt on moraali põhinemisest Piiblil ning jumalikul järelvalvel, siis see meenutab samuti minevikku, mil "kõigil" oli "karm kuid õiglane isa ning armastav ema". Jällegi: isa oli nagu diktaator ning jumal oli selle taevane analoog. Tänapäeval võiks tõesti saada hakkama ilma "karmi, kuid õiglase" (või "karmi, kuid ebaõiglase") isata, sest kasvatamise põhimõtted on muutunud. Nii või teisiti jõuan ikka tagasi alguses tsiteeritud James'i mõtte juurde: kes tänapäeval jumalat tõeliselt usub, mitte ainult ei lobise sel teemal, vajab teistsugust jumalat kui meie kauged esivanemad. Paraku on usu teemalistes arutlustes palju sellist "plaadimuusikat", mida lihtsalt räägitakse, ilma et sellesse ise päriselt usutaks. Paljude inimeste jaoks ongi jumal surnud, nagu Nietzsche kuulutas, jäänud on vaid lobisemine sel teemal. William James'i järgi on aga usk väga isiklik asi ning usklikul pole vaja kellegagi vaielda jumala olemasolu teemadel vms. Religioossus väljendub tema arvates näiteks usus, et „iga inimese taga ning temaga ühenduses on suurem jõud, mis suhtub heatahtlikult temasse ja ta ideaalidesse.” (James, Usulise kogemuse mitmekesisus, lk 529).

Paistab, et siin pole enam mingit diktaatorit, on hoopis täiesti kaasaegne värk - jumal kui mõttekaaslane, psühhoterapeut vms...