↑ Lugemisvara

Paul Feyerabend

Paul Feyerabend (1924-1994) oli Austria-Ameerika teadusfilosoof, kes nimetas oma arusaama teadusest epistemoloogiliseks (kr episteme ‘teadmine’) anarhismiks ning see avaldub ka tema peateose nimetuses: "Meetodi vastu. Ülevaade anarhistlikust tunnetusteooriast", mis ilmus 1974. aastal. Feyerabendi arvates teadus ongi üks anarhistlik ettevõtmine ning ta leidis oma seisukohale ka kinnitusi teaduse ajaloos.

Laialt on levinud veendumus, et teadlased järgivad teaduslikku meetodit. Selle reegleid ei sõnastata, kuid arvatakse, et teadlased juhinduvad neist pigem intuitiivselt kui teadlikult. Seejuures ollakse aga veendunud, et need reeglid on muutumatud ning teadus on edu saavutanud just tänu nende järgimisele. Kui küsida teadlase käest, milles seisneb teaduslik meetod, siis võime saada kõige erinevamaid vastuseid, mis näitab Feyerabendi arvates, et teadlased teavad harva, mida nimelt nad teevad oma uurimistöös.

Feyerabendi arvates pole teaduse ajaloos olnud ühtegi reeglit, mida ühel või teisel etapil poleks rikutud. Sellised rikkumised polnud juhuslikud ning samuti ei olnud nad teadmatuse või tähelepanematuse tulemuseks ning just tänu neile ongi teaduse edasi arenenud. Teaduse ajaloos on Feyerabendi arvates võimalik esile tuua vaid üks juhtnöör - see on põhimõte, et kõik läheb (ingl anything goes, sks mach, was Du willst).

Feyerabend ei arva, et teadusel kui mõtlemistraditsioonil (ideoloogial) oleks õigus erilisele seisundile ühiskonnas. Ta propageeris ideoloogiavaba ühiskonda:

"Vaba on selline ühiskond, kuskõigil traditsioonidel on võrdsed õigused ja võrdne juurdepääs võimukeskustesse (mis erineb tavalisest määratlusest, mille järgi indiviididel on võrdsed õigused seisundi saavutamiseks, mis on määratud teatud traditsiooni - Lääne teaduse ja ratsionalismi traditsiooni - poolt."

Feyerabendi arvates ei ole võimalik tõestada teaduse üleolekut tema tulemuste põhjal. Kas siis teised mõtlemisviisid ei ole kunagi midagi sellist loonud, mis oleks võrreldav teaduse saavutustega? Kas teaduse saavutused on autonoomsed, see tähendab, kas nad on sõltumatud teadusevälistest mõjutustest? Feyerabend leidis, et kummalegi esitatud küsimusele ei saa jaatavalt vastata.

Tänapäeval on enamus teaduse konkurente kas kadunud või siis niivõrd muutunud, et konflikti teadusega enam ei tekigi. Kuid see ei tähenda, et allajäänud võistlejatel puuduksid väärtuslikud omadused, millised võiksid anda panuse inimvaimu arengusse.

Vabas ühiskonnas peab teadus olema lahutatud riigist - samamoodi nagu on riigist lahutatud kirik. Lapsed peaksid koolis tutvuma kõikvõimalike (mõtlemis)traditsioonidega, millest ühtegi ei esitata ainuõige seisukohana. Selle tulemusena peaks kooli lõpetanu olema vaimselt arenenud:

"Arenenud kodanik ei ole inimene, keda on kasvatatud erilise ideoloogia (näiteks puritaanluse või kriitilise ratsionalismi) põhimõtetele tuginedes ja kes kannab seda endaga kaasas kui vaimset kasvajat. Arenenud kodanik on isiksus, kes õppis oma mõtlemist arendama ja rikastama ning seejärel otsustas selle kasuks, mis talle kõige sobivamana näis. See on isiksus, keda iseloomustab teatud vaimne kindlameelsus. /.../ Selliseks valikuks valmistumisel peab kodanik tutvuma peamiste ideoloogiliste suundadega kui ajalooliste fenomenidega ja ka teadusega peab ta tutvuma kui ajaloolise fenomeniga, mitte aga kui ainuvõimaliku probleemide lahendamise viisiga. Tutvudes temaga kõrvuti teiste muinasjuttudega, nagu näiteks "primitiivsete" ühiskondade müütidega, omandab ta informatsiooni, mis on vajalik vabaks valikuks."

Sellise haridussüsteemi aluseks on Feyerabendi arvates samasugune relativism, mida kaitses Vana-Kreeka filosoof Protagoras V sajandil e.m.a.

Kirjandus

  1. Chalmers, A. F. Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Tartu, 1998.
  2. Hallap, T. Paul Feyerabendi epistemoloogiline anarhism. – Vikerkaar, 1998, nr 1–2.
  3. Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.

Interneti allikad

  1. Paul Feyerabend