↑ Lugemisvara

Helvetius

Prantsuse filosoof Claude Adrien Helvetius (1715-1771) lähtus inimeste käitumise seletamisel põhimõttest, millest lähtus ka Vana-Kreeka filosoof Epikuros: inimene püüdleb naudingute poole ning hoidub kannatustest. Inimeste püüdlused on suunatud erinevalt, neid hingestavad erinevad kired – nt ihnus, auahnus, kodumaa-armastus, naised jne. Helvetius nimetas inimese sellist loomupärast egoismi enesearmastuseks.

Enesearmastus kujuneb inimeses vooruseks või paheks sõltuvalt teda hingestavatest kirgedest. Enesearmastus võib olla nii uhkuse kui ka alistuvuse allikaks. Näib paradoksaalsena, kuid tõesti ei välista egoism ühiskondlikult kasulikke tegusid. Helvetius tõi näiteks Brutuse, kes ohverdas oma poja: ta tegi nii vaid seetõttu, et vanemlik armastus oli temas nõrgem kui kodumaa-armastus; ta allus tugevamale kirele. Seega lähtus ta isiklikust kirest või huvist (seda rahuldada). Niimoodi mõistetud egoism ei välista isegi tegusid, mida tavaliselt nimetatakse eneseohverduseks:

"See ainult näib nii, et mõnikord me ohverdame oma õnne teiste õnne nimel. Tegelikult me ei ohverda teda iialgi."

Nii nagu füüsiline maailm allub liikumise seadusele, allub vaimne maailm Helvetiuse sõnul huvi seadusele. Viimane seisneb selles, et meie arvamused ja käitumine sõltuvad meie kirgedest ning neist lähtuvatest huvidest.

Üheks paljudest "vedrudeks", mis panevad inimese tegutsema, on hirm igavuse ees. Kuigi laiskus on inimesele loomupärane, on tal siiski ka teatud kired ning vastikustunne igavuse vastu. Igavus on kui hinge haigus. Igavusest on Prantsusmaal välja mõeldud hulk ühiskondlikke kohustusi, mida teised rahvad ei tunne (visiidid, kirjad, õnnitlused jne). Rüütliideaal kujunes Helvetiuse arvates välja samuti osalisel hirmust igavuse ees. Rüütlid ei tegelenud ei teaduse, kunsti ega kaubandusega. Millega siis üldse tegeleda? Armastusega. Kuid see ei tohtinud viia abieluni, sest siis oleksid abikaasad koos igavlenud. Rüütliromaanides abiellus rüütel alles kõige lõpus ning ega rohkem polekski autoril tema kohta midagi öelda olnud.

Vahendeid igavuse vastu otsitakse kõikjalt – ka religioonist. Indias on näiteks maa niivõrd viljakas, et inimesed igavleksid pidevalt, kui religioon ei sunniks neid sooritama arvutuid tseremooniaid. Euroopas leiavad religioonis igavuse vastu rohtu vanemad naised. Inimesed eelistavad igavusele isegi lihasuretamist.

Parimaks vahendiks igavuse vastu on Helvetiuse arvates siiski mõõdukas töö: kogu elu ei ole ju niikuinii võimalik täita intensiivsete naudingutega.

Kõrvuti isiklike huvidega on olemas veel ühiskonna huvid. Just viimased on Helvetiuse arvates moraali mõõdupuuks: moraalselt õige on teguviis, mis toob ühiskonnale kui tervikule kasu ning moraalselt ebaõige on teguviis, mis toob ühiskonnale kui tervikule kahju. Kõik, mis teenib rahva heaolu, on vooruslik. Tuntud kõlbluse kuldreegel Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks, on Helvetiuse arvates vaid teisejärguline moraalne tõde. Kõrgeimaks seaduseks peaks olema hoopis ühiskondlik heaolu: Rahva hüvang on ülim seadus (ld Salus populi suprema lex est).

Mõnede inimeste huvid satuvad konflikti ühiskonna kui terviku huvidega. Sellisel juhul tuleb need huvid ohverdada ühiskonna kui terviku nimel. ühiskondlik humaansus on mõnikord julm üksikisiku vastu. Näljahäda korral on Helvetiuse arvates isegi inimsöömine õigustatud.

Kirjandus

  1. Meos, I. Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000

Interneti allikad

  1. Claude Adrien Helvetius