↑ Lugemisvara

David Hume

David Hume (1711–1776) oli Shoti filosoof ja ajaloolane, kelle järjekindel empirism viis skeptitsismini. Ta leidis, et kogemus - see on tajumused ning pole alust väita, et tajumusi (nt maja, puu jms tajumusi) tekitavad materiaalsed kehad. Miks? Vastuse asemel järgneb uus küsimus: Kuidas me saaksime seda kogemuse põhjal kindlaks teha? Aga me ju tajume, saame käega katsuda nt kive jms – see tõestabki, et nad on materiaalsed, võidakse väita. Kuid Hume vastaks, et need on vaid meie tajumused – nägemis–, kompimis– jne aistingud. Me ei saa kogeda seda, mis kutsub esile tajumusi – me kogeme vaid oma tajumusi, mitte materiaalseid kehi vms. Hume kirjutas:

"Vaadates oma käsi ja liikmeid, me tajume sõna otseses mõttes mitte oma keha vaid teatud muljeid, mida saame meelte vahendusel."

Filosoofiliselt arutledes on Hume’i arvates kõik, mida me tajume, vaid tajumused, mis on katkendlikud ja sõltuvad mõistusest (st kui poleks mõistust, siis poleks ka tajumusi). Profaanid aga ajavad segi tajumused ja objektid ning arvavad, et kõik meeltega tajutav eksisteerib iseseisvalt ja püsivalt. Selline arvamus tuleneb Hume’i arvates kujutlusvõimest. Me kujutame endale ette ja usume, et nt laud ruumis, milles me hetkel ei viibi, on seal ikkagi alles.

Hume'i skeptilisus laieneb ka arusaamale põhjuslikkusest. Me räägime sageli põhjustest ja tagajärgedest, oleme veendunud, et teatud haiguste põhjuseks on vale toitumine, et kõrbehaisu põhjuseks on nt põhjakõrbenud pannkoogid jne.

Paratamatu seos kahe sündmuse vahel, millest räägitakse põhjuslike seoste puhul, on Hume arvates subjektiivne, psühholoogiline, mitte aga objektiivne. Kui oleme veendunud, et sündmus A on sündmuse B põhjuseks, siis sündmuse A tajumine (aistingute või kujutlustena) viib meie mõtted sündmusele B:

"Kui on antud põhjus, siis mõistuses tekib harjumuspäraselt kujutlus tavalisest tagajärjest ning usk, et see ka aset leiab."

See ongi nn subjektiivne paratamatus.

Millest selline subjektiivne paratamatus tingitud? Hume'i empiristlik vastus on: kogemusest:

"Idee paratamatusest ja põhjuslikkusest tekib tänu looduses märgatavale ühetaolisusele – sellele, et teatud objektid on alati olnud omavahel seotud, mille tõttu harjumus ajendab mõistust ootama üht teise ilmumisel."

Seetõttu, et tegemist on harjumusega, ei tulegi inimesel pähe küsida, mille alusel ma nii või teisiti oletan (või käitun). Sellised harjumuslikud ootused on loodusliku instinkti erikujuks; neid ei saa tekitada ega maha suruga arutluse teel, arvab Hume.

Kogemus tekitab meis usu, et tulevik on mineviku sarnane (et tuli ka tulevikus kõrvetab jne). Siin tekib aga nn induktsiooniprobleem: mille alusel me võime väita, et tulevik on mineviku sarnane? Hume'i arvates me ei saagi seda kindlalt väita – me saame vaid uskuda, et see nii on. Ütelda, et alati on ju nii olnud, et tulevik on mineviku sarnane olnud, ei põhjenda samu ootusi tuleviku suhtes, sest kõigepealt me peaksime eeldama, et tulevik on mineviku sarnane. Aga me tahame seda ju alles tõestada.

Hume läks skeptitsismiga väga kaugele ning mõistis seda ise ka:

"Tõeline skeptik suhtub usaldamatusega mitte ainult oma filosoofilistesse veendumustesse, vaid ka oma filosoofilistesse kahtlustesse, kuid ta ei loobu kunagi sellest süütust naudingust, mida talle võivad pakkuda nii ühed kui teised."

Ta leidis, et inimesed on sunnitud siiski tegutsema, arutlema ja uskuma vaatamata sellele, et nad ei suuda kõike põhjendada ja tõestada. Me lihtsalt usume sellesse, millesse kogemus meid paneb uskuma ning see on igapäevase elu seisukohalt täiesti normaalne.

Kirjandus

  1. Idarand, T. Naturalistlik ja kognitivistlik metaeetika Hume'i seadusest. – Studia Philosophica I. Tartu, 1993.
  2. Meos, I. Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  3. Narski, I. David Hume. Tallinn, 1978.
  4. Quinton, A. Hume. Tallinn, 2000.
  5. Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996.

Interneti allikad

  1. Hume