↑ Konspektid

Rene Descartes (1596-1650)

Prantsuse filosoof, matemaatik ja loodusteadlane. Sarnaselt Francis Baconile vastandas ta end keskaja mõtlejatele. Bacon oli empirist, Descartes aga ratsionalist.

Descartes’i hinnang oma õpetajatele:

“Kuigi minu kasvatajad ei ole mulle õpetanud midagi tõsikindlat, olen ma siiski tänulik selle eest, et tänu neile seadsin ma kõik kahtluse alla”

Empirism (nt Bacon) – ratsionalism (nt Descartes)

Filosoofia sarnaneb puuga

  1. Teadmised moodustavad terviku
  2. Teadmistel on ühised juured
  3. Otsene kasulikkus ilmneb vaid ladvas, kus kasvavad viljad (rakendusteadused)

Tarkus pole paljuteadmine, vaid arusaamine

Kellelgi filosoofidest pole veel õnnestunud leida kõige oleva printsiipe ja algpõhjusi, millest lähtudes saaks seletada kõike, mis inimmõistuse piire ei ületa

Printsiibid peavad olema ilmselged ning neist peavad järelduma kõik ülejäänud teadmised

Ohud tunnetuse teel (eksimuste allikad)

  1. Lapsepõlve eksiarvamused
  2. Mõistuse kiire väsimine
  3. Sõnade ebatäpsus
  4. Meelte väheusaldatavus

Meelte väheusaldatavus

  1. Meelepettused
    • asjad näivad teistsugustena kui nad tegelikult on
    • kas saab välistada olukorra, et on keegi kuri deemon, kes tekitab meis aistinguid, ilma et üldse mingit välismaailma oleks?
  2. Kas saab välistada olukorra, et kogu elu on vaid uni?

Mõtlemiseks. Kuidas võiks Descartes kommenteerida vastuargumenti, et kogu elu ei saaks olla uni, sest vahepeal tuleb ka süüa.

Täielik kahtlus

Ainus viis mõistus kõigist eksimustest vabastada on Descartes’i arvates kõiges kahtlemine:

“Kui selguks, et õunakorvis on ka mädasid õunu, siis on selge, et ülejäänud õunte päästmiseks tuleb mädad eemaldada. Kuidas seda teha? Kõige õigem on korv tühjaks kallata ning siis ühekaupa kontrollides terved õunad tagasi panna”

Skeptikuks Descartes ennast ei pidanud: nood

"kahtlevad kahtlemise enda pärast ning eelistavad jääda kahevahele; vastupidi, minu eesmärk on saavutada tõsikindlus, pühkides minema ebakindla pinnase ning liiva, et leida graniiti või kindlat pinnast

Kolm ilmselget tõde

Esimene: mõtlen, järelikult olen olemas (ld Cogito, ergo sum)

Mis on mõtlemine?

“Sõna mõtlemine all mõistan ma kõike seda, mis toimub meis teadlikult. Niisiis, mitte ainult aru saada, tahta, ette kujutada, vaid ka tunda on seesama mis mõtelda.”

Kes on see mina?

“... niisiis olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi (ld res cogitans), st vaim, hing, intellekt või aru. [---] Ent mis ma niisiis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Teadagi kahtlev, mõistev, jaatav, eitav, tahtev ning ka kujutlev ja aistiv.”

Teine: on olemas Jumal

Jumal peab Descartes'i arvates ikka päriselt olemas olema, sest inimene ei suudaks välja mõelda ideed nii täiuslikust olevusest. Lisaks arvab Descartes sarnaselt Anselmile, et Jumala idees

“sisaldub eksistents samal viisil – või isegi veel evidentsemalt –, nagu sisaldub kolmnurgaidees, et selle kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, või nagu keraidees, et kõik ta välispinna osad on ta keskpunktist ühekaugusel”

Kolmas: on olemas materiaalne maailm, st meie aistinguid põhjustavad materiaalsed asjad

Descartes välistab selle, et mingi kuri deemon tekitaks meis pidevalt petlikke aistinguid: Jumal ei laseks meid petta. Seega peab välismaailm ikkagi olemas olema ning aistinguid põhjustama.

Unenägusid saab tegelikkusest eristada

Blaise Pascal (1623-1662): unenäod ja tegelikkus

“Kui näeksime igal öösel ühte ja sama und, avaldaks see meile sama sügavat mõju nagu asjad, mida me näeme iga päev. Ja kui mõni käsitööline võiks olla kindel, et ta näeb igal öösel kaksteist tundi järjest unes, et ta on kuningas, siis ma usun, ta oleks peaaegu sama õnnelik nagu kuningas, kes näeb igal öösel kaksteist tundi järjest unes, et ta on käsitööline” Pascal, B. Mõtted. Tallinn, 1998, lk 208

Kaks substantsi

Dualism: inimene = hing + keha

Hing ja keha mõjutavad teineteineteist - sellist vaadet nimetatakse dualistlikuks interaktsionismiks