↑ Konspektid

Determinism

Determinism (ld determinare ‘piire kindlaks määrama’): vaade, mille kohaselt iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud. Põhimõtteliselt peaks sellisel juhul saama nii mineviku kui ka tuleviku sündmused n-ö välja arvutada

Pierre Laplace (1749-1827):

“Mõistus, kes teaks kõiki loodust hingestavaid jõudusid antud ajamomendil ja ta kõikide koostisosade suhtelist asetust, kui see mõistus osutuks sellele lisaks veel küllalt ulatuslikuks, et neid andmeid analüüsida, hõlmaks ühes valemis universumi suurimate kehade liikumist võrdselt kergeimate aatomite liikumisega: ei jääks midagi, mis ta täpselt ei teaks, ja niihästi tulevik kui ka minevik kerkiks tema silmade ette”

Määramatuse printsiip

Täpsuse kasv mikroosakese ühe füüsikalise suuruse mõõtmisel (ja ennustamisel) toob kaasa täpsuse vähenemise teise suuruse mõõtmisel (ja ennustamiselt). Näiteks ei ole mikroosakese koordinaadid ja impulss üheaegselt mis tahes täpsusega määratavad.

Näiteks Albert Einstein (1879-1955) ei loobunud siiski determinismist, olles veendunud, et

“issand jumal ei mängi täringuid” (sks Der Herr Gott würfelt nicht)

Määramatuste relatsiooni tõlgendused

  1. Ontoloogiline (kr ontos 'olemasolev', kr logos 'käsitus') tõlgendus: mikroosakesel ei olegi tegelikult täpseid koordinaate või impulssi
  2. Tunnetusteoreetiline tõlgendus: mikroosakese koordinaadid ja impulss ei ole korraga täpselt mõõdetavad

Põhjuslik seos

David Hume'i (1711-1776) arvates iseloomustavad põhjuslikku seost 3 tunnust:

  1. Põhjus ja tagajärg on ajas ja ruumis teineteise lähedal
  2. Põhjus eelneb tagajärjele
  3. Põhjuse ja tagajärje seos on paratamatu

Kogeda saab ainult sündmuste ajalist ja ruumilist lähedust, kuid mitte paratamatut seost. Seega ei ole võimalik kogemuse põhjal põhjuslikku seost kindlaks teha. Usk põhjuslikku seosesse tekib Hume'i arvates analoogse kogemuse kordumise tõttu (nt söön - kõht saab täis).

Tüüpiline viga arutluses

Pärast seda, järelikult sellepärast (ld post hoc, ergo propter hoc): eeldatakse ekslikult, et ajaline järgnemine ongi põhjuslik seos. Taoline ekslik mõttemall kimbutab inimesi eriti siis, kui tegemist on nende jaoks oluliste asjadega. Jaan Lattik (1878 – 1967) oli kirikuõpetajana paljude inimeste jaoks oluliste toimingute läbiviija ning märkas taolist mõtteviisi päris tihti. Tema raamatus “Viljandi kirikumõis kõneleb” (Tartu, 1993, lk 203-205) on selle kohta mitmeid näiteid.

"Olgu need inimesed kuitahes suures, targad, jõukad ja uhked, olgu nende elu kehv ja rõõmu neil vähe, olgu nad noored, keskealised või siis juba kaunisti aastates – ikka peitub kusagil südame kõrvalises lahtris veidikese, mõne veerand grammi osa ebausku, et kui niisugusel korral midagi erakorralist juhtub, kas asjaosalistega, keda laulatatakse, kelle last ristitakse, või kui on ka surnu majas – kohe on nägu tõsine: ei tea, mis see küll peaks olema? Ega see head tähenda. Ja kui veel ka õpetajale mõni äpardus teele ette astub, ka siis on kindel, et asi on tulevikus tõsine. /.../

Kord juhtus, et ristimise momendil kõrvalruumis üks joobnud mees hakkas laulma matuselaulu. Kõik kohkusid. Ja mis veel halvem oli: aasta pärast lugesin ma tollele lapsele samas ruumis surmaõhtupalvet. Siis läks lahti: kas mäletate, õpetaja, kui väikest ristisite, et eestoas lauldi surmalaulu? See „kas mäletate“ kuuldus sagedasti, kui üks või teine paha ennustus oli täide läinud. On teil veel meeles, kui peigmees otsis altari ees kõik taskud läbi, ei leidnud aga sõrmust? Viimati leidis. Ja näed, ei olnudki pikka aega tarvis, suri naine tal ära. Mis õpetaja tol korral ütles, kui pruutpaar sõitis suure hooga kirikumõisa trepi ette laulatusele, ja nii kui hobused peatusid, tuli uus tiisel kohe keskelt pooleks? Naersite, et tiisel oli juba enne katki. Ja kui üks vankri ais või rattapulk meie tulevikku hakkab määrama, siis tuleb käia jalgsi; kui saapakonts õigel silmapilgul alt ära kaob, laseme palja jalu. Aga näed, läksidki lahku. Mees langes Eesti sõjas, naine väikese lapsega jäi maha.

Oli kevadine teemineku aeg. Pühapäeva õhtupoolikul sõitsin maale laulatama. Läksin õige jaheda südame ja suure tüki umbusuga tookord ametitalitusele, sest teadsin, et need ei sobi, keda ma täna pean laulatama. Tundsin mõlema poole perekondi hästi. Sõprust kodust kodusse ja majast majja oli vähe. Peigmees linnamees, mõrsja talutütar. Tee oli nii ropp, et parem katsu jala. Ka jalgsi jäid saapad kas porri või vette ligunema. Üle oru paistis puumamaja. Lipp katusel, kus on niisugusel päeval lipu õige koht. Hobune vedas vankrit sammu mäest alla, sest mäekallas oli nagu mõne maa-aluse allika või looma poolt üles aetud. Tõusis ja vajus. Äkki keset mäge üks triks – ja vanker vajus eest kokku. Esimene telg oli keskelt pooleks. Hobusemees vahtis ja vaatas imet, et tuliuus telg, ka vanker oli vastne, ja läbi mis läbi. Vankri surm on tee peal, ega see vale pole. Võib endale ette kujutada talu ja kogu pulmarahva käte kokkulöömist ja „oh sa heldet aega“, kui õpetaja toob hobust käekõrval taluõue ja peigmehe lihane sugulane kannab asju, mis olid vankris. Nad elasid äärmiselt halvasti. Ei tea, kas võttiski aastat paar, kui läksid suure tüli ja pahandusega igaüks oma teed. Seda õigust, mis siis ristirahval oli, jäi ülegi, et egas vanker asjata katki läinud, kui õpetaja sõitis. /.../ Leidus mõrsjaid, kellel kohe nutt oli suus, kui midagi ebaharilikku juhtus kas laulatuse ajal või eel. Pärast võis Viljandi järv või koguni Võrtsjärv üle kallaste ajada ja õue tulla.

Lesk, vanem mees, kosis neljanda naise. Kolm puhkasid surnuaial. Mees aastates ja pruut ainult pisut üle kahekümne. Jõukus ja kehvus ulatasid teineteisele käe. Mõlemad aga korralikud ja tublid inimesed. Laulatus oli maal – peigmehe kodus. Pärast küsis noorik kurva ilmega, et kas ma olevat tähele pannud, kuidas temapoolne küünal laua peal olevat poole võrra lühemaks põlenud kui peigmehe ees seisev küünal. Ma vastasin, et ma ainult imestan, et tuul küünalt sootuks ära ei kustutanud, sest tuul käis lahtisest aknast kogu aeg tuppa ja tal oligi kavatsus, et kui puhun ära. Aga vaat’ sinu küünal pidas vastu ja seepärast rõõmusta. Matsin tolle nooriku mehe, kui tema eluiga jõudis lõpule. Ristisin nende lapsed. Ja elul ei olnud vähematki niisugust mõtet, et noorik oleks pidanud tolle küünla pärast enne surema kui mees."

Taoline ekslik mõttemall oli omal kohal ka Venemaa viimase tsaari õukonnas. Nimelt põdes Nikolai II poeg ning troonipärija Aleksei haruldast haigust hemofiiliat ehk vere hüübimatust ning tundus, et ainult usumees Rasputin suudab leevendust tuua. Tollane Prantsusmaa suursaadik Venemaal Maurice Paleologue kirjeldab taolist mõttemalli oma raamatus “Tsaaririik maailmasõjas” (Tallinn, 2010, lk 346-347):

Laupäev 23. detsember 1915

"Troonipärija saatis eelmisel nädalal oma isa ühel inspektsioonireisil Galiitsias. Teda tabas äge verejooks ninast, millele varsti lisandusid komplikatsioonina pikad minestushood.

Keiserlik rong pöördus kohe tagasi Mogiljovi poole, kust arstiabi leidmine oleks olnud hõlpsam. End kuna haige jõud rauges kiiresti, oli keiser käskinud jätkata sõitu kuni Tsarskoje Seloni.

Kohutavast kriisist saadik, mille Aleksei Nikolajevitch elas üle 1912. aastal, pole teda kunagi tabanud nii tõsist veritsustõve hoogu. Kahel korral kardeti juba ta lahkumist elavate kirjast.

Kui keisrinnale saabus hirmuäratav teade, oli ta esimeseks hooleks kutsuda kohale Rasputin. Ta anus teda kogu hingest oma lapse pärast. Starets hakkas otsekohe palvetama. Pärast lühikest palvust teatas ta uhkelt:

-- Täna jumalat! Seekord kingib ta mulle veel su poja elu...

Rong saabus järgmise päeva, 18. detsembri hommikul Tsarskoje Selosse. Öö jooksul oli tsareevitchi seisukord järsku paremaks muutunud: palavik alanes, süda hakkas tugevamini tuksuma, verejooks muutus aeglasemaks. Veel sama päeva õhtuks oli ninahaavale tarretunud kärn.

Kuidas siis keisrinna ei peaks Rasputinisse uskuma?"

Veel ühe näite eksliku mõttemalli kohta leiame Luure Keskagentuuri veterani Jack Devine’i mälestusteraamatust "Head jahti. Ameerika agendijuhi lugu" (Tallinn, 2015, lk 201-202). Ta suudab jääda kriitiliseks, kuid leiab, et raske on hoiduda eksijäreldusest:

"Minu eelmisel ametipostil Kariibi mere saartel töötas meie juures koduabiline, kes oli nagu suurem osa kogukonnast pärit Haitilt, mis jagab Hispaniola saart Dominikaani Vabariigiga, kuid pole majanduslikult sama heal järjel. Kord, kui Pat [autori naine] oli hiljuti tööle võetud koduabilise meie laste riiete varastamise ja nende üle aia kõrvalasuvas korterikompleksis elavale sõbrale loopimise eest lahti lasknud, avastas ta teenija toast väikese altarile sarnaneva asja. Lähemal uurimisel selgs, et "altaril" vedeles Pati ema kõrbenud servadega kiri ning juuksesalk, mida ümbritsesid väikesed kivid ja kanasuled. Koduabiline oli enne lahtilaskmist Patile muuhulgas jutustanud, et ta ema on voodoo-nõid ning altar oli mõeldud ilmselt naise ema juhendamisel voodoo-tseremooniate korraldamiseks, et meie pere ehk pahad vaimud välja ajada. Mõistagi ei uskunud me mingit voodoo'd, kuid ometi järgnes leiule terve hulk seletamatuid äpardusi. Mu neljateistkümne aastane poeg Joe otsustas meie mahtuniversaaliga väikese tiiru teha. Väravast välja ta küll ei jõudnud, kuid autol suutis siiski esiukse vastu ukseposti puruks sõita. Samal päeval sai meie töökas aednik Antonio metallväravalt tugeva elektrilöögi, ilmselt oli see miskit moodi voolu all oleva juhtmega ühendusse sattunud. Mees jäi ellu, aga meid hirmutas see sündmus korralikult ära. Lõpuks sain pangast tulnud kirja avades teada, et olen mitmesaja dollariga konto limiiti ületanud ja selle lõhki ajanud. Hiljem selgus, et "pangaväljavõtete koostamise süsteem oli ühe rea vahele jätnud" ning seega oli panga sõnul tegemist üksnes tehnilise veaga. Ma ei usu endiselt voodoo'sse - suurem osa mu päevadest on täidetud samalaadsete intsidentidega -, kuid tol päeval ei olnud mul küll eriti raske uskuda, et ma olen nõia pahameele objektiks sattunud."

Seletamine

Seletamine on vastamine küsimusele Miks?

  1. Aprioorne seletamine (ld a priori ‘enne kogemust, kogemusest sõltumatu’)
  2. Empiiriline seletamine (kr empeiria ‘kogemus’)

Aprioorse seletamise näide:

Empiirilise seletuse skeem

Ettenägemine

Ettenägemine ehk ennustamine on teatud sündmuste ja seaduspärasuste põhjal teiste sündmuste kirjeldamine

Ettenägemise kaks liiki

  1. Sellise sündmuse ettenägemine, mida ei saa muuta (nt orkaan)
  2. Sellise sündmuse ettenägemine, mis võimaldab olukorda muuta (nt valikusituatsioon: kui teeksin nii, siis juhtuks üks asi - kui teeksin teisiti, siis juhtuks midagi muud).

Juhus ja paratamatus

Eristada, millises tähenduses juhusest räägitakse:

  1. Juhus inimese käitumises
  2. Juhus looduslikes protsessides

Eristada, millisest paratamatusest räägitakse:

  1. Loogiline paratamatus
  2. Metafüüsiline paratamatus
  3. Looduslik paratamatus

Looduslik paratamatus on näiteks see, et kui vabalt langev keha langev keha on mingil hetkel teatud kõrgusel, siis teatud aja möödudes on ta teisel väljaarvutataval kõrgusel.

Võimalikkus

  1. Loogiline võimalikkus
  2. Teoreetiline võimalikkus
  3. Reaalne (praktiline) võimalikkus

Loogiline võimalikkus

Loogiliselt on võimalik see, mille kirjeldus ei ole iseendale vasturääkiv. Loogiliselt on näiteks võimalik, et sipelgad kasvavad suuremaks kui elevandid. Loogiliselt ei ole aga näiteks võimalik, et iga sipelgas on suurem igast elevandist, kuid samal ajal mõni sipelgas ei ole suurem mõnest elevandist.

Bertrand Russell (1872-1970) on loogilise võimalikkuse kohta kirjutanud järgmist:

"Me võiksime elada ka maailmas, kus pole seaduspärasusi, kus täna sööme leiba, aga homme kive, kus Niagara joa veed voolavad mõnikord üles, mõnikord alla, vesi teekannus hoopis külmub selle asemel et keema hakata. Kõik see oleks muidugi keeruline, kuid selline maailm ei ole loogiliselt võimatu."

Gottfried Wilhelm Leibniz'i (1646-1716) arvates lõi Jumal võimalikest parima maailma. Ainuke piirang oli: ta ei saanud luua loogiliselt võimatut maailma

Teoreetiline võimalikkus

Teoreetiliselt on võimalik see, mis pole vastuolus ühegi loodusseadusega

Kui räägitakse loodusseadusest, siis tuleb selgitada, kas räägitakse sõnastatud loodusseadusest (nt Ohmi seadus) või loodusele tegelikult (objektiivselt) omasest seaduspärasusest. Ideaalis väljendab esimene teist, kuid alati see nii ei ole. Oma arutlustest saame muidugi lähtuda vaid sõnastatud loodusseadustest.

Teoreetilise võimalikkusega seostub ka ime mõiste. Imeks võidakse nimetada kolme tüüpi sündmusi:

  1. sündmust, mida ei osata väheste teadmiste tõttu seletada
  2. sündmuste (tavaliselt õnnelikku) kokkulangemist
  3. looduse objektiivse seaduspärasuse rikkumist.

Ranges mõttes imena mõistetaksegi vaid 3. tähendust ning see tekitab omakorda küsimuse, kas imed üldse on võimalikud. Tuleb valida, kas uskuda imesse või uskuda, et keegi on valetanud, millestki valesti aru saanud, midagi segi ajanud vms. Iseendagi kogetu võib kahtluse alla seada.

Reaalne võimalikkus

Reaalselt ehk praktiliselt on võimalik see, mis on antud hetkel teostatav