↑ Konspektid

Epikuros (341-270 e.m.a)

Epikuros oli nagu Demokritoski atomist. Ta rajas Ateenas oma kooli, mis sai nimeks Epikurose aed

Filosoofia ülesanne

Epikuros:

“Tühjad on filosoofi sõnad, kui nendega ei vabastata ühestki kannatusest. Nagu arstiteadusest pole kasu, kui ta inimese keha haigustest ei vabasta, nii pole ka filosoofiast kasu, kui ta inimese hinge ei ravi”

Filosoofia kolm osa

  1. Eetika - õpetus sellest, mis on õnn ning kuidas saada õnnelikuks
  2. Füüsika - õpetus loodusest
  3. Kanoonika (kr κανών ‘reegel, juhtnöör’) ehk tunnetusteooria - õpetus tunnetusest

Järeldused Epikurose füüsikast

  1. Hirm surma ees on alusetu
  2. Hirm jumalate ees on alusetu

Hirm surma ees on alusetu

Epikuros:

“Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid”

Hirm jumalate ees on alusetu

Oletame vastuväiteliselt, et jumalad on maailmaga seotud. Sellisel juhul annaks kurjuse olemasolu alust öelda ühte kolmest:

  1. Jumalad tahavad, kuid ei suuda kaotada kurjust
  2. Jumalad suudavad, kuid ei taha kaotada kurjust
  3. Jumalad ei taha ega suuda kaotada kurjust.

Ükski neist kolmest väitest ei saa olla tõene. Seega ei saa olla tõene ka vastuväiteline oletus.

Jumalad pole sellised nagu pööbel arvab

Epikuros:

“Jumalavallatu ei ole see, kes pööbli jumalad kõrvale heidab, vaid see, kes jagab pööbli arvamusi jumalatest”

Pööbel (sks Pöbel) öeldakse tänapäeval sellise lihtrahva kohta, kelle peades valitseb kujundlikult öeldes tühjus.

Epikurose eetika

Õnn seisneb naudingutes, ehk keha kannatuste puudumises ja hingerahus (kr αταραξία)

Valestimõistetud Epikuros

Kes ei tunne huvigi selle vastu, kuidas mõistis naudinguid Epikuros, sellel võib kogu Epikurose filosoofiast väga vale arusaam tekkida. Taolisest valesti-mõistmisest loeme Alain de Botton' raamatust “Filosoofia lohutus” (Tallinn, 2003, lk 46-47, 51, 54, 55):

"Vähesed filosoofid on üldse kunagi nii otsekoheselt tunnistanud, et huvituvad mõnusast elust. Paljusid see shokeeris, eriti kui nad kuulda said, et Epikuros pälvis, esmalt Lampsakoses Dardanellide ääres, hiljem Ateenas, mõnede rikaste isikute poolehoiu, kasutades nende raha filosoofiat õpetava ja õnne propageeriva asutuse rajamiseks. Kooli võeti vastu nii mehi kui naisi ning neid julgustati koos elama ja naudinguid tundma õppima. Ettekujutus sellest, mis kooli müüride vahel toimus, oli üheaegselt närvekõditav ja moraalselt laiduväärne.

Sageli lekitasid rahulolematud epikuurlased avalikkusele üksikasjalikke aruandeid loengute vaheajal toimuvast tegevusest. Näiteks levitas Epikurose kaaslase Metrodorose vend Timokrates kuulujuttu, et Epikuros peab kaks korda päevas oksendama, sest ta sööb nii palju. Ja stoik Diotimos astus lahkusetu sammu ja avaldas viiskümmend nilbet kirja, väites, et need kirjutas Epikuros, kui ta oli purjus ja seksihullusest vaevatud.

Kritiseerijatele vaatamata leidis Epikurose õpetus endiselt toetajaid. Epikuurlus levis kogu Vahemere-äärses maailmas - naudingute koole avati Süürias, Juudamaal, Egiptuses, Itaalias ja Gallias, tema filosoofia püsis mõjukana järgmised 500 aastat, ning alles vastikud barbarid ja kristlased hävitasid selle Lääne-Rooma riigi languse käigus tasapisi. Ja isegi siis läks Epikurose nimi paljudes keeltes käiku tema huviala märkiva omadussõnana (Oxford English Dictionary: „epikuurlane: naudingutele pühendunu; seega luksusejanuline, meelas, õgardlik“).

Need, kes kuulasid laimujutte, arvatavasti üllatusid naudingufilosoofi tõelisest maitsest kuuldes. Mingit suursugust maja ei olnud, Toit oli lihtne, Epikuros eelistas veini asemel juua vett ning oli õnnelik, kui lõunasöök koosnes leivast, köögiviljast ja peotäiest oliividest. „Saada mulle potike juustu, et võiksin külluslikult pidutseda, kui vaid soovin,“ palus ta ühte sõpra. Niisugune oli siis mehe maitse, kes pidas naudinguid elu eesmärgiks. Muidugi polnud tal kavas kedagi petta. Tema pühendumine naudingutele oli kaugelt tõsisem, kui isegi orgiates süüdistajad ette kujutada oskaksid. Nimelt oli ta ratsionaalse analüüsi järel jõudnud rabavate järeldusteni sellest, mis tegelikult elu mõnusaks teeb - ja nende õnneks, kellel puudub suur sissetulek, osutus, et naudingute esmatähtsad koostisosad võivad olla küll raskesti tabatavad, kuid pole seevastu kuigi kallid.“

Muidugi pole kuigi tõenäoline, et rikkus kunagi kedagi õnnetuks teeks. Kuid võtmetähtsusega argument Epikurose arutluskäigus on, et kui inimesel on raha, aga pole sõpru, vabadust ega analüütilist eluhoiakut, ei ole ta tõeliselt õnnelik. Ja kui inimesel on need kolm asja olemas, kuid puudub varandus, ei ole ta kunagi õnnetu.

Kui joonistada graafiliselt epikuurlase arusaama raha ja õnne suhtest, on rahal võime õnne toota juba üsna väikeste sissetulekute juures, kuid suuremate sissetulekute puhul jääb see samale tasemele. Kui inimene saab endale lubada suuremaid väljaminekuid, siis tema õnn sellest ei vähene, kuid, Epikurose väidete järgi, ka ei ületa õnnetaset, mis on kättesaadav piiratuma sissetulekuga inimestele.

Üks väga teistsugune (Epikurosele võõras) arusaam naudingust

Näiteks on Stalini kohta meenutatud järgmist juhtumit:

“Ühel joomasel õhtusöögil palus Kamenev kõigil laua ümber istujatel öelda, milline on nende elu suurim nauding. Mõned nimetasid naisi, teised vastasid tõsiselt, et selleks on dialektilise materialismi edukäik tööliste paradiisi saavutamisel. Siis vastas Stalin: “Minu suurim nauding on valida välja ohver, valmistada plaanid viimse pisiasjani ette, kustutada halastamatut kättemaksujanu ja siis minna voodisse. Sellest magusamat asja maailmas pole.” (Sebag Montefiore, S. Noor Stalin. Tallinn, 2008, lk 292.)

Epikuros ja John Stuart Mill

Hilisem inglise filosoof, utilitarismi (ld utilitas ‘kasu’) pooldaja John Stuart Mill (1806-1873) peab oma mõtteviisi eelkäijaks just nimelt Epikurost

Süüdistustele, et taoline arusaam on labane, vastas John Stuart Mill nii:

“Õnnena mõistetakse naudingut ja valude puudumist; ebaõnnena aga naudingu puudumist ja valu. /.../ Selline arusaam tekitab paljudes inimestes sügavat vastikust. Väita, et elul ei ole kõrgemat eesmärki kui naudingud..., on nende arvates täielik labasus; selline õpetus vääriks ainult sigu, kellega antiikajal Epikurose järgijaid ka võrreldi. Kaasaegsetegi utilitarismi pooldajate suhtes kasutavad nende vastased Saksa-, Prantsus- ja Inglismaal sama viisakaid võrdlusi. Epikuurlased vastasid sellistele rünnakutele, et mitte nemad ei labasta inimloomust vaid nende vastased, kes eeldavad, et inimesel ei saa olla muid naudinguid peale nende, mis on ka sigadel.”

Õnn ja arukus

Epikuros:

Arukad mõtted – arukad teod?

Õnne tingimus on arukad teod, mitte ainult mõtted. Arukalt mõtlemine ei vii paraku alati arukate tegudeni. Mõtted võivad jääda vaid mõteteks näiteks tahtejõu puudumise, harjumuse jõu vms tõttu. Sellest on juttu Daniel Goleman'i raamatus “Emotsionaalne intelligentsus” (Tartu, 2000, lk 104-105):

"Kujutage ette, et olete nelja-aastane ja keegi teeb teile järgmise ettepaneku: kui te ootate ära, kuni ta käib asju ajamas, annab ta teile pärast kaks kommi. Kui te ei taha nii kaua oodata, siis saate ainult ühe, aga kohe praegu. Igale nelja-aastasele hingekesele on see kindlasti tõsine väljakutse, lihtsustatud mudel igavesest võitlusest impulsi ja enesevalitsuse, id'i ja ego, iha ja enesekontrolli, rahulduse ja viivituse vahel. Millise valiku laps teeb, on väga kõnekas; see ei ava mitte ainult tema iseloomu, vaid näitab ka trajektoori, mida mööda ta edasine elu hakkab kulgema.

Impulsi talitsemisest tähtsamat psühholoogilist oskust ilmselt ei olegi. See on kogu emotsionaalse enesekontrolli alus, kuna kõik emotsioonid lähtuvalt oma olemusest tekitavad impulsse nii- või naasugusteks tegudeks. /.../

Igal juhul näitab see tähelepanuväärne uurimus, mille käigus nelja-aastastele selline kommitest tehti, kui tähtis on emotsioonide talitsemise ja impulsside kontrollimise võime. Selle uurimuse käigus, mida alustas psühholoog Walter Mischel 1960ndatel Stanfordi Ülikooli lasteaias ja mis hõlmas peamiselt Stanfordi teadlaste, üliõpilaste ning teiste töötajate lapsi, jätkati kunagiste nelja-aastaste vaatlemist ka ajal, kui nad hakkasid lõpetama keskkooli. /.../

See, kui hästi impulsiga toimetulek lubab ennustada edasist arengust, tuli ilmsiks 12-14 aastat hiljem, kui vaadeldi samu lapsi noorukieas. Kommikrabajad ja nende rahuldust edasilükkavad eakaaslased erinesid emotsionaalsuse ja sotsiaalsuse poolest lausa dramaatiliselt. Need, kes olid nelja-aastaselt kiusatusest jagu saanud, olid nüüd, noorukitena, sotsiaalselt arenenumad: isiklikus elus edukad, kehtestavad ning võimelised elu frustratsioonidega paremini toime tulema."

Arukad mõtted ei vii siiski alati arukate tegudeni. Järgnevad kaks kirjanduslikku näidet selle kohta.

Anatole France. Inglite mäss. Nooruslugusid. Tallinn, 1976, lk 215:

"Eile läksin ma välisministeeriumi ballile. Olen samal arvamusel lord Palmerstoniga, kes on ütelnud, et meelelahutusteta oleks elu päris talutav. /.../ Ma teadsin ette, et seal hakkab igav ja et on mõttetu sinna minna; teadsin ja läksin ikkagi, sest inimloomusele on omane mõtelda arukalt ja toimida arutult."

Ivan Gontšarov. Oblomov. Tallinn, 1979, lk 53-54:

"Algul, vanemate eluajal, elas ta kitsamalt, pidas kahetoalist korterit ja ainult maalt kaasatoodud teenrit, Zahhari; kuid isa ja ema surma järel jäi ta kusagilt kaugemast kubermangust, peaaegu Aasiast päranduseks saadud kolmesaja viiekümne hinge ainuomanikuks.

Endise viie tuhande asemel oli ta aastasissetulek nüüd seitse kuni kümme tuhat rubla paberrahas; ja seega muutus kogu elu teistsuguseks, suurejoonelisemaks. Ta üüris suurema korteri, palkas endale koka ja muretses isegi paari hobuseid.

Tol ajal oli ta alles noor, ja kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud loomu poolest elav, oli ta ometi elavam kui praegu; siis oli ta veel täis kõiksugu püüdlusi, lootis veel midagi, ootas nii mõndagi saatuselt ja ka iseendalt, valmistus elukutseks, mingi osa täitmiseks – eeskätt muidugi teenistuses, millisel eesmärgil ta oligi Peterburi sõitnud. Siis mõtles ta ka selle osa peale, mida tal seltskonnas etendada tuleb; ja lõpuks virvendas ja naeratas kaugemas perspektiivis, kuskil küpsete aastate lävel, perekonnaõnn.

Kuid päev läks päeva järel, aasta aasta järel, karvaudemetest sai kare habe, silmade kiirtest kaks ihmjat punkti; piht hakkas tüsenema, juuksed halastamatult maha tulema; kolmkümmend aastat sai täis, ja ta polnud veel sammugi üheski osas edasi liikunud, vaid seisis ikka oma eluareeni lävel, sealsamas, kus kümme aastat tagasi.

Ikka veel valmistus ta elu alustama ja joonistas peas oma tuleviku mustrit; kuid iga üle ta pea vilksatava aastaga pidi ta üht-teist selles mustris muutma või sootuks ära jätma."

Rumal valik

Hinge kannatused on halvemad keha omadest

  1. Keha kannatab ainult oleviku pärast
  2. Hing kannatab mineviku, oleviku ja tuleviku pärast