↑ Konspektid

Esteetika määratlemine, klassikaline ja mitteklassikaline esteetika

Omamoodi klassika on pidada esteetikat filosoofia osaks. Lihtsustades võib öelda, et filosoofia kolm komponenti on:

  1. olemisõpetus ehk metafüüsika (uurib, mis üldse on olemas);
  2. tunnetusteooria ehk epistemoloogia (uurib, kuidas me olemasolevat tunnetame ehk selle kohta teadmisi hangime);
  3. väärtusfilosoofia ehk aksioloogia (uurib väärtusi) - jaguneb omakorda eetikaks ja esteetikaks.

Ajaloos pole filosoofia osade suhtes siiski üksmeelt olnud, esteetika aga on iseseisvaks komponendiks saanud alles hiljuti (kui arvestada filosoofia pikka ajalugu).

Termini „esteetika“ (kr αισθησις ‘taju, tunne’) võttis kasutusele Alexander Baumgarten (1714-1762) oma teoses „Aesthetica”. Esteetika on tema jaoks teadus tunnetuse madalamast astmest – meelelisest tunnetusest. Kõrgema tunnetuse astme teadus on loogika. Loogika otsustused on mõistuseotsustused, nende aineks on tõde, esteetika otsustused aga maitseotsustused, nende aineks on kaunis. Kuigi ta kuulutas meelelise taju teooria (sh kauni teooria ja kunstiteooria) filosoofia täieõiguslikuks osaks, tuletas ta kogu selle sisu tunnetusteooriast. Esteetika oli madalam gnoseoloogia ning meelelist taju mõistis ta ebamäärase tunnetusena.

Baumgarteni jaoks moodustas esteetika kolmiku ühe osa: loogika-eetika-esteetika. Kolm oli tollal justkui moes: Kantil oli kolm kriitikat (puhta mõistuse, praktilise mõistuse ja otsustusvõime kriitika) ning Hegeli kunstifilosoofia paigutus samuti kolmikusse vastavalt vaimu enesetunnetuse vormidele (kunst, religioon, filosoofia).

Hegeli sõnul on esteetika aineks ilu, täpsemalt kunst või veel täpsemalt kunstilooming. Termin „esteetika“ ei sobi tema arvates kuigi hästi, sest „esteetika“ tähendab ju pigem teadust tunnetest, aistingutest. Sel ajal kui termin „esteetika“ Wolffi koolkonnas kasutusele võeti, oli Saksamaal kombeks käsitleda kunstiteost seoses nende tunnetega, mida nad peaksid esile kutsuma – nt meeldivus, vaimustus, hirm, kaastunne jne.

Pakutud on “esteetika” asemel nt nimetust “kallistika” (kr καλος ’ilu’), kuid ka see pole Hegeli arvates kuigivõrd parem, sest kõne all olev teadus ei käsitle mitte ilu kui sellist, vaid ainult ilu kunstis. Kõnekeeles oli Hegeli ajal “esteetika” juba juurduda jõudnud. Täpsem oleks Hegeli arvates siiski rääkida kunstifilosoofiast või veel parem kunstiloomingu filosoofiast.

Esteetikaprobleemide käsitlemist enne esteetika kui iseseisva uurimisvaldkonna tekkimist on kombeks nimetada implitsiitseks või difuusseks esteetikaks. Baumgarten andis sellele valdkonnale nime. Eeldused iseseisva esteetika tekkimiseks olid aga XVIII sajandiks olemas.

Esiteks ühendati vabad ja mehaanilised kunstid kaunite kunstide nime alla. Viimased väljendasid tundeid, mis jäid kahe äärmuse vahepeale: religioossed olid kõrgelt vaimsed, kehalised aga madalad ja patused.

Teiseks oli kujunenud intellektuaalide seisus – euroopa ülikoolide lõpetanutest moodustunud intelligents ning haritud publik.

Paljud XVIII-XIX sajandi filosoofid määratlesid esteetika teadusena kaunist või kunstifilosoofiana, XX sajandil aga mõisteti, et esteetika valdkond on avaram. Seoses Nietzsche juba varem kuulutatud kõigi väärtuste ümberhindamisega loobutakse XX sajandi teisest poolest mõnikord üldse esteetikat defineerimast. Selle tulemusel hakkab esteetika lahustuma teistes humanitaarteadustes, esteetika spetsiifika kipub kaduma.

Esteetika on sageli distantsi hoidnud parajasti loodava kunstiga, keskendunud tunnustatud teostele. Näiteks Kant ja Hegel ei rääkinud oma kaasaegsetest suurtest kunstnikest. Samuti ei reageerinud esteetika XX sajandil adekvaatselt kunstis toimuvatele tormilistele protsessidele. Laias laastus võib öelda, et ta ignoreeris neid ning muutus n-ö koolikursuseks, käsitledes vaid klassikalist esteetikat ja kunsti antiigist kuni XIX sajandi lõpuni, ning üldsõnaliselt XX sajandit. Muutusi XX sajandi kunstis käsitlesid hoopis teised humanitaarteadused – filosoofia, filoloogia, kunstiteadus, lingvistika, semiootika jt. Alles XXI sajandi alguses asus esteetika mõtestama seda, mis toimus tema uurimisvaldkonnas möödunud sajandil.

Traditsiooniline esteetika keskendus definitsioonide otsingule, asja olemuse uurimisele, nt kunsti kohta on jõutud näiteks selliste arvamusteni: „kunst on väljendus“ (Benedetto Croce), „kunst on tähenduslik vorm“ (Clive Bell), „ilu on objektiveeritud nauding“ (George Santayana).

XX sajandi alguses määratles Croce esteetika kui väljendusteaduse ja üldise lingvistika. Just siis loobusid esteetikud klassikalisest määratlusest, mille järgi esteetika oli ilu- ja kunstifilosoofia. Siis sai tuule tiibadesse ka esteetilise kategooria.

Palju on teooriaid selle kohta, milles seisneb radikaalne lõhe XX sajandi filosoofia ja esteetika ja varasema aja n-ö klassika vahel. Paradoksaalse järjekindlusega viitavad kõik teooriad ainuüksi Nietzschele või siis temale ja veel kellelegi. Nietzsche sellise kuulsuse taga on kindlasti kõigi väärtuste ümberhindamise kuulutamine.

Teoreetilises plaanis avaldasid mitteklassikalise esteetika kujunemisele kõige rohkem mõju Nietzsche, Freud, eksistentsialism ja strukturalism.