↑ Konspektid

Esteetiline hoiak, esteetiline elamus/nauding. Emotivism

Tähelepanu kaks liiki

[Matthew Rowe. Kunsti definitsioon]

Esimese põhjustab tahteakt, seega on ta miski, mida mina teen; teine on miski, mis minuga juhtub, kui ma satun objekti huvisfääri.

Esteetikat huvitab eeskätt teist tüüpi tähelepanu, mida võiks nimetada kütkestatuseks (ingl absorption). Ideaalne kunstiteos suudab täielikult kütkestada, ei ole tarvis tähelepanu tahtega suunata. Parimad tööd ei ole siiski need ja ainult need, mis kohe kütkestavad. Tõsisem kunst vajab tihti kõigepealt esimest tüüpi tähelepanu ja peale selle nii mõnigi kord mõttetööd enne kui kütkestama hakkavad. Kergem kunst on aga tihtipeale enamikule kohe vastuvõetav, kuid erinevalt parematest kunstiteostest ei kütkesta nad jätkuvalt üha uuesti. Kunstiteose kvaliteedi määrabki nii tema kestvus kui ka pakutava elamuse intensiivsus, kusjuures kestvus on tunduvalt tähtsam tegur.

Kütkestatust peab eristama soovimatust kütkestatusest, olukorrast, mis tekib näiteks siis, kui me ei suuda oma pilku eemale kiskuda nt lausa jäledast fotost. Taolise foto puhul võib tahe olla õudusest halvatud. Kui küsida „Kas oleksite parema meelega kõrvale vaadanud? Kas meelsamini ei vaataks seda uuesti?“ oleks vastus mõlemal juhul „Ei“.

Kunsti võime nakatada

Lev Tolstoi. Mis on kunst?

Kunst on Tolstoi sõnul inimeste üks suhtlemisviis: kunsti looja suhtleb teiste inimestega. Sõnadega saab teistele edasi anda oma mõtteid, kunstiga aga tundeid. Kunsti mõju seisneb selles, et inimene, kes kunstiteosega kokku puutub, tunneb kuulmise või nägemise vahendusel sedasama mida tundis kunstiteose looja.

Nt poiss räägib oma kohtumisest hundiga – see on kunst. Pole oluline, kas poiss tegelikult nägi hunti või hoopis kujutab seda endale ette. Kunst seisneb selles, et üks inimene annab teatud väliste märkide abil teadlikult teistele inimestele edasi tema kogetud tunded ning teised inimesed nakatuvad neist ning tunnevad neidsamu tundeid.

Räägitakse, et parimad kunstiteosed on enamusele mõistmatud ning vaid valitud suudavad neid mõista. Kuid kui enamus ei mõista, siis tuleb neile selgitada, mitte aga öelda, et lugege, vaadake veel ja veel kord jne. See viimane tähendaks hoopis harjutamist, harjutada saab aga kõigega, ka halvaga – viina, tubaka, oopiumiga, ka halva kunstiga.

Enamus on alati mõistnud kõrgemat kunsti: Piibli lihtsaid jutte, Evangeeliumi tähendamissõnu, rahvalikke legende, muinasjutte. Miks siis nüüd järsku enamus ei mõista enam kõrget kunsti?

Kunst mõjub inimesele sõltumata tema arenguastmest ja haridusest – erinevalt teadustest, mis nõuavad eelteadmisi (nt ei saa õppida trigonomeetriat, tundmata geomeetriat). Kunsti ülesanne ongi teha arusaadavaks see, mis võiks olla arusaamatu arutluste kujul. Tõelise kunstilise elamuse puhul tundub inimesele, et ta teadis seda ennegi, kuid ei osanud väljendada. Selline on olnud kogu hea kõrgem kunst: Ilias, Odüsseia, evangeeliumi tähendamissõnad jne.

Öeldakse, et rahvale ei meeldi kunstiteos, mida ta ei ole võimeline mõistma. Kuid kui kunstiteose eesmärk on nakatada inimesi sama tundega, mida tundis kunstnik, siis kuidas saaks rääkida mittemõistmisest?

Rahvalik kunst sünnib vajadusest teistele mingit tugevat tunnet edasi anda. Rikaste inimeste kunst aga ei sünni sellisest vajadusest, vaid hoopis kunsti tarbijate vajadusest meelelahutuse järgi, mille eest nad hästi maksavad. Rikkad inimesed ootavad kunstnikult nende tunnete edasiandmist, mis neile meeldivad, st meelelahutust. Suvalist kunsti on aga raske luua, sest kunst peab sündima ikka kunstnikus endas.

Tolstoi võrdles elamusi, mida pakkus Beethoveni hilise loomejärgu sonaat op 101, ning elamusi, mida pakuvad Bachi aariad, Haydn, Mozart, Chopen ning Beethoveni varasemaid teosed ning rahvalaule (itaalia, norra, vene, ungari jne). Pärast Beethoveni mainitud teose ettekandmist oli näha, et kuigi kõik igavlesid, kiitsid nad ometi nagu kord ja kohus Beethoveni sügavamõttelist teost, unustamata lisada, et varem nad ei mõistnud selle hilise perioodi teoseid, aga nüüd peavad seda Beethoveni parimaks. Kui Tolstoi aga rääkis oma muljetest, mida pakkusid naiste rahvalaul ning sonaat, siis Beethoveni austajad vaid naeratasid põlglikult, pidamata vajalikuks taolist arusaama isegi kommenteerida. Naiste rahvalaul oli Tolstoi arvates tõeline kunst, mainitud sonaat aga ebaõnnestunud katse.

[Beethoveni mainitud op 101 esitab alljärgnevas videos Emil Gilels]

Kunsti nakatamisvõime sõltub kolmest asjast: edasiantava tunde eripärast, edasiandmise selgusest ning kunstniku siirusest. Viimane on kõige tähtsam: kui ise ei tunne, siis ei saa ka midagi õnnestunult edasi anda.

Parim inimkonna kunstis jääb võõraks inimestele, kes pole võimelised kunstist nakatuma ning asendatakse kunstivõltsingutega või tühise kunstiga, mida peetakse tõeliseks. Tolstoi toob näiteid oma kaasaegsetest, kes vaimustavad inimesi: Baudelaire, Ibsen, Maeterlinck, Monet, Wagner, Liszt, Richard Strauss. Inimesed, kes neist vaimustuvad, ei ole enam tegelikult võimelised mõistma ei kõrgemat ega ka kõige lihtsamat kunsti. Kõrgema klassi inimesed on kaotanud võime kunstist nakatuda ning kasvavad ja elavad ilma kunsti pehmendava mõjuta. Seetõttu ei liigu nad mitte täiuse ja headuse suunas, vaid muutuvad üha metsikumaks, jõhkramaks ja julmemaks.

Kunsti ülesanne meie päevil on tuua mõistuse vallast tunnete valda tõde, et inimeste jaoks on hüve nende ühtehoidmises ning praeguse vägivallariigi asemele jumala-, st armastuse riigi kehtestamises, mis ongi inimkonna kõrgeim eesmärk.

Lev Võgotski. Kunsti psühholoogia

Lev Võgotski arvab, et taolise nakatumise teooria sügava ekslikkuse avastas Tolstoi ise, kui püüdis järjekindel olla. Oma teooria iseloomuliku näitena kõrvutas ta kahte muljet: see, mida avaldas talumemmede ringmängulaul tema vastabiellunud tütre kiituseks, ja see, mille jättis talle suurepärane pianist, kes mängis Beethoveni sonaati op 101. Memmede laulus väljendus selline rõõm, reipus ja energia, mis nakatas tahtmatult ka Tolstoid ennast, ta naasis majja reipa ja lõbusana. Sellest seisukohast oli memmede laul tema jaoks tõeline kunst, mis andis edasi tugevat emotsiooni, ning kuna teine mulje jäi kahvatuks, siis oli ta valmis tunnistama, et Beethoveni sonaat on vaid näide ebaõnnestunud kunsti, mis ei sisalda mingit kindlat emotsiooni ja pole seetõttu millegi poolest väljapaistev.

Juba siit on Võgotski arvates näha, milliste absurdsete järeldusteni jõudis Tolstoi, kui võttis kunsti mõistmise aluseks nakatamise kriteeriumi. Beethoveni muusika ei sisalda tema arvates mingit emotsiooni, kuid memmede ringmäng on nakatavalt lõbus. Sellisel juhul oleks ehk kõige „õigem“ ja kõige „tõelisem“ kunst sõjaväe- ja ballimuusika, kuna mõlemad nakatavad veel rohkem.

Esteetiline hoiak

Aga mis eristab esteetilist huvi või hoiakut kõigist teistest? Traditsiooniliselt on peetud hoiakut esteetiliseks juhul, kui objekti käsitletakse „eesmärgina iseeneses“. Taoline arusaam lähtub Immanuel Kant'i filosoofiast.

Kant'i kunstifilosoofia põhikategooriaks on kaunis (sks das Schöne). Kaunis on lühidalt öeldes see, mis paratamatult meeldib kõigile oma puhta vormi poolest ilma igasuguse huvita.

Täpsemalt on 4 iseloomustust.

Esiteks, kauni kogemus on huvitu. Maitseküsimustest kohtumõistja ei tohi olla huvitatud asja olemasolust – selles suhtes peab olema täiesti ükskõikne.

Teiseks, kauni pakutav nauding on üldine, kuigi ei seostu kuidagi mõistete või loogilise arutlusega. Esteetilist otsustust ei saa kunagi loogiliselt põhjendada.

Kolmandaks on kaunis sihipärase vormiga, kuid puudub igasugune konkreetne siht

Neljandaks meeldib kaunis paratamatult, kuigi ei seostu ühegi mõistega.

Milline hoiak ei ole esteetiline: 6 tüüpolukorda

[Matthew Rowe. “Kunsti definitsioon”. Fragmendid]

Esimene

Kirjutan siin kujutatud lossi ajalugu ja mind huvitab, kas tal oli pildi maalimise ajal langevõre.

Ma kirjutan raamatut Michelangelo homoseksuaalseusest ja see on üks tema pilte.

Teine

Seda pilti kahjustas naisõiguslane (ja naisõiguslased pakuvad mulle huvi). See pilt on väärt tervet varandust

See pilt on pimesi maalitud

See pilt oli asitõend kuulsal kohtuistungil

Huvi, mis on tingitud ainult objektile omistatud kummalisest või ebatavalisest loost, ei ole esteetiline, kuid huvi, mis on põhjustatud tema veidrast või tavatust välimusest, on. Kuid teatavasti tüütab kõik uudne väga kiiresti ära ja sellepärast, et veidrus ja kummalisus ei suuda sageli huvi ülal hoida, kiputakse neist vähe lugu pidama. Ära näinud mõned Arcimbardo puu- ja juurvilja kompositsioonid ja kuulnud Albrechtbergeri concerto’t parmupillile ja mandorale, on mu uudishimu rahuldatud ja mul ei ole enam erilist soovi nende või nendesugustega kohtuda.

[Giuseppe Arcimboldo, Vertumnus, ca 1590. a.]

Kolmas

Ma arutlen, kas ta on piisavalt suur, et katta mu seinaseifi

Ma püüan otsustada, kas raam on väärtuslik

Neljas

Selle Rembrandti töö uuesti nägemine viib mind tagasi sõjaeelsesse Pariisi, kus ma teda esmakordselt nägin

See loss meenutab mulle lossi, kus ma eelmisel aastal viibisin

Guernicat me nägime oma mesinädalatel; millal iganes ma seda näen, mõtlen ikka, kuidas oleks võinud minna, kui me poleks lahku läinud.

[Pablo Picasso, Guernica, 1937. a.]

Viies

Libiido tõstmiseks vaatan ma alati seda pilti

Isu tõstmiseks vaatan ma lihtsalt kokaraamatu illustratsioone

Kui ma kuidagi jooksma minna ei viitsi, vaatan ma neid vastikult rasvaste meeste pilte

Kuues

Selle pildi maalis minu esivanem

See pilt on minu oma

Sellel pildil on minu maja

Siirus ja silmakirjalikkus

Tolstoi pidas äärmiselt oluliseks, et kunstnik oleks siiras, sest muidu ei saaks ta ju nakatada oma tunnetega teisi inimesi. Kuid ta mainis ka olukorda, kus paljud kiitsid Beethoveni üht sonaati, kuigi oli näha, et neil on siiski igav. Nii et siiruse teema on asjakohane ka kunsti kogeja vaatenurgast.

Üks asi on muidugi, kui ma pole midagi näinud või lugenudki. Rowe toob näite: kui ma jutustaksin pikalt-laialt Miltoni erakordsusest ja hiljem tuleks välja, et ma pole Miltonit kunagi lugenud, võrduks see valetamisega. Mõte on selles, et märkuse „Milton on suurepärane“ tegemise tarvilik tingimus on see, et ma oleksin tuttav vähemalt mõne tema teosega, samal ajal kui selleks, et öelda, et Empire State Building on rohkem kui sada jalga kõrge, ei pea ma tegelikult olema teda näinud.

Esteetiline otsustus sõltub lõppkokkuvõttes ikkagi minu tajukogemusest. Esteetiliste põhjenduste esitamise eesmärk on seega vaid õhutada kedagi teist teost samamoodi nägema või kuulma nagu meie. Selleks valime välja mõne detaili või aspekti, millega me loodame teise inimese elamust ümber kujundada.

George Santayana räägib samuti siirusest või spontaansusest, mille puudumisel kostab n-ö plaadimuusika: siis on kombeks rakendada tavapäraseid epiteete:

Me võime nõustuda, et mingi tegevus on halb või mingi ehitis hea, sest me märkame nende juures tunnusjooni, mida oleme õppinud niisuguste omadussõnadega tähistama. Aga kui meis pole raasugi kirglikku hukkamõistu või tundlikku meeldumust, siis pole me langetanud kõlbelist või esteetilist hinnangut. Tegemist on suhtlemisviisakuse ja asjade sisutühja nimetamisega. Mehaaniline, tühisõnaline väide, mis esitati väärtusotsustuse pähe, on neil juhtudel ebapädevuse kattevari. Sõnade konventsionaalse kasutamise korral jõutakse kiiresti ükskõiksuseni. Kui me pöörduksime sagedamini tõelise tunde poole, oleksid meie otsustused vastuolulisemad, kuid nad oleksid rohkem põhjendatud ja õpetlikumad. (Ilutunne. Esteetikateooria visand. § 2)

Esteetiline elamus

Sama objekt võib erinevaid elamusi pakkuda isegi samas keskkonnas: kui keegi Rubljovi „Kolmainsuse“ ees Moskvas Tretjakovi galeriis põlvili langeb, siis on ikoon selle inimese jaoks mitte esteetiline objekt, vaid religioosne. Kõrgema esteetilise tundlikkusega inimese jaoks võib esteetiliseks objektiks olla ka selline asi, mida üldiselt ei peetakski esteetiliseks.

Esteetilise elamuse saamiseks on oluline ka vastav häälestatus ja meeleolu. Näiteks minnakse spetsiaalselt muuseumi, teatrisse, kontserdile, loodusesse, hakatakse lugema jms. Piisavalt kõrge esteetilise tundlikkusega inimesel võib ehk taoline hoiak tekkida ka spontaanselt, keskendumis- ja ümberlülitumise võime on samuti erinev. Sügavaima elamuse jaoks on muidugi olulised nii objekt kui ka subjekt ning õhkkond. Näiteks on kindlasti parem, kui pole häirivaid elumuresid, haigusi, müra (popkorni krõbin, kellegi lobisemine vms).

Klassikalise ja uue kunsti elamus

[Jose Ortega y Gasset. Kunsti dehumaniseerumine]

Ortega y Gasset kirjutab teoses “Kunsti dehumaniseerumine” (1925. a), et uue kunsti elamus ei olegi kõigile jõukohane (Tolstoi vaidleks vastu). Mida peab näiteks enamus ehk tavainimene silmas esteetilise naudingu all? Kahtlemata meeldib inimestele lavastus siis, kui nad saavad kaasa elada tegelaste saatustele. Armastus, vihkamine, rõõm ja mure erutab vaatajate südameid. Vaatajad sulavad ühte nähtuga, justkui oleksid tegelased reaalsed inimesed. Tükki nimetatakse heaks siis, kui ta suutis edukalt luua illusiooni ning väljamõeldud tegelased jätsid sama mulje mis jätaksid päris inimesed. Lõppkokkuvõttes on asjad, millega kunst tegeleb, needsamad, millega inimene puutub kokku igapäevaselt: inimesed ja nende kired.

Kuid rõõmustada või kaasa tunda kunstiteoses kujutatud tegelaste pärast pole Ortega y Gasset’i arvates üldsegi tõeline kunstiline nauding. Enamgi veel, need kunstiteose inimliku elemendiga seotud sümpaatiad on põhimõtteliselt ühitamatud rangelt esteetilise vaimustusega.

Ta toob võrdluse. Vaadates läbi aknaklaasi aeda, on võimalik koondada tähelepanu klaasile või aiale. Mõlemat korraga näha ei saa. Sama on kunstiga: kes soovib kunstiteoses näha inimsaatusi jms, ei suuda näha kunstiteost. Inimene, keda on maalil kujutatud ning portree ise on kaks täiesti erinevat asja, ning tähelepanu saab koondada kas ühele või teisele. Esimesel juhul me elame justkui kujutatud inimesega, teisel juhul aga kogeme kunstiteost kui sellist. Enamus inimesi ei ole aga suutelised keskenduma klaasile ja läbipaistvusele, mis ongi kunstiteose analoog.

Ortega y Gasset’i arvates olid XIX sajandil kunstiteosed liiga ebapuhtad. Kunstnikud viisid miinimumini rangelt kunstilised elemendid ja küllastasid oma teosed täielikult väljamõeldud jutustusega inimreaalsustest. Selles mõttes oli kogu normaalne kunst ühel või teisel määral realistlik. Taoline toodang on vaid osaliselt kunstiteos. Esteetilist tundlikkust pole sellise kunsti nautimiseks vaja – piisab tavalisest inimlikust tundlikkusest ning tuleb lasta teiste inimeste muredel ja rõõmudel kajada oma südames. Seetõttu on arusaadav, miks XIX sajandi kunst oli nii populaarne: ta oli mõeldud üheülbalise rahvamassi jaoks, ta ei olnudki kunst, vaid osa elust enesest.

Alati, kui on olnud kaht tüüpi kunsti, on üks olnud realistlik.

Isegi kui puhas kunst on võimatu, püütakse teda sellele lähendada. Taoline tendents tähendab üha suuremal määral inimliku väljajätmist. (Viimane domineerib romantilises ja naturalistlikus kunstitoodangus.) Niimoodi jõutakse punktini, kus kunstiteose inimlik element on sedavõrd tühine, et seda võib vaevu märgata. Tulemuseks on see, mida võivad mõista vaid erilise kunstilise tundlikkusega inimesed. See saab olema kunst kunstnike jaoks, mitte aga rahvamassile.

[Kazimir Malevitš, triptühhon: Must ruut, Must ring ja Must rist, 1915. a.]

[Johann Köler, Truu valvur, 1878. a.]

Uus kunst jagabki Ortega y Gasset’i sõnul inimesed kaheks: need, kes mõistavad seda ja need, kes ei mõista, st kunstnikeks ja mittekunstnikeks. Pole kaugel aeg, kus ühiskond korraldatakse uue kunsti abil nii nagu ta peakski olema korraldatud – jagatuks silmapaistavateks isiksusteks ja tavalisteks inimesteks. Selle jagamise tulemusel lahenevad kõik Euroopa hädad. 1,5 sajandi pikkune kaootiline ja vormitu ühtsus ei saa enam kauem kesta. Kaasaeg põhineb aga sügaval ebaõiglusel – ekslikult postuleeritaval inimeste võrdsusel. Iga meie samm näitab, et see pole õige.

Eliidist ja enamusest räägib Ortega y Gasset pikemalt teoses “Masside mäss” (raamatuna ilmus 1930. a). Kui räägitakse valitud vähemusest, siis tavaliselt moonutatakse selle tähendust, pidades silmas end teistest paremaks pidavat ülbikut. Valitu on Ortega y Gasset’i sõnul hoopis see, kes nõuab endalt rohkem kui teistelt, kuigi tal ei õnnestu oma kõrgeid nõudmisi ellu viia. Tõelist aristokraatiat iseloomustab hingedistsipliin, nõudlikkus enda suhtes, teisisõnu noblesse oblige. Elada vaid enda rõõmuks on iseloomulik plebeile, õilis inimene püüab allutada oma elu kõrgetele nõudmistele ja seadustele (Goethe).

Inimkond jaguneb Ortega y Gasset’i arvates niisiis kaheks: need, kes nõuavad endalt palju ning teevad sellega oma elu keeruliseks, järgides oma kohust, ning need, kes ei nõua endalt mingeid erilisi jõupingutusi. Nende jaoks on elamine mittemuutumine, alati see olemine, kes ollakse olnud; nad ei mõista neid, kes mõtlevad enesetäiustamise peale. Selline inimene läheb vooluga kaasa.

Ortega y Gasset tõmbab paralleeli budismiga, milles on kaks koolkonda: mahajaana (sanskriti keeles ’suur sõiduk’) ning hinajaana (’väike sõiduk’). Suur sõiduk nõuab inimeselt palju enam pingutamist.

Ühiskonna jagunemine massiks ja vähemuseks ei ole Ortega y Gasset’i sõnul jagunemine klassideks, pigem inimtüüpideks, ta ei tarvitse kokku langeda klassideks jagunemisega. Kõrgema klassi esindajate seas on küll suurem tõenäosus leida „suure vankri“ inimesi. Siiski on igas klassis esindatud nii mass kui ka valitud vähemus. Tänapäeval on isegi valitud seltskonnas ülekaal massiinimestel, nt intellektuaalide seas esineb üha enam pseudointellektuaale. Samas võib tänapäeval tihti kohata tööinimeste seas kõrge distsipliiniga inimesi. Kunagi moodustasid töölised tõesti karja, nüüd enam mitte.

Nüüd tekib aga küsimus kas need kahes teoses (“Kunsti dehumaniseerumine” ning “Masside mäss”) kirjeldatud valitud inimesed (eliit) on ikka üks ja seesama? Kas need, kes mõistavad uut kunsti, on ühtlasi need, kes on nõudlikud enese suhtes?

Emotivism

Kas ilu on maailma objektiivne omadus või mitte? Kui ta on objektiivne, siis võib lause “See on ilus” olla tõene või väär. Kui ei ole obektiivne, siis mitte. Aga mis mõte oleks sellel lausel teisel juhul?

Kas ei iseloomusta lause „See on ilus!“ vaid esteetilise hinnangu subjekti kogemust/emotsiooni? Taoline vaade sündis loogilise positivismi koolkonnas ning sai nimeks emotivism (sõnast ‘emotsioon’),

Loogiline positivism (nt Rudolf Carnap, Alfred Ayer) oli eeskätt teadusfilosoofia. Samu analüüsi meetodeid rakendati ka esteetikas ja eetikas. Metafüüsika, teoloogia, eetika, esteetika ja üldse väärtusteemalised laused osutuvad tunnetusliku mõtteta lauseteks.

Rudolf Carnap leidis 1931. a. artiklis „Metafüüsika ületamine keele loogilise analüüsi teel“, et metafüüsika väljendab elutunnet (sks Lebensgefühl), mida aga kunst teeb edukamalt. Metafüüsikud on tema sõnul nagu muusikud ilma musikaalsuseta. Just instrumentaalmuusika seisab kõige kaugemal igasugustest lausetest. Carnapi arvates on kogu tunnetusliku mõtteta lausete valdkond on pigem sõnade muusika, midagi „kõlava Tahte“ sarnast Schopenhaueri vaimus, kuid mitte teadmisi väljendavad laused. Kui nad ka millestki informeerivad, siis vaid emotsioonist.

Väärtushinnanguliste ja metafüüsiliste lausete eesmärk on edasi anda ja tekitada emotsioone, mis kõnelejal tegelikult või väidetavalt on. Ka kunstikriitikute eesmärk on mõjutada lugeja emotsioone, luua neis kriitiku jaoks soovitav hoiak teose suhtes.