↑ Konspektid

Kunsti määratlemine

[Sellel teemal võiks lugeda lisaks veel peatükki Kunst raamatust Sissejuhatus filosoofiasse (autorid: Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt), kus on järgmised alapeatükid: Antiessentsialism, Institutsionaalne kunstiteooria, Esteetiline kunstiteooria, Ajalooline kunstiteooria.]

Kaks näidet elust enesest

Marc Jimenez toob raamatus „Mis on esteetika?“ kaks anekdootlikku juhtumit elust enesest, kus tekkis kunsti määratlemise küsimus.

1

Räägitakse, et üks ameeriklasest tolliametnik olevat keeldunud andmast skulptor Brancusi teosele „Lind ruumis“ sisseveosoodustust, mis tavaliselt kunstiteoste puhul kehtis. Teose eest nõuti 40% maksu, nagu oli nõutav suvaliste tarbeesemete puhul. See juhtus 1922. aastal. Kohus andis lõpuks õiguse kunstnikule, kuid selleks kulus tervelt kuus aastat. (lk 13)

[Teose “Lind ruumis” kohta on täpsem jutt siin. Tegelikult leidis vist juhtum aset siiski 1926 aastal.]

2

Kui koristaja pühib näitusehoone fuajees kohusetruult kokku prahti, mille Joseph Beuys on „kunstiliselt“ ja teadlikult nurka maha pannud, ning lisaks sega seda veel tolmu ja prügiga, siis on küsimus milleski muus kui selles, kas tegemist on skulptuuriga või ei ole. Probleem puudutab kunsti enda mõtet ja kriteeriumi, mis lubab otsustada, kas miski on kunst või ei ole. (samas, lk 13)

Üks näide filmiseriaalist

Seriaalis "Seks ja linn" (2. hooaeg, 10. episood) on järgmine stseen. Charlotte töötab veel kunstigaleriis ning ühel päeval tuleb galeriisse kuulus näitleja (loomulikult "vinge kutt"). Ringi vaadates märkab ta seinal kõrvuti Steven Milleri maalidega tulekustutit ning jääb seda vaatama, arvates sellegi olevat väljapaneku osa. Lõpuks küsib ta: "Palju see maksab?" Charlotte räägib talle, et see on päris tulekustuti, mida saab kasutada siis, kui päris tulekahju puhkeb. Näitleja muheleb selle peale ning ütleb: "Paistab, et ma olen täielik idioot." Charlotte leevendab olukorda, väites naeratades, et galerii külastajad peavad tihti seda tulekustutit kunstiteoseks. Charlotte naljatab, et soovi korral võib kuulus näitleja selle tulekustuti kaasa võtta küll ning öelda inimestele, et see on Jeff Koons.

Mida sellest arvata?

XX sajandi 60ndate lõpus ja 70ndate alguses hakati rääkima traditsioonilises mõttes kunsti lõpust. Kunsti surma kuulutas nt ameerika esteetik Arthur C. Danto. Selliseid mõtteid tekitas temas pop-art (sh Andy Warhol). Kunst on Danto arvates ammendanud oma peamise, mimeetilise funktsiooni ning surnud. Kuid veel 1969 aastal kirjutab kontseptualismi rajaja Joseph Kosuth artikli „Kunst pärast filosoofiat“ ning kuulutab uut, kontseptuaalset kunsti, mis asendab mitte ainult traditsioonilist kunsti, vaid ka filosoofiat.

Kunstiteose asemel hakatakse rääkima artefaktist, mille all mõistetakse iga inimese loodud eset.

Kunsti lõpu küsimus

[Arthur C. Danto. Kunsti lõpp. (Fragmendid)]

Hegel arvas peaaegu täpselt samal kombel, et mingi perioodi jooksul langes ajaloo energia kokku kunsti energiaga, kuid nüüd peavad kunsti ja ajaloo teed minema lahku, ja kuigi kunst võib jääda kestma ka n-ö ajaloojärgselt, pole tal siis enam vähimatki ajaloolist tähendust.

Tänapäeva kunstimaailmas kerkib esile sama küsimus. Kunst on nüüd kaotanud ajaloolise suunataju. Kunsti mõiste on seesmiselt ammendunud. Ainult kombineeritakse juba tuntud vorme vastavalt sellele, millist kombinatsiooni kunstiväline surve parasjagu eelistama juhtub.

Kunst on muutunud filosoofiaks.

Üha kahanev distants tegeliku ja pildiliste optilise ärrituse vahel märgib progressi maalikunstis, ja progressi suurust saab mõõta sellega, mil määral paneb paljas silm seda erinevust tähele.

Ka enne perspektiivi avastamist võisid kunstnikud anda meile mõista, et tajume eri kaugusel objekte: selleks kasutati hajutamist, erinevaid suurusi, varje, tekstuuri ebatasasusi jms.

Tuli palju katsetada, enne kui filmitegijad said teada, mitu kaadrit sekundis on vaja näidata, et anda meile tegelikult tajutava liikumise ekvivalent.

Kuid liikumist me peame ikka veel järeldama. Ja neid piire saab ületada ainult meediumi muutes, mille näiteks on kinematograafia. Üleminek mustvalgelt värvilisele – areng, heli lisandumine – meediumi muutus.

Marmor ja pronks tunduvad katsumisel ikka marmori ja pronksina, olgugi neist modelleeritud rinnad või rinnalihased, ja keegi pole püüdnud (vähemalt enne Dushamp’i) ületada materjali takistust ja valmistada kujusid, mille katsumisel tekiks naha ja liha illusioon, nii et Venuse kuulsad rinnad tunduksid katsumisel ehtsad.

Kui iga tajupiirkonna R jaoks võib tehniliselt luua ekvivalendi, siis on kunst läbi, nagu ka teadus oleks läbi, kui kõik oleks teada. Seda peeti XIX sajandil reaalselt võimalikuks, tollal usuti näiteks, et loogika on lõpetatud teadus ja et isegi füüsika on seda, ainult mõned ripakil detailid tuleb veel paika panna.

Muidugi, me oleme progressimudeli kunstis enam-vähem hüljanud, kuna tajuekvivalentide valmistamine ei vaimusta meid enam, ja igal juhul on sel omad kindlad piirid.

1905. aasta paiku ilmnes, et maalijad ja skulptorid võisid õigustada oma tegevust, defineerides kunsti ümber viisil, mis pidi tunduma šokeeriv nendele, kes hindasid kunsti ikka veel progressiparadigma põhjal, mõistmata, et muutus tehnoloogias muutis neile kriteeriumidele kohast praktikat üha arhailisemaks.

Hea näide on fovistid. 1906. aastal maalis Henri Matisse oma naise portree, millel kujutatakse madam Matisse’i, roheline triip ninal (maali nimi ongi „Roheline triip“). Chiang Yee rääkis mulle Hiina keisri lemmikkonkubiini portreest, mille oli teinud jesuiidist kunstnik, ja kuidas see pilt naist šokeeris, sest ta teadis, et ta nägu ei ole poolestsaadik must, kunstnik aga oli kujutanud varju. Kui naisele oleks selgitatud, kuidas maailm tegelikult välja näeb, oleks ta ehk mõistnud, et ta näebki välja selline, nagu kunstnik oli teda näidanud, arvestades valguse ja varju reaalsust.

Matisse’il aga sellist selgitust võtta polnud. Rahvas üldiselt järeldas, et Matisse on unustanud, kuidas maalida või et ta küll teadis, ent on läinud hulluks või tahtis šokeerida kodanlust või poosetada kollektsionääride, kriitikute ja kuraatorite ees (kes on kunstimaailma kolm K-d).

Vaja on uut teooriat, neil pole mitte tajuekvivalentide loomine untsu läinud, vaid nad on välja millegi uudse peal. Nt Benedetto Croce väitis 1902. aastal, et kunstnikud mitte ei jäljenda, vaid väljendavad.

Objektid muutusid üha vähem äratuntavaks ja kadusid sootuks abstraktses ekspressionismis, mis tähendas muidugi, et puhtal ekspressionistliku teose interpreteerimine nõudis osutamist ilma objektita tunnetele, nagu rõõm, masendus, üldine erutus jne.

Väljenduse kontseptsiooni puhul ei ole enam võimalik rääkida arengujoonest nii nagu mimeetilise kujutamise kontseptsiooni puhul.

Huvitaval viisil mõistetakse teaduslugu tänapäeval umbes samuti – mitte optimistliku XIX sajandi kombel lineaarse paratamatu edasiminekuna täieliku tunnetusliku representatsiooni poole, vaid faaside pidevusetu järgnevusena, mille vahel on radikaalne ühismõõdutus.

On ajaloofilosoofiaid, miles need ühismõõdutused on tõstetud keskseks, nt Oswald Spengler: seni lineaarseks peetud Õhtumaa ajaloo kolmeks eraldi ajalooks: klassikaline, maagiline, faustlik. Spengleri järgi tuleb välja, et kunstil on tulevik, kuid meie kunstil ei ole enam.

Ainult siis, kui me mõtleme kunstist kui kujutamisest, saab rääkida kunsti progressist. Kui aga mõtleme kunstist kui lihtsalt väljendusest või tunnete edastamisest, nagu arvas Benedetto Croce, siis ei saa kunstil olla niisugust ajalugu ja küsimus kunsti lõpust langeb ära, sest väljenduse mõistega käib kaasas sedasorti ühismõõdutus, milles üks asi lihtsalt tuleb pärast teist.

Hegel: ajalugu lõpeb eneseteadvuses või õigemini enesetunnetuse saabudes.

Veel üks viimase aja kunstitoodangu tunnus on see, et tema objektid lähenevad nullile samal ajal, kui nende kohta käiv teooria läheneb lõpmatusele, nii et lõpuks jääb tegelikult alles ainult teooria ja kunst haihtub enese kohta käiva puhta mõtte hiilguses ja muutub kõigest oma teoreetilise teadvuse objektiks.

Kui niisugusel käsitusel on pisimatki lootust olla usutav, siis on võimalik oletada, et kunst on jõudnud lõpule. Muidugi jätkub kunstitegemine. Kuid kunstitegijad, kes elavad n-ö ajaloojärgsel kunstiperioodil, toodavad töid, millel puudub ajalooline tähtsus või tähendus, mida neilt oleme seni oodanud. Kunsti ajalooline järk on läbi, kui me saame teada, mis kunst on ja mida ta tähendab. Kunstnikud on filosoofiale tee lahti teinud ja kätte on jõudnud hetk, millal ülesanne tuleb anda lõpuks filosoofide kätte.

XIX sajandi mõtlejate jaoks, kelle ajalootõlgendus oli põhiolemuselt religioosne, oli ajalugu teatud sorti paratamatu piin, mille kaudu võis kuidagi välja teenida ajaloolõpu, ja ajaloo lõpp tähendas siis ka selle piina lõppu. Ajalugu jõuab lõpule, kuid mitte inimkond – nii nagu lõpeb lugu, aga mitte tegelased, kes elavad õnnelikult edasi, tehes mida tahes oma jutustusejärgses tähtsusetuses.

Kas uurida kunsti olemust või sõna “kunst” kasutamist keeles?

[William E. Kennick. Kas traditsiooniline esteetika tugineb eksimusele? (Fragmendid)]

Enamik traditsioonilise esteetika põhiküsimusi on definitsioonide otsingud; sestap ka tuntud vormelid, mis võtavad kokku traditsiooniliste esteetikauuringute tulemused: „kunst on väljendus“ (Benedetto Croce), „kunst on tähenduslik vorm“ (Clive Bell), „ilu on objektiveeritud nauding“ (George Santayana) jne.

Pole ime, et esteetikas hakkame peagi tundma samasugust frustratsiooni nagu Püha Augustinus, kui ta oli endale esitanud küsimuse, mis on aeg: „Kui mu käest ei küsita, siis ma tean seda; kui mu käest küsitakse, siis ma ei tea seda.“ Midagi peab olema korrast ära.

Tegelikult ei peaks üldse otsima ühist nimetajat või olemust – pigem uurida sõna „kunst“ kasutamist keeles.

Kujutagem ette hästi suurt kaubaladu, millest tuleks kõik kunstiteosed välja tuua. Igaüks saaks sellega hakkama, kuigi mingit rahuldavat kunstidefinitsiooni tal pole. Kuid kujutagem nüüd ette, et sama isik peaks tooma välja kõik objektid, millel on tähenduslik vorm või kõik objektid, mis on väljendused. Kunstiteose tunneks ta ära, aga neid asju küll mitte. [Meenutab anekdooti: pane ämm ja viinapudel kõrvuti ning ütlen kohe, kumb on kumb. - I.M.]

Me teame, mis on kunst, kui keegi ei küsi, mis see on; see tähendab, me teame üsna hästi, kuidas korrektselt kasutada sõnu 'kunst' ja 'kunstiteos'.* Ja kui keegi küsib meie käest, mis on kunst, siis me ei tea seda; see tähendab, me jääme kimpu olgu siis lihtsa või keerulise vormeli väljapakkumisega, mis tooks sujuvalt esile selle sõna ja selle fraasi loogika.

Üksikuid kunstiteoseid saab eri eesmärkidel kasutada. Romaane, luuletusi, sümfooniaid – magamajäämiseks või üles ärkamiseks, pilte seinal plekkide varjamiseks, vaase lillede hoidmiseks, skulptuure paberiraskusena või uksetoena. Kuid sellest ei järeldu, et kunstil oleks mingi spetsiifiline funktsioon või otstarve lisaks neile, mida talle võib anda.

Samuti ei ole olemas seda ühtainust asja, mida me kõigi kunstiteostega teeme: mõnda riputame üles, mõnda mängime, mõnda esitame, mõnda loeme. Kunstiteose õige käsitlemie varieerub ajast aega ja kohast kohta. Koopainimene pidas täiesti õigeks visata odaga piisonijoonistust, nii nagu egiptlased pidasid täiesti õigeks maale ja skulptuure hauakambrisse pitseerida. Katse defineerida kunsti selle järgi, mida me teatavate objektidega teeme, on niisama lootusetu nagu iga teinegi katse.

-------------------------

*See jutt on n-ö hilise Wittgensteini jälgedes: sõna tähendus on tema kasutusviis keeles ning teada sõna tähendust tähendab osata seda sõna kasutada. Vt ka Wittgensteini perekondlikud sarnasused. Jim Hankinson on raamatus "Filosoofia. Pisiblufi käsiraamat" (Tallinn, 1996, lk 6) sellise arusaama kohta lõõpivalt kirjutanud:

Teie ülesandeks on saavutada vähemalt mingi üldjoonelinegi orienteerumisvõime selles erialase sõnavara imelises rägastikus, kuhu tänapäeva filosoof teid eksitada püüab. Ärge muretsege. Keeleline kompetents, nagu oleks öellnud hilisem Wittgenstein (muidugi mitte ära segada varasema Wittgensteiniga, kes poleks seda väitnud), on lihtsalt õige sõnajärje küsimus. Sellest, mida sõnad ise tähendavad - kui nad üldse midagi tähendavad - pole teil tegelikult tarvis aru saada.

Kas uurida kunsti olemust või kunsti funktsioneerimist?

[Nelson Goodman. Millal on kunst? (Fragmendid)]

Kui katsed vastata küsimusele „Mis on kunst?“ lõpevad tavaliselt pettumuse ja segadusega, siis võib-olla – nagu filosoofia tavaline – on küsimus ise vale.

Öelda, et gobelään „kujutab ükssarvikut“, on sama hea kui öelda, et see on ükssarviku-pilt, mitte aga et leiduks mõnd looma või üldse midagi, mida see kujutaks.

Sümboolsed ei ole mitte ainult kujutavad teosed. Abstraktne maal, mis ei kujuta midagi ega ole sugugi kujutav, võib väljendada ja seega sümboliseerida tunnet või mõnd muud kvaliteeti või emotsiooni või ideed.

Esteetika ajalugu kirendab katsetest vastata küsimusele „Mis on kunst?“. See küsimus, mida aetakse sageli segi küsimusega „Mis on hea kunst?“, on asjakohane „leitud kunsti“ puhul, nt maanteelt üleskorjatud ja muuseumis eksponeeritud kivi puhul.

Kas auto lömmis poritiib kunstigaleriis on kunstiteos? Ja miski, mis pole isegi objekt ja mida ei eksponeerita üheski galeriis ega muuseumis – nt augu kaevamine ja täitmine Central Parkis, mille korraldas Claes Oldenburg? Kui need on kunstiteosed, siis kas on kunstiteosed kõik kivid maanteel ja kõik objektid ja sündmused? Kui mitte, siis mis eristab seda, mis on kunstiteos, sellest, mis ei ole? Et kunstnik seda kunstiteoseks nimetab? Et seda eksponeeritakse muuseumis või galeriis? Niisugustel vastustel puudub igasugune veenvus.

Osa probleemist seisneb vale küsimuse esitamises – suutmatuses ära tunda, et asi võib funktsioneerida kunstiteosena ühel ajal, aga mitte teisel. Võtmejuhtumitel ei ole tõeline küsimus mitte „Millised objektid on (püsivalt) kunstiteosed?“, vaid „Millal on objekt kunstiteos?“ – või lühemalt, nagu peatüki pealkirjas: „Millal on kunst?“

Kivi, mis on maanteel, ei ole tavaliselt kunstiteos, kuid võib selleks olla, kui on välja pandud kunstimuuseumis. Maanteel ei täida ta tavaliselt mingit sümboolset funktsiooni. Kunstimuuseumis eksemplifitseerib ta oma teatavaid omadusi – nt kuju, värvi, tekstuuri omadusi. Augu kaevamine ja täitmine toimib teosena niivõrd, kui meie tähelepanu sunnatakse sellele kui eksemplifitseerivale sümbolile. Teisalt võib Rembrandti maal lakata funktsioneerimast kunstiteosena, kui seda kasutatakse katkise akna või teki asendajana.

Meie kivi omandab geoloogiamuusemis sümboolse funktsiooni kui antud ajastu, päritolu või koostisega kivide näidis, aga ta ei toimi siis kunstiteosena.

Esteetilisusel on 5 sümptomit. Lk 77-78

Rembrandti maal jääb kunstiteoseks, nagu ka maaliks, isegi siis, kui ta funktsioneerib ainult tekina; ja maanteekivi ei tarvitse kunstina funktsioneerides veel ranges mõttes kunstiks saada. Nii nagu see, mis punane ei ole, võib teataval ajal punasena paista või tunduda, võib teataval ajal ka see, mis ei ole kunst, toimida kunstina või olla kunstiks kuulutatud.

Ants Juske kommentaar

[Ants Juske. Relativistlikke teooriaid kunsti defineerimisel. (Goodmani “Millal on kunst” kohta. Fragmendid)]

Tuntud kunstnikest võib tuua näite C. Monet’ maalide saatuse kohta Prantsuse-Preisi sõja ajal. Okupeeritud Pariisis, Monet’ ateljees elasid preisi sõdurid, kes kasutasid tema krobelise faktuuriga lõuendeid jalamattidena. Kas Monet’ maalid funktsioneerisid samal ajal kunstiteosena või on võimalikud juhtumid, millal kunst jääb kunstiks, ilma et ta parasjagu sellena funktsioneeriks? Kui me kunsti armastava inimesena ütleme, et Monet’ maalid jäid kunstiks ka sellise barbaarsuse juures, siis võime küsida, kas nendele sõduritele, kes pühkisid maalidel jalgu, olid Monet’ lõuendid kunst või mitte? Kui viimasel juhul võivad veel tekkida kahtlused (vahest oli see demonstratiivne akt), siis edasi võib arutleda selle üle, kuidas toimivad Rembrandti maalid mõnes traditsioonilises Aafrika kultuuris, millel puuduvad üldse kokkupuuted euroopaliku pildikultuuriga?

Binkley kirjeldab, kuidas ta ühel kontseptuaalse kunsti näitusel märkas väikest pruuni märkmikku pealdisega „Ei kuulu näituse juurde“. Algul läks ta sellest märkmikust mööda kui ebaolulisest detailist, kuid siis äkki taipas, et just tänu sellele pealdisele võis märkmik olla näituse eksponaat.