↑ Konspektid

Ilu ja inetus

Ilu läbi aegade

Ilu on traditsioonilise esteetika üks neljast põhikategooriast (ilu, ülev, traagiline, koomiline).

Hegel välistas esteetika ainest ilu looduses. Kunst on kõrgem loodusest, sest esimene lähtub vaimust. Vaim ja vaimu looming on kõrgem loodusest. Igasuguses inimvaimu fantaasias on mingi vabadus – seetõttu on ka mannetu looming üle loodusest. Looduse ilust rääkides pole Hegeli sõnul kellelgi veel pähe tulnud luua teadus, mis uuriks loodust ilu vaatepunktist.

Kauni kategooria on XX sajandil devalveerunud ning selle asemel ongi kasutusele võetud esteetilise kategooria (millel pole tegelikult samuti hästi läinud). XX sajandi avangardikunst, modernistlik ja postmodernistlik kunst jätsid kauni kategooria küsitavaks. Leiti, et teadust kaunist/ilust ei ole võimalik, sest kauni asemel on teised väärtused, mida on nimetatud šokiväärtusteks: uudsus, intensiivsus, ebatavalisus.

Sokrates: ilu ja otstarve

Sokratese puhul räägitakse, et kaunis on tema arvates asi, mis sobib millekski, kaunis on sihipärane. Xenophon kirjutab raamatus „Mälestused Sokratesest“ (III raamat, 8. ptk), et Sokratese jaoks on ka sõnnikukorv kaunis, kui täidab suurepäraselt oma eesmärki ning kuldne kilp mitte, kui seda ei tee. Üks ja sama asi võib olla nii suurepärane kui kõlbmatu sõltuvalt eesmärgiks: üks asi on suurepärane nälja korral, kuid ei kõlba haiguse puhul jne.

George Santayana leiab, et Xenophoni öeldut tuleb võtta hoopis arusaama paroodiana, et ilu ja otstarbekus ühtivad. Teoses „Ilutunne. Esteetikateooria visand“ (§39) kirjutab Santayana:

Vahel räägitakse meile, et ilu olemuseks ongi otstarbekus. Hobuse jalad öeldakse olevat ilusad, kuna nad nii hästi sobivad jooksmiseks.

Selle rumala teooria üks lõbustav rakendus – mis võiks sobida reductio ad absurdum näiteks – on pandud Xenophoni kaudu Sokratese suhu. Võrreldes end noorukiga, kes viibis samal peol ja pidi saama auhinna kauni välimuse eest, kuulutab Sokrates, et tema ise on ilusam ja rohkem auhindamist väärt. Sest otstarbekus loob ilu, ja pungis silmad, nagu temal, näevad kõige paremini; laiad pärani ninasõõrmed, nagu temal, haistavad lõhnu eriti hästi, ning suur ja vormikas suu, nagu temal, sobib kõige paremini söömiseks kui ka suudlemiseks. (Xenophon. Sümpoosion, V)

Kuna need asjad on tegelikult koledad, siis on teooria, mis näitab, nagu nad peaksid olema ilusad, tühine ja naeruväärne. Kuid selles teoorias sisaldub järgmine tõde: kui sokraatiliste joonte otstarbekus oleks olnud nii suur, et kõik teistsugust tüüpi mehed oleksid pidanud hukkuma, siis oleks Sokrates olnud ilus. Ta oleks esindanud inimese tüüpi.

Kaunis ei sõltu otstarbekast: kujutlus määrab ta kindlaks praktilisi eeliseid ignoreerides ja põlastades – kuid ta pole sõltumatu vajadusest, sest vajalik peab olema ka harjumuspärane, olles järelikult tüübi ja kõigi selle mõeldavate variatsioonide aluseks.

Tavaliselt mõjutab otstarbekus meid negatiivses mõttes: kui me teame, et mingi asi on otstarbetu ja mõttetu, siis välistab ebamugav raiskamine ja tüssamise tunne igasuguse lõbu, ja seepärast kaob ka ilu. Kuid seegi on juhuslik tüsistus. See ei mõjuta kuidagi vormi loomupärast väärtust.

Platoni dialoog „Pidusöök“ (kr Συμποσιον)

[Anselm Feuerbach, Platoni pidusöök, 1869. a]

See peaks olema dialoog ilu teemal, kuid tegelikult paistab välja millegi muuna. Loeme iluteemalist lõiku (210a-211e), kõnelejaks Diotima (tema kohta ütleb Sokrates 201d järgmist: Püüan teile Erose teemal edasi anda kõne, mille kuulsin kunagi ammu ühelt naiselt, mantineialannalt Diotimalt, kes oli väga kogenud niihästi armastuse küsimustes kui ka paljus muus.)

Kes sellele asjale õiget rada mööda tahab läheneda, peab noorusest alates püüdlema ilusate kehade poole, ja kui juht teda õigesti suunab, peab ta algul püüdma armastada ühtainust ilusat keha ja „sünnitada“ selles kehas kauneid mõtteid; seejärel aga märkab ta, et mis tahes ühe keha ilu on suguluses iga teise keha iluga, ja kui on vaja uurida ilu ideed, keha ilu, oleks suur rumalus mõtelda, nagu ei oleks kõigi kehade ilu üks ja seesama. Kui ta seda on märganud, hakkab ta armastama kõiki ilusaid kehi ja kirg üheainsa vastu jaheneb, kuna ta säärast armastust peab siis põlastusväärseks ning tühiseks. Seejärel hakkab ta hinge ilu hindama keha ilust väärtuslikumaks, ni et kui kellelgi on suurepärane hing, välimus aga pole eriti õitsev, siis peab ta seda piisavaks ja hakkab niisugust inimest armastama, tema eest hoolt kandma ning püüab „sünnitada“ ja otsida selliseid mõtteid, mis noorukeid paremaks muudavad, nii et ta ka ise peab paratamatult tähelel panema seda, mis tavades ja taotlustes kaunis on, ning nägema, et see kõik on omavahel suguluses ja et keha ilu tuleb pidada millekski tühiseks. Pärast sellist tegevust tuleb ta juhtida teadmiste juurde, et ta teadmiste ilu mõistaks, ja kui ta vaatleb ilu kogu selle mitmekesisuses, enam ei teeniks tühise ja armetu orja kombel ainult ühte, armastades mõne poisikese, mehe või mingi ühe taotluse ilu, vaid ta peab pöörduma ilu avara mere poole, ja tunnetades seda ilu ammendamatus tarkuse armastuses, „sünnitaks“ palju kauneid ja üllaid kõnesid ning mõtisklusi, kui ta, selle kaudu tugevaks ja täiuslikuks muutunud, hakkab nägema ühtainust sellist teadmist, mis nimelt ongi niisuguse ilu teadmine. /.../

...Ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetus teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tolega võrreldes inetu, et see pole kaunis ühes ega inetu teises kohas, nagu oleks see ühtedele kaunis, teistele aga inetu. Ka ei ilmu ilu temale mitte mõne näo, käte või mingi muu kehaosa kujul, samuti mitte mingi kõnena või teadusena ega milleski muus eksisteerivana, olgu siis mõnes loomas, Maa peal või taevas või veel milleski muus, vaid iseendana, alati endaga ühetaolisena, kuna kõik muud ilu liigid on temas osalised umbes sel viisil, et kuig nad tekivad ja hävivad, ei eksisteeri ilu ei rohkem ega vähem ega saa ilule osaks ka muid kannatusi. Ja kui keegi, tänu õigele noorukite-armastusele, ilu eriliikidest edasi kõrgemale liikudes hakkab mõistma ilu ennast, siis ta peaaegu jõuabki eesmärgile.

Sest see ongi armastuses õige tee, mida mööda tuleb kas ise minna või lasta ennast juhtida, nii et alustades üksikuist kauneist esemeist tuleb ilu nimel tõusta nagu astmeid mööda ikka kõrgemale, ühelt kaunilt kehalt kahe juurde, kahelt üldse kõigi kaunite kehade juurde, kaunistelt kehadelt aga kauni eluviisi juurde, kauni eluviisi juurest kaunite teadmiste juurde, kuni nendelt teadmistelt jõutakse viimaks selle teadmiseni, mis polegi millegi muu teadmine kui selle kõrgeima ilu teadmine, ja lõpuks tunnetatakse, mis on ilu. Sellel eluetapil, mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne. Sest kui sa kord oled ilu näinud, ei hakka sa seda võrdlema ei kulla, et uhkete rõivaste ega kaunite poisikeste ning noorukitega, keda nähes praegu satud vaimustusse ja paljude teiste kombel, kes imetlevad oma armastatuid ja tahavad nendega alati koos olla, oleksid valmis, kui see vaid kunagi võimalikuks osutuks, söömata ja joomata neid üksnes silmitsema ning nendega koos viibima. (Platon. Teosed, I, lk 223-224)

Umberto Eco kirjutab selgituseks raamatus „Inetuse ajalugu“:

Tarvitseb aga vaid lugeda Erosele (kui armastusele) ja ilule pühendatud Platoni dialoogi „Pidusöök“, kui selguvad paljud muudki üksikasjad. ...

Kui rääkida hea mõistest, siis kujutab Platoni dialoog sisuliselt ülistuskõnet pederastiale, ilu ihalemisele, mis selles mõttes tähendab targa ja küpse mehe armastust noorukite ilu vastu. Kreeka ühiskonnas oli niisugune käitumine üldiselt vastuvõetav, kuid mainitud dialoogis on Pausaniase kiidetud pederastia (tõeline füüsiline iharus nooruki ilu järele) ja Sokratese kiidetud sublimeerunud pederastia (mida me tänapäeval nimetaksime platooniliseks) siiski kaks täiesti eri asja. Lk 25-26

Sokratese kalduvus noorukeid armastada saab selgeks siis, kui ilus Alkibiades joobnuna pidusöögile ilmub ja jutustab, et soovist Sokratese tarkusest osa saada olevat ta tollele mitu korda oma keha pakkunud, kuid Sokrates polevat kordagi lihalikule himule anduda tahtnud ja olla vaid kasinalt tema kõrval lebanud. Nüüd peabki Alkibiades oma kuulsa ülistuskõne Sokratese välisest inetusest, kus sileeni välimuse all peitub sügav sisemine ilu.

Niisiis peituvad ühesainsas dialoogis erinevad ettekujutused ilust ja inetusest, mistõttu lihtsustatud ettekujutus inetusest kui kalokagathia vastandist keerustub. Sellest keerukusest on Kreeka tsivilisatsioon alati teadlik olnud – nagu hiljem selgub ühe teise väliselt inetu, kuid õilsahingelise ja tarkuse poolest rikka mehe Aisopose ülistuskõnest. Lk 28

Kui juba jutuks tuli noorukite ja meeste armastus, siis tsiteerin veel kogumikku "Vana-Kreeka inimene" (Tallinn, 2001, lk 106-107):

Kahtlemata mängis homoseksuaalsus 4. sajandil eKr tähtsat rolli sellistes rõhutatult militaarse iseloomuga ühiskondades nagu Kreeta, Sparta või isegi Teeba, kus armastaja kinkis oma armastatule täiskasvanuks saamise märgiks sõjarelvastuse. Teeba nn Püha väesalk koosnes just sellistest armastajapaaridest. Kuid homoseksuaalsusel oli otsustav tähtsus ka Ateena-laadses ühiskonnas, kus selline suhe oli sissejuhatuseks täiskasvanute maailma. Jättes maha naisi täis kodumaja, veetis noormees suurema osa päevas gümnaasiumis, kus ta sai ka oma esimesed seksuaalkogemused. Ateena noormehel oli väga raske leida võimalust seksuaalsuhete loomiseks vaba tütarlapse või naisega, eriti veel rikkast perekonnast. Teisalt olid suhted orjataridega vägagi kergesti kättesaadavad, kuid seetõttu mitte eriti väärtuslikud ega emotsionaalsed.

Ei saa välistada võimalust, et homoseksuaalsed suhted arenesid ja eakaaslaste vahel, kuid reeglina olid armastaja ja armastatu erinevas eas. Niisugune asümeetria tegi võimalikuks aktiivse ja passiivse rolli eristamise, ning seda mitte üksnes füüsilises mõttes, samas aga lisas suhetele pedagoogilise aspekti. Peale noorukite võisid gümnaasiumi külastada ainult täiskasvanud vabad kodanikud, kellel oli palju vaba aega ning kes olid rikkad ja heast perekonnast. Neil oli lubatud vaadelda harjutavaid noorukeid ja nendega huvi äratamiseks vestelda. Kurameerimist on antiikautorid sageli kirjeldanud jahipidamisele omaste metafooridega: saaki austatakse ja imetletakse siis, kui see ei lase ennast kergesti kinni püüda. Noormees pidi olema kõhklev ning armastaja proovile panema, tema iseloomu järele katsuma. Armastatule omane passiivsus ei tohtinud muutuda alandlikkuseks. Niimoodi tekkisid käitumismallid, mille sihiks oli kujundada tulevast vaba kodanikku, kes oleks võimeline olema nii juht kui ka juhitav. Vaba nooruk, kes prostitueeris raha eest, heideti ühiskonnast välja, kuna ta võttis endale prostituudi passiivse rolli, mis oli üldiselt omane orjale või võõramaalasele. Ateenas olid ette nähtud karistused isadele, sugulastele ja eestkostjatele, kes müüsid vaba nooruki seksuaalseid teeneid või ostsid neid ise. Habemekasvu algusega kaotas noormees armastatu staatuse, saades täiskasvanuks, ning omandas armastaja staatuse, seda isegi pärast abiellumist. Seega ei tuleks homoseksuaalseid suhteid vastandada heteroseksuaalsetele, nende vahel valitses kooskõla. Abielu ülesandeks oli tulevaste vabade kodanike sigitamine, homoseksuaalsete suhete pedagoogiline aspekt aga soodustas kodanike moraalset ja intellektuaalset kasvamist.

Mida teha inetusega elus?

Kristliku vaate järgi on inetuse põhjuseks looduses ja inimeses pärispatt: maailm on Jumala loodud ning peaks olema täiuslik. Teisest küljest aga on meeleline ilu patuste kiusatuste allikas, seega ei peaks kristlane ilust liigselt vaimustuma (sama meelt oli ka Tolstoi).

Välise ebameeldivuse või lausa inetuse taga võib olla sisemiselt (vaimselt, hingeliselt) ilus inimene (nagu Sokratesegi puhul väideti). Mõned varased kirikuisad lugesid Evangeeliumitest välja, et Kristus oli samuti viletsa välimusega, mis andnud talle võimaluse inimesteni tuua vaimsete tõdede ilu ning täita oma ohvrimissiooni maa peal. Sellelt pinnalt arenes ka kristliku munga askeetluse esteetika, milles estetiseeriti sellised tavainimese jaoks inetud asjad nagu askeedi mädanev ihu, haavad jms. Inetus sümboliseerib askeetlikku kangelastegu. Lääne kristlikus maalikunstis kujutati kannatavat ja surevat Kristust ja suurkannatajaid üpris naturalistlikult. Näited:

[Hans Holbein noorem „Surnud Kristuse ihu“ 1520-1522 a]

[Matthias Grünewald’i altarimaal ristilöödud Kristusest. ca 1515 a]

Bütsantsi õigeusklik kunst ning renessansi ja klassitsismi kunst praktiliselt välistasid inetuse kunstiteostes.

Romantism kuulutas esteetiliselt köitvaks ka inetu, räägiti vajadusest arendada inetu teooriat, sest kunstile pakub huvi pigem ebatavaline individuaalne karakter, mitte keskmine klassikaline tüüp. XIX sajandi keskel ilmus Karl Rosenkranz’i „Inetuse esteetika“ Victor Hugo leidis, et kaunil on vaid üks ilme, inetusel on neid tuhandeid.

Kui XIX sajandi keskpaigast sai kujutavate kunstide ja kirjanduse märksõnadeks realism ja naturalism ehk elu täpne taasesitamine nii tüüpilistes kui ka konkreetsetes ilmingutes, siis tekkis küsimus, mis saab ilust? Reaalsus ju ei ole sugugi ei ilus ega poeetiline. Kompromissitu tõe tagaajamine tegi ilu suhtes kriitiliseks: ei mingit tegelikkuse idealiseerimist ja ilustamist.

Lev Tolstoi astus teoses „Mis on kunst?“ üles ilustamise vastu. Ka Nikolai Tšernõševski kirjutas oma väitekirjas „Kunsti esteetiline suhe tegelikkusega“, et kunsti sisuks on kõik inimese jaoks huvitav elus ja looduses. Kunstis on tähtsam elu taasesitamine ja tunnetamine, sotsiaalne hinnang elule, kohtumõistmine elu üle, võime olla elu õpik, mitte aga ilu omaette eesmärgina.

Nietzsche suhtus inetusse negatiivselt, see on languse, degradeerumise, nõrkuse märk. Samas vaimus peeti III Reichis kogu avangardikunsti mandunud kunstiks (sks entartete Kunst).

[Mandunud kunsti näitus Münchenis 1937. a, dadaismi sektsioon]

[Selle näituse programmi esikaas. Sõna "kunst" on pandud jutumärkidesse]

Siinkohal on paslik meenutada, kuidas külastas avangardistide näitust Moskvas Maneežis 1. detsembril 1962 Nikita Hruštšev (vt infot nt siin). Näitus ajas ta marru. Näiteks ühe tütarlapse (avangardistliku) portree juures küsis ta:

Mis see veel on? Miks tal üht silma ei ole? See on ju mingi morfinist! ... [järgmise pildi juures] Mis näod need on? Mis te maalida ei oska või? Mul lapselaps joonistab ka paremini! ... [järgmise pildi juures] Mis see on? Mehed olete või neetud pederassid (vn педерасы) [nii ta olevatki tunnistajate sõnul öelnud, kuigi stenogrammi läks "pederastid"] - kuidas te ometi niimoodi maalite? Kas teil südametunnistus on?

Väljaspool totalitarismi andsid Nietzsche kuulutatud kõigi väärtuste ümberhindamine ning dionüüsosliku alge ülistamine hoogu ka huvile inetuse vastu.Sellele aitab kaasa XIX sajandi realistliku kunsti kalduvus kujutada ka sotsiaalselt negatiivseid nähtusi. Sümbolism estetiseeris inetuse. Theodor Adorno näeb selle põhjusena tehnika meeletut arengut. Uut tüüpi mittevabadus on sõltuvus tehnikast ning see ongi üheks kunstis inetuse võidutsemise põhjuseks (nauditavatena pakutakse: anatoomilised jälkused, füüsilised väärarengud, inimestevahelised vastikud ja absurdsed suhted nagu absurditeatris jne).