↑ Konspektid

Traagiline ja koomiline, katarsis. Iroonia. Naer ja kristlus

Aristoteles. Luulekunstist (Fragmendid)

Komöödia aga on, nagu ütlesime, halvemate <iseloomude> jäljendus, kuigi mitte kogu pahelisuses, vaid <osaliselt, sest> naljakas on inetust <vaid üks> osa.

Naljakas on ju mingi valutu ja kahjutu eksimus või inetus, just nagu naljakas mask on midagi inetut ja moonutatut ilma valuta.

Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, <teatud> suurust omava tegevuse jäljendus, <jäljendus erinevates> osades erineval kujul maitsestatud kõnega, <jäljendus, mis jäljendab> tegevaid <isikuid endid>, mitte <neist> jutustades, <jäljendus,> mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.

"Maitsestatud kõne" all mõistan ma sellist, millel on rütm ja harmoonia või meloodia, "erineva kuju" all seda, et mõned <osad> teostatakse üksnes värsimõõtudes, teised jälle meloodiate abil.

Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt.

Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta (võimalik oleks ju ka Herodotose teos värssidesse ümber panna ja ikkagi oleks see ajalugu, värsimõõdus niisamuti nagu ilma värsimõõduta), vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda.

Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.

Üldine on see, milliseid asju <iseloomult> mingisugune <tegelane> vastavalt tõenäosusele või paratamatusele juhtub kõnelema või tegema, mida taotlebki luule ...

Aga et <tragöödia> pole mitte ainult lõpetatud tegevuse, vaid ühtlasi ka hirmu ja kaastunnet äratavate <sündmuste> jäljendus, sellised aga on nad kõige enam siis, kui toimuvad ootamatult ning üksteise tagajärjel - sest sel viisil on imestusväärset enam kui siis, kui <nad juhtuksid> iseendast ja juhuslikult:

... Tragöödia on <meist> paremate <inimeste> jäljendamine /.../

Traagiline

Klassikalise euroopa esteetika traagilise ja koomilise kategooriad pärinevad vanakreeka draamakunstist. Hiljem käsitleti neid mõisteid avaramalt, ka väljaspool draamakunsti.

Aristotelesest alates on esteetikas kinnistunud arusaam, et koomilist ja traagilist esineb vaid inimese juures, looduses seda ei ole. Kui naerame millegi loodusliku (nt looma) üle, siis vaid sarnasusest inimesega.

Esteetikat huvitab vaid traagiline kunstis, mis kõige täielikumalt realiseerub tragöödias. Koomilisest saab aga rääkida ka elus eneses.

Elutraagika pole seotud esteetikaga, sest selle tunnistajaks olemine ei paku normaalsele inimesele esteetilist elamust. Näiteks Hiroshima ja Tšernobõli tragöödiad ei ole esteetilised, kuigi nende kujutamine kunstis võib pakkuda esteetilist kogemust. Samamoodi on lugu baskide püha linna Guernica tragöödiaga ning Picasso maaliga „Guernica“ (1937), elumasendusega ning selle kujutamisega kunstis (Dostojevski, Camus, Sartre, Kafka).

Henri Bergson ei usu, et teiste inimeste vaatlemine oleks tragöödiakirjanikule vajalik. Sellise kirjaniku loomingus huvitab meid ju eeskätt mõnede väga sügavate hingeseisundite või puht sisemiste konfliktide nägemine. Kuid seda ei saa välispidiselt vaadata. Hinged ei saa üksteisesse tungida. Kas see tähendab, et kirjanik on kogenud seda, mida ta kirjeldab? Kirjanike elulood lükkaksid selle ümber. Kirjaniku kujutlusvõime peab olema lihtsalt tegelikkuse täielikum nägemine. Ta korjab iseenda sisemusest üles ka selle, mille loodus jättis temas lihtsalt visandiks või projektiks, ning teeb sellest tervikteose.

Traagiline esteetilise kategooriana tähendab kangelase ootamatult tekkinud kannatusi ja hukku, mis ei ole mitte õnnetu juhuse, vaid tema enda valikute tulemus. Tavaliselt on tema elu määratud saatusest – igatahes välistest jõududest. Kangelane püüab võidelda saatusega, tõuseb selle vastu üles, kuid hukkub või kannatab, demonstreerides nii oma sisemist vabadust.

Tragöödia lugejad (vaatajad) elavad kangelase saatusele kaasa ning lõpuks kogevad esteetilist katarsist (kr κάθαρσις ’puhastumine’), omapärast naudingut. Vaataja teadvustab endale, et tragöödia toimub mitte elus, vaid ainult laval (tegelikkuses oleks see õudne).

Katarsisest rääkis Aristoteles seoses tragöödiaga. Näidistragöödiaks oli Aristotelesel Sophoklese „Kuningas Oidipus“. Aristotelese säilinud teostes pole katarsisest kuigi palju juttu. Hilisemad tõlgendajad on esitanud kaks versiooni.

Esimene tõlgendus seostub uusaegse esteetika üleva kategooriaga ning peab silmas hinge kõlbelist puhastumist kunsti abil. Teine aga seostas katarsise meditsiiniga – see on ajutine vabanemine hirmu ja kaastunde emotsioonidest. (Meditsiinis nimetati katarsiseks organismi vabanemist kahjulikest ainetest.) Aristoteles oli aga arsti poeg ning loodusteaduste pooldaja, seega võis tema pigem pooldada teist arusaama.

Hirmu ja kaastunde kuhjumine inimeses võib tervisele ja sealt edasi kogu ühiskonnale halvasti mõjuda. Kunst aga suudab neid ohutult maandada. Katarsis on selle tõlgenduse järgi nauditav vabanemine negatiivsetest emotsioonidest. Siia võib muidugi lisada ka teise esimese tõlgenduse: meditsiiniliselt seletatav katarsis viib hinge puhastumise ja ülenemiseni.

Esteetika ajalugu pärast Aristotelest on traagilise käsituses ikka jäänud pidama Aristotelese arusaama juurde, seda edasi arendades või mõnd asja ümber mõtestades.

Schelling leiab oma „Kunstifilosoofia“ alajaotuses, et traagiline ilmneb vabaduse ja paratamatuse võitluses: „tragöödia olemuseks on võitlus: ühelt poolt vabadus subjektis, teiselt poolt paratamatus objektiivsuses“. Võitjat ei ole. Traagilise situatsiooni olemuseks on, et traagiline kangelane osutub paratamatult süüdlaseks ilma tegeliku süüta – vaid asjaolude või kõikvõimsa saatuse tahtel. Kangelane püüab reeglina kõigest väest saatusele vastu seista, kuid tulemuseta. Kõlbeline vabadus võidutseb aga kangelase karistuses, mille kangelane võtab vastu täiesti teadlikult kui süüst vabanemise (kuigi süüdi polnud ta mitte omal valikul). See ongi nagu kõrgeim vabadus: vabatahtlikult kanda karistust vältimatu kuriteo eest. Tragöödias ei ole kohta juhusele.

Henri Bergson juhib tähelepanu sellele, kuidas juhused võivad kogu tragöödia ära rikkuda. Tragöödiakirjanik väldib tema sõnul hoolikalt kõike, mis võiks tõmmata meie tähelepanu tema kangelase ainelisusele. Kohe, kui kerkivad üles kehamured, on karta koomika sisseimbumist. Just sellepärast tragöödiakangelased ei joo, ei söö, ei soojenda end. Kui võimalik, siis nad isegi ei istu. Keset tiraadi maha istumine tuletaks meelde, et sul on keha.

Miks naerdakse kõnemehe üle, kes aevastab oma kõne kõige pateetilisemal momendil? Miks on koomiline see lause matusekõnest, mida mainib üks saksa filosoof: „Ta oli vooruslik ja täidlane“? Sellepärast, et meie tähelepanu juhitakse äkitselt hinge juurest keha juurde.

XX sajandi kunstis saab rääkida vaid tragöödia elementidest, kuid mitte traagilisest klassikalises mõttes. Kaasaegne mitteklassikaline esteetika on aga pea kategooriate tasemele tõstnud sellised mõisted nagu absurd, kaos, julmus, sadism, vägivald jne, ning praktiliselt ei tunne enam sellist kategooriat nagu traagiline.

Koomiline

Koomilisest räägitakse ikka paaris traagilisega, kuigi tegu ei ole antipoodiga ega modifikatsiooniga. Lihtsalt ajalooliselt lähtuvad nad mõlemad antiikaja draamakunsti žanritest: tragöödiast ja komöödiast.

Koomiline, erinevalt traagilisest, pakub esteetikale huvi nii kunstis kui ka elus eneses. Komöödiakirjaniku eesmärk on Bergsoni sõnul esitada meile tüpaaže. Paljude komöödiate pealkirjaks on üldnimi: „Ihnus“, „Mängur“ jne. Komöödia allikaks on igapäevane elu oma koomiliste situatsioonide ja isikutega. Iseenda naeruväärsuste vastu komöödiakirjanik vaevalt huvi tunneb. Ta ei leiakski, st me oleme naljakad isiksuse sellest küljest, mis jääb teadvusele kättesaamatuks.

Koomiline kutsub esile naeru, kuid naer ei ole siin puhtalt füsioloogiline nagu kõditamise või närvilise naeru puhul, vaid intellektuaalne. Nii et eristada tuleks psühhofüsioloogilist ning kultuurilist naeru. Esimene tuleneb tervisest ja elurõõmust, see on enesega rahuolu, see on pigem rõkkav naer, selline naer võib olla nakkav. Eetiliselt on füsioloogiline naer neutraalne, sellist naeru võib nimetada ka põhjuseta naeruks – see on justkui energia ülejääk.

Homerosel on Olümpose jumalate elu täis nalja ning naljatamist, inimeste elu on aga raskusi, ohte, hukkumist, ning nalja jaoks pole eriti kohta.

Aristotelese teos koomilisest (Luulekunstist, 2. osa) ei ole säilinud, kuid 1893. aastal leiti Pariisis X sajandist pärit käsikiri, mis sisaldas mainitud teose fragmenti. Umberto Eco teoses „Roosi nimi“ on just nimelt sellest, komöödiale pühendatud raamatust juttu. Selles teoses on igasuguse naeru vihkaja Jorge tolle käsikirja ära peitnud ja mürgitanud, et igaüks, kes seda loeb, sureks (lehed on mürgitatud, lehepööramiseks näppu keelega niisutades jõuab mürk organismi). Romaani lõpus õnnestub Williamil ja Adsol siiski lugeda selle käsikirja algust (ülejäänu sõi hullunud Jorge ära ja hävis tulekahjus) - kindad käes loomulikult:

Esimeses raamatus oleme rääkinud tragöödiast ja sellest, kuidas seesinane, ärgitades kaastunnet ja hirmu, kutsub esile katarsise ja vabastab meid noist kirgedest. Nagu lubatud oli, räägime nüüd komöödiast (ning ka satiirist ja miimist) ja kuidas seesinane, ammutades rõõmu naljakast, samal ajal ka vabastab meid tollest kirest. Et too kirg pälvib tähelepanu, sellest oleme juba rääkinud raamatus hinge kohta, sest inimene - ainsana kõikide elajate seas - on võimeline naerma. Määratleme, milliseid tegevusi aimab järele komöödia, ja vaatame seejärel, milliste vahenditega kutsub komöödia esile naeru - nendeks vahenditeks on teod ja kõne. Näitame, kuidas tegude naljakus tuleneb parima samastamisest halvimaga ja vastupidi, ootamatust pettusest, võimatutest situatsioonidest, vägivallast loodusseaduste vastu, kohatusest ja järjekindlusetusest, tegelaste madaldamisest, koomiliste ja vulgaarsete pantomiimide kasutamisest, disharmooniast, vääritute teemade valikust. Me näitame ka, kuidas kõne naljakus tuleneb kahemõttelisusest, ühtede ja samade sõnade kasutamisest erinevate asjade tähistamiseks ja erinevate sõnade kasutamisest sarnaste asjade tähistamiseks, lobisemisest ja kordustest, sõnamängudeest, deminutiividest, hääldusvigadest ja barbarismidest... (Umberto Eco. Roosi nimi. Tallinn, 2005, lk 447.)

Aristotelese järgi erineb komöödia tragöödiast selle poolest, et esimene jäljendab halvemaid iseloomusid, teine paremaid (Luulekunstist, 1448a, 1449a) Esimesel juhul laheneb kõik õnnelikult, teisel juhul viib katastroofini. Komöödias peab halb olema vaid osaliselt halb jne, sest kui oleks päris halb, siis oleks õudne ja eemaletõukav. Bergson küll kahtleb selles, kas inimeste kerged puudused ikka ajavad meid naerma: nimelt on ju tegelikult raske tõmmata piiri kerge ja raske puuduse vahel.

Kristlus suhtus koomilisse kunstis negatiivselt ning koomilisse elus kahtlustavalt.

XVII sajandi komöödiakirjanik Moliere oli veendunud, et komöödia ülesanne on inimesi parandada neid lõbustades.

Immanuel Kant ei kasuta terminit ’koomiline’. Naerust ja naljakast on juttu vaid mõnel leheküljel tema teoses „Otsustusvõime kriitika “ (§54).

„Naer on afekt, mis tekib pineva ootuse äkilisest muutumisest olematuks.“ (Das Lachen ist ein Affekt aus der plözlichen Vervandlung einer gespannten Erwartung in nichts)

Kanti nalja näide: kaupmees tuleb Indiast ja satub tormi kätte. Tal tuleb tormist eluga pääsemiseks üle parda heita kogu oma kaup. Kaubast oli tal aga sedavõrd kahju, et ... (nüüd me ootame midagi märkimisväärset) ühe ööga läks parukas halliks.

Naer on Kanti sõnul tervisele kasulik, sest soodustab mitmete siseorganite tervisele kasulikke võnkumisi. Lootusele ja unele, mis Voltaire’i arvates on antud inimestele eluraskustes vastupidamiseks, lisas Kant veel naeru. Kõiges, mis kutsub esile naeru, peab olema midagi absurdset ning aru ei naudiks seda.

Hegel märgib, et naljaks pööratakse komöödias mitte tõeline substantsiaalsus, mitte tõelised väärtused, vaid ainult moonutused, jäljendused. Komöödiakirjanik Aristophanes, väidab ta, ei naernud kunagi tõelise usu üle, ateenlaste tõeliselt kõlbelise elu üle, tõelise filosoofia või tõelise kunsti üle.

Sisu poolest sobivad Hegeli arvates komöödiasse järgmised olukorrad: 1) tühiste eesmärkide poole püüeldakse äärmise tõsidusega ja suure eeltööga; 2) indiviidid püüavad näida suurte eesmärkide väärilised, kuid on küündimatud; 3) välised asjaolud tekitavad mingite kokkusattumustega koomilise kontrasti sisemise iseloomu ning selle välise ilmingu vormi vahel.

Nikolai Tšernõševski tõlgendab oma moodi Hegelit. Tema jaoks on koomiline sisemine tühjus ja tühisus, mis varjab end välimuse taga, mis pretendeerib sisule ja tähtsusele. XIX sajandi vene kirjanduses on sellise arusaama jaoks palju näiteid – eriti Gogoli looming („Revident“)

Komöödia on nauditav peamiselt õnneliku lahenduse tõttu: õnn on saavutatav, tarvis vaid natukene pingutada.

Koomilise alamkategooriad

Huumor, teravmeelsus, iroonia, satiir, paroodia, karikatuur, grotesk jne.

Irooniat võivad kasutada vahendina ka satiir ja huumor. Satiir eeldab üheselt negatiivset suhtumist, väljanaermist ning publikult oodatakse sama. Huumor on aga leplik, maailma võetakse sellisena nagu ta on. Iroonia, satiir ja huumor eeldavad mingit lähtepunkti (ideaal, maailmavaade vms), mille valguses miski näib naeruväärne.

Karikatuur ja paroodia eeldavad objekti äratundmist.

XX sajandil on eriti silma hakanud paistma grotesk ja iroonia, mis on kultuuri omamoodi esteetiline kaitsereaktsioon inimkonna kriisile ning kõigi väärtuste ümberhindamisele. Grotesk (pr grotesque ’veider, kentsakas’) on XIX-XX sajandi kunstis inimese või nähtuse mõne negatiivse külje ülepaisutamine, jättes kõik positiivse tähelepanuta. Heatahtlik see igatahes ei ole. Tulemus ei tarvitse üldse naermagi ajada, pigem tekitab vastikust, põlgust või hirmu, sest negatiivse kontsentratsioon on väga suur. Groteskist võib saada ka absurd (sürrealism, absurditeater).

Naeru eesmärk Bergsoni arvates: inimese kohandamine ühiskonnaga

[Henri Bergson. Naer: essee koomika tähendusest. (Fragmendid)]

1. Ei ole koomikat väljaspool seda, mis on omane inimesele. Võidakse naerda looma üle, aga sellepärast, et on ootamatult märgatud tema juures inimlikku hoiakut või ilmet.

2. Naeruga kaasneb harilikult tundetus. Ükskõiksus on tema loomulik keskkond. Inimese üle, kes tekitab nt haletsust või kaastunnet, saab naerda vaid siis, kui mõneks hetkeks kaastunne ära unustada. Jälgige elu ükskõikse pealtvaatajana ning suur hulk draamasid muutub komöödiaks. Koomika nõuab seega efekti saavutamiseks justkui südame hetkelist anesteesiat. Ta on suunatud puhtale arule.

3. Koomikat ei saaks nautida, kui tuntaks ennast eraldatuna. Naer vajab justkui vastukaja. Meie naer on alati grupi naer. Kui avameelne naer ka ei oleks, on selle taustal ikka seltsimehelikkus või ma ütleksin isegi vandeseltslaslikkus teiste naerjatega, olgu nad tegelikud või kujuteldavad. Naeru loomulik keskkond on ühiskond

Inimene jookseb mööda teed ja kukub pikali: möödakäijad naeravad. Ma arvan, et tema üle ei naerdaks, kui võidaks oletada, et tal tuli järsku lihtsalt pähe maha istuda. Naerdakse selle üle, et ta istus tahtmatult. See ei ajanud naerma mitte tema äkiline kehaasendi muutus, vaid see, et muutus oli tahtmatu, kohmakas. Võib-olla oli tee peal kivi. Oleks pidanud sammu muutma või takistusest mööda minema. Kuid paindlikkuse puudumise tõttu, hajameelsusest või keha kangekaelsusest, jäikusest või inertsist jätkasid lihased sama liigutuse sooritamist, kui olukord oleks nõudnud midagi muud. Just sellepärast ta kukkuski ja selle üle möödakäijad naeravadki.

Naerma ajab teatud mehaaniline jäikus seal, kus tahetaks leida isiku tähelepanelikku paindlikkust ja elavat nõtkust.

Elu ja ühiskond nõuavad meilt kõigilt pidevalt ärksat tähelepanu. Igasugune iseloomu, vaimu ja isegi keha jäikus on ühiskonna silmis kahtlane, kuna see on võimalik märk sellest, et üks tegevus uinub ja isoleerub, kaldub eemalduma ühisest keskmest, mille ümber ühiskond keerleb – ühesõnaga märk ekstsentrilisusest. Ja ometi ei saa ühiskond siin sekkuda ainelise repressiooniga, kuna teda ei ohustata aineliselt.

Naer on ilmselt teatav ühiskondlik žest. Ta tekitab hirmu ja selle kaudu surub ta maha ekstsentrilisuse.

Naer ei kuulu seega puhta esteetika valdkonda, kuna ta taotleb (ebateadlikult ja paljudel üksikjuhtudel isegi amoraalselt) üldise täiustumise kasulikku eesmärki.

Naerul on ühiskondlik tähendus ja kandepind, koomika väljendab eeskätt inimese erilist kohanematust ühiskonnaga.

Kui tohib võrrelda väikesi asju suurtega, siis meenutame siin, mis toimub kooli astudes. Kui kandidaat on läbinud kardetud eksamikatsumused, siis peab ta toime tulema uute katsumustega, mida vanemad seltsimehed talle valmistavad, kujundamaks teda uue ühiskonna jaoks, kuhu ta siseneb, ja üles sulatamaks tema useloomu, nagu nad ütlevad. Iga väike ühiskond, mis suure ühiskonna sees moodustub, kaldub niimoodi ähmase vastu ajel leiutama meetodeid, kuidas parandada ja pehmendada harjumusi, mis on omandatud mjual ja mida tuleb nüüd muuta. Laiem ühiskond tegutseb täpselt samamoodi. Iga tema liige peab jääma ümbritseva suhtes tähelepanelikuks, kujundama end ümbruse järgi ning vältima sulgumist oma iseloomu nagu elevandiluust torni. Just sellepärast riputab ta kõigi kohale kui mitte parandamise-ähvarduse, siis vähemasti alanduse-väljavaate, mis on küll kergem, kuid sugugi mitte vähem kardetav. Selline peaks olema naeru funktsioon. Naer on naerualuse jaoks alati mõnevõrra alandav ja nii on see tõeline ühiskondlik „rebasekslöömine“.

Kes iganes end eraldab, muutub naeruvääristamiseks avatuks. Inimkonna auks tuleb tunnistada, et ühiskondlik ja moraalne ideaal pole olemuslikult erinevad.

Naer on eeskätt parandamine. See on tehtud alandamiseks ja ta peab avaldama naerualusele valust muljet. Ühiskond maksab sellega kätte vabaduse eest, mis tema suhtes võeti. Ta ei saavutaks oma eesmärki, kui ta kannaks sümpaatia või headuse märki.

Üldiselt ja laias laastus täidab naer kahtlemata kasulikku funktsiooni. Kuid sellest ei tulene, et naer alati märki tabaks või et teda ajendaks alati heasoovlikkus või isegi lihtsalt õiglus.

Keskmine õiglus võib kogutulemusest välja tulla, kuid mitte igal üksikjuhtumil eraldi.

Iroonia

Juba antiikaja kõnekunstis tähendas iroonia (kr ειρωνεια ’teesklus’) seda, kui sõnasõnaline mõte vastandub varjatule ning seda antakse ka mõista, mitte lihtsalt ei valetata. Sõnasõnaline kiitus näiteks esitatakse nii, et on tunda hukkamõistu ja peent pilget. Ka vastupidi. Taolise arusaamaga on seotud (kuid ei kattu) ka Sokratese iroonia, millest lähtub kogu järgnev ennastalandava iroonia traditsioon. Sokratese iroonia ei ole aga otseselt esteetika huvialas.

Tragöödia puhul võib rääkida traagilisest irooniast. Näiteks „Kuningas Oidipus“: Oidipus püüdleb millegi poole, kuid jõuab hoopis vastupidise tulemuseni. Saatus ja jumalad justkui naeravad tema üle. See oli tüüpiline antiikaegne arusaam, et inimene on vaid jumalate mängukann.

Iroonia eeldab küllaltki kõrget intellektuaalset ja esteetilist taset ja ka teema valdamist. Selles vaimus on kirjutatud Rotterdami Erasmuse „Rumaluse kiituseks“ ning Swifti satiirilised teosed.

Iroonia lammutav iseloom meeldis XX sajandi novaatorlikele suundumustele. Iroonial põhinesid futuristide, dadaistide, sürrealistide epateerivad manifestid, irooniast on läbi imbunud mitte vaid paljude kuulsate avangardistide ja modernistide looming, vaid ka terved uuemad kunstipraktikad – nt XX sajandi teise poole pop-art, kontseptualism. Ka uue kunstipraktika liigid nagu happening, performance, videoinstallatsioon on irooniast kantud. Kogu postmodernistliku tegevuse peamiseks vedruks on globaalne irooniline narrimine ja irooniline mängimine kõigi loominguliste meetodite ja võtetega. Tõsise ilmega esinetakse iroonilisel moel.

Kristlik suhtumine naeru

Vene vanasõna ütleb Где смех, там и грех (Ei ole naeru patuta). Jeesus, kes erinevalt tavalisest inimesest oli patuta, ei saanud naerda. Aga naer ei ole seesama mis rõõm, rõõmustada ikka võib:

„Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.“ (Mt, 5:18)

Üldiselt võib öelda, et Jumala palge ees on naer ja lõbusus tühised, kuid maistes asjades ja Issanda teede mõistetamatuses on naer ning lõbu suureks lohutuseks.

Vana Testament

Ma ütlesin naerule: „Hull!” ja rõõmule: „Mis sellest kasu on?” Kg 2:2

Aus nimi on parem kui kallis võideõli ja surmapäev on parem kui sünnipäev. Parem on minna leinakotta kui pidukotta, sest seal on kõigi inimeste lõpp, ja kes elab, võtku see südamesse! Parem on meelehärm kui naer, sest kurb nägu on südamele hea. Tarkade süda on leinakojas, aga alpide süda on rõõmukojas. Parem on kuulata targa sõitlust kui alpide laulu. Sest otsekui kibuvitste praksumine paja all on albi naer. Seegi on tühi töö. Kg 7:1-6

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all! Kg 8:15 Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida. Kg 3: 1-4

Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida. Kg 3: 11-12

Uus Testament

Õpetussõnades: Minu riik ei ole sellest ilmast. Maine maailma ning taevariik on vastandid. Naer kuulub siitilma, nutt aga näitab teed taevariiki. Nuttu mõistetakse kui oma pattude tunnistamist ja kahetsemist.

Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid. Mt 5: 12

Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Mt 5: 4

Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! Lk 6: 21

Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast! Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas! Just samal kombel tegid nende isad prohvetitele. Lk 6 22-23

Ent häda teile, rikkaile, sest teil on lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie näete veel nälga! Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta! Lk 6: 24-25

Clemens Aleksandriast kirjutab teoses „Pedagoog“, et ei peaks keelama seda, mis inimesele looduse poolt omane. Kuid selles tuleb piiri pidada, mõõtu tunda. Inimesele on looduse poolt omane küll naerda, kuid seepärast ei peaks veel kõike naeruks tegema. Hobune näiteks, kellele on looduse poolt omane mäletsemine, ei mäletse ka kogu aeg. Clemens tsiteerib Jeesus Siirak’it [Apokrüüfid – lisaks Vanale ja Uuele Testamendile]:

„Rumal tõstab naerdes häält, tark mees ainult naeratab vaikselt.“ Srk 20

Clemensile Aleksandriast on naeru puhul lisaks kõlbelisele küljele oluline ka esteetiline: mõõdutundetu naer teeb inetuks

XIX sajandi lõpul ilmus „Kõlbeline jumalasõna ilmalikele“. Piiblis on öeldud, et „on aeg naerda“, seega on lubatud ka naermine kui rõõmu kehaline väljendus. Naer nagu ka heatahtlike ja rõõmsameelsete inimestega suhtlemine mõjub hästi tervisele. Kuid samas on ka öeldud: „Rumal tõstab naerdes häält, tark mees ainult naeratab vaikselt.“ Mõõdutundetu naer pole ka tervisele hea. Noormeeste ja neidude puhul juhtub, et naerda pole millegi üle, kuid naerdakse – sarnaselt lobisemisele näitab paljunaermine rumalust. Ei ole õige teist inimest alandav ja solvav pahatahtlik naer (ligimesearmastus!)

Kloostrite jaoks olid nõuded naeru suhtes rangemad – selle asukad peavad pidevalt oma patte kahetsema ning nutma. Nutt päästab, naer hukutab. Õndsaks kuulutati ju nutjad (Lk 6: 21)

Püha/vaga isa (vn преподобный) Ефрем Сирин (IV saj) eristas kolme liiki pisaraid: tühised pisarad maiste asjade pärast, õigeaegsed magusad ja vajalikud kahetsuspisarad ning hilinenud ja ühtlasi viljatud, kasutud pisarad: „Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.” Mt 8: 12

Karneval

Karnevalid olid organiseeritud pidustused, kus osalesid kõik seisused, maskipidu. Varakeskajast kuni XIII sajandini karnevale polnud. Üldiselt suhtusid sel ajal ka vaimulikkond ning kõik seisusedki naeru pigem negatiivselt.

Suhtumine naeru hakkab muutuma XIII sajandist. Ka Thomas Aquinost räägib siis pigem sallivusest inimese vajaduse suhtes lõbutseda. XV ja XVI sajandid olid karnevali tippajaks. XVI sajandist omandavad karnevalid ja üldse huumor paroodia vormi. M. Bahtin on küll väitnud, et paroodiat ning satiiri karnevalides ei olnud, kuid seda on kritiseeritud kui tegelikkusele mittevastavat.

Karnevale iseloomustas ka võimuvastasus, mida kirik korduvalt hukka mõistis. Karnevalid põhinesid paganlusel (viljakuse kultus).

Karnevalikultuur on omane pigem ajastute vahetumisele, vana eluviisi lagunemise ajale. Renessansi ajal taaselustati palju paganlikke motiive nii kunstis kui elus üldse. Karnevalid, kus „ülal“ ja „all“ vahetasid kohad, iseloomustasid just murrangulist aega.

Hollandi kunstnikul Pieter Bruegel vanemal on selle kohta ka maal (Karnevali ja paastu võitlus 1559 a). Maali vasakul poolel on karneval, paremal paast. Karnevalikuningas võitleb paastu kehastava kõhna tegelasega, kellel on piigi asemel leivalabidas, millel kaks kala (paastutoit), heerold annab kolmevärvilise lipuga märku võitluse algusest, maas võib leida mängukaarte, mis vihjab hasartmängudele.

Läänes olid karnevalid ja narrid, idas aga vagad hullud, kes ühendasid naeru ja pühaduse.

Vaga hullus (vn k юродство)

Vagad hullud olid keskaegses Bütsantsis ja Venemaal, st õigeusklikes maades. Tihtipeale oli väga raske eristada lihtsat narri vagast hullust. Vaga hull loobus kõigist elumõnudest ning ka peamisest jumalikust annist – mõistusest. Nende hullus oli näiline, kuid seda hoiti täielikust saladuses kuni usumehe surmani (vaid üksikud teadsid seda varem). Niimoodi arvas usumees täiustuvat Issanda teenimises, hoiduvat uhkusest.

Vaga hullu puhul sai eristada passiivset ja aktiivset osa.

Passiivne: askeetlik enesealandamine, näiline hullus, lihasuretamine. Tõlgendati Jeesuse sõnu (Jeesus kuulutab ette oma surma ja ülestõusmist):

Siis Jeesus ütles oma jüngritele:

Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?” Mt 16: 24-26

Aktiivne pool: sõimata maailma pattude eest, paljastada nii vägevate kui väetite pahesid ja pattusid, pööramata tähelepanu sündsusele.

Vaga hulluse põhjenduseks apostel Pauluse sõnad:

Meie oleme Kristuse pärast arutud, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud. Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu. Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini. 1 Kr 4: 10-13

Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. 1 Kr 1: 23-24

Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks! Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus, sest on kirjutatud: „Tema tabab targad nende riugastelt.” 1 Kr 3: 18-19

Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. 1 Kr 1: 27-29

Süütu kannataja kujund on Piiblis tuntud, nt Hiiob. Kõige süütum kannataja oli aga muidugi Kristus, sest tema oli päris patuta. Ainult surnute ülestõusmine, Kristuse teine tulemine ja Viimne kohtupäev annavad süütu kannataja rollile mõtte. Ta justkui kordaks Kristuse teed, püüaks sarnaneda Jumalale. Kristus ise aga vaba hullu moodi küll ei käitunud. Küll aga rääkis ta tavatuid asju, mille kohta apostel Paulus on öelnud:

Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. (1 Kr 1: 21)

Selleks, et kannatused oleksid tõesti ilma süüta, ei tohi keegi teada, et süüd ei ole. Inimesed võivad teadmatusest halvustada ja peksta, kuid neil ei ole sellest süüd: teadmatus vabastab süüst. Vaba hull veedab ööd palvetades nende eest, kes teada taga kiusavad.

Vagad hullud olid omal kohal siis, kui kristlus oli juba kinnistunud. Esmakristlaste puhul oli kangelasteoks hoopis avalik kristlane olemine: võimud kiusasid taga.

Vaga hull käitub kui narr, kuid tal on didaktilised eesmärgid. Teatraalsuse ja vaatemängulisuse poolest on vaga hull ja euroopalik narr nad sarnased.

Ka küünik on vaga hullu sarnane, kuid vaid väliselt. Küünikud on siirad oma käitumises looduse järgi, neil pole saladusi. Vaga hullu kõlvatu elu aga vaid varjab tema voorust.

Sokrates oli samamoodi enesealandaja teadmiseni jõudmise eesmärgil, vaga hull aga oma päästmise nimel. Sokratese puhul aga jäi lõpuks ikkagi tema võimutsema, sest teised osutusid rumalateks (teda ennast peeti kõige targemaks). Sokratese iroonia on nende inimeste üle mõnitamine, kellele mitte ainult ei öelda, vaid lausa näidatakse, et nad on rumalad. Sokratese naer on üleolev.

Vaga hullu olemasolu võiks meid õpetada: ära usu oma silmi (see hull võib olla pühak). Bütsantsi vagad hullud võimumeestega maid ei jaganud – neile oli tähtis vaid isiklik päästmine. Vene vagad hullud olid ka ühiskondlikult aktiivsed. Näiteks päästis üks neist (vn k nimega Никола Салос) Pihkva Ivan Julma opritšnikute käest 1570. Aastal. Ivan Julm rääkis temaga ning läks siis minema. Välismaalased on märkinud vagade hullude ühiskondlikku mõjukust Venemaal.

Et vagades hulludest peeti Venemaal lugu, siis oli ka näilisi vagasid hulle. Nii et alati oli küsimus, kas seda hullu juhib Jumal või on temas kurjad vaimud. 692. aastal pani kirikukogu vagad hullud keelu alla, võrdsustades nad hullude või kurjast vaimust vaevatutega (vn k бесноватые).