↑ Konspektid

Kunstiline maitse

Kunstilise maitse mõiste tekkimine

Analoogselt sellele kuidas maitseorganid eristavad magusat, kibedat, soolast jne, võeti maitse mõiste kasutusele ka seoses esteetilise kogemusega kui võime tunda kaunist, kunstilist ning eristada seda inetust, labasest, kunstipäratust. XVIII sajandi keskel hakati selle üle arutlema (Voltaire, Hume, Kant).

David Hume. Maitsestandardist

On filosoofe, kes kuulutavad lootusetuks leida maitsestandardit, sest tegemist ei ole ju mõistuse otsustusega, vaid tunnetega: iga tunne on õige, kuid mitte iga otsustus ei ole tõene.

Kogemuse põhjal peaksime leidma, mis pakub naudingut kõigis maades ja kõigil aegadel. Homeros nt vaimustab veel sajandeid hiljem nii Pariisis kui Londonis. Miski pole tema kuulsust kahandanud. Kitsas ringis võib kadedus suurt rolli mängida ning tutvus geeniusega vaimustust vähendada.

Vaatamata maitsete erinevusele on olemas mingid üldiselt heakskiidu või mahalaitmise printsiibid.

Kunstilise maitse ja tavapärases mõttes maitse vahele võib tõmmata paralleeli. Sancho Panza räägib Cervantes’e romaanis “Don Quijote” loo veini degusteerimisest. Mõne maitsemeel on sedavõrd peen, et tunneb ära väikseimagi kõrvalmaitse (metallist võti nahast võtmehoidjaga) – sama lugu on kunstilise maitsega.

„Te vist arvate, et mul oli raske teie veini ära tunda. Eks ole hea, kannupoisi-härra, kui inimesel on nii suur ja loomulik anne veinide tundmiseks nagu minul, et mul on tarvis teda ainult nuusutada ja kohe ütlen ära ta päritolumaa, sordi, maigu ja vanuse ja missugused muutused temaga võivad sündida ja kõik asjaolud, mis veinisse puutuvad. Aga siin pole midagi imeks panna, sest minu suguseltsis, isa poolt, oli kaks kõige paremat veinitundjat, keda La Mancha pika aja kestel näinud. Selle tõenduseks jutustan teile, mis neil kord juhtus.

Ükskord anti neile mõlemale proovida veini ühest vaadist, küsides nende arvamist veini sordi, omaduste, headuse või halbuse kohta. Üks proovis keeleotsaga, teine tõstis veini ainult nina juurde. Esimene ütles, et sellel veinil on raua maitse, teine, et tal on ennem kórdoba-naha lõhn. Peremees ütles, et vaat on puhas ja veinile ei ole midagi juurde lisatud, mis võiks talle raua maitse või kórdoba-naha lõhna anda. Siiski kinnitasid mõlemad kuulsad veinitundjad seda, mis nad olid öelnud. Aeg läks, vein müüdi ära, ja vaadi puhastamisel leiti selles väike võti, mis rippus kórdoba-nahast rihma küljes (tsiteeritud: Triinu Soikmets. David Hume'i maitsestandard kunstiteoste hindamisel).

Kuigi inimeste maitse on erinevalt arenenud, saab seda kogemuse ja arutlemisega edasi arendada. Nii nagu osavus tuleb harjutamisega, nii tuleb ka peen maitse harjutamisega. Ka kriitilisus esmamulje suhtes tuleb kogemusega.

Ainult see suudab vääriliselt hinnata antud kunstiteost, kes on harjunud mõistma, uurima ja hindama eri aegade ja rahvaste seas hinnatud kunstiteoseid. Kriitik peab olema vaba ka igasugu eelarvamustest, lähtuma vaid teosest endast.

20 aastase jaoks võib lemmikuks olla Ovidius, 40 aastase jaoks Horatius, 50 aastaselt ehk Tacitus. Lemmikkirjaniku valime nagu sõbra. Ühele meeldib rohkem ülevus, teisele õrnus, kolmandale teravus.

Tähelepanuta peaks kriitik jätma Hume’i arvates ka antiikautorite teoloogilised arusaamad – kuni need on vaid teoreetilised ning ei varjuta teoseid fanatismi ja eelarvamustega.

Kanti arvates on ilu tajumiseks vajalik maitse, kauni loomiseks on aga vaja ka geniaalsust.

Pärast Kanti hakkab maitse teema nagu ka „kaunite kunstide“ teema jääma tahaplaanile. Demokraatlikult ja positivistlikult meelestatud esteetikas ei nähta kohta vaid valitutele omasele maitsele. Romantismi esteetika seostab maitse aga otseselt geeniusega (mis pärineb Kantilt), kes on ka ainus maitse seadusandja. XX sajandil uurib maitset sotsioloogiline esteetika, mh rahvamassi, tarbijate, elitaarsete gruppide maitse kujunemist.

George Santayana halvast maitsest

Kui siirus kaob ja tekib snobistlik ambitsioon, tuleb Santayana sõnul ka halb maitse: esteetilised väärtushinnangud asenduvad mitte-esteetilistega. Näiteks klaashelmeste armastamine nende ilu pärast on võib-olla barbaarne, kuid mitte vulgaarne; kalliskivide armastamine üksnes sellepärast, et nad on kallid, on aga vulgaarne. Kontrollküsimus on alati sama: kas asi ise tegelikult meeldib?

Kui meeldib, on maitse tõeline; see võib teiste omast erineda, kuid on samavõrd õigustatud ja lähtub inimloomusest.

Kui ta ei meeldi, on hinnnang võlts, silmakirjalik, mis tähendab Santayana hinnangul iseenda diskvalifitseerimist esteetika alal.

Mõned inimesed pole enda sõnul võimelised nägema ilu mujal kui suurte meistrite töödes – tuleb kahtlustada, et nad on papagoid, kelle esteetiline tundlikkus on puudulik.

Kui jutt on aga nt klaashelmeste siirast armastamisest, siis võib uskuda, et tegemist on ausa ja terve maitsega, mis vajab üksnes kogemust, et muutuda peenemaks.