↑ Konspektid

Avangardism/modernism, postmodernism

Postmodernismi teemal võiks täiendavalt lugeda järgmisi eesti keeles ilmunud raamatuid:

  1. 20. sajandi mõttevoolud. Toimetanud Epp Annus. Tallinn-Tartu, 2009.
    [Erinevate autorite väga põhjalik jutt kaasaja filosoofidest, kaasa arvatud nn postmodernistlikud mõtlejad]
  2. Janek Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Viljandi, 2005.
  3. Stanley J. Grenz, Postmodernismi aabits. Tallinn, 2003.

Kunsti transformeerumise etapid

Nietzsche kuulutatud kõigi kultuuri väärtuste ümberhindamine läbis mitu staadiumi: avangard, modernism, postmodernism. Paralleelselt nendega säilis antipoodina ka konservatism/traditsionalism.

Avangardism (pr k avant garde 'eelvägi, eelsalk'): mässuline, skandaalitsev, epateeriv, manifesteeriv, novaatorlik – XX sajandi esimene pool.

Modernism: avangardi omamoodi akadeemiliseks muutumine XX sajandi keskel, mässu, skandaali ja epataaži enam pole.

Postmodernism: XX sajandi keskel alanud iroonitsev kaleidoskoopiline mäng kultuuri vääärtuste ja fenomenidega, k.a avangard ja modernism, ning nostalgiliselt-väsinult ka peenutseva estetismiga (manerismiga).

Staadiumite küsimuses ei tarvitse muidugi üksmeelt valitseda.

Umberto Eco: avangardismi ja postmodernismi võrdlus

[Umberto Eco. „Roosi nime“ ääremärkused]

[Picasso. Avignoni naised. 1907 a]

Avangard tahab vabaneda minevikust. „Maha kuuvalgus!“ – futuristide loosung, on avangardi jaoks tüüpiline loosung. „Kuuvalgus“ tuleb ainult asendada mõne muu sõnaga. Avangard lammutab, deformeerib minevikku. „Avignoni naised“ (1907) on selles mõttes väga iseloomulik. Avangard ei peatu: lammutab kujutise, loobub kujutamast, ning jõuab abstraktsioonini, kujutamisest loobumiseni (mittefiguratiivsuseni), puhta lõuendini, auguni lõuendis, põlemapandud lõuendini. Arhitektuuris viib minimalismi nõue maja-karbini, kirjanduses teksti sidususe kadumiseni, vaikuseni – valge leheküljeni. Muusikas viib see atonaalsusest mürani, edasi aga täieliku vaikuseni.

Näide: John Cage teos "4’33"

Kuid kätte jõuab aeg, kus avangardil (modernismil) pole enam kuhugi minna. Postmodernism on vastus modernismile: kui minevikus pole enam midagi lammutada, sest edasi tuleks väljendusvõimetus, siis on tarvis minevik ümber mõtestada, irooniliselt, ilma naiivsuseta.

Arvatavasti on Picasso kollaažid avangardism, sest normaalsed inimesed ei võtnud neid omaks. Aga Max Ernst’i kollaažid, milles on kokku monteeritud tükid XIX sajandi gravüüridest, on juba postmodernism. Neid võib kõigele lisaks ka lugeda kui lihtsalt võlumuinasjuttu, kui unenäo ümberjutustust, aimamata, et jutt on gravüüridest, graveerimisest ja nähtavasti ka kollaažist endast.

[Max Ernst. Lahkuse nädal. 1934. a]

Mõtlemiseks: üks näide Eestist, Estonia teatrist

Madli Pesti kirjutab raamatus "Eesti teatri 100 aastat" (Tallinn, 2018, lk 182-183):

Uuenduslik, isegi skandaalne oli 2001. aastal Estonias välja tulnud "Mobile nova", kus võis näha koreograafide Anu Ruusmaa, Vladimir Arhangelski, Dmitri Harchenko, Mart Kangro ja Mai Murdmaa lühitöid. Nähtu ei kattunud publiku arusaamaga sellest, mis on tants. Tantsu-uurija Heli Einasto kirjeldab: "Kangro ja Harchenko töödes olid küll sihvakad ja treenitud tantsijad, kuid sellega nende "balletilikkus" piirduski. Tulemus? Osa publikust mitte üksnes lahkus saalist, vaid läks ka piletiraha tagasi nõudma. Kangro töös "Elus jääb palju asju nägemata ju muidu ka" tulid tantsijad ükshaaval lavale, võtsid maas lamava mikrofoni, ütlesid oma nime ja kõndisid jälle minema. Teisel korral mikrofoni ette tulles nentisid, et on tantsijad, keegi rõhutas oma laval tantsitud aastaid, üks tantsija tõstis käed üles ja tegi aeglase ringi, et siis jälle lavalt lahkuda. Oli tunda tantsijate kohmetust, ebamugavust, ebalust, puudus sellise eksperimendi sooritamiseks vajalik enesekindlus. Lõpuks tuli publiku hulgast Mart Kangro lavale ja tema reipa dikteerimise all esitati siis publikule "tavapärane" rütmiline liikumine, lühike treeningharjutuste jada, mida sooritati kaks korda. Ja oligi kogu tantsuetendus. Kangro tööst ja kõlama küsimus, kas inimene jääb tantsijaks ka siis, kui ta ei tantsi, vaid lihtsalt on, või et millisest hetkest saab inimesest tantsija."

Veel üks näide mõtlemiseks: nüüdistants

Tsitaat samast raamatust (lk 187):

1990. aastate alguses tärganud nüüdistants oli kümnendi lõpuks omandanud oma näo. Koreograafid ja tantsijad olid väga noored, alles alustavad üksiktegijad, kes esialgu moodustasid väiksemaid kooslusi. Nüüdistantsus alustajaid iseloomustas mäss eelnenu vastu, mil aktsepteeritud oli vaid rangetele reeglitele allutatud ballett. Nüüd leiti, et tantsija keha ei pea olema perfektne, liigutus ei pea olema lõpuni viimistletud, lavastuse struktuur on suhteliselt vaba, palju kasutati improvisatsiooni ja rõhuti loomulikkusele. Nullindatel tugevdas nüüdistants oma positsioone, muutudes järjest mitmekesisemaks ja hõlmates lisaks erinevate liikumiskeeltega katsetamisele laval ka kõnet, videokunsti, animatsiooni, erinevaid materjaliuuringuid, valgus- ja ruumilahendusi. Oluline on aga, et nüüdistants küll kasutaks etenduskunstide mitmekesiseid väljendusvahendeid, kuid otsiks ja arendaks ka oma pärisosa - esmameediumina liikumist ja kehalisust.

Veel mõtlemist: klassikalise muusika kontsert

Tony Woodcock: klassikalise muusika maailm vajab teatud sorti vapustust [ERR kultuuriportaali vestluse temaga leiate siit]

18.–19. sajandil nägi tõelist kaasatust. Klassikalised muusikud oli ühiskonnas palju kesksemal kohal, nad tegelesid ka palju muuga, sest nad olid vähem spetsialiseerunud kui praegu. Nad tegelesid heliloomise, õpetamisega. Nad olid ettevõtjad, korraldasid kontserte. Oma ühiskonnas täielikult tunnustatud. Kui lugeda kirjeldusi mõnedest kontsertidest, siis [näiteks] 19. sajandi lõpus Londonis toimunud promenaadikontsertidel oli publik vägagi osa etteastest. Nad aplodeerisid, kisasid, seisid püsti – nad olid nagu publik rokk-kontserdil. See oli sellele väga sarnane kogemus. 20. sajandil muutusid kõik kohutavalt viisakaks ja ma arvan, et see sotsiaalne käitumine loodi siis, kui muusika hakkas järjest enam seostuma majandusliku ja sotsiaalse eliidiga. Sellega on pandud klassikaline muusika kuhugi karpi ja see karp on osa nišiturust. Me ei tohi seda puudutada, sest see on liiga väärtuslik. See oleks sama, mis mingisuguse pühakirja ümber kirjutamine.

Ma käisin kaks aastat tagasi Tallinnas ja mind kutsuti kontserdile, kus oli Kristjan Järvi, kes minu arust on väga erakordne noor dirigent. Ta dirigeeris uhiuut orkestrit ja nad tõesti mängisid. See oli nagu rokk-kontsert. See oli fantastiline. Ta tõesti suhtles publikuga, ja kontserdi lõpus tegi kaks-kolm, võib-olla neli lisapala, millest iga järgmine oli veelgi erakordsem. Ta kõndis publiku hulgas, palus neil püsti tõusta, tantsis nendega. See oli fantastiline. See oli nagu pidu. Ma istusin seal ja mõtlesin, et see on keegi, kes tõesti saab asjast õigesti aru. Järgmisel päeval olin ühel konverentsil ja kuulsin, kuidas inimesed rääkisid sellest esitusest ja ütlesid, et see ei ole see, mida me tahame. See ei ole hea. See ei ole see, mida klassikaline muusika tähendab, ja oli inimesi, kes sellele vastu vaidlesid ning ütlesid, et see oli täiesti uus lähenemisviis ja see on seda sorti sotsiaalne kaasamine, mida me vajame. Aga see konservatiivsus oli nagu tsunami, mis tegi kõik maatasa. Ma arvan, et mida vähem muusikas on dünaamilisust, ambitsiooni muutuda ja [oskust] vaadata maailma ning elu teisiti ja kaasaegses maailmas, siis [seda enam] ma olen selle tuleviku pärast väga mures.

Avangardism

Avangardismi enamust iseloomustavad eksperimenteerimine, revolutsioonilis-lammutav paatos traditsioonilise kunsti ja kultuuriväärtuste suhtes ning vastumeelsus kõige suhtes, mis tundus tagurliku, konservatiivse, kodanliku või akadeemilisena. Mimeesist ehk jäljendamisest reeglina loobuti, äärmuseks on esemetu/mittekujutav/mittefiguratiivne/nonfiguratiivne kunst.

Valitseb tung luua midagi põhimõtteliselt uut eeskätt väljendusvormi ja vahendite mõttes ning sellega kaasneb epateeriv-skandaalitsev esinemine. Taoline protsess algas juba XIX sajandi lõpul sümbolismi ja impressionismiga.

Abstraktsionismi suurkujud Kandinski, Malevitš ja Mondrian nägid abstraktses kunstis optimaalset (parimat) kunsti peamise funktsiooni teostust, milleks nad pidasid Vaimse väljendamist ja vaataja sellele lähendamist. Konstruktivistid, futuristid ja dadaistid leidsid aga, et traditsiooniline kunst on kõigi ta funktsioonidega oma aja ära elanud ning väärib vaid prügimäge.

Avangardi peamised suunad: fovism, kubism, abstraktne kunst, ekspressionism, suprematism, futurism, dadaism, konstruktivism, metafüüsiline maalikunst, sürrealism, naivism, dodekafoonia, kineetiline kunst. Mõned kuulsad avangardistid ei kuulunud suundumustesse, nt Picasso, Chagal, Filonov, Clee, Matisse, Modiglian, Le Corbusier, Proust, Kafka, Meierhold.

Ortega y Gasset leidis, et uut kunsti iseloomustab dehumaniseerumine ehk keeldumine kujutada inimest ja väljendada inimsuhteid, püüdlusi, elamusi.

Marcel Dushamp nt esitas näitustele (1913-1917) valmisasju (pissuaar, pudelikuivatusrest, jalgratta ratas alusel) oma teostena.

[Marcel Dushamp. Purskkaev. 1917. a. Signeeritud on see kui R. Mutt.]

Tema autorlus seisnes vaid nime andmises (nt pissuaar oli „Purskkaev“) ning kunstinäituse konteksti asetamises. Tema epateeriv väljaastumine andis tõuke uutmoodi kunstimõtlemisele: ready-made on nüüdsest kunstiteos, kui ta tuua välja tavapärasest kontekstist kunstinäitusele.

Avangardikunst on paljudes oma ilmingutes kantud peenest irooniast.

Modernism

Kunstiteadlased on nimetanud sõjajärgseid kunstiotsinguid ka teiseks avangardiks, kuid täpsem oleks nimetada seda modernismiks, sest tegelikult midagi avangardset enam ei toimunud. Ka suurkujusid jääb nüüd vaid muusikasse. Tegelikult jätkasid modernistid seda, millele mässavad avangardistid olid aluse pannud: loobumine traditsioonilistest kunstilis-esteetilistest väärtustest ja kunsti viimine väljapoole traditsioonilisi kunste.

Loobutakse mässust, epataažist, skandaalsusest. Modernism on kui akadeemiliseks saanud avangardism. Täpset piiri avangardismi ja modernismi vahel tõmmata on raske.

Näide: Robert Rauschenberg.

Ortega y Gasset. Kunsti dehumaniseerumine (1925. a)

Iga uus kunst on määratud olema edutu, see pole juhus, vaid kunsti seaduspärasus. Kõigepealt tuleb läbida inkubatsiooniperiood. Edu veel pole, kuid vara on rääkida ebaedust. Romantismiga olid lood teisiti kui tänapäeva kunstiga. Romantism sai rahva hulgas populaarseks, klassikaline kunst jäi aga rahvale võõraks. Romantismi peamiseks vaenlaseks jäi valitud vähemus. Romantikute teoseid anti pärast trükikunsti leiutamist välja suurtes tiraažides. See oli rahvalik stiil, demokraatia esiklaps, rahvamassid armastasid seda.

Uus kunst on aga rahvale vastunäidustatud ning nii jääbki. Ta on loomult juba ilma edulootuseta, ta on anti-rahvalik. Iga uue kunsti teose puhul toimub sama: ta jagab publiku kaheks. Kitsam ring suhtub temasse heatahtlikult, valdav enamus aga vaenulikult. Kahtlevad snoobid ei lähe arvesse. Enamus, st rahvamassid, ei mõista uut kunsti. Sotsioloogilisest vaatepunktist jagab uus kunst iseloomulikult inimesed neiks, kes mõistavad ning neiks, kes ei mõista. Need on nagu kaks inimtõugu. Uus kunst nähtavasti ei olegi mõeldud kõigile nagu romantism. Ta pöördub kohe algselt vaid valitud vähemuse poole. Sellest ka enamuse ärritus. Kui inimesele ei meeldi kunstiteos, kuid ta mõistab seda teost, tunneb ta oma üleolekut. Kui aga kunstiteos on arusaamatu, siis inimene ärritub, tunneb end alandatuna, tal tekib ebamäärane alaväärsuse tunne. Kodanlased ei ole võimelised kunsti saladusi mõistma, nad on kurdid ja pimedad tõelise ilu suhtes. Pärast sajandit rahvamassi ülistamist ja rahva apoteoosi ei saa see muidugi karistamatult toimuda. Võimutsemisega harjunud rahvamass tunneb, et uus, priviligeeritute kunst on tema „inimõigusi“ rikkunud. See on aristokraatia kunst. 1,5 sajandi jooksul on rahvamass esinenud kogu ühiskonna nimel. Stravinski muusika või Pirandello lavastused sunnivad rahvamassi tunnistama, et nad on „kõigest rahvas“. Uus kunst annab aga valituil tunda üksteist ära halli massi sees. Pole kaugel aeg, kus ühiskond korraldatakse uue kunsti abil nii nagu ta peakski olema korraldatud – jagatuks silmapaistavateks isiksusteks ja tavalisteks inimesteks. Selle jagamise tulemusel lahenevad kõik Euroopa hädad. 1,5 sajandi pikkune kaootiline ja vormitu ühtsus ei saa enam kauem kesta. Kaasaeg põhineb aga sügaval ebaõiglusel – ekslikult postuleeritaval inimeste võrdsusel. Iga meie samm näitab, et see pole õige.

Kõiki uue kunsti teosed iseloomustab kunsti dehumaniseerimise tendents. Kunstnik tänapäeval mitte ei püüa lähendada oma teost tegelikkusele, vaid hoopis väldib seda. Ta püüab pigem reaalsust deformeerida, hävitada inimliku aspekti, dehumaniseerida. Ta püüab hävitada sillad ja põletada laevad, mille abil mei võiksime jõuda meie igapäevase maailmani. Ta jätab meid tundmatule maale. Uue kunstniku esteetilise naudingu allikaks on võit „inimliku“ üle. Tavalised inimesed arvavad, et väga kerge on irduda tegelikkusest, kuid tegelikult on see kõige raskem asi. Lihtne on öelda midagi või joonistada midagi täiesti mõttetut, st midagi, mida ei saa ära tunda. Selleks pole muud vaja, kui panna sõnad seosetult ritta nagu tegid dadaistid või joonistada seosetuid jooni. Selleks aga, et konstrueerida midagi, mis ei oleks „loomuliku“ koopia, kuid samas omaks sisu – selleks on vaja äärmiselt peent annet.

Mihhail Epštein. Avangardikunst ja religioosne teadvus (1989. a)

Avangardi iseloomustatakse tihtipeale kui kunsti enesehävitamist, kunsti eitamist. Hävitamisel ja hävitamisel on aga vahe. Võrdleme kaht enam-vähem üheaegset sündmust. 1917. aastal püüdis Marcel Dushamp New Yorgi näitusel kunstilise objektina välja panna tavalise pissuaari nimetuse all „Purskkaev“ (lõpuks keelduti seda lubamast). 1919. aastal toimub Peterburgis „külakehvikute“ kongress, mille delegaadid majutati Talvepaleesse. Maksim Gorki meenutab seda nii:

Kui kongress lõppes ja need inimesed lahkusid, selgus, et nad ei olnud täis sittunud (vn загадили) mitte ainult palee kõiki vanne, vaid ka tohutul hulgal hindamatuid sevres’i, saksi ja idamaised vaase, kasutades neid ööpottidena. Seda ei tehtud vajadusest, sest palee tualetid olid töökorras. Ei, taoline huligaansus väljendas soovi rikkuda, rüvetada ilusaid asju.

Ühel juhul esitatakse pissuaar kunstilise objektina, teisel juhul kasutatakse kunstilist objekti pissuaarina. Ilmselt on kunsti hävitamise ja antikunsti loomise vahel sama erinevus kui vägivallatseja ning vaga hullu käitumises. Viimasel juhul nihutab kunstnik „pühadustrüvetavalt“ oma kunsti piire madala ning inetu valdkonda. Kunst kukutab end kõrgelt postamendilt, alandab end vabatahtlikult, kutsudes esile skandaali tavapärase pieteedi ja harduse asemel.

Vaga hullu elu on teadlik üldtunnustatud ilu pea peale pööramine, inetu asetamine esteetiliselt positiivse asemele. Avangard on vaga hullu sarnane, alandades end vabatahtlikult.

Vagad hullud pöördusid tagasi varakristlike ideaalide poole, mille järgi kehaline ilu on saatanast. Vagades hulludes on tardunud ajastu, mil kristlus ja kaunid kunstid oli vastandid.

Avangard muidugi ei saa endale selgesõnaliselt seada taolist religioosset eesmärki.

Tuleks eristada usu nihilistlikku eitust, usu mõtte hävitamist ning „protestantlikku“ eitust, usu mõtte puhastamist. Avangardism on lähem teisele.

Avangardi iseloomustab reeglina esemetus, mittefiguratiivsus, tegelikkuse vormide jäljendamisest loobumine. Selles aga võibki näha avangardikunsti sakraalsust, mis hoidub tegelikkuse kopeerimisest – nagu valeraha tegemisest. Teine käsk kõlab (2Ms 20:4):

Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!

Kujutamine on patt Jumala palge ees. Rangelt monoteistlikud religioonid nagu judaism ja islam täidavadki seda käsku, keelates eeskät elusolendite kujutamise. Selles mõttes on avangard iidse mittefiguratiivsuse põhimõtte jätkamine. Kuna avangardism tekib aga tugeva kujutamise traditsiooniga euroopa kultuuri baasil, siis lubab avangardism figuratiivsust aluse või eeldusena – et siis kustutatud ja hävitatud saada. Kubism geometriseerib tinglikult looduse, abstraktsionismil on aga puhtalt väljamõeldud geomeetria.

Figuratiivsusest loobumiseks innustab avangardismi siiski mitte monoteistlike religioonide pärand, vaid kaasaegse tsivilisatsiooni kriisi tunnetamine. Füüsikas näiteks tekitab ärevust mateeria kadumine – jäänud on vaid väljad ja energia.

Postmodernism

Irooniline nostalgia kogu kadunud kultuuri sh avangardi ja modernismi järele. Postmodernismile on võõrad kõik ambitsioonid ja püüdlused (nt vana lammutamine, uue poole püüdlemine). Postmodernism on nagu kogemusest targaks saanud vanake, kes teab kõike kõigest ning mõistab kõigi tõsiste ja pragmaatiliste püüdluste mõttetust, mõistusesse, progressi, tõesse, headusesse, ilusse uskumise mõttetust ning hindab vaid üht: mängust saadavat naudingut. Tõsiselt ei võeta kultuuri traditsioonilisi väärtusi, kuid väliselt jäädakse konventsionaalselt ülitõsiseks. [See võiks meenutada Kierkegaardi esteeti (esteetilist elustaadiumi), mille kohta saate lugeda nt siin. - I.M.]

Näiteks on Umberto Eco teoses „Roosi nimi“ William Baskerwille'i jutt vestlustes Adsoga pigem postmodernistlik kui tõsikristlik:

"Nii et kui ma teid õigesti mõistan, siis te tegutsete ja teate, miks te nii tegutsete, aga te ei tea, miks te teate, et te teate, kuidas te tegutsete?" [ütles Adso.]
Pean uhkusega täheldama, et William vaatas mulle heakskiitvalt otsa. "Vististi on see nii. Igatahes saad sa nüüd aru, miks ma olen nii ebakindel oma tões, kuigi ma seda usun." (Umberto Eco. Roosi nimi. Tallinn, 2005, lk 202.)

"Ja kas teie," küsisin ma noorusliku jultumusega, "ei tee kunagi vigu?"
"Ma teen neid tihti," ütles ta [William]. "Aga ma püüan, et neid oleks rohkem kui üks, et ma ei muutuks neist ühegi orjaks."
Mul jäi mulje, et William ei olnudki tegelikult huvitatud tõest, mis ei ole muud kui eseme ja mõiste samasus. Tema aga lõbustas end kujutlusega võimalikult paljudest võimalustest.
Ma pean tunnistama, et sel hetkel ma pettusin oma õpetajas ja tabasin end mõttelt: "Hea vähemalt, et inkvisitsioon kohale jõudis." Ma tundsin samasugust tõejanu kui see, mis innustas Bernard Guid. (Sealsamas, lk 294-295.)

Karda prohveteid, Adso, ja neid, kes on valmis surema tõe eest, sest tavaliselt lasevad nad endaga koos surra ka väga paljudel teistel, ja tihtipeale veel enne neid endid või enda asemel. Jorge sooritas oma saatanlikke tegusid, kuna ta armastas nii ohjeldamatult oma tõde, et oli valmis ükskõik milleks, hävitamaks valet. Jorge kartis Aristotelese teist raamatut, sest too võib-olla tõesti õpetas moonutama kõiki tõdesid, selleks et meist ei saaks iseenda loodud pettepiltide orjad. Võib-olla on igaühe kohus, kes armastab tõde, naerda tõe üle, panna tõde ise naerma, sest et ainus tõde on õppida saama vabaks hullumeelsest tõejanust. (Sealsamas, lk 469.)

Esiplaanile nihkub mänguprintsiip ning irooniline hoiak kõige suhtes – näiteks pea rituaalne, aukartlik suhtumine suvalisse igapäevasuse fragmenti, mõnesse prügimäelt leitud asja, mis pühalikkusega kunstiruumi paigutatakse.

Postmodernismi kunstitegevuse üks levinud vorm on happening: improvisatsioon, mille valmistavad ette kaasosalised, kuid millesse kaasatakse ka juhuslikke vaatajaid. Teine levinud vorm on performance, reeglina absurdne tegevus mingi stsenaariumi järgi.

Postmodernismist võib jääda mulje, et kõik lobisevad, kuid sel pole mingit tähtsust, sest keegi niikuinii ei kuula - või kui kuulabki, siis ei võta tõsiselt. Jim Hankinson on raamatus "Filosoofia. Pisiblufi käsiraamat" (Tallinn, 1996, lk 61) kirjutanud selles vaimus:

Postmodernismi suurim eelis seisneb selles, et mitte kellelgi, sealhulgas ka mitte tema prohvetitel pole õrna aimugi, mis ta õieti on. Kuulutada miski (tegelikult ükskõik mis) "postmodernistlikuks" on kasulik avakäik, mida ühtelugu kasutavad juhtivad postmodernistid ise, sealhulgas Deleuze ja Baudrillard.

Kõige estetiseerimine

XX sajandi teisest poolest on inimeste olme tunduvalt estetiseerunud. Põhjuseks on massikommunikatsioon (internetis saab maale vaadata, muusikat kuulata). Esteetiline kogemus on laskunud kõrge kunsti Olümposelt alla maa peale, kaotades kvaliteedis, kuid võites kvantiteedis. Massikultuuri tasemel, st elementaarsel tasemel on kunstist saanud laiade rahvamasside tarbekaup.

Mõnede kunstnike jaoks, kes ei jaga avangard-modernistlikke veendumusi, on väljundiks saanud rakenduskunstid. Just tänu nende pingutustele on näiteks kõrge esteetilise taseme saavutanud disain. Nii et isegi praktilised asjad on nüüdseks disainitud. Mõned disainerid loovad siiski ka mittefunktsionaalseid (dekoratiivseid) teoseid (ei ole kasutamiseks) – need meenutavad pigem kõrgkunsti klassikalises tähenduses. Seda teed on läinud on ka mõned kõrgmoe loojad: nende looming on vaid esteetiliseks naudinguks kollektsiooni esitlemisel. Sama võib öelda mõnede juuksurite ja meigikunstnike konkursside kohta.

Tegelikult midagi uut ehk ei olegi

Meenutame kasvõi üleminekut antiigist kristlusele: alguses eitasid kristluse apologeedid praktiliselt kõiki antiigi (paganluse) saavutusi, kuid IX sajandil hakati antiigi pärandit koguma, uurima ja oma kultuuri jaoks mõtestama.