↑ Konspektid

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831)

Suur süsteemilooja: püüdis oma filosoofilise süsteemiga hõlmata kõiki filosoofilise mõtte valdkondi

Üks tema teostest oli kolmeköiteline “Filosoofiateaduste entsüklopeedia”

Ajaloofilosoofia

Ajaloofilosoofia käsitleb järgmisi teemasid:

Üks kindlasti paljudele huvi pakkuv ajaloofilosoofiline küsimus on: milline oleks ajalugu, kui midagi oleks läinud teisiti kui tegelikult läks. Ajaloolasel taolise küsimuse üle arutleda ei sobi, sest ajaloolase ülesanne on ju uurida seda, mis tegelikult oli, mitte aga spekuleerida selle üle, mis oleks olnud, kui oleks olnud...

Kolm näidet arutlustest teemal "mis oleks olnud, kui..."

Richard Overy. Diktaatorid. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa. Tallinn, 2007, lk 39-40:

"Nii Hitler kui ka Stalin võlgnesid pääsemise 1924. aasta kriisist suuresti õnnele. Kui partei juhtkond oleks pidanud paremaks järgida Lenini viimseid soove, oleks Stalini püsimine parteiaparaadi südames olnud väga suure kahtluse all; kui Neithardt poleks kohtualusele nii palju kaasa tundnud, oleks Hitler võinud edaspidi püüelda ehk Austria, aga mitte Saksamaa Führer'iks. Siiski ei möönnud kumbki mees, et nende poliitilises karjääris oleks heal õnnel olnud üldse mingit kohta. Stalin reageeris väga teravalt Ameerika ajakirjaniku Walter Duranty küsimusele, kui suurt osa on tema karjääris etendanud õnn. Ta lõi ebatavaliselt ärritunult rusikaga lauale: "Kas te arvate, et ma olen mingi gruusia vanamutt, kes usub jumalaid ja kuradeid? Ma olen enamlane ja ma ei usu sellist jama." Pärast pausi lisas ta: "Ma usun ainult üht asja - inimese tahtejõudu." Hitler nägi tavaliselt oma karjääri taga Saatuse nähtamatut kätt. Vahetult pärast sõda kirjutas Albert Speer, et Hitler "oli kujundanud sügava veendumuse, et kogu tema elutee, kõik arvukad ebasoodsad sündmused ja tagasilöögid, olid ette määratud Jumala poolt, kes suunas teda enda määratud eesmärgi poole". See "kõigutamatu usk", jätkas Speer, oli Hitleri põhiline, "patoloogiline" iseloomujoon. Ometi näitavad 1924. aasta kriisid, et kummagi mehe tõus diktaatoriks polnud mingis mõttes ette määratud ega vältimatu. Hitler oli sama vähe Saksamaa ajaloo vältimatu sünnitis kui Stalin Lenini 1917. aasta revolutsiooni vältimatu laps. Nende tõusu võimutäiuse juurde määras lisaks nende enda püüdlustele ja võimalustele ära ka juhus."

Will Berthold. 42 atentaati Adolf Hitlerile. Tallinn, 2008, lk 133, 137:

"Ta [Hitler] saabus Baieri pealinna järgmisel hommikul, sõitis oma Prinzregentenplatzi ääres asuvasse privaatkorterisse ja hakkas töötama kõne kallal, mida tahtis õhtul pidada [Müncheni Bürgerbräu õllekeldris, 8. novembril 1939. a). Siis sõitis ta arhitekt Gerdy Troosti juurde. Naisterahvas oli Kolmanda riigi ehitusstiili kavandanud mehe lesk. „Naine küsis,“ nii kirjeldas John Toland, „miks Hitler mõtlevat nii vähe oma isiklikule julgeolekule, tuli ju füürer tema juurde ateljeesse vaid kahe ihukaitsja saatel. Hitler vastas, et tuleb uskuda saatusesse ja viitas oma püksitaskule. „Vaadake,“ ütles ta, „ seal kannan ma vaid püstolit, aga seda pole kunagi vaja; kui mu lõpp tulema peab, siis kaitseb vaid see,“ ja ta osutas oma südamele, „muidugi, nii on vaid siis, kui järgitakse oma sisetunnet ja usutakse oma saatust. Ma usun sügavalt sellesse, et minu saatus on olla vajalik Saksa rahvale. Seni, kuni ma olen sellele rahvale vajalik, kuni ma kehastan oma rahvuse ootusi, olen ma elus.“ Füürer tundis end nagu Kristus: „Kui ma enam vajalik pole ja kui minu ülesanne on täidetud, siis kutsutakse mind ära.“

Kell oli 23.54. Füüreri erirong jõudis Nürnbergi. Kongressilinna politseipresident laskis erirongi kinni pidada. Ta tormas piki platvormi, astus salongvagunisse ja pöördus sõidu katkestamise pärast pahase Hitleri poole. „Mu füürer,“ teatas ta kogeldes, „minu füürer, ma teatan teile: põrgumasin Bürgerbräu õllekeldris. Plahvatus toimus vahetult pärast teie lahkumist. Vähemalt kümme kuni viisteist parteikaaslast leiti kõnetribüüni lähedalt surnult. Võimalik, et sada või veel rohkemgi on raskelt vigastatud.“ Pärast esialgselt ehmatust ütles diktaator kähiseva häälega: „Nüüd olen ma täiesti rahulik. See, et ma tulin Bürgerbräu õllekeldrist varem ära kui tavaliselt, on kinnitus, et saatus laseb mul jõuda eesmärgini.“

Heino Tooming. Sõjad ja ilm. - Horisont, 2002, nr 4, lk 12-13:

"Alustame kaugelt. Küsime: kas Napoleon võinuks Waterloo lahingut võita, kui tal olnuks ilmaprognoos? Teatavasti 18. juuni 1815 varahommik oli vihmane ning maapind Waterloo asula lähedal märg. Napoleon lükkas ratsaväe rünnaku alguse edasi. Kui vihm keskpäevaks lakkas ja maapind pisut kuivas, alustas Napoleon rünnakut. Paraku jõudsid selleks ajaks Wellingtonile appi Blücheri abiväed ning Napoleon sai lüüa. Olnuks Napoleonil käepärast ilmaennustus ja ta oleks teadnud, et maapind niipea ei kuiva, alustanuks ta rünnakut varahommikul, nagu esialgu kavandatud. Võib-olla oleks lahing võidetud enne Preisi vägede saabumist. /---/ Veel 20. juulil 1944 oli võimalik tuua muutust sõjasündmustesse, nimelt Hitleri võimult kõrvaldamise teel. Sel päeval läks kindralstaapi, Hitleri peakorterisse, nõupidamisele Saksa ohvitser ooberst Claus Schenk von Stauffenberg, portfellis pomm, mis oligi määratud Hitlerile. Kuuma ilma tõttu viidi aga nõupidamine tavalisest kiviseintega hoonest puubarakki.* Pomm plahvatas küll nõupidamise laua all nii nagu kavandatud, aga tema purustusjõud kerges hoones oli väike. Hitler hüüatas: "Minu uued püksid!" Tema uued püksid olid lõhki ja tolmused. Hitleril purunes ka kuulmenahk. Surma ja haavata said mõned portfellile lähemal istunud kõrgemad ohvitserid. Palav ilm päästis Hitleri, määras aga surmale sirgeseljalise von Stauffenbergi, kes hukati veel samal päeval. Hiljem peeti kohut tuhandete vandenõulaste üle, kellest paljud mõisteti surma. Vandenõust oli teadlik ka kindralfeldmarssal Erwin Rommel. Temale andis Hitler võimaluse ise elust lahkuda, et saada mulda sängitatud auavaldustega.

Kui atentaat Hitlerile oleks õnnestunud ja Saksamaa kapituleerunud, ehk siis ka sõjajärgse Euroopa piirid olnuksid teistsugused. Igatahes nõukogude väed poleks veel jõudnud okupeerida suurt osa Ida-Euroopast ja ka Eestit."

---------------

* Albert Speer kirjutas, et põhjuseks olid hoopis Hitleri punkri kindlustustööd: "Sain öelda vaid, et Hitleri punkri kindlustamiseks lasti 1. piirdealale iga päev sadu töölisi, et Hitler töötas momendil minu ehitatud barakis, kuna seal olevat ainuke suur koosolekuteruum ja ajal, kui mind pole kohal, seisab ruum tühjana." (Speer, A. Mälestused. Tallinn, 2005, lk 417)

Hegel: ajalugu on mõistuspärane

  1. Ajalugu on seaduspärane
  2. Ajalugu on sihipärane, tal on suund

Hegel:

“Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu”

Ajalugu on progress - see ongi tema suund. Ajalooline progress seisneb Hegeli arvates vabaduse üha täielikumas (õigemas) mõistmises

Vabadus Hegeli käsituses

Vabadus ei ole omavoli

“Enim levinud on ettekujutus vabadusest kui omavolist. … Kui räägitakse, et vabadus seisneb selles, et saab teha, mida tahad, siis annab selline ettekujutus tunnistust täielikust mõttekultuuri puudumisest”

Vabadus ja paratamatus on ühitatavad

“Kui räägitakse paratamatusest, siis tavaliselt mõistetakse selle all välist tingitust, nagu näiteks mehaanikas: keha hakkab liikuma ainult välistõuke mõjul ja ainult selles suunas, millises ta tõuke sai. Kuid see on vaid väline, aga mitte seesmine paratamatus, sest viimane tähendab vabadust”

Vaba inimese vastand on ori ehk orjaliku mõtteviisiga inimene

Erinevus tuleb ilmsiks seega olukorras, kus väline sundus puudub.

Maailmaajaloolised rahvad

Maailmavaim kehastub oma arengu erinevatel etappidel järgmistes rahvastes:

Inimesed on ajaloo tööriistad

Hegel:

“Kujutlustes näeb inimene tihti kõrgeid eesmärke ja suursuguseid tegusid, mida tahaks korda saata; ta mõtleb oma tähtsale rollile, mida tal oleks maailma hüvanguks õigus mängida. … Me võime palju unistada, kuid see ei ole midagi muud kui liialdatud ettekujutus oma tähtsusest”

Maailmamõistuse kavalus

Inimesed püüdlevad oma eesmärkide poole ning ei märkagi, et tegelikult on nad vaid maailmavaimu tööriistad

Maailmamõistuse kavalust tõendavad tähelepanekud:

Friedrich Engels (1820-1895) on Hegeli arusaama kirjeldanud niimoodi:

“Inimesed, kes kiitlesid sellega, et teostasid revolutsiooni, veendusid teisel päeval alati, et nad ei teadnud, mida tegid, et teostunud revolutsioon ei ole üldsegi sarnane sellega, mida nad tahtsid teostada. Seda nimetas Hegel ajaloo irooniaks...” (Kiri Veera Ivanovna Zassulitšile. 23. aprill 1885)

 

Maailmaajaloolised isiksused ehk maailmavaimu asjaajajad

Nemadki on vaid ajaloo tööriistad, kuid:

Niisugused ajaloolised isiksused olid Hegeli arvates Makedoonia Aleksander, Caesar ning tema enda kaasaegne Napoleon.