↑ Konspektid

Keskaja filosoofia oli

  1. religioonikeskne
  2. retrospektiivne (ld retro ‘tagasi’, spectare ‘vaatama’)
  3. õpetlik, kasvatuslik

Jumalakäsitus keskaja filosoofias

Jumal on

  1. kehatu
  2. ajatu
  3. kõikvõimas
  4. kõiktark
  5. kõikhea

Jumal lõi maailma eimillestki. Jumal on maailma suhtes transtsendentne (ld transcendens ‘piiridest väljuv’)

Kui on Jumal, miks on siis maailmas kurjus?

Kurjusega leppimise võimalused:
  1. Kurjus on inimese vaba tahte tõttu
  2. Kord tuleb aeg, mil valitseb õiglus
  3. Õiglus võidab teispoolsuses
  4. Jumala teod on mõistetamatud - nagu ütles Iiob: “Jehoova on andnud ja Jehoova on võtnud: Jehoova nimi olgu kiidetud” (Ib, 1, 21)

Keskaja filosoofia põhiprobleemid

  1. Kas usk ja mõistus on ühitatavad?
  2. Kas Jumala olemasolu saab ja on vaja tõestada? Kui jah, siis kuidas?
  3. Kas on olemas universaalid?

Kas usk ja mõistus on ühitatavad?

Jumalatõestused

Ontoloogiline argument

Anselm Canterburyst (1033-1109) arvas, et Jumala olemasolu tuleneb Jumala mõistest.

Eeldused:

  1. Jumal on miski, millest enamat pole võimalik mõelda
  2. Olemasolu on midagi enamat kui mitteolemasolu
  3. Tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu

Võimalikest tegeliku ja mõeldava olemasolu kombinatsioonidest (tabelis tähistab + olemasolu ning - mitteolemasolu) sobib Jumala mõistega vaid 1. variant, st Jumal peab olema nii tegelikult olemas kui ka mõeldav.

Kriitika: ontoloogiline argument eeldab ekslikult, et olemasolu on omadus

Algpõhjuse argument

Eeldus: igal sündmusel on põhjus

Jumal on esimene põhjus, Jumalal ei ole põhjust

Kriitika: algpõhjuse argument ei ole järjekindel: kui kõigel peab olema põhjus, peab olema põhjus ka Jumalal; kui miski võib olla ilma põhjuseta, siis võib ilma põhjuseta olla ka maailm

Bertrand Russell (1872-1970):

“Oma loomuselt ei erine algpõhjuse argument sugugi selle hindu mõtteviisist, kes arvas, et maailm toetub elevandile ja elevant kilpkonnale”

Otstarbekohasuse (korrapära argument)

Eeldus: korrapära ning otstarbekohasus ei teki iseenesest

Pärast keskaega on Voltaire (1694-1778) maailma otstarbekohasusest kirjutanud nii (Voltaire, Filosoofiline sõnaraamat. Tallinn, 1986, lk 204-205):

“Ometi näib, et kõik üksikosad sellesinase maailma masinavärgis on tehtud üksteise jaoks. Mõned filosoofid tahavad küll nalja heita lõppotstarbekuse üle, mille Epikuros ja Lucretius olid kõrvale heitnud. Minule aga näib, et ennemini tuleks välja naerda Epikuros ja Lucretius. Nad kinnitavad teile, et silm ei olevat hoopiski mitte selleks loodud, et näha, vaid seda olevat hakatud nägemiseks kasutama alles siis, kui märgati, et selleks saab silmi tõepoolest kasutada. /.../ Muidugi ei tule lõppotstarbega ka mitte liialdada. Oleme juba varemalt tähelepanu juhtinud sellele, millises täielikus vastuolus tegelikkusega on see, kui härra prior oma “Looduse vaatepildis” väidab, et tõusud ja mõõnad ookeanis olevat selleks, et laevadel oleks kergem sadamasse sõita ja et ära hoida merevee riknemist. Samuti naeruväärt on ka tema arvamus, et jalad olevat loodud saabaste jaoks ja ninad prillide jaoks.”

Otstarbekohasuse argumenti on hilisemal ajal püütud seostada termodünaamika II seadusega: isoleeritud süsteemis kulgevad kõik protsessid entroopia (korrapäratuse) kasvu suunas. Selleks, et entroopia kahaneks, oleks vaja välist korrastavat jõudu - nt nn Maxwelli deemonit või (maailma kui terviku puhul) Jumalat.

Kriitika: otstarbekohasuse (korrapära) argument ei ole järjekindel. Kui otstarbekohasus (korrapära) eeldab suunavat jõudu, peab ka Jumal olema kujundatud suunava jõu poolt; kui aga on võimalik otstarbekohasus (korrapära) ilma välise suunajata, siis võib ka maailm olla korrapärane ilma välise suunajata

Universaalid ja partikulaarid

Universaalid (ld universalis ‘üleüldine’) on abstraktsed objektid:

Partikulaarid (ld particula ‘osake’) on konkreetsed objektid

Esimene seisukoht: realism (ld realis ‘aineline, tegelik’). Selle kohaselt on lisaks näiteks konkreetsetele laudadele ka objektiivselt eksisteeriv laua idee (asjast eraldi) või olemus (asjas endas).

Teine seisukoht: nominalism (ld nominalis ‘nimeline’). Selle kohaselt on vaid näiteks konkreetsed lauad ning sõna ‘laud’ tähistab neid kõiki.

Kolmas seisukoht: kontseptualism (ld conceptus ‘mõte, kujutlus’). Selle kohaselt on universaalid inimmõistuse loodud üldmõisted.