↑ Konspektid

Søren Kierkegaard (1813-1855)

Kihlumine Regine Olseniga ning kihluse katkestamine

1840. aastal kihlus Søren Kierkegaard 17aastase Regine Olseniga, kõrgema ametniku tütrega, kuid Regine katkestas kihluse aasta pärast

Kierkegaard kihluse katkestamise mõjust:

Paljud mehed on saanud geeniusteks tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud kangelasteks tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud poeetideks tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud pühakuteks tänu tütarlapsele; aga kes on saanud tõeliselt geeniuseks, kangelaseks, poeediks või pühakuks tänu tütarlapsele, kellest sai tema naine? … Tänu naisele on tast saanud vaid kaubandusnõunik … kindral … perekonnaisa.

 

Essentsialism ja eksistentsialism

Essentsialistlik maailmavaade on näiteks Bazarov’il Ivan Turgenev’i romaanis “Isad ja pojad” (Tallinn, 1991). Ühes vestluses Anna Sergejevna Odintsova’ga tuleb see hästi esile (lk 75):

"Nii et teil pole siis tõesti raasugi arusaamist kunstist?” sõnas ta [Anna Sergejevna], küünarnukke lauale nõjatades ja selle liigutusega oma nägu Bazarovile lähendades. “Kuidas te küll selleta toime tulete?”

“Aga milleks seda üldse vaja on, lubage küsida!”

“Vähemalt selleks, et osata inimesi tundma õppida ja uurida.”

Bazarov muigas.

“Esiteks on selle tarvis olemas elukogemused, ja teiseks lubage teile teatavaks teha, et inimeste uurimine personaalselt vaeva ei tasu. Kõik inimesed sarnanevad nii ihu kui hinge poolest üksteisega; igal meist on aju, põrn, süda ja kopsud ühesuguse ehitusega; ka nõndanimetatud moraalsed omadused on kõigil ühed ja needsamad: väikesed modifikatsioonid ei tähenda midagi. Piisab ühest inimeksemplarist, et otsustada kõigi teiste üle. Inimesed on nagu metsapuud; ükski botaanik ei tegele iga kasega eraldi.”

Kierkegaard: “Rahvahulk on ebatõde”

XIX ja XX sajandi vahetusel tekkinud sotsiaalpsühholoogias räägitakse sellisest nähtusest teoreetilisemalt. Sobivaks näiteks on sotsiaalpsühholoogia klassiku Gustave Le Bon'i (1841-1931) 1895. aastal ilmunud teos “Hulkade psühholoogia” (Le Bon, G. Hulkade psühholoogia. - Loomingu Raamatukogu, 1991, nr 11-13):

Tavalises mõttes sõna 'hulk' all mõistetakse mõningate üksikisikute kogu, vaatamata nende rahvusele, ametile ja soole, vaatamata ka, missugused juhused neid on kokku ajanud.

Hingeteaduslikult vaatekohalt saab see sõna - hulk - hoopis teise tähenduse. Mõningais antud olukorris ja ainult neis olukorris mingi inimeste kogu saab uued iseloomulikud tunnused, mis täiesti erinevad neist tunnustest, mida omab iga seda kogu moodustav üksikolend. Teadlik isiksus hääbub, iga üksiku tunded ja ideed suunduvad ühele ja samale poole. Moodustub kollektiivne hing, muidugi ajutine, kuid millel on väga selged tunnused. Inimeste kogu saab siis selleks, mida ma parema väljendi puudumisel nimetaksin organiseeritud hulgaks või, kui seda paremaks peetakse, psühholoogiliseks hulgaks. Ta moodustab ühe terviku ja ta allub hulkade vaimlise ühtluse seadusele.

See, et palju indiviide on juhuslikult üksteisega külg külje vastu, ei anna veel neile organiseeritud hulga tunnuseid. Juhuslikult kokkutulnud tuhande inimese kogu kuskil avalikul platsil ilma ühegi kindla eesmärgita ei moodusta milgi kombel mingit psühholoogilist hulka. Et ta saaks endale viimase erilised tunnused, selleks on vaja mingit kihutavat mõju, mille iseloomu meil tulebki ära määrata. Kui hulk hakkab korralduma, siis on selle peamiseks tunnuseks teadvusliku isiksuse hääbumine ja mõtete ja tunnete ühesugune suund. (Lk 13.)

Kõige põrutavam tõsiasi psühholoogilise hulga juures on järgnev: olgu teda moodustavad üksikisikud millised tahes, kui sarnane või lahkuminev võikski olla nende eluviis, nende töö, nende iseloom või mõistus, see asi, et nad on muudetud hulgaks, annab neile mingi kollektiivse hinge. See hing paneb neid tundma, mõtlema ja toimima täiesti erinevalt sellest, kuidas tunneks, mõtleks ja toimiks igaüks neist eraldi. Teatavad ideed, teatavad tunded ei tõuse päevavalgele ega muutu tegudeks muidu kui ainult hulgas olevate inimeste juures. Psühholoogiline hulk on mingi ajutine olend, mis koosneb mitmesugustest elementidest, mis ühinenud hetkeks, täielikult nagu mingi elava keha rakukesed moodustavad oma ühinemisel uue olendi, mil on omadused, mis on täiesti erinevad neist, mida omab igaüks neist rakukestest. (Lk 15.)

Mitmesugused põhjused määravad hulkadele omaste iseloomulikkude tunnuste tekkimise. Esimene on, et üksikisik hulgas omandab tänu suurele arvule äravõitmatu jõu tunde ja see lubab tal anduda instinktidele, millele ta üksi olles ei annaks voli. Ta andub sellele seda hõlpsamini, et hulk on anonüümne ja järelikult vastutamatu; ja vastutustunne, mis hoiab ikka tagasi üksikisikuid, kaob täielikult. Teine põhjus on vaimline nakatus, mis ka aitab tekitada hulga erilisi omadusi ja määrab nende suuna. Nakatus on hõlpsasti konstateeritav nähe, kuid veel seletamatu; seda tuleb lugeda hüpnootiliste nähete liiki, mille juurde me praegu läheme. Hulgas on iga tunne, iga toiming nakatav, ja niisugusel määral nakatav, et üksikisik ohverdab väga kergesti oma isikliku huvi kollektiivsele huvile. See toiming on vastane ta loomule ja seepärast on inimene sellele võimeline ainult siis, kui ta moodustab osa hulgast. Kolmas põhjus ja veel palju tähtsam, mis võimaldab üksikisikuis hulga sees tekkida sääraseid erilisi omadusi, mis neis ei esindu isoleeritud olekus, on vastuvõtlikkus sugestioonile, nakatus, millest me kõnelesime nüüdsama, on selle vastuvõtlikkuse tagajärg. /---/ Ainult selle tõsiasja läbi, et ta on saanud hulga osaks, inimene laskub mitu astet madalamale tsivilisatsiooni redelil. Üksi olles on see võib-olla haritud indiviid, hulga sees see on instinktiinimene, järelikult barbar. Tal on algeliste olendite ürgjõudu, metsikust, julmust, kuid ka vaimustust ja sangarlikkust. /---/

Mitte ainult oma toimingutega ei erine üksikisik hulgas oma normaalsest minast. Enne veel kui ta on kaotanud kogu oma iseseisvuse, ta ideed ja tunded on muutunud, ja niivõrd, et see võib muuta ihnust pillajaks, kahtlejat uskujaks, ausat inimest kuritegijaks, argpüksi kangelaseks. Lahtiütlemine kõigist oma eesõigustest, mida hääletas aadel oma ühel vaimustushetkel kuulsal 4. augusti ööl 1789, poleks iialgi vastu võetud ühegi selle liikme poolt üksikult.” (lk 16-18.)

Kui teatav arv elavaid olendeid on ühinenud, olgu see siis loomade kari või inimeste hulk, nad alistuvad instinktiivselt mõne peamehe mõju alla, s.o juhi alla.

Inimhulkades on juhil väga suur mõjuvõim. Tema tahe on rakuke, mille ümber moodustuvad ja ühenduvad arvamused. Hulk on kari, kes ei saa läbi ilma isandata.

Juht on enne enamasti ise olnud üks juhitavatest, ta on hüpnotiseeritud ideest, mille apostliks ta siis on saanud. See idee on ta niivõrd vallutanud, et kõik muu peale selle tema meelest haihtub ja et iga vastupidine arvamus näib talle olevat eksitus ja ebauks. Säärane on Robespierre, kes hüpnotiseeritud petlikest ideedest ja tarvitab nende levitamiseks inkvisitsioonivõtteid.

Juhid enamasti pole mõtte-, vaid teoinimesed. Neil on vähe teravmeelt; ja ei võikski seda olla, sest meeleteravus viib harilikult kahtlemisele ja tegevusetusele. Nad värvatakse kõigepealt nende närviliste, ärritatud, poolvaimuhaigete keskelt, kes on juba hulluse piirimail. (Lk 62.)

Taoline oma mina kaotamine on ka tänapäeval tuntud nähtus (mitte küll asjaomastele endile).  Irooniaga on seda kujutatud filmis "Addamsite pereväärtused" (USA 1993), kus noorte suvelaagrisse saadetud Pugsley ja Wednesday kogevad omal nahal, mida tähendab olla täiesti teistsugune kui ülejäänute kollektiivne meie. Laagri n-ö vaimsus tähendab seda, et kõik muutuvad üheks meie'ks. Kes oma mina pole veel kaotanud, seda püütakse "aidata". Valdava enamuse laste puhul pole aga selliseks "aitamiseks" enam vajadustki - nad on juba niigi kollektiivne meie.

Kunstilise veenvusjõuga esitatuna näeme samasugust nähtust filmis "Pink Floyd. Müür" (USA 1982). Filmifragmendis nähtu sarnaneb küll natsiliikumisega, kuid ei tohi unustada, et taoline isiksuse tasalülitamine toimus ka nn kommunistlikes riikides, nt Nõukogude Liidus ja Hiinas. (2007. aasta aprillisündmused näitasid aga, et ka Eestis on piisavalt umbisikulist pööblit.)

Sellist asja juhtub ka tänapäeva Eestis. Teada-tuntud koolitused on sobivad näited. Järgnev videoklipp pärineb dokumentaalfilmist “Müümise kunst” (Eesti, 2006).

Eksistentsi staadiumid

Kierkegaard eristas kolme eksistentsi viisi ehk staadiumi:

  1. esteetilist
  2. eetilist
  3. religioosset

Võimalik on ka olemasolu ilma eksistentsita. Selline on filister (sks Philister, taani k. spidsborger ‘väikekodanlane, filister’). Kierkegaardi arvates alustab iga inimene filistrina, mõni inimene jääbki filistriks: iseenesest mingit edasiminekut ei toimu.

Johannes Sløk kirjutab raamatus "Kierkegaardi maailma" (Tallinn, 2000, lk 42) filistri kohta nii:

[Filister] laseb end elust ja selle paljudest toimingutest hõivata, harib ennast, saab kellekski, soetab pere ja kujuneb õigeks inimeseks vastavalt parajasti kehtivale arusaamale õigest inimesest. ...

Säärane inimene on ju tüüpiline kiirustav, ekstravertne, iseteadlik ja autoriteetne kodanik, eeskätt kodanliku ajastu sõltumatu ja edukas ideaalkuju.

Enam-vähem sobiks filistri näiteks Ellotška filmist "12 tooli" (NSVL 1971), mis on loodud samanimelise raamatu põhjal (autorid Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov). Filisterlik on just Ellotška soov omada õigeid asju - neid, mis lihtsalt peavad olema. Kuuldes, et moodne on valada teed läbi sõela, on ta kindel, et ka temal peab teesõel olema

Esimene eksistentsi staadium: esteetiline

Esteet on põhimõtteline logeleja, endine filister, kes on kõik illusioonid läbi näinud. Millegi tõsiseltvõtmist peab ta naeruväärseks ning elusse suhtub ta kui teatrisse. Esteedi kirjanduslik näide on don Juan.

Esteetilise ellusuhtumise näiteks sobiks fragment Giuseppe verdi ooperist “La Traviata“ (antud juhul Londoni Kuningliku Ooperi esituses).

Kurtisaan Violetta juurde on kogunenud lõbus naudingutele pühendunud seltskond ning Alfredo avab peo  toostiga. Violetta (ning valdava osa tema juurde kogunenud seltskonna) ellusuhtumine on tõesti esteetiline: ei mingeid kohustusi, ainult rõõm ja naudingud. Alfredo võtab aga oma tundeid Violetta vastu tõsiselt ning edaspidi loobub ka Violetta endisest eluviisist.

Johannes Sløk kirjutab juba mainitud raamatus (lk 74) esteedi kohta nii:

… Ta sageli laseb oma rollivalikul sõltuda inimestest, kellega tal juhuslikult tegemist tuleb teha. Koketse tüdrukuga asub ta kohe võrgutajat mängima. Kui ta aga kohtab auväärset vaimulikku, esineb ta jumalakartliku vagatsejana. Satub ta ärimeeste seltskonda, saavutab ta edu teadmistega rahategemise alal. See tähendab, et talle pakub lõbu teiste petmine. Kuid samas näitab see tema jätkuvat sõltuvust filisterlikust maailmast ja selle toimingutest. Ta saab oma mänge mängida vaid selle maailma toimingute süsteemis.

Esteedi taolist põhimõttelagedat rollimängijat illustreerib poeet Nikifor Ljapis-Trubetskoi juba mainitud filmist "12 tooli". Tema mängib vajalikke rolle küll raha pärast, mida puhtal kujul esteet ehk ei teeks. Esteet mängiks erinevaid rolle vaid lõbu pärast. Kuid mitte iga boheemlane ei oma ju teab-kust pärinevaid varandusi ning kõne all olev poeet on just selline

Teine eksistentsi staadium: eetiline

Eetik abiellub. Puhtast armastusest eristab abielu tõotus. Eetiku armastus pole egoistlik - see on kohus Eetikuna pakub Kierkegaard välja kriminaalkohtu assessori Wilhelmi.

Johannes Sløk kirjutab juba mainitud raamatus (lk 112-114) eetiku kohta nii:

Iga inimese kohustus on abielluda ja pere soetada. Iga inimese kohustus on omada tööd, kutsumust, leivateenistust. Iga inimese kohustus on omada sõpru ja - nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse - olla ühiskonnas tegev. /.../ Abiellumine on nüüd muutunud kohustuseks, ja abielu erineb puhtast armastusest tõotuse poolest. /.../ Võiks ehk öelda, et sõna "armastama" ei tähista nüüd enam üksnes tunnet, vaid hoiakut. Tunded võivad ju olla petlikud, hoiak on aga kindel - ja seetõttu saab see aidata tundel püsida.

Kohustusi võib olla erinevaid ning eetikul võivad tekkida ka moraalsed konfliktid (üks kohustus satub konflikti teisega). Inimest, kellel tuleb tõesti langetada raske moraalne valik, näeme filmis “Šampusepritsmed" (NSVL 1988). On aasta 1942, filmi kangelane, haavatud sõdur on saanud kuu aega puhkust, mille veedab kodus, Moskvas. Puhkuse ajal armub sõdur ühte neiusse. Neiu isa on aga kindral, kes (küllap tütre pealekäimisel) pakub võimalust teenida temale alluvas väeosas. Kuigi see olevat samuti lahinguväeosa, oleks seal teenimine kindlasti kergem kui endises väeosas. Filmi kangelane otsustab lõpuks siiski minna tagasi oma sõjaseltsimeeste juurde, keda ta enda arust reedaks, kui nõustuks kindrali pakkumisega. Ka ei pea ta õigeks tutvuse kaudu parema teenistuse saamist

Kolmas eksistentsi staadium: religioosne

Religioosne inimene usub, et ta kuuletub Jumalale. Teiste inimeste jaoks on ta täiesti mõistetamatu ning tema osaks saab üksindus.

Religioosse inimese näide on Aabraham (1. Mo 22: 1-2):

Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: “Aabraham!” Ja ta vastas: “Siin ma olen!” Ja tema ütles: “Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!”

Usu objekt on absurd

Kierkegaard:

…usk algab just nimelt sealt, kus lõpeb mõtlemine.

Usklikul ei ole oma arust mingit kasu.

Ülesanne pole selles, et kristlust mõista, vaid selles, et mõista, teda mõista ei ole võimalik.

Kumb variant on õige?

Kas hea on hea sellepärast, et Jumal nii ütleb, või ütleb Jumal nii sellepärast, et see on tegelikult hea?

Religioosse staadiumi erinevus eetilisest

Religioosse inimese erinevuse kohta kangelasest (eetikust) kirjutab Kierkegaard teoses "Kartus ja värin" (Tallinn, 1998, lk 70-71) niimoodi:

Kui inimene asub traagilise kangelase teatud mõttes raskele teele, siis võivad paljud talle nõu anda; sellele, kes käib usu kitsast rada, ei saa keegi nõu anda, teda ei suuda keegi mõista. Usk on ime, aga ometi ei ole see välistatud ühegi inimese jaoks ...

Kui Aabraham oleks olnud eetik, siis Kierkegaardi sõnul (sealsamas):

Ta oleks läinud Morija mäele … ja hüüdnud Jumalale: “Ära põlga ära seda ohvrit, see ei ole küll kõige parem, mis mul on, ma ju tean; sest mis on rauk tõotatud lapse kõrval, aga see on kõige parem, mida ma Sulle anda võin. Ära lase Iisakil sellest teada saada, et ta võiks oma nooruses tröösti leida.” Ja ta oleks torganud noa omaenda rinda. Maailm oleks teda imetlenud ja tema nime poleks unustatud; aga üks asi on olla imetletud, teine aga olla teednäitav täht, kes päästab hirmunu.