↑ Konspektid

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Tema olulisemad teosed:

Nietzsche filosoofia põhimõisted

Übermensch’i populaarsed tõlgendused

Kolm selgitust Nietzsche maailmavaate kohta

  1. Talle avaldasid suurt mõju Schopenhauer ja Darwin
  2. Ta väärtustas enesetäiustamist ja eneseteostust
  3. Mitte päris kõike tema öeldut ei saa täie tõsidusega võtta

Mõistulugu hullumeelsest

Nietzsche ("Rõõmus teadus"):

Kas olete kuulnud hullumeelsest, kes päise päeva ajal süütas laterna ja kõndis mööda turgu, karjudes: “Ma otsin jumalat! Ma otsin jumalat!” [---] Hullumeelne tormas inimeste sekka, puuris neid pilguga. “Kus on jumal?” hüüdis ta. “Ma tahan teile seda öelda! Meie tapsime ta - teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid!”

Ajalooline paralleel: pärimuse järgi olevat Diogenes kord päise päeva ajal laternaga mööda linna käinud, öeldes, et otsib inimest

Nietzsche ("Rõõmus teadus"):

Lõpuks viskas ta oma laterna maha ning see purunes. “Ma tulin liiga vara,” ütles ta, “minu tund pole veel tulnud. See õudne sündmus on veel teel meie juurde, teade temast pole veel inimkõrva jõudnud. Välgule ja müristamisele on vaja aega, tähtede valgusele on vaja aega, tegudele on tarvis aega, et neid nähtaks ja kuuldaks, kui nad on juba aset leidnud.”

Enne ja pärast jumala surma

Üleinimene

Nietzsche ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üliinimene…

Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?

Eestikeelses tõlkes on siin kasutatud sõna 'üliinimene', kuid õigem oleks öelda 'üleinimene', sest jutt pole mitte kellestki ülimalt inimlikust, vaid inimesest kõrgemal või eemal olevast, kes võiks pigem öelda: "Kõik inimlik on mulle võõras."

Viimne inimene

Nietzsche ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

Ei ühtki karjast ja üks ainus kari! Kõik tahavad sarnast ja kõik on sarnased: kes teisiti tunneb, läheb ise hullumajja [---] Oma lõbuke on neil päeva jaoks, oma lõbuke öö jaoks: aga tervisest peetakse lugu [---] “Meie oleme leiutanud õnne” – ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.

Isanda- ja orjamoraal

Üleinimene ja viimne inimene esindavad kaht erinevat moraali: isandate ja orjade/karja moraali (sks Herrenmoral, Herdenmoral).

Isandamoraali vastandväärtused on hea (sks gut) ehk suursugune ning halb (sks schlecht) ehk põlastuväärne.

Orjamoraali vastandväärtused on hea (sks gut) ehk ohutu ning halb/kuri (sks böse) ehk ohtlik.

Kristliku moraali kriitika

Nietzsche ("Teispool head ja kurja"):

Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusse andmine, enese sandistamine.

Kristliku moraali kaks tunnusjoont on Nietzsche arvates

  1. ligimesearmastus
  2. kurjale kurjaga mittevastamine

Kõige selle taustaks on Nietzsche arvates hirm surmajärgse karistuse ees ning soov saada oma "vooruste" eest tasu pärast surma. See on labane. Nietzsche kirjutas ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

Te armastate oma voorust nagu ema oma last, aga kus on kuuldud, et ema tahaks oma armastuse eest tasu?

Ligimesearmastuse kriitika

Nn ligimesearmastus ei ole Nietzsche arvates üldsegi see, millena seda püütakse näidata ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

Te kipute ligimese ligi ja teil on selleks ilusaid sõnu. Aga mina ütlen teile: teie ligimesearmastus on teie halb armastus iseenese vastu.

Te põgenete ligimese manu iseenese eest ja tahaksite sellest teha endale vooruse. Kuid mina näen läbi teie “endatuse”.

Armastage minupärast oma ligimest nagu iseennast, kuid olge enne kõike sellised, kes armastavad iseennast.

Kaastunne on aga Nietzsche arvates kogu elusloodusele kahjulik ("Antikristlane"):

Kaastunne on vastuolus arengu seadusega, st valiku seadusega. Kaastunne säilitab seda, mis on määratud hukkumisele, muutes nii elu süngeks ja kahtlusi äratavaks.

Nõrgad ja edutud peavad hukkuma - see on meie inimarmastuse esimene seisukoht. Ja me peame neid aitama selles.

Ligimesearmastust mõistetakse siiski ka teistsugusena kui Nietzsche seda kritiseeris

Aron Gurevitš kirjutab artiklis "Kaupmees" (Keskaja inimene. Koostaja Jacques Le Goff. Tallinn, 2002, lk 264) XIII sajandi jutlustaja Regensburgi Bertholdi vaadetest:

Hüvede otstarve on rahuldada inimese ja tema perekonna vajadusi. Muidugi tuleb aidata vaeseid ja viletsaid, teha heategusid, kuid iseennast sealjuures unustamata. Berthold pöördub erinevates jutlustes korduvalt tagasi mõtte juurde, et rikkus on jaotunud ebavõrdselt; mõnedel on seda palju, teistel vähe või üldse mitte. Ent millised praktilised järeldused sellest tõdemusest tulenevad? Kas jõukas inimene, kellel on suur hulk riideid, on kohustatud jagama neid puupaljastega? Sellise küsimuse esitab jutlustajale üks tema väljamõeldud tegelastest ja saab järgmise vastuse: "Jah, mul on ilusad riided, ja ma ei anna neid sulle; aga ma tahaksin, et sul oleks mitte vähem ja isegi rohkem kui minul. Ligimesearmastus seisneb selles, et teisele tahetakse sedasama mida iseendale. Kui sa ise igatsed taevariiki, siis igatse, et ka teine sinna pääseks." Bertholdi tegutsemisajal peeti juba hereesiaks [ketserluseks] õpetust, mille kohaselt see, kellel on kaks särki, peab jagama neid vaestega. Kaupmeeste ja linnaelanike teadvuses kuulus rikkus juba nii tihedalt inimese ja tema "kohustuste", tema ettemääratuse juurde, et "ligimesearmastus" muutus varasemast tunduvalt lahjemaks ja jõuetumaks.

Kurjale kurjaga mittevastamise kriitika

Kurjale kurjaga mittevastamises nägi Nietzsche maskeeritud orjalikku argust. Tema sõnul tahavad orjad ainult üht ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

… et neile keegi ei teeks liiga. Seepärast on nad vastutulelikud igaühele ja teevad talle hääd

See aga on argus: ehk ta küll end nimetab “vooruseks”

Lisaks sellele delegeeritakse niimoodi kättemaksmine hoopis jumalale, mingit andeksandmist tegelikult pole ("Antikristlane"):

“Ärge mõistke kohut!” ütlevad nad, kuid mõistavad põrgusse kõik, kes seisavad neil tee peal ees. Andes kohtupidamise õiguse jumalale, mõistavad nad tegelikult ise kohut; kiites jumalat, nad tegelikult kiidavad iseennast; nõudes neid voorusi, mis neid paratamatult iseloomustavad, mõtlevad nad endist kui vooruste eest võitlejatest: tegelikult aga teevad nad vaid seda, mida nad ei saa mitte teha.

Kurjale kurjaga mittevastamist mõistetakse siiski ka teistsugusena kui Nietzsche seda kritiseeris

Jeesuse sõnad, mida mõistetakse kurjale kurjaga mittevastamise vaimus, olid:

Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! (Lk 6, 29)

Tolstoi hilisematest vaadetest (n-ö tolstoilusest) rääkides kirjutab Jaan Tooming artiklis "Tolstoi jumalariik" aga järgmist:

Tolstoi pidas Jeesuse õpetuses kõige tähtsamaks Mäejutlust ning eitas igasugust vägivalda. Sest Mäejutluses käsib Jeesus keerata lööjale ette teine põsk. Kui me vaatleme seda käsku Jeesuse aja kontekstis, siis näeme, et jutt on käe seljaga löömisest paremale põsele. Seejärel teise põse ettekäänamine tähendas ju löömist nüüd vasaku käega, kuid vasak käsi tol ajal oli roojane käsi, sellega tehti ainult roojaseid tegevusi, nii et selle käega enam ei saanud lüüa, tuli lüüa parema käega ja rusikaga. Seda löögi vastuvõtja just tahtiski, sest rusikaga löömine tol ajal tähendas võrdsuse tunnistamist. Käeseljaga löömine oli tol ajal eriti alandav, rusikaga mitte. Tavaliselt löödi käeseljaga alamal seisjaid, keda taheti korrale kutsuda. Kui alandatav pööras teise põse, siis nõudis ta parema käe rusikaga löömist, aga see tähendas ka nõudmist, et teda koheldaks kui võrdset. Kuid Tolstoi nõudis, et igasugune vägivald peab kaduma ühiskonnast ja kurjale ei tohi vägivallaga vastu astuda.

Kaugeima-armastus

Nn ligimesearmastuse asemel väärtustas Nietzsche hoopis kaugeima-armastust ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

Kas ma soovitan teile ligimesearmastust? Pigemini soovitan teile ligimesepõlgu ja kaugeima-armastust!

Ülem kui armastus ligimese vastu on armastus kaugeima ja tuleva vastu; ja veel ülemaks kui armastust inimese vastu pean ma armastust asjade ja varjukujude vastu.

Saksa keeles:

Rathe ich euch zur Nächstenliebe? Lieber noch rathe ich euch zur Nächsten-Flucht und zur Fernsten-Liebe!

Höher als die Liebe zum Nächsten ist die Liebe zum Fernsten und Künftigen; höher noch als die Liebe zu Menschen ist die Liebe zu Sachen und Gespenstern.

Siin tekib kahtlus, kas Nietzsche pole mitte antud juhul rääkinud hoopis lähematest ja kaugematest eesmärkidest või üldisemalt eesmärkidest ja abinõudest. Ehk väljendab selles mõttes "ligimesearmastust" Dostojevski mõte, et kogu inimkonna progress ei kaalu üles kasvõi vaid ühe lapse pisaraid. Kaugeima-armastust väljendaks aga sellisel juhul selle lapsevanema veendumus, kes oma lapse pisaratest peab kallimaks lapse heaolu tulevikus (nii mõnigi pikemas perspektiivis vajalik asi ajab paraku lapse nutma). Taolise tõlgenduse pakkus välja vene filosoof Semjon Frank (1877-1950) teoses "Friedrich Nietzsche ja kaugeima-armastuse eetika".

Taolise tõlgenduse puhul ütleb sarnase mõtte ka Hamlet (William Shakespeare. Hamlet. Tallinn, 2014, lk 149):

Ma olen julm, sest arm mult seda nõuab. (Inglise keeles: "I must be cruel only to be kind" 3. vaatus, 4. stseen)

Aga kuidas mõista armastust "asjade ja varjukujude vastu"? Ehk on need mingid ideaalid? Näiteks on ju mõned inimesed ikka elanud (ja vahel ka võidelnud) tõe, õigluse, ilu, harmoonia, au vms nimel.

Igavene taastulek

Nietzsche ("Nõnda kõneles Zarathustra"):

Vaata, me teame, mis sa õpetad: et kõik asjad igavesti tulevad taas ja meie ise ühes nendega, ja et me juba lõpmatud korrad oleme olemas olnud ja kõik asjad ühes meiega.