↑ Konspektid

Pragmatism: William James

Pragmatismi muutis populaarseks William James (1842-1910)

Hüpotees

James nimetas hüpoteesiks (kr υποθεσις) kõike seda, mis võib olla usu objektiks

Hüpoteesid jagunevad elavateks ja surnuteks. Elavad hüpoteesid pakuvad inimesele huvi, tekib küsimus Kas tõesti? ja/või reageeritakse elavalt, kui keegi teistsugusel seisukohal on.

Ratsionaalse inimese müüt

Ratsionaalse inimese müüdi kohaselt usub inimene vaid seda, mis on põhjendatud

Aga tegelikult jääb inimene James'i arvates kõigepealt midagi uskuma ning alles siis mõtleb argumentidele. 999 juhul 1000st rahuldub meie mõistus vaid väheste argumentidega, mida võib vaja minna, kui keegi kritiseeriks meie kergeusklikkus

Ka Bertrand Russell (1872-1970) on leidnud, et inimene võib midagi uskuma jääda väga imelikel asjaoludel:

Varem arvas enamik psühholooge, et ei ole võimalik veenda inimesi mingi kauba kõrges kvaliteedis sel teel, et lihtsalt korratakse, et kaup on suurepärane. Kogemus näitab, et nad eksisid. Kui mina hakkaksin rahvarikkas kohas inimestele kordama, et olen maailma kõige tagasi-hoidlikum inimene, siis minu üle naerdaks. Kui mul oleks aga piisavalt raha, et maksta kinni samasisuline laiaulatuslik reklaam, jääksid inimesed õige pea uskuma, et olen lausa haiglaslikult tagasihoidlik.

Veel üks tema sarnane mõte:

Kui A ja B pakuvad organismile emotsionaalset huvi, siis piisab ühest juhtumist, et kujuneks harjumus neid sündmusi seostada; vastasel juhul võib vaja minna palju kordumisi. Seos arvude 54 ning 6 ja 9 korrutise vahel ei paku enamikule lastest mingit huvi; seepärast ongi korrutustabelit raske ära õppida. Teisest küljest näitab aga vanasõna “Hirmul on suured silmad”, et suure emotsionaalse huvi korral kujuneb harjumus väga kergelt.

Pascali n-ö kihlvedu

Uskumuste kaudsed mõjutajad

Inimeste uskumusi mõjutavad kaudselt

  1. Hirm
  2. Lootus
  3. Usaldus
  4. Kired, tunded
  5. Jäljendamine

Näiteid taolise mõju ärakasutamisest on lihtne leida kõiksugu reklaamidest

Hirm

Rõhumine hirmule (isikliku õnnetuse ees) aitab näiteks veenda inimesi, et nad ostaksid ja paneksid tuppa üles suitsuanduri. Selline on näiteks üks Päästeameti kunagine (sotsiaalne) reklaam

Lootus

Kellegi valimislubadusi aitab uskuma jääda vaid lootus, sest mingeid garantiisid ju pole. Küllap leidub siiski piisavalt inimesi, kes taolise lubajaga oma lootused seovad. Näide on üks Keskerakonna 2009. aasta valimisreklaam

Usaldus

Usaldust kõneleja vastu tekitab näiteks valge arstikittel. Paljude muude ametite atribuudid on ehk oma usalduskrediidi juba ammendanud, kuid arstikittel mitte. Üks kunagine Tele2 reklaam põhineb just taolisel usaldusel

Kired, tunded

Öeldakse, et armastus on pime ning sama pime on ka vihkamine. Mida kõike ei jää uskuma inimene, kes armastab (või vihkab)?

Tundeid ja emotsioone on ka mõõdukamaid – ei pea alati kired olema. Vihje seksile või erootikale aitab paljusid inimesi veenda midagi ostma. Kodu ning lapsepõlve meenutamine tekitab jälle teistsuguseid tundeid, kuid needki võib kellegi veenmise vankri ette rakendada. Järnevad reklaamid on öeldu ilmekad näited.

Jäljendamine

Mõnikord saab inimesi veenda (näiteks midagi ostma), söötes neile ette eeskuju jäljendamiseks. Haigutamine olevat nakkav, küllap saab ka uskumustega (ning sellest tulenevalt tegudega) nakatada. Eriti efektiivne on taoline meetod karja-inimeste mõjutamisel. Võtaks ühe Saku Originaali?

Usutahe

James:

Meie emotsionaalsel loomusel pole mitte ainult seaduslik õigus, vaid ta lausa peab tegema valiku kahe seisukoha vahel, kui valikut pole võimalik teha intellektuaalsete argumentide alusel.

Mis juhtub, kui inimesel pole võimet uskuma jääda ilma tõestusteta? James'i terminoloogias: mis juhtub, kui inimesel pole usutahet? Näite selle kohta leiame Daniel Goleman'i raamatust “Emotsionaalne intelligentsus” (Tartu, 2000, lk 72-73):

Ellioti kasvaja, mis asus täpselt lauba taga, oli väikese apelsini suurune; see õnnestus kirurgiliselt eemaldada. Kuigi operatsioon läks korda, ütlesid teda hästi tundvad inimesed hiljem, et Elliot ei ole enam endine Elliot - tema isiksus oli drastiliselt muutunud. Endine edukas advokaat, spetsialist äriõiguse alal ei suutnud enam ühtki töökohta pidada. Naine jättis ta maha. Kõik oma säästud lasi ta kasutute investeeringute tuulde ning oli sunnitud elama oma venna külalistetoas.

Ellioti probleemi puhul oli hämmeldust tekitav seaduspärasus. Tema intellekt oli sama särav nagu ennegi, kuid ta ei osanud enam üldse aega kasutada, ta uppus tähtsusetutesse detailidesse ja oli täiesti kaotanud oskuse panna asju tähtsuse järjekorda. Noomimisest ei olnud kasu ning ta vallandati järjest mitmelt juristi ametikohalt. Kuigi põhjalikud intelligentsustestid ei tuvastanud Elliotil mingeid vaimseid vajakajäämisi, läks ta siiski ka neuroloogi juurde, lootes, et kui avastatakse mingi neuroloogiline probleem, hakkab ta saama haigusraha, mis tema arvates oleks täiesti õigustatud. Seni kalduti teda lihtsalt simulandiks pidama.

Antonio Damasiot, neuroloogi, kelle poole Elliot pöördus, üllatas ühe komponendi puudumine Ellioti vaimses pagasis, sest kuigi Ellioti loogika, mälu, tähelepanu ja teiste kognitiivsete võimetega oli kõik korras, oli ta täielikus teadmatuses oma tunnetest, mis temaga juhtuv temas tekitas. Kõige üllatavam oli see, et Elliot jutustas oma traagilisest elukäigust täiesti kiretult, omaenese mineviku kaotuste ja ebaõnne kõrvaltvaatajana, vähimagi kahetsuse või kurbusevärinata, pettumuse või vihata elu ebaõigluse üle. Tema enda tragöödia ei valmistanud talle valu, Damasio oli Ellioti jutust rohkem rööpast väljas kui mees ise.

Emotsionaalse eneseteadvuse puudumise põhjustas Damasio arvates see, et koos kasvajaga eemaldati Elliotil ka osa prefrontaalsest sagarast. Tegelikult oli kirurgiliselt hävitatud mitmed sidemed emotsionaalse aju madalamate keskuste vahel, eriti mandelkeha ja seotud juhteteede ning uuskoore mõtlemisvõime vahel. Elliot oli hakanud mõtlema nagu raal, ta oli võimeline tegema ära kõik otsustamiseks vajalikud sammud, kuid tal puudus võime tabada erinevate võimaluste väärtust. Iga valikuvõimalus oli neutraalne. Ning Damasiol tekkis kahtlus, et kas Ellioti probleemi keskmeks ei olegi just niisugune liiga kiretu mõtlemine: oma tunnete puudulik teadvustamine tegi Ellioti mõtlemise vildakaks.

See puue ilmnes isegi kõige igapäevasemate otsuste puhul. Kui Damasio tahtis leppida Elliotiga kokku järgmise kohtumise aega, oli tulemuseks kõhkluste segadik: Elliot oskas leida poolt- ja vastuargumente igale pakutud kuupäevale ja kellaajale, kuid ta ei suutnud nende hulgast valida. Ratsionaalsuse seisukohalt olid kõik tema põhjendused esitatud kuupäevade poolt või vastu väga mõistlikud. Kuid Elliotil puudus vähimgi arusaam, mis tunde need asjad temas tekitasid. Kuna ta oma tundeid ei teadvustanud, puudusid tal ka eelistused.

Üks Ellioti otsustusvõimetuse õppetund puudutab tunnete keskset rolli, kui me laveerime elu lõputute isiklike otsuste voolus. Kuigi tugevad tunded võivad meie mõtlemise segi lüüa, võivad hukutavad tagajärjed olla ka tunnete teadvustamatusel, eriti otsuste puhul, mis võivad meile saatuslikuks saada: milline elukutse valida, kas jääda kindlale töökohale või vahetada see riskantsema, kuid huvitavama vastu, kellega kohtamas käia ja kellega abielluda, kus elada, millist korterit üürida või millist maja osta, ja nii edasi ja nii edasi, läbi terve elu. Selliseid otsuseid ei saa teha ainult mõistusega, siin on vaja sisetunnet ja varasemast kogemusest omandatud emotsionaalset tarkust. Otsust, kellega abielluda või keda usaldada, isegi millist töökohta valida, ei saa teha ainult formaalse loogika alusel - need on valdkonnad, kus mõistus ilma tundeta on pime.

Usk aitab meid

James:

On juhtumeid, kus fakt ei saa aset leida, kui ei ole eelnevat usku selle fakti asetleidmisesse.

Ärge kartke elu – uskuge, et elu väärib seda, et elada, ning tänu teie usule see nii ongi.

Mõnikord siiski usk ei toimi ning usu nõrkus ei takista

Vähe usku on halb (seda rõhutas James). Ebaadekvaatselt palju usku on aga samuti halb: näiteks eksami puhul öeldaks taolise suhtumise kohta “läks mütsiga lööma”.

Mõni olukord soosib aga just tagasihoidlikkust, st vähest usku. Filmis “Moskva pisaraid ei usu” (Mosfilm, 1979) on stseen, kuidas noormees viib pruudi (julgustuseks koos selle sõbrannadega) oma vanematele külla. Ljudmilla on kõige enesekindlam, kuid tekitab vanemates võõristust. Pruut Tosja (Tonja) – kõige tagasihoidlikum – pälvib aga kohe nende heakskiidu.

Pragmatistlik meetod

Iga teooria või uskumuse puhul tuleb uurida, milline on praktiline erinevus, kui võtta omaks see, mitte aga teine (või kolmas) teooria või uskumus. Kui praktilist erinevust pole, on vaidlus mõttetu

Mõtlemiseks

Mõelge, mis võiks sõltuda sellest, kas pooldada või mitte järgmisi uskumusi

  1. Maailm sai alguse 1 min tagasi?
  2. Mehed on targemad kui naised
  3. Kodus on võid ja piima
  4. Sebral on valged triibud
  5. Klaas on pooltühi, mitte pooltäis
  6. Tegelikkus on illusioon

Pragmatismi tõeteooria

Uskumusi mõistetakse praktiliste tegevusjuhenditena ning hinnatakse nende efektiivsust

Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, st uskumused, mis n-ö töötavad. (Teiste tõeteooriate kohta võite lugeda nt siin)

Pragmatistlikku arusaama tõest paistab jagavat näiteks apteeker filmist "Suvi" (Tallinnfilm, 1976), kes Tootsi küsimusele, kas sissevõetud rohi polnud mitte punsliõli, vastas: "Mis see Teie asi on! Peaasi, kui ta aitab. Jooge, mis Teile antakse ja uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse!"

James:

Faktid ei ole aga ainus valdkond – suhted abstraktsete ideede vahel moodustavad teise sfääri, kus valitsevad tõesed ja väärad uskumused ning siin on uskumused absoluutsed. Kui nad on tõesed, siis nimetatakse neid definitsioonideks või printsiipideks. Et 1 + 1 = 2 või 2 + 1 = 3 jne, et valge erineb hallist vähem kui mustast, et põhjuse olemasolul järgneb tagajärg – need kõik on definitsioonid või printsiibid.

Pragmatistlik religioonikäsitus

Religioossust mõistab James veendumusena, et

iga inimese taga on mingi temasse ja ta ideaalidesse heatahtlikult suhtuv kõrgem jõud. James:

Punktiks, mille ümber tiirleb inimese religioosne elu, on mure oma saatuse pärast. Religioon on lühidalt öeldes üks mahukam peatükk inimliku egoismi ajaloos. Nii kultuurinimeste kui ka metslaste jumalad kuulavad heatahtlikult ära üleskutsed ja palved nende poole. Religioossed mõtted leiavad alati väljenduse isikliku elu terminites.

Universumi terviku suhtes oleme James'i arvates samas olukorras nagu meie toakoerad ja kassid inimelu terviku suhtes: neil pole aimugi, mis tegelikult toimub. Me võime oma kogemuse põhjal vaid oletada, et on ka kõrgemad jõud.

Religioon teeb inimese jaoks kergeks ja rõõmu pakkuvaks selle, mis teisiti oleks tema jaoks olnud karmi paratamatuse koorem.

Kus on Jumal, seal on tragöödia vaid ajutine ja osaline.

Pragmatismi seisukohalt on jumala hüpotees tõene, kui ta pakub kõige laiemas tähenduses rahuldust.

Arusaama, et Jumal on olemas, nimetab James teismiks (kr theos 'jumal'), vastupidist arusaama aga materlialismiks.

Determinism ja indeterminism

James:

Mida väidavad deterministid? Nad väidavad, et maailmas on kõik absoluutselt ära määratud. Tulevik ei peida enda rüpes mingeid ebaselgeid võimalusi, sest olevik on ühitatav ainult ühe tervikuga. Mingi muu tulevik peale selle, mis on fikseeritud igavikust saadik, on võimatu. Terviku osad moodustavad absoluutselt ühtse kivirahnu, milles pole mingit määramatust ega muutumist.

Indeterminism on determinismi eitus, selle järgi on võimalusi rohkem kui tegelikkuseks saab. James'i argumendid indeterminismi poolt:

  1. Ainult indeterminismi pooldades saab hinnata inimeste tegusid headeks ja halbadeks
  2. Ainult indeterminismi pooldades võib loota, et tulevik on olevikust parem

Indeterminismi pooldamiseks on James'i arvates teine argument väga oluline:

Kui minevik ja tulevik oleksid laitmatult head, kes tahaks siis tahtevabadust. Kes ei ütleks koos Huxley’ga: “Keeratagu mind iga päev üles kui kella, et ma käiksin raudse paratamatusega õigesti, ning mulle pole vaja muud vabadust.” Vabadus täiuslikus maailmas tähendaks vaid vabadust muutuda halvemaks, kuid kes oleks nii arutu, et sooviks seda