↑ Konspektid

Pragmatism: Charles Peirce

Pragmatismi (kr pragma ‘tegu, tegutsemine’) rajas Charles Sanders Peirce (1839-1914)

 

 

Usk ja kahtlus

Usk (uskumus, ingl belief) on tõekspidamine.

Kahtlus on uskumuse puudumine, kahevahelolek

Kahtluse näide. Eesti endine diplomaat Oskar Mamers meenutab (Mamers, O. Kahe sõja vahel. Stockholm, 1957, lk 101) üht oma töökaaslast kui suurt kahtlejat:

"Tema [Rene Kase] ülikoolikaaslased rääkisid, et kui ta tudengina Tartus hommikul üles tõusis, algas tema päev järgmise monoloogiga: "Ei tea kas teha teed või kohvi... ei, täna tuleks ikka teed teha ... aga võib-olla on kohv ikkagi parem? Ei, ma jõin kohvi eile..." jne, kuni ta lahkus korterist, ilma et oleks üht või teist joonud. Kui ta kavatses kingi osta, piinas ta enne oma toakaaslast nädala kestel arutlusega sellest, missugused kingad ta peaks ostma: pruunid või mustad.“

Mõtlemise ainus põhjus on kahtluse tekitatud ärritus

Mõtlemiseks: kas iga kahtlus ärritab?

Erinevalt Descartes'ist leidis Peirce, et kõiges kahelda ei ole võimalik, sest:

  1. Kui kahtleksin kõiges, ei saaks ma kindel olla, et kahtlen. Analoogia: ma tean, et ma midagi ei tea
  2. Kahtlus eeldab alati uskumusi. Peab eeldama, et on olemas alternatiivsed seisukohad. Lõppude lõpuks peab ju eeldama ka teatud asjade olemasolu.

Pragmatismi printsiip

Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses

Välistatud on võimalus, et kaks sisuliselt erinevat uskumust tingivad ühesuguse käitumise

Uskumuse kolm omadust

  1. Uskumus on miski, millest oleme teadlikud
  2. Uskumus vaigistab kahtlemisärrituse
  3. Uskumusest lähtub meie käitumine

Usu kinnitamise meetodid

... ehk inimeste leiutatud nipid, kuidas vältida kahtlusi.

  1. Kangekaelsuse meetod
  2. Autoriteedi meetod
  3. Aprioorsuse meetod
  4. Teaduse meetod

Kangekaelsuse meetod

Võtta kuulda ainult seda, mis räägib juba olemasoleva uskumuse poolt!

Aga kus lõpeb arukas järjekindlus ning algab arutu jäärapäisus? Hea näite koos selgitustega leiame Robert B. Cialdini raamatust “Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika" (Tallinn, 2005, lk 66-70):

"Et mõista, miks järjekindlus on nii võimas motiiv, peame mõistma, et enamikel juhtudest on see väärtuslik ja kohastumuslikult kasulik. Ebajärjekindlust peetakse üldiselt ebasoovitavaks isiksuseomaduseks (Allgeier, Byrne, Brooks ja Revnes, 1979; Asch, 1946). Inimest, kelle uskumused, sõnad ja teod on vastuolus, peetakse häirituks, kahepalgeliseks, isegi vaimselt haigeks. Ning vastupidi, suurt järjekindlust seostatakse tavaliselt isikliku ja intellektuaalse tugevusega. Sellel on keskne koht loogilisuses, ratsionaalsuses, püsivuses ja aususes. Üks silmapaistva Briti keemiku Michael Faraday ütlus annab tunnistust sellest, kui palju järjekindlust hinnatakse – mõnikord isegi rohkem kui seda, et inimesel on õigus. Kui temalt pärast loengut küsiti, kas ta väidab, et tema vihatud akadeemiline võistleja eksib alati, põrnitses Faraday küsijat ja vastas: „Ta pole nii järjekindel.“

Seega on järjekindlus isikuomadusena meie kultuuris kindlasti kõrgelt väärtustatud – ja õigustatult. Enamiku juhtudest on meile kasulik asjadele järjekindlalt läheneda. Ilma selleta oleks meie elu keeruline, korratu ja fragmentaarne (Sheldon, Ryan, Rawsthorne ja Ilardi, 1997).

Kiiresti korda

Kuna järjekindel olemine tuleb meile enamasti kasuks, kujuneb meil välja harjumus olla automaatselt järjekindel isegi nendes olukordades, kus see pole mõistlik. Kui järjekindlus ilmneb järele mõtlemata, võivad sellel olla katastroofilised tagajärjed. Kuid sellest hoolimata on isegi pimedal järjekindlusel oma võlud.

Esiteks pakub see, nagu ka enamik teisi automaatseid reaktsioone, meile tänapäeva elu keerukuses otseteed. Kui oleme kord juba mingites küsimustes oma otsuse teinud, võimaldab kangekaelne järjekindlus meile väga meeldivat luksust – me ei pea nende küsimuste üle enam pingsalt pead vaevama. Me ei pea läbi sõeluma seda infouputust, millega me iga päev kokku puutume, et asjassepuutuvaid fakte leida. Me ei pea kulutama energiat kõigi poolt- ja vastuargumentide kaalumiseks. Me ei pea enam tegema raskeid otsuseid. Nende küsimustega vastamisi sattudes pole meil vaja teha muud, kui lihtsalt klõps oma järjekindluse lint käima panna, ja vurr – me teame täpselt, mida uskuda, öelda või teha. Me peame lihtsalt uskuma, ütlema ja tegema seda, mis on kooskõlas meie eelneva otsusega.

Sellise luksuse veetlust ei tasu alahinnata. See annab meile mugava, suhteliselt vaevatu ja tõhusa meetodi igapäevase elu keerukusega toime tulemiseks, mis muidu nõuaks meilt palju vaimset energiat ja võimekust. Seepärast pole keeruline mõista, miks automaatne järjekindlus on raskesti ohjeldatav reaktsioon. See pakub meile võimaluse vältida pideva mõtlemise raskusi. Kui meie järjekindluse lint käib, võime õnnelikult oma asjadega tegeleda, vabanenuna kohustusest liiga palju mõelda. Nagu Sir Joshua Reynolds märkis: „Inimene ei jäta kasutamata ühtki abinõu, vältimaks mõtlemise ränka vaeva.“

Naeruväärsuse kants

Mehaanilisel järjekindlusel on ka teine, äraspidisem võlu. Mõnikord pole see mitte mõtlemistööks vajalik pingutus, mis paneb meid järelemõtlemisest hoiduma, vaid hoopis selle mõtlemise karmid tulemused. Mõnikord on põhjuseks, miks me mõtelda ei viitsi, just neetult ilmsed ja soovimatud vastused, mille aus mõtlemine annab. Teatud häirivaid asju me lihtsalt eelistame mitte taibata. Kuna automaatne järjekindlus on etteprogrammeeritud ja aruvaba reageerimisviis, võib see olla peidupaigaks häirivate avastuste eest. Kui me loome enda ümber järjekindluse müürid, on meil üsna kerge mitte järele anda mõistuse piiramisrõngale.

Ühel õhtul Transtsendentaalse Meditatsiooni (TM) programmi sissejuhataval loengul olin ma tunnistajaks heale näitele selle kohta, kuidas inimesed varjuvad järjekindluse kantsi, et kaitsta end mõtlemise häirivate tagajärgede eest. Loengut juhtisid kaks asjalikku noormeest ja see oli mõeldud programmi uute liikmete värbamiseks. Mehed kinnitasid, et see programm pakub ainulaadset meditatsiooniliiki, mis võimaldab meil saavutada kõikvõimalikke ihaldatavaid asju, alates lihtsast sisemisest rahust kuni tähelepanuväärsemate võimeteni – oskuseni lennata ja läbi seinte minna – programmi edasijõudnutele mõeldud (ja kallimatel) astmetel.

Ma olin otsustanud sellel koosolekul osaleda, et uurida säärastel värbamisloengutel kasutatavaid mõjustamistaktikaid ja kaasa võtnud asjast huvitatud sõbra, ülikooli õppejõu, kelle eriala oli statistika ja sümboliline loogika. Ma märkasin, et mu loogikust sõber muutub järjest rahutumaks. Ta ilme näis üha piinatum ja ta niheles pidevalt oma istmel, kuni lõpuks ei pidanud enam vastu. Kui koosoleku juhid palusid loengu lõpus küsimusi esitada, tõstis ta käe ja tegi äsja kuuldud esitluse leebelt, kuid kindlalt maatasa. Vähem kui kahe minutiga tõi ta täpselt välja, kus ja miks oli loengupidajate keerukas argumentatsioon vasturääkiv, ebaloogiline ja alusetu. See mõjus arutelu eestvedajatele põrmustavalt. Pärast segadussesattunult vaikimist püüdis kumbki neist hädiselt vastu vaielda, kuid pidi oma jutu poole pealt katkestama, et oma partneriga nõu pidada ning lõpuks tunnistama, et mu kollegi märkused on tõsised ja vajavad „edasist uurimist“.

Kuid minu jaoks oli huvitavam selle mõju ülejäänud publikule. Pärast küsimuse esitamist olid kaks värbajat ümbritsetud suurest hulgast kuulajatest, kes kõik andsid oma esialgse sissemakse, 75 dollarit, TM programmis osalemiseks. Teineteist müksates, õlgu kehitades ja kihistades reetsid värbajad raha vastu võttes oma hämmeldust. Pärast seda, kuid tundus, et nende esitlus on piinliku selgusega kokku varisenud, oli koosolek mingil põhjusel muutunud äärmiselt edukaks, kutsudes publiku seas esile müstiliselt kõrge nõustumistaseme. Kuigi ma olin juhtunust rabatud, kirjutasin publiku reaktsiooni selle arvele, et nad polnud minu kolleegi argumentidest aru saanud. Kuid tuli välja, et asi oli hoopis vastupidi.

Pärast koosolekut tulid loengusaali ukse taga meie juurde kolm kuulajat, kes olid kõik kohe pärast loengut oma esimese sissemakse ära teinud. Nad tahtsid teada, miks me olime seminarile tulnud. Me seletasime neile, ja esitasime neile sama küsimuse. Üks neist tahtis näitlejaks saada ja oli tulnud koosolekule uurima, kas TM aitaks tal saavutada selle kunsti valdamiseks vajalikku enesekontrolli. Värbajad olid kinnitanud, et aitaks küll. Teine rääkis, et teda vaevab tõsine unetus ja ta loodab, et TM annab talle meetodi lõdvestumiseks ja õhtul hõlpsalt magama jäämiseks. Kolmas tegutses mitteametliku eestkõnelejana. Ta ei saanud kolledzhis eksamitest läbi, sest paistis, et õppimiseks lihtsalt ei jää küllalt aega. Ta oli tulnud koosolekule, et teada saada, kas TM võiks tal aidata lühema öise uneajaga hakkama saada, et ta saaks lisaaega õppimiseks kasutada. Huvitav on see, et värbajad teatasid nii sellele mehele kui unetule naisele, et Transtsendentaalse Meditatsiooni tehnikad lahendaksid nende probleemid, kuigi need olid täiesti vastandlikud.

Ma arvasin ikka veel, et nad olid programmis osalemiseks registreerunud, kuna nad ei mõistnud minu loogikust sõbra väiteid, ning ma hakkasin neile tema arutluse aspektide kohta küsimusi esitama. Oma üllatuseks avastasin, et nad olid neid märkustest üsna hästi aru saanud – õigupoolest isegi liiga hästi. Just mu kolleegi argumentide veenvus oligi see, mis sundis neid kohe programmis osalemiseks registreeruma. Eestkõneleja väljendas seda kõige paremini: „Noh, tegelikult ei kavatsenud ma täna raha ära maksta, sest mul on praegu rahaga üsna kitsas käes, ma tahtsin sellega oodata järgmise koosolekuni. Aga kui su semu rääkima hakkas, otsustasin, et parem annan neile kohe raha ära, sest muidu lähen koju ja hakkan mõtlema sellele, mis ta ütles, ega pane ennast kunagi kirja.“

Järsku hakkas asi mulle selgeks saama. Neil inimestel olid tõelised probleemid ja nad otsisid meeleheitlikult võimalust nende probleemide lahendamiseks. Nad olid otsijad, kes – kui uskuda meie koosoleku eestvedajaid – olid leidnud potentsiaalse lahenduse TM-i näol. Oma vajadustest ajendatuna tahtsid nad väga uskuda, et TM on lahendus nende muredele.

Ja nüüd sekkus minu kaaslase näol mõistuse hääl, näidates, et nende äsjaelitud lahenduse aluseks olev teooria on mäda. Paanika! Midagi tuleb kohe ette võtta, enne kui loogika oma hävitustöö teeb ja nad taas lootusest ilma jätab. Kähku, kähku on vaja üles seada müürid mõistuse vastu – ja pole oluline, et püstitatud kants on naeruväärne. „Kiiresti on vaja pelgupaika mõtlemise eest! Näe, võtke see raha. Uhh, napilt pääsesin. Nüüd pole enam tarvis nendele asjadele mõtelda.“ Otsus on tehtud ja nüüdsest peale võib igal vajalikul hetkel panna mängima järjekindluse lindi: „TM? Muidugi arvan ma, et sellest on mulle abi; muidugi kavatsen ma jätkata; muidugi usun ma TM-i. Ma maksin juba käsiraha ära, eks ole?“ Oh, kui mugav on mõtlematu järjekindlus. „Ma lihtsalt puhkan mõnda aega siin. See on palju mõnusam kui otsimise mure ja vaev.“"

Autoriteedi meetod

Leida tuge autoriteedilt! Kõige tulemuslikum on, kui riigivõim hoolitseb selle eest, et kodanike uskumused oleksid ühesugused.

Aprioorsuse (ld a priori ‘kogemusest sõltumatu’)

Mõelda OMA uskumustest kui AINSANA loogilistest ja mõistusega kooskõlas olevatest. Abstraktsemate uskumuste puhul on see hea meetod

Teaduse meetod

Uskuda, et kui erinevad teadlased antud valdkonda tõsiselt uurivad, jõuavad nad lõpuks ühesuguse uskumuseni, mida võibki tõeks nimetada. Ükski teadlane ei eelda alguses, et just tema uskumus osutub tõeks.

Tõde võikski Peirce'i sõnul mõista kui seisukohta, milleni jõuavad kõik õpetlased.