↑ Konspektid

Arthur Schopenhauer (1788-1860)

Tema peateos “Maailm kui tahe ja kujutlus” (sks Die Welt als Wille und Vorstellung) ilmus trükis 1818. aastal, seda osteti väga vähe. Oma ebaedu seletas ta järgmiste mõttekäikudega:

Nagu näha, ei olnud ta maailmast ega inimestest heal arvamusel.

Vanaduspõlves oli tema kaaslaseks puudel.

Schopenhauerist inimesena on kirjutanud näiteks Will Durant raamatus “Lood filosoofia ajaloost” ( Tallinn, 1998, lk 251-252, 254):

"Karakter ehk tahe," ütleb Schopenhauer, "on päritud isalt, intellekt emalt." Emal oli intellekti - tast sai üks oma aja populaarsemaid romaanikirjanikke - , kuid tal oli ka temperamenti ja iseloomu. Elanud õnnetult oma proosalise abikaasaga, andus ta vabaarmastusele pärast mehe surma ja kolis Weimari, kus oli soodsaim kliima seda laadi elu jaoks. Arthur Schopenhauer reageeris sellele nagu Hamlet oma ema taasabiellumisele. Riiud emaga õpetasid talle suurema osa neist pooltõdedest naiste kohta, millega tal tuli vürtsitada oma filosoofiat. Üks ema kiri Schopenhauerile näitab, milles asi seisis: "Sa oled talumatu ja koormav, mul on äärmiselt raske sinuga koos elada; su ülitarkus tumestab kõik su head omadused ja teeb need maailmale kasutuks lihtsalt sellepärast, et sa ei talitse oma raevu kõike paremini teada tahta, millega kibestad inimesed enese ümber." Nii nad korraldasid lahuselu. Poeg võis tulla ema juurde ainult "võõrsile", külalisena teiste külaliste hulgas. Nii nad võisid olla teineteise vastu viisakad nagu võhivõõrad, selle asemel, et vihata teineteist nagu sugulased. Goethe, kellele meeldis madam Schopenhauer, sest et see lubas tal kaasa tuua tema Christine, tegi asja veel hullemaks, rääkides emale, et pojast saab kord väga kuulus mees. Ema polnud kunagi kuulnud kahest geeniusest ühes perekonnas. Lõpuks, mingi tüli haripunktil, tõukas ema oma poja ning võistleja trepist alla, mispeale meie filosoof talle kibedusega teatas, et järelpõlv peab tundma ema ainult poja kaudu.

Ta oli küllalt jõukas, et üürida kaht tuba pansionis, ja seal ta elas oma viimased 30 aastat - ilma seltsiliseta peale koera. Ta kutsus väikest puudlit Atmaks (atman - brahmiinide termin maailma hinge jaoks), kuid linnakese [Frankfurt] naljahambad kutsusid teda "nooreks Schopenhaueriks". Schopenhauer lõunastas harilikult "Inglise Majas". Iga söögi algul pani ta kuldraha enda ette lauale ja iga söögi lõpul pistis sama raha taskusse tagasi. See oli kahtlemata mõni solvunud ettekandja, kes viimaks küsis tolle muutumatu tseremoonia tähendust. Schopenhauer vastas, et tal on salajane kihlvedu lasta raha vaeste korjanduskarpi esimesel päeval, mis sealsamas lõunastavad Inglise ohvitserid räägiksid millestki muust peale hobuste, naiste või koerte.

Schopenhauerist inimesena on kirjutanud ka Alain de Botton raamatus “Filosoofia lohutus” (Tallinn, 2003, lk 160, 163):

Pärast lõunasööki tõmbub Schopenhauer oma klubi, naabruses asuva "Casino Society" raamatukokku, kus ta loeb Times'i - ajalehte, mille kohta ta leiab, et see informeerib teda maailma viletsustest kõige paremini. Hilisel pärastlõunal teeb ta oma koeraga kahetunnise jalutuskäigu Maini kallastel, ise kogu aeg midagi endamisi pomisedes. Õhtul käib ta ooperis või teatris, kus hilinejate, nahistajate ja köhijate lärm teda sageli vihastab. Kuigi ta on lugenud Senecat ja seda filosoofi kõrgelt hindab, ei nõustu ta roomlase arvamusega müra kohta: "Ma olen juba pikemat aega olnud arvamusel, et müra hulk, mida keegi ebamugavust tundmata taluda suudab, on pöördvõrdeline tema vaimse võimekusega... See, kes tavaliselt uksi paugutab, selle asemel, et neid käega sulgeda ... pole mitte lihtsalt halva kasvatusega, vaid ka harimatu ja vaimselt piiratud ... Me kõik oleme lõplikult tsiviliseeritud alles siis, kui ... enam pole igaühel õigust läbi lõigata iga mõtleva olendi teadvus ... vilistamise, huilgamise, möirgamise, kolkimise, piitsaplaksutamise ... ja muu seesuguse tegevusega." (lk 160.)

Tervise halvenemine [1860. aastal] lubab oletada, et lõpp on lähedal. "Ma suudan taluda mõtet, et peagi purevad ussid mu keha; kuid mõte sellest, mismoodi filosoofiprofessorid mu filosoofia kallal näkitsevad, tekitab minus kõhedust." Septembri lõpus Maini äärest jalutamast tulles kurdab ta, et tal on raske hingata, ja sureb, olles endiselt veendunud, et "inimlik olemasolemine peab olema teatud liiki eksitus." (lk 163.)

Schopenhaueri filosoofia allikad

  1. Vana-India filosoofia: meelelise maailma illusoorsus
  2. Platon: tõeline ja mittetõeline olemine
  3. Immanuel Kant: asi iseeneses (sks Ding an sich ja asi meie jaoks (sks Ding für uns).

Kant: asi iseeneses ja asi meie jaoks

Kant sooritas enda sõnul tunnetusteoorias kopernikliku pöörde. Analoogia: Päikest näeme taevavõlvil liikumas mitte sellepärast, et Päike liigub ümber Maa, vaid sellepärast, et Maa tiirleb. Maailma tajume ajas, ruumis jne mitte seetõttu, et maailm oleks selline, vaid seetõttu, et meie tajumisviis on selline

Schopenhauer: maailm kui tahe ja kujutlus

Schopenhauer viitas oma vaateid selgitades ka Epiktetosele:

Mitte see ei tee meid õnnelikuks või õnnetuks, mida asjad objektiivselt ning tegelikult on, vaid see, mis nad on meie jaoks, meie käsituses.

Schopenhaueri vaadete kohaselt ei ole ilma tajuva subjektita ka objekti. Ta kasutas sellist võrdlust: nii nagu ärkamine hävitab unenäomaailma, nii hävib ka maailm, kui hävitada intellekt

Hirm surma ees on irratsionaalne

Surmahirm on inimestel ja ka teistel loomadel. Mõistuslikud argumendid räägivad Schopenhaueri arvates pigem seda keelt, et surmas pole midagi hirmsat või et surm on lausa parem kui elu.

Esimene argument

Kui surm oleks hirmus seetõttu, et tähendab mitteolemist, siis peaks hirmus olema ka mitteolemine enne meie sündi. Aga sellist hirmu küll ei esine.

Teine argument

Kõik hea või halb eeldab olemasolu. Kui on surm, siis pole enam meid. Sarnast argumenti kasutas Epikuros. Ka Sokrates olevat oma kohtuprotsessil rääkinud surmast niimoodi:

Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole see midagi muud kui uni, mille vältel ei näe isegi unenägusid; sel juhul oleks surm imepärane võit.

Kolmas argument

Tekkimine ja hävimine ei puutu asjade tõelisse olemusse. Schopenhauer:

See on maaja, pettuse loor, mis katab surelike silmi ning paneb nad nägema maailma, mille kohta ei saa öelda ei seda, et ta on olemas, ega ka seda, et teda ei ole, sest ta sarnaneb unega, päikese peegeldusega liival, mis rändurile paistab veena, või köiejupiga, mis näib olevat madu.

Selgituseks kasutas Schopenhauer selliseid võrdlusi:

Schopenhaueri õpetus on küllaltki lähedane metempsühhoosile (kr μετεμψύχωσις ‘hingede rändamine’), st veendumusele, et surematu hing kehastub erinevates olendites. Schopenhaueri arvates võiks tema õpetust nimetada siiski pigem palingeneesiks (kr παλιν ‘uuesti’, kr γενεσις ‘teke’). See olevat kooskõlas ka budismi esoteerilise õpetusega. Esoteeriline (kr εσωτερικος ‘sisemine’) – ainult kitsale ringile, pühendatuile mõeldud; vastandsõna on eksoteeriline (kr εξωτερος ‘väline’).

Schopenhauerlikku suhtumist surma võib esineda näiteks totalitaarsetes ühiskondades. Anna Reid kirjutab raamatus "Leningrad. Piiramisrõngas linna tragöödia. 1941-1944." (Tallinn, 2011, lk 329-330):

Seitse nädalat kestnud kohutava tapatalgu järel alistus Paulus koos 90000 sõduriga. Kõige rohkem tegi Hundikoopas raevutsevale Hitlerile haiget see, et Paulus ei sooritanud enesetappu: “Mis on elu? Elu on natsioon ... Ta oleks võinud vabastada end kõikidest muredest, minna igavikku ja saada surematuks, aga tema eelistas minna Moskvasse.” Samavõrd vähejulgustav mõtteavaldus oli trükitud ka väliposti kaartidele, millega Hockenjos saatis teateid koju abikaasale: “Pole üldse tähtis, kas me elame või mitte, on vaja, et elab meie rahvas, et elab Saksamaa.”

Loodus on kaval

Niko Tinbergen kirjutab oma raamatus "Loomade käitumine" (Tallinn, 1978, lk 67; sealsamas on ka illustratsioon):

Kas “beebi” välimus äratab hooldusinstinkti? Näib olevat tõendeid, et see nii on. [---] Inimlapsel, jänesepojal, kutsikal ja linnupojal on omadusi või juhttoimureid, mis õhutavad vanemlooma tundeid: lühike nägu, esiletõusev laup, ümarad silmad, paksud põsed.

Optimism ja pessimism

Optimism (ld optimus 'parim') - arusaam, et elame parimas võimalikus maailmas. Nii arvas Leibniz (1646-1716).

Pessimism (ld pessimus 'halvim') - arusaam, et elame halvimas tegelikult võimalikus maailmas. Välja võib muidugi mõelda veel hullema, kuid tegelikult taoline eksisteerida ei saa. Nii arvas Schopenhauer.

Kes pole ei optimist ega pessimist, võib ehk siiski nõustuda Bertrand Russell’i 1932. aastal artiklis "Optimismist“ esitatud arutlusega (Russell, B. Valik esseid. Tallinn, 1994, lk 125-126):

Oli kord üks unustatud laev, mis triivis lõunapoolkera ookeani tühjadele aladele ja millel hakkas lõppema toidutagavara. Enamus meeskonnast elas oma elu päevhaaval, küll aga leidus kaks erandit: üks oli elukutseline pessimist, teine elukutseline optimist. Elukutseline pessimist rõhutas pidevalt, kui vähe toiduaineid on järele jäänud ja kui harva võib sellistel laiuskraadidel kohata teisi laevu. Ta soovitas seltsimeestel lõpu eel tegeleda mediteerimisega ja valmistuda püstipäi surmaminekuks. Ühel heal päeval kargasid nad talle kallale ja soovitasid tal endal püstipäi surmaminekuks valmistuda selle viie minuti jooksul, mis nad olid nõus talle veel kinkima. Kui ta üle parda oli heidetud, ohkasid kõik kergendusest.

See aga oli viga. Senikaua, kuni pessimist elas, oli ülejäänud meeskond optimistile tänulik, nüüd aga leidsid nad ta olevat niisama koormava kui ta vastase. Igal hommikul tuli ta tekile, hõõrus käsi ja naeratas, juhtis tähelepanu sellele, kui kaua võib inimese ihu vastu pidada poole kuiviku varal, ning tegi keerukaid arvutusi näitamaks, et sellel päeval kohtavad nad tõenäoliselt mõnda laeva. Lõpuks viskasid nad ka tema üle parda ja jätkasid oma teed.

Selle loo õpetuseiva on see, et igat liiki -ismide pooldajatel tuleks ühte hoida, olgu nende imerohud kuitahes vastupidised. Harilikest inimestest eristab neid fakt, et neil on imerohi. Üks selline imerohi on hariliku inimese jaoks talutav ainult siis, kui sellele leidub vastukaaluks teine imerohi. Kui mingi ühe -ismi pooldajad suudaksid pöörata kõikide teiste -ismide pooldajad enda mõtteviisi, siis leiaks inimkonna põhiosa nad olevat sedavõrd tüütavad, et nad peagi ära hävitataks. See ei käi optimismi pooldajate kohta sugugi vähem kui pessimismi pooldajate kohta. Üldiselt võib meie aja pessimismi põhjuseks pidada maailma halba olukorda, kuid ma usun, et samavõrra on selle põhjuseks ka tüdimus viktoriaanlaste optimismist, mida meil kõigil tuli nooruses taluda.

Fakt on see, et optimism on meeldiv niikaua, kuni see on usutav, kui aga mitte, siis on see vägagi pahandav. Eriti pahandav on, kui meie hädadesse suhtuvad optimistlikult need, kes ei pea nendest osa saama. Optimism teiste hädade suhtes on vägagi riskantne asi, kui sellega ei käi kaasas täiesti konkreetsed ettepanekud hädade kaotamiseks või vähendamiseks. Teie haigusesse on õigus optimismiga suhtuda arstil, kui ta saab määrata ravi, mis teeb teid terveks, sõber aga, kes ütleb vaid: "Ah, küllap sul hakkab varsti parem," tekitab meelehärmi. Enamus inimesi, kes on viiimase kahe aasta jooksul optimismiga kõnelenud rasketest aegadest, on olnud rõõmsameelsed sõbrad, mitte nõuandjad ravi osas, ja ma kahtlen, kas nende rõõmsameelsus on teinud nälgijaid kuigi palju õnnelikumaks.

Igasuguse häda puhul on vaja mitte tundelist rõõmsameelsust, vaid ülesehituslikku mõtlemist. Ülemaailmse majanduskriisi käigus hakkab see tõsiasi maailmale järk-järgult selgeks saama, ja selles näen ma meie praeguste hädade puhul ainsat alust optimismiks. Neist hädadest võib terveks teha ülesehituslik mõtlemine, mitte jutukõmin.

Oodata halvemat või halvimat, sest siis saab vaid meeldivalt üllatunud olla. Näite sellisest ellusuhtumisest esitas Eino Baskin estraadikavas “Viimane rong” (1977. a)

Schopenhaueri suhtumine optimismi

  1. Optimism on ekslik maailmavaade
  2. Optimism on ohtlik maailmavaade

Schopenhauer:

Me oleme kui lambatalled, kes hullavad aasal sel ajal, kui lihunik valib välja ühe või teise, sest õnnelikel päevadel me ei aima, milline õnnetus on saatusel meie jaoks varuks – kas haigus, jälitamine, vaesumine, invaliidistumine, pimedaks jäämine, hullumeelsus vm.

Leibnizi optimismil oli Schopenhaueri arvates vähemalt üks teene - see andis ainet Voltaire'ile teose "Candide" kirjutamiseks. Optimistliku maailmavaate eestkõnelejaks on selles teoses Pangloss (kr pan 'kõik', kr glossa 'keel'; antud juhul 'kõiketeadja, kõigest rääkija'). Voltaire kirjutab mainitud teoses (Voltaire. Filosoofilisi jutustusi. Tallinn, 1979, lk 132):

Koduõpetaja Pangloss oli maja oraakel ja väike Candide kuulas ta õppetunde ea- ja loomukohase õhinaga.

Pangloss õpetas metafüsikoteologokosmolo-ogaroloogiat. Ta tõestas imeliselt, et pole tagajärge ilma põhjuseta ja et siin parimas võimalikkudest maailmadest on kõrgeaulise parunihärra loss ilusaim kõigist lossidest ja proua parim kõigist võimalikkudest paruniprouadest. On tõestatud," kõneles ta, "et asjad ei saa olla teisiti: kuna kõik on tehtud teatud otstarbeks, siis on see otstarve tingimata ka kõige parem.

Pandagu hästi tähele: ninad on tehtud prillide kandmiseks, ja meil ongi prillid. Jalad on nähtavasti loodud selleks, et olla kaetud, ja meil ongi püksid. Kivid on ilmas selleks, et neid lõhutaks ja neist losse ehitataks; meie armulisel härral ongi väga ilus loss, maakonna vägevaima paruni peavari peabki olema kõige parem; ja et sead on loodud söömiseks, siis me söömegi aasta ringi sealiha: siit järeldub, et need, kes on väitnud, et kõik on hea, on öelnud rumaluse; pidanuks ütlema, et kõik on parimast parim.

Teatud piire ületav optimism tekitab arvatavasti kahtlusi veel paljudes peale Schopenhaueri ja Voltaire'i. Saates "Ärapanija" (23. nov 2008) räägitakse ühest sellisest - näib et mõõdutundetust - optimistist

Aga mida arvata näiteks legendaarse Louis Armstrongi esitatud laulust “Kui ilus on maailm” (“What a Wonderful World”)? Järgmises videos näete, kuidas ta 1967. aastal esineb USA ühes Texase sõjaväebaasis sõduritele, kelle elu vaevalt nii ilus on. Ometi näib see laul neile meeldivat. Kunsti eelis on kindlasti see, et kunst võib aidata inimesel reaalsusest ümber lülituda muinasjuttu või siis kasvõi hetkekski näha maailma hoopis teise pilguga. Eeldus on muidugi, et kunsti esitaja (antud juhul Louis Armstrong) oleks isiksusena aktsepteeritav. Kui sama laulu esitaks inimene, kelle puhul nii või teisiti tekib küsimus tema poolearulisusest või kes on veel liiga noor selleks, et üldse maailma kohta üldistusi teha, siis oleks mulje kindlasti teistsugune.

Elu on balansseerimine kannatuste ja igavuse vahel

Hirmust igavuse ees tulenebki Schopenhaueri arvates, et inimesed, kes teineteist üldsegi ei armasta, otsivad siiski teineteise seltsi ning see ongi seltskondlikkuse allikas. Igavuse vastu (nii nagu näljagi vastu) võideldakse koguni riiklikul tasandil, pakkudes (lisaks leivale) ka tsirkust

Schopenhaueri arvates tähendab tööinimese jaoks puhkepäev igavust, nädala ülejäänud päevad aga tähendavad puudust/kannatust.

Hea oleks, kui suudaks vältida nii kannatusi kui ka igavust, kuid tegelikult kukub ikka nii välja, et kui just kuskilt ei valuta, siis ähvardab igavus...

Naudingud ei suuda muuta elu elamisväärseks

Asi pole mitte selles, et maailm ei suudaks naudinguid pakkuda, vaid selles, et subjektiivselt neid vähe tajutakse. Oletame, et antud inimese elus on objektiivselt (või vähemalt kõrvalseisja arvates) nauditavaid asju sama palju kui objektiivselt (või vähemalt kõrvalseisja arvates) ebameeldivaid asju. Subjektiivselt on aga lugu hoopis teisiti:

Milles asi?

  1. Nauding on vaid kannatuse puudumine ning seetõttu miski, mida me ei tarvitse märgatagi. Me tunneme valu, kuid ei tunne valutust; tunneme muret, kuid ei tunne muretust; tunneme hirmu, kuid ei tunne ohutust. Nende naudingute puhul aga, mida märkame, kehtib seaduspärasus: iga nauding põhjustab vajaduse uute naudingute järele.
  2. Täheldada võib ka seda, et igavledes aeg venib, nautides lendab - seega tuleb subjektiivselt ebameeldivusi juurde, meeldivaid asju jääb aga vähemaks.
  3. Kannatusi võib põhjustada enda võrdlemine teistega

Kannatuste vähendamise tee

Õnnelikuks ei tee ei naudingud ega saavutused, mõlema puhul kehtib tegelikult teine graafik - kuigi usutakse esimese graafiku illusiooni:

Kannatusi saab vähendada vaid soovide vähendamisega. Tõesti targalt käitub Schopenhaueri arvates see, kes otsustab kaine arutluse tulemusel nälgides kustutada eluküünla nagu brahmaan: rahulikult naeratades vaatleb ta selle maailma kummitusi, mis röövisid kunagi ta hingerahu; praegu vaatab ta neid kui malenuppe pärast mängu, kui kõrvaleheidetud maskeraadi-kostüüme, mis teda möödunud karnevaliööl olid erutanud ja võlunud

Brahmaani erinevus enesetapjast:

Bertrand Russelli arvates pole Schopenhaueri pakutav eristus siiski kuigi veenev:

Seega on pühaku eesmärk läheneda mitteolemisele, mida mingitel põhjustel, mida Schopenhauer ei selgita, ei saavat teoks teha enesetapu teel. Raske on ka aru saada, mille poolest on selline pühak parem viinaninast. Võib-olla arvas Schopenhauer, et liiga sageli tuleb siiski ette ka kainenemist.

Teooria ning praktika

Schopenhauer päris kõiges kindlasti oma pessimismi teooriat ei järginud.

Üks asi on küll mõista maailma ebatäiuslikkust, kuid elu tahab siiski elamist. Kogu elu ei teoretiseeri vist küll keegi, suurem osa elust kulub ehk ikka (olgugi nürimeelsetele) igapäevastele toimingutele

Maailm on küll ebatäiuslik, kuid elu tahab elamist – nii võib ehk mõista ka Voldemar Panso “Vana näitleja hällilaulu” filmist “Näitleja Joller” (Eesti Telefilm 1960)

Laulu algus on pessimistlik, kuid lõpp elujaatav:

Sina ei tea, kuidas Oidipus suri / Prometheus tundmata sul. / Sina ei tea veel, et Jago on kuri, / et Hamlet ei olnud hull. / Tiina ja Margus ei saanudki paari, / kuigi neil arm oli eht. / Westmani raha eest osta võib kraami, / talent - see on Piibeleht. / Osta võib kõike peale ande ja sarmi, / noorus on närbuv kui õis. / Märkan su otsaees kukkumisarmi. / See on vaid algus, mu poiss. /.../ Kuku ja tõuse, siis kasvad sa sitke. / Tea, elu on keerukas murd. / Siis sulle küsimus “Olla või mitte” / Tundub kui aegund absurd.

Elutarkus

Elutarkus on Schopenhaueri sõnul kunst elada võimalikult õnnelikult, st vähem õnnetult:

Κui valutule seisundile lisandub veel igavuse puudumine, siis on maine õnn olulises saavutatud; ülejäänu on pettekuju.

Vähema õnnetu elu jaoks on oluline mõista, millised on elu kolm tahku ning kui palju tähelepanu nad väärivad.

Mis keegi on

Eelkõige tervis:

Üldse põhineb üheksa kümnendikku meie õnnest üksnes tervisel. Koos tervisega muutub kõik naudingu allikaks, temata seevastu pole nauditav ükski väline hüve, olgu mis liiki tahes.

Intelligents:

Seesugune intellektuaalne elu ei kaitse ainult igavuse, vaid ka selle kahjulikkude tagajärgede eest. See muutub nimelt kaitsevalliks halva seltskonna ja paljude hädaohtude, õnnetuste, kaotuste ja raiskamise vastu, millesse satutakse, kui otsitakse õnne ainult reaalsest maailmast.

Iseloom ehk inimese individuaalsus. Iseloom on sünnipärane ning see ei muutu. Analoogia: vesi jääb ikka veeks, olgu ta järves või mägijões. Tähtis on, et inimene tunneks iseennast ning selles mõttes omandaks iseloomu. Nii nagu kalal on hea ainult vees, linnul õhus ja mutil maa all, tunneb ka iga inimene end hästi ainult n-ö omas elemendis

Omand ja valdus igas tähenduses

Valdus omaette vaadelduna on Schopenhaueri sõnul

niisama tähendusetu kui nimetajata murru lugeja.

Lisaks tõdes ta:

Rikkus sarnaneb mereveega: mida enam sellest juuakse, seda janusemaks muututakse.

Au, staatus ja kuulsus (teiste kujutluses)

Selle, kõige tähtsusetuma elu tahu kohta ütles Schopenhauer:

Kõrgeimad seisused oma hiilguses, toreduses ning uhkuses ning ausäras ja igat laadi esinduslikkuses võivad öelda: meie õnn asub täiesti meist väljaspool, tema asukohaks on teiste pead.