↑ Konspektid

Sõna filosoofia päritolu

Pärimuse järgi konstrueeris sõna ΦΙΛΟΣΟΦΙΑ (kr φιλία 'sõprus, armastus', σοφία 'tarkus') ehk tarkusearmastus Pythagoras (u 580-500 e.m.a).

Antiikajal levinud arusaama kohaselt saab tark olla vaid jumal (loomulikult ei mõistnud nad jumalana kristlikku jumalat), inimese võimete tipuks on tarkust armastada, püüda saada targemaks. Filosoof ehk tarkusearmastaja on päris rumala ning jumala vahepeal. Päris rumalal ning jumalal on ühist niipalju, et kumbki ei püüdle tarkuse poole: esimene peab end oma rumaluses targaks (ei saagi aru, et on rumal), teine aga ongi tark.

Filosoofia vanasti ja nüüd

Kuni 17. sajandini ei eristatud teadust filosoofiast. Igasugust katset maailma teoreetiliselt tunnetada nimetati tollal filosoofiaks ehk tarkusearmastuseks. Filosoofia ning selleaegne teadus olid üks ja seesama.

Teadused tänapäevases tähenduses hakkasid kujunema alates 17. sajandist. Nüüd tekkis aga küsimus, kas filosoofiale üldse jääb enam midagi uurida.

Filosoofiliste küsimuste eripära

Tänapäevases mõttes teaduste kõrval saab olla vaid filosoofia tänapäevases tähenduses. Vahe pole mitte selles, mida uurida, vaid selles, milliseid küsimusi esitada. Filosoofilised küsimused on küsimuste eriliik.

Kogemuse põhjal vastamine

Näited küsimustest, millele saab vastata kogemuse põhjal:

  1. Kui kaua saab inimene nälgida?
  2. Mitu planeeti on Päikesesüsteemis?
  3. Mitu raamatut on minu raamatukogus?
  4. Milline on eestlaste keskmine eluiga?
  5. Mis temperatuuril keeb vesi?

Kogemuse põhjal küsimusele vastates varitsevad järgmised ohud:

  1. Kogemus on piiratud
  2. Pole alust väita, et tulevik on mineviku sarnane (nn induktsiooniprobleem)
  3. Kogemus on alati kellegi kogemus, st tõlgendatud kogemus; näiteks ei oska asjatundmatu inimene paljut nähagi
  4. võimalikud on meelepettused.

Enne kui hakkame kogemuse põhjal küsimusele vastama, peavad muidugi kasutatavad mõisted selged olema. Näiteks peeti 1930. kuni 2006. aastani Pluutot 9. planeediks. Siis aga otsustas Rahvusvaheline Astronoomiaühing, et tegemist on vaid kääbusplaneediga. Nüüd on meil Päikesesüsteemis seega 8 planeeti - see vastus põhineb kogemusel.

Vaidlusi võivad tekitada poliitilised vaated. Näiteks mõelge küsimusele, millal algas Nõukogude Liidu jaoks Teine maailmasõda - kas 22. juunil 1941 või 17. septembril 1939 (kui Nõukogude Liit alustas vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile Ida-Poola okupeerimist)

Deduktiivselt arutledes vastamine

Näited küsimustest, millele saab vastata deduktiivselt arutledes

  1. Kas eeldustest Kõik lõvid on kiskjad ning Kõik jänesed on taimetoitlased järeldub, et ükski jänes pole lõvi?
  2. Kui pikk on hüpotenuus, kui kaatetid on 4m ja 5m?
  3. Millal peab rööbasteta sõiduk andma teed trammile?
  4. Kas mõni valge asi võib olla kollane?
  5. Mitu inimest on ruumis, kui enne oli 5 inimest ning juurde tuli veel 4 inimest?

Filosoofilised küsimused

Neile ei saa vastata kahel eelmisel viisil, näiteks:

  1. Kas miski võib olla ka juhuslik, või on kõik paratamatu?
  2. Mis on õige ja mis on ebaõige?
  3. Kas miski võib olla väärtuslik, ilma et keegi seda väärtustaks?
  4. Miks peavad lapsed vanemate sõna kuulama?
  5. Mis on elus kõige olulisem?
  6. Kas igal inimesel on oma tõde?

Bertrand Russell (1872-1970) filosoofiast

“Filosoofia, nii nagu mina temast aru saan, on midagi teoloogia ja teaduse vahepealset. Sarnaselt teoloogiale on ta spekulatiivne asjade suhtes, mille kohta puudub veel täpne teadmine; kuid sarnaselt teadusele tugineb ta eelkõige inimmõistusele, mitte aga autoriteedile, olgu see siis traditsiooni või ilmutuse autoriteet”

 

Ludwig Wittgenstein (1889-1951) filosoofiast

“Filosoofia eesmärk on mõtete loogiline selgitamine.

Filosoofia ei ole õpetus, vaid tegevus.

Filosoofiline töö koosneb olemuslikult selgitustest. Filosoofia resultaadiks ei ole “filosoofilised laused”, vaid lausete selgekssaamine”

Et Wittgenstein on mõne inimese jaoks ikooniline, siis on see põhjustanud ka lõõpimist. Näiteks kirjutab Jim Hankinson raamatus "Filosoofia. Pisiblufi käsiraamat" (Tallinn, 1996, lk 37):

Wittegensteinist on alati palju kasu, kas või sel suurepärasel põhjusel, et kuigi peaaegu igaüks on temast kuulnud, pole peaaegu mitte keegi teda tegelikult lugenud, ja veelgi vähem on neid, kes võivad puhta südametunnistusega öelda, et nad on temast aru saanud

Hegel (1770-1831) filosoofia väärtusest

“Filosoofia tundub ... millegi sellisena, ilma milleta võib läbi saada, kuid kogu küsimus on selles, mida me nimetame paratamatuseks. Inimvaimu seisukohalt me võime filosoofiat tunnistada just kõige paratamatumaks”

 

 

 

Kaht liiki väärtused

  1. Instrumentaalsed väärtused (miski on väärtuslik vaid vahendina millegi saavutamiseks)
  2. Iseväärtused (miski on iseenesest väärtuslik)

Max Weber (1864-1920): sotsiaalse tegevuse liigid

Teoses “Sotsioloogia põhimõisted” eristas Weber sotsiaalse tegevuse nelja liiki: sihiratsionaalset, väärtusratsionaalset, afektiivset ja traditsioonilist.

Tegevuse mõiste selgituseks kirjutas Weber:

“Tegevus” tähendab seejuures inimkäitumist (välist või sisemist, millegi tegematajätmist või millegi talumist”, millele tegutsev indiviid või indiviidid annavad subjektiivse mõtte. “Sotsiaalne” tegevus tähendab aga sellist tegevust, mis talle tegutseva indiviidi või indiviidide poolt omistatud mõtte kohaselt on seotud “teiste” käitumisega ja sellele orienteeritud.

Sihiratsionaalne tegevus

Sihiratsionaalne: aluseks on ootused välismaailma objektide ja teiste inimeste käitumise suhtes ning neid ootusi kasutatakse oma ratsionaalsete ja läbikaalutud eesmärkide saavutamise “tingimuste” või “vahenditena”.

Väärtusratsionaalne tegevus

Väärtusratsionaalne; aluseks on usk mingi käitumisviisi eetilisse, esteetilisse religioosesse või muusse väärtusse, sõltumata tegevuse edukusest.

Afektiivne tegevus

Afektiivne, eeskätt emotsionaalne; aluseks on indiviidi afektid ja tundeseisundid.

Traditsiooniline tegevus

Traditsiooniline; aluseks sügavalt juurdunud harjumus.

Väärtusratsionaalne ja afektiivne tegevus: võrdlus

Väärtusratsionaalne ning afektiivne tegevus on selles mõttes sarnased, et mõlemad käivad käsikäes tunnetega, kuid nende erinevus seisneb Weberi sõnul järgmises:

Väärtusratsionaalset orientatsiooni lahutab afektiivsest orientatsioonist tegevuse lõppeesmärgi teadvustatus ja selle saavutamise plaanipärasus. Mõlemale on aga ühine see, et tegevuse mõte on tegevuses endas, mitte aga kusagil väljaspool tegevust seisvas tulemuses. Afektiivselt tegutseb see, kes andub viivitamatule kättemaksule, hetkenaudingule, vahetult õndsakstegevale meditatsioonile või hetkeemotsioonide maandamisele.

Puhtalt väärtusratsionaalselt tegutseb see, kes toimib võimalikke tagajärgi arvestamata, järgides omaenda veendumusi kohusest, väärikusest, ilust, religioossetest ettekirjutustest, aukartusest jne. Väärtusratsionaalne tegevus on vastavalt meie terminoloogiale alati tegevus, mis lähtub “käskudest” või “nõudmistest”, mida tegutsev indiviid peab endale siduvaks.