↑ Konspektid

Skeptikud

Skeptikute (kr σκεπτικός 'vaatlev, uuriv') koolkonna rajas Pyrrhon Elisest (u 365 – 275 e.m.a).

Hilisem skeptik Sextus Empiricus kirjutas:

“Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline”

Kas on alust olla skeptiline?

Pyrrhon'i kohta on Diogenes Laertios kirjutanud:

"Veenvus ei tähenda veel tõesust, sest üks ja seesama ei ole kõigi jaoks veenev ning mitte alati veenev. Veenvus sõltub tingimustest ja kõneleja isikust:"

Hea näide selle kohta, kuidas näiteks stereotüübid võivad meie suhtumist vales suunas mõjutada, on üks blondiinianekdoot

Viktoriin blondiinidele, umbes nagu miljonimäng

1. Kui kaua kestis 100 aastane sõda?

a) 116 aastat

b) 99 aastat

c) 100 aastat

d) 150 aastat

Blondiin jätab küsimuse vahele ...

2. Mis maalt on pärit Panamakübar?

a) Brasiilia

b) Argentina

c) Panama

d) Ecuador

Blondiin kasutab publiku abi ...

3. Millal tähistavad venelased oktoobrirevolutsiooni aastapäeva?

a) Jaanuaris

b) Septembris

c) Oktoobris

d) Novembris

Blondiin helistab sõbrale ...

4.Mis oli kuningas George IV õige nimi?

a) Albert

b) George

c) Manuell

d) Jonas

Blondiin otsib õiget vastust internetist ...

5. Millise looma järgi on nime saanud Kanaari saared?

a) Kanaarilind

b) Känguru

c) Rott

d) Koer

Blondiin langeb mängust välja ...

Kuna blondiinid on reeglina rumalukese mainega, siis võidakse arvata, et sellel blondiinil puudus vist n-ö loogiline mõtlemine üldse: ta ei osanud arvata, et saja-aastane sõda kestis ju sada aastat jne. Taolise järeldusega võiks siiski ettevaatlik olla. Sest...

Vaadakem õigeid vastuseid:

Õiged vastused:

1. 100 aastane sõda kestis 116 aastat (1337-1453).

2. Panamakübar pärineb Ecuadorist.

3. Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistatakse novembris (7. nov, vana kalendri järgi 25. okt).

4. Kuningas George IV nimi oli Albert.

5. Kanaari saared on oma nime saanud koeralt. Insula canaria tähendab ladina keeles 'koerte saar'

Skeptikute troobid

Skeptikute troobid (kr τρόπος 'kõnekujund') on argumendid, mis näitavad, et arusaamad ja seisukohad sõltuvad alati millestki. Taolise sõltuvuse tõttu pole kunagi võimalik rääkida objektiivselt, st nii nagu asjad tegelikult on.

Skeptikud on esitanud erinevaid troopide nimekirju, üks võimalik on selline:

  1. elusolendi eripära
  2. inimese eripära
  3. seisund
  4. asend, kaugus ja koht
  5. kogus
  6. kogemuse sagedus
  7. kultuur

1. troop: elusolendi eripära

Bertrand Russell (1872-1970), kes ise küll skeptik ei ole, on teinud siiski ühe skeptilise märkuse, mis sobib illustreerima 1. troobi:

“Ma olen tihti arutlenud, mida mõtleksid jõulupühadest kalkunid, kui nad oleksid võimelised mõtlema. Kardan, et nemad ei peaks seda sugugi rahu ja hea tahte ajaks”

2. troop: inimese eripära

Illustratsiooniks sobib fragment filmist “Kabaree” (USA, 1972).

Öeldakse, et kellele (meeldib) ema, kellele tütar. Mõne sügavate tunnete objekt on aga hoopis tavatu. Samas ei mõistetaks seda ehk hukka, kui oldaks veidigi skeptiline: “Kui läbi minu silme näeksid teda sa ...”

Oluline on silmas pidada, et filmi tegevus toimub 20. sajandi 30ndate aastate Berliinis, kus juudid olid juba põlu all

3. troop: seisund

Ühes seisundis näivad asjad teistsugustena kui teises. Jutt on aga tõesti vaid tundumisest, mitte sellest, et maailm ise oleks muutunud.

Purjus inimesele näib maailm näiteks teistsugune kui kainele. Seda illustreerivad üks õllereklaam ning fragment filmist “Encore, veelkord encore!” (Venemaa, 1992). Viimase tegevus toimub II maailmasõja järgses väeosas, kus ohvitser kirjutab õhtul purjus peaga oma sõjaaegsetele sõbrataridele kirju ning hommikul ....

Troobid 4.-6.

Asend, kaugus ja koht. Näiteks pole ükski prohvet kuulus omal maal.

Kogus. Näiteks ravivad ravimidki ainult teatud koguse puhul.

Kogemuse sagedus. Harjuda võib näiteks surmagagi, kui ollakse sõjas.

7. troop: kultuur

Mis ühes kultuuris tavapärane, võib teise kultuuri esindaja silmis olla tavatu. Mis ühes kultuuri püha, võib teise kultuuri esindaja silmis olla naeruväärne.

Selle troobi illustratsiooniks sobib rahukorpuslase Douglas Wells'i mälestusraamat “Jänki seiklused Hiiumaal”. Autor saabus Eestisse 1992. aastal ning enne Hiiumaale asumist läbis Tartus kolmekuulise eesti keele ja kultuuri kursuse. Tartu ajast, mil ta elas ühes eestlase korteris, pärineb ka järgmine lõik (Douglas Wells. Jänki seiklused Hiiumaal. Tallinn, 2003, lk 20-21.):

"Eestlaste toitumisharjumustes oli ka muid ebatavalisi asju. Nii jõime hommikusöögiks vastlüpstud värsket piima. Mõni inimene lähedalasuvast talust sõitis igal hommikul kortermajade juurde ja müüs nii värsket piima, et see oli alles soe ning piimalt polnud isegi koort eraldatud. Selle kõrval tundus poest ostetud piim nagu vesi. Muidugi oli Rahukorpuse arst öelnud, et kui peaksime pastöriseeri-mata piima jooma, langeme samas paigas surnult maha, niisiis maitsesin piima ainult moepärast. Tiina [korteriperenaine], kes piima väga armastas, oli minu üllatuseks ühel päeval jätnud ääreni täis piimaklaasi puutumatult köögikapile seisma. Tavaliselt hoidis ta köögi üsna korras ja puhta, kuid minu imestuseks seisis piimaklaas samas paigas ka järgmisel hommikul. Kolmandal hommikul astus ta kööki, kus ma parajasti kohvi jõin, läks otsejoones klaasi juurde, mille sisu oli selleks ajaks omandanud vastiku kollaka värvingu, vaatas klaasi vastu valgust, segas selle sisu ja enne, kui oleksin suutnud teda peatada, neelas klaasi sisu ühe sõõmuga alla. Suutsin vaid õudusega pealt vaadata, kuidas ta ilmse enesetapukatse lõpule viis ja rahulolevalt huuligi limpsis. Minu üllatuseks ei kukkunud ta otsekohe kokku, kuid ma läksin sel päeval tööle, püüdes arvata, millises seisukorras leian ta korterist õhtul koju jõudes. Kui ma minekule asutasin, ei paistnud tal eriti midagi viga olevat ja näis isegi, nagu oleks saatanlik segu teda virgutanud."

Seda, kuidas inimesed oma kultuuridest lähtudes näevad maailma erinevalt, illustreerib ka fragment filmist “Purskkaev” (NSVL, 1988). Film räägib nõukogudeaegsest “multikulti” perekonnast, kelle juurde kolis elama ka naise kasahhist isa.

Näilisus ja tegelikkus

Skeptikud tegid vahet:

Kindlalt saab igaüks rääkida ainult sellest, millised asjad temale näivad. Seega peaks hoiduma näiteks väitmast "See on jama!", kuigi väide "See tundub mulle jama!" võib olla täiesti adekvaatne.

Otsustusest hoidumine ja hingerahu

Skeptikud

  1. hoidusid otsustamast asjade loomuse üle, st hoidusid väitmast midagi selle kohta, millised on asjad tegelikult

    ning

  2. saavutasid sel teel hingerahu

Pyrrhon'i kohta on Diogenes Laertios kirjutanud:

"Lõppeesmärgiks peavad skeptikud otsustusest hoidumist (kr εποχή), millele kui vari järgneb häirimatus (kr αταραξία)."

Hilisem Sextus Empiricus kirjeldab seda seost järgmiselt:

“Me tunnistame, et mõnikord ta [skeptik] kannatab külma ja janu jms. pärast. Kuid tavalised inimesed kannatavad sellisel juhul kahekordselt: aistingu enda pärast ja mitte vähem selle pärast, et peavad seda seisundit loomuselt halvaks. Skeptik aga, hoidudes oletusest, et need seisundid on halvad oma loomuselt, vabaneb neist suurema rahuga kui teised.”

Kas skeptikud uurivad loodust?

Sextus Empiricus:

“Kas skeptikutel tuleb loodust uurida? Jah, me uurime loodust, kuid mitte selleks, et selle tulemusel jõuda mingi dogma tunnistamiseni vaid selleks, et omada võimalust vastandada igale väitele looduse kohta samaväärne”

Pyrrhoni eluviis – vähemalt pärimuste kohaselt

Diogenes Laertios:

"Pyrrhon ei nimetanud midagi ei kauniks ega inetuks, ei õiglaseks ega ebaõiglaseks ja üleüldse arvas ta, et midagi tõelist pole olemas, inimesed juhinduvad vaid seadustest ja tavadest, sest miski ei ole rohkem üks kui teine. Vastav oli ka Pyrrhoni eluviis: mitte millestki ei hoidunud ka kõrvale, sattudes nii hädaohtudesse, olgu see siis vanker, järsak või koer. Hädaohtudest püüdsid teda kõrvale hoida ta sõbrad, kes teda saatsid. Muide, Ainesidemos kirjutab, et otsustusest hoidumine oli Pyrrhonile reegliks vaid filosoofias, igapäevases elus aga polnud ta sugugi ettevaatamatu. Elas ta ju üheksakümne-aastaseks."

"Pyrrhon oli alati rahulik. Kui tema juttu ei kuulatud, siis jätkas ta kõnelemist ka ilma kuulajateta. Noorest peast aga olevat ta olnud üpris elavaloomuline. Sageli lahkus ta kodust ilma kellelegi ütlemata ja hulkus igasugustega ringi. Kord olevat tema õpetaja Anaxarchos soomülkasse kukkunud; Pyrrhon vaadanud seda rahulikult pealt. Inimesed hurjutasid teda selle pärast, Anaxarchos aga (kes siiski ära päästeti) kiitis tema ükskõiksust."

“Dogmaatikud väidavad, et skeptik on oma eluviisi juures nõus isegi oma isa ära sööma, kui seda nõutakse. Skeptikud vastavad sellele, et nad hoiduvad oma eluviisi juures küll dogmaatilistest küsimustest, kuid mitte igapäevastest ja tavalistest. Näib, et neis viimastes võib midagi eelistada ja millestki hoiduda, järgides tavasid ja täites seadusi.”