↑ Konspektid

Sokrates (469-399 e.m.a)

Sokrates ei kirjutanud ühtegi teost. Andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad filosoof Platonilt ja ajaloolaselt Xenophonilt

Üldiselt on kombeks rääkida temast suure aukartusega, seega mõjub lausa pühaduseteotusena Friedebert Tuglase mõte tema "Mõttepäevikust":

Ülistatud Sokrates ei näi olevat muud kui päris harilik kõrtsifilosoof. Ainult ta elu lõpp on õilistanud nii ta elu kui ka õpetust. Samuti on see veelgi suurendanud Xanthippe õelust järelmaailma silmis. (Friedebert Tuglas. Marginaalia. Mõtteid ja meeleolusid. Tallinn, 1966, lk 232.)

Sokrates – inimestest kõige targem

Kord olevat üks Sokratese sõber küsinud Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt (ennustaja-preestrinnalt), kelle suu läbi kõneles jumal ise, kas keegi on Sokratesest targem. Püütia vastas, et mitte keegi pole targem.

Mida kujutas endast Delfi oraakel, seda saame lugeda näiteks Dalia Dilyte raamatust "Hellase valgus." (Tallinn 1996, lk 80-81, 97):

Delfi oli Apolloni linn, mis kogu kreeklastele tuntud asustatud maailmas – oikumeenis – oli kuulus ennustuste poolest. Hallidest aegadest alates seadsid kõigist maanurkadest oma sammud Delfi poole kuningad ja karjased, väejuhid ja talupojad, tõsised demokraatlike riikide esindajad ja tuisupäised noorukid. Üks tahtis teada, kas tasub sõda alustada, teine – kuidas end vaenlaste eest kaitsta, kolmas – kas jumalad annavad lapsi, neljas – kas minna kauplema kaugele maale... Kuipalju inimesi, niipalju küsimusi. Delfi oraakli poole võis pöörduda igaüks – noor ja vana, kreeklane ja barbar. Apollon oli valguse-, päikese- ja selgusejumal. Kreeklastel oli päikesejumal Helios. Apollon ehk Phoibos oli pigem valgusejumal, ent mõnikord samastati teda ka Päikesega. Nii nagu valguskiired tungivad läbi pimeduse, nii tungisid Apolloni mõtted tundmatusse tulevikku.

Muidugi ei olnud kõik ennustused, mida hiljem hakati nimetama oraakliteks, eriti selged. (Oraakliks nimetati ka ennustajat ja ennustuskohta, pühamut.) Alles kogu mõttejõudu pingutades suudeti Apolloni juhatustest aru saada. Pärslaste kallaletungi ajal soovitas Delfi oraakel ateenlastel puuseinte taha varjuda. Mõned arvasid, et sellega peeti silmas akropoli. Õnneks taipas arukas Themistokles, et Apollon annab nõu ehitada tugev laevastik. Ja kui rängalt eksis Lüüdia kuningas Kroisos! Ta oli küll pururikas, kuid otsustas rünnata naaberriiki Pärsiat, millest tema maad lahutas Halyse jõgi. Küsimusele, kas tasub ületada Halyse jõge ja alustada sõda, vastati talle, nii nagu Delfis tavaks, heksameetris värsireaga:

Ületand Halyse jõe, lõhub Kroisos ilmotsatu riigi.

Ennustust kuuldes mõtles Kroisos, et purustab Pärsia, kuid ta kaotas sõja ning hukutas omaenda kuningriigi. /.../

[Templisse] lubati vaid väga suursuguseid palvetajaid. Nagu kõigis kreeka templites, ei toimetatud ka siin templi sees ohverdamisi ega palvusi. Kõike seda tehti väljas, templi ees. Tempel oli jumala koda. Selles seisid jumala kujud, sinna pandi ohvriannid. Delfi tempel oli eriline selle poolest, et selle kõige tähtsama osa – Apolloni ruumi – kõrval oli ruum, kus ennustati. Siin asus naisennustaja püütia. Ennustamine toimus nii. Kohale saabunud palvetaja ohverdas väljas seisval ohvrialtaril Apollonile kitse. Enne ohverdamist valati kits raudkülma veega üle. Kui loom värisema hakkas, usuti, et Apollon võtab ohvri vastu. Püütiale määratud templiosas asus valge kivi, mida nimetati Maa nabaks, seal kasvas loorberipuu ja voolas Kassotise allikas. Ennustamiseks valmistudes jõi püütia lättevett, asetas lahtistele juustele loorberipärja ning istus loorberilehte närides kolmjalale; see seisis põrandas haigutava avause kohal, mille kaudu maapõuest tungis välja mingi gaas. Võib-olla uimastatuna sellest gaasist, võib-olla ekstaasi langenuna hakkas ta seosetuid sõnu lausuma. Tema kõrval seisvad preestrid kirjutasid need üles vahatahvlitele, mida nad käes hoidsid, seadsid ilusasse heksameetrisse ning andsid ühe või mitme värsi kujul palvetajale edasi.

Milles seisneb inimlik tarkus?

Sokrates:

Kumbki meist ei tea ju midagi eriti suurepärast või tarvilikku, aga too mees [mõni, kellega ta oli vestelnud] kujutab ette, olgugi et ta ise midagi ei tea, et ta teab; kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama. Selle vähese võrra paistan ma temast küll targem olevat, kuna ma ei arva, et tean seda, mida ma tegelikult ei tea.

Ma tean, et ma ei tea midagi (Sokrates)

Esimene võimalus: see väide on ilmselt väär

Väitel Ma tean, et ma ei tea midagi on kaks komponenti ning kumbki võib olla tõene või väär Väide tervikuna saab olla vaid väär

Teine võimalus: see väide on silmakirjalik

Kas see, kes tõesti midagi ei tea, saab kellegi väiteid vaidlustada? Kas ta saab näiteks vaidlustada definitsiooni Umbarumba on disturbne lermik?

Kolmas võimalus: konstruktiivne tõlgendus

Mida rohkem teadmisi, seda suurem on kokkupuude teadmatusega

Sokrates:

Näib nii, et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraakliga tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi, ja näib, et sel puhul ei pidanud jumal silmas otseselt Sokratest, vaid kasutas mu nime üksnes näitena, nagu öeldes: “Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tema tarkus midagi väärt.”

Sokratese mõtet on korranud Carl Robert Jakobson:

Tarkus ei tee kedagi uhkeks, sest need kõige targemad mehed on ikka enesest tunnistanud: see olla nende tarkus, et nad teada, et nad veel midagi ei tea.

Konstruktiivse tõlgendusega haakub hästi ka psühholoogide avastatud seaduspärasus: vähesed teadmised takistavad oma teadmiste adekvaatset hindamist. Pikemalt on sellest nähtusest räägitud näiteks Wikipedias.

Sokratese dialektika

Sokratese dialektika (kr διαλεκτική 'vestlusoskus') märksõnad on:

  1. Iroonia (kr ειρωνεία)
  2. Maieutika (kr μαιευτική τέχνη ‘ämmaemandakunst’)
  3. Määratluse otsimine
  4. Üldistamine, õieti küll (järelduse) juurde juhtimine (kr επαγωγή)

Iroonia

Iroonia on teksti (näiteks öeldu) vastandamine alltekstile (näiteks hääletoonile, žestidele). Näiteks on iroonia see, kui öeldakse üht, aga antakse mõista, et mõeldakse hoopis vastupidist.

Iroonia näide 1

Autoriteedile tugineva uurimistöö paroodiana mõeldud raamatus “Puhh ja filosoofid” arutleb John Tyerman Williams Puhhi ja Sokratese seostest. Ka irooniast on seal juttu (Williams, J.T. Puhh ja filosoofid. Tallinn, 2001, lk 8-9):

Esiteks võib leiduda neid, kes väidavad, et Puhhi kohta kasutatakse ju igal teisel leheküljel väljendit "väga väikese aruga karu" või koguni "Väga Väikese Aruga Karu", rõhutades lausa suurtähtedega sellise aru armetust. Esmapilgul võib see tunduda kaaluka vastuargumendina meie väitele, et Puhh on väljapaistev filosoof. Me ei saa ka piirduda pelga õlakehitusega - sest mis võid sa siin ilmas kadedate või vähemarukate urina vastu? - , kuna enamikel juhtudel tunnistab Puhh ise sellise iseloomustuse eksplitsiitselt tõeseks.

Õnneks on meil käepärast võtta väga lihtne seletus. Kuulutades end Väga Väikese Aruga Karuks, ei tee Puhh muud, kui järgib juba Sokratesest pärit traditsiooni. Väitis ju viimane järjekindlalt end olevat rumala, kuid uudishimuliku inimese. Puhhi arupuudus, nagu ka Sokratese rumalus, on aga kõigest mask, mis vahetevahel eest libiseb. Tegelik tõde ilmneb kuulsas "Puhhi ärevuselaulus".

See Puhh oli Tohutu Aruga Karu...
(Ütle veel, et saaks aru!)
Tohutu aruga.

Käesoleva uurimusega kinnitatakse Puhhi esitatud väite tõesust, kuid iseenesest mõista jääb nii tohutu aru puhul uurimisainet üle veel otsatu hulk.

Iroonia näide 2

Iroonia näiteks sobib ka lõik saatest "Ärapanija" (2. aprill 2006), kus arutleti "tõsiselt" võimargariini "Delma" reklaami üle.

Iroonia näide 3

Samuti sobib iroonia näiteks Arkadi Raikini 1970. aastatel esitatud arutlus defitsiidist (autor Mihhail Žvanetski).

Igaks juhuks selgitus: defitsiit oli nõukogude ajal kaup, mida niisama poest osta ei saanud; kui oli tutvusi, siis sai. Kaukaasia päritolu tegelaskuju kiidab defitsiidi olemasolu, kuid publikule oli selge, et  tegemist on tollase ühiskonna kriitikaga, satiiriga. Nii et tegelaskuju kiidab defitsiidi olemasolu, tegelaskuju autor aga edastab hoopis vastupidise sõnumi. See ongi teksti ja allteksti vastandus.

Sokraatilise iroonia näide

Eelnevad näited illustreerisid irooniat tavapärases tähenduses. Sokraatilist irooniat kirjeldab aga järgmine anekdoot.

Sõjalise kateedri (oli selline nõukogude ajal igas ülikoolis) õppejõud selgitab tudengitele kahurimürsu trajektoori.

On näha, et õppejõud ei saa päris hästi aru, millest räägib. Üks tudeng küsib (sokraatiliselt): aga seltsimees major, kui kahur paigutada külili, siis peaks ju saama ka maja nurga taha tulistada?

Major mõtleb veidi ning vastab: põhimõtteliselt on see võimalik, kuid Punaarmee määrustik sellist laskmisviisi ette ei näe.

Sokraatilise iroonia üllas eesmärk jäi siiski saavutamata, sest major ei saanudki aru, et räägib rumalusi.

Sokratese surm

Sokratesele esitati süüdistus:

Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei tunnista jumalaid, keda linn on omaks võtnud, vaid teisi, uusi deemoneid.

Selle kohta, et Sokrates ajab Ateenas mingit "oma asja", olevat ta kohtuprotsessil rääkinud:

Minu arvates ongi jumal mind siia linna just selleks saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin. /.../ Ei ole ju tavalise inimese moodi, et ta kõik oma toimingud hooletusse jätab ja juba nii palju aastaid talub, et kodused asjad on laokil, alati aga on väljas teie huvides, läheneb igaühele üksikult nagu isa või vanem vend ja veenab vooruse eest hoolt kandma.

Prantsuse kunstnik Jacques-Louis David (1748-1825) kujutas Sokratese surma 1787. a maalil nii:

Sokratese arusaam surmast

Tema arvates on kaks võimalust:

  1. Surm on muutumine eimiskiks.
  2. Surm on hinge vabanemine kehast.

Sokrates:

Suremine on üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid, või vastavalt pärimusele teatud muudatus, hinge ümberasetumine siinsetest paikadest mingisse teise kohta.

Joonud ära surmava mürkputkejoogi, olevat Sokrates öelnud juuresviibivale sõbrale:

Kriton, me võlgneme Asklepiosele kuke, ärge unustage.