↑ Konspektid

Stoikud (kr στοά 'sammaskoda')

Kuulsad stoikud:

Maailm on mõistuspärane

Kuid miks on siis maailmas kurjus?

  1. Looduslik kurjus: loodusõnnetused ja haigused
  2. Moraalne kurjus: kurjategijad jm halvad inimesed

Kurjuse õigustus 1

Miski ei saa olemas olla ilma vastandita

Kurjuse õigustus 2

See, mis on kurjus maailma mingi osa jaoks, ei ole kurjus maailma kui terviku jaoks

Kurjuse õigustus 3

Eluraskustes karastub iseloom

Maailma pole võimalik muuta

Seneca

“Soostujat saatus juhib, tõrksat tõmbab”

Marcus Aurelius:

“Kui naeruväärne ja võõras on see, kes imestab kas või millegi üle, mis elus sünnib”

Saatuseks pidasid stoikud sündmuste põhjuslikku ahelat

Saatusele alistumise näide: film “Suur armastus” (1942. a)

Paul Seiler kirjutab raamatus "Zarah Leander. Olen hääl. Zarah Leanderi elulugu" (Tallinn, 1999, lk 46):

“Luftwaffe piloot Paul Wendland (Viktor Staal) tutvub lauljatar Hanna Holbergiga (Zarah Leander). Armastus, lahusolek, taaskohtumine, jälle lahusolek, taas suur armastus. Laulud "Ich weiß, es wird einmal ein Wunder geshehen" (“Ma tean, et kord sünnib ime”) ja "Davon geht die Welt nicht unter" (“Sellest ei lähe veel maailm hukka”) on muutunud tõepoolest igihaljasteks.”

Iga asi inimelus võib olla üks kolmest

  1. See, mille poole püüelda (hüve, hea)
  2. See, millest hoiduda (kurjus, halb)
  3. See, mis pole ei üks ega teine (neutraalne)

Hüve - see on voorused: tarkus, õiglus, mehisus, arukus.

Kurjus - see on pahed: rumalus, ebaõiglus, argus, arutus.

Seneca:

“Täiuslik mõistus on seega inimesele iseloomulik hüve, teised hüved on talle muude elusolenditega üsnagi ühised. Ta on julge. Lõvid ka. Ilus on. Paabulind samuti. Ta on kiire. Hobused ka. See jäägu ütlemata, et kõigi nende omaduste poolest jääb inimene loomadest maha.”

Neutraalne on kõik, mis inimese tahtest ei sõltu: sünd ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus, päritolu

Kõigesse, mis on neutraalne, suhtub stoiline tark apaatiaga (kr απάθεια ‘tundetus, kirgede puudumine’)

Marcus Aurelius iseloomustas stoilist apaatiat nii:

“Olla nagu rannakalju, mille vastu lakkamatult murduvad lained, tema aga seisab ning tema ümber rahuneb mässav meri”

Saatus ei too meile midagi head ega halba

Seneca:

“Need ju eksivad, kes arvavad, et saatus määrab meile midagi head või halba; ta annab heaks või halvaks vaid ajendi ning alguse asjadele, mis muutuvad meie käes lõpuks paheks või hüveks”

“Surm ise pole ei pahe ega hüve: Catole tõi ta ülimat au, Brutusele ülimat häbi. Vooruse lisandudes omandab iga asi sära, mida tal ei olnud”

Ainult tark saab olla õnnelik

Seneca:

“Õnnelik on see, kes on võimeline õigesti arutlema; õnnelik on see, kes on rahul olemasolevaga, milline see ka poleks, ja ei nurise oma saatuse üle; õnnelik on see, keda mõistus õpetab leppima iga olukorraga, mis ka ette ei tuleks”

“Püüa selle poole, et sul kunagi ei tuleks midagi vastumeelselt teha. … Õnnetu pole mitte see, kes käsu peale teeb, vaid see, kes vastumeelselt teeb”

“Ei saa olla õnnelik, kui soovid seda, mis on võimatu; ja vastupidi: õnnelik võib olla vaid sel juhul, kui soovid võimalikku, sest sellisel juhul saavutad alati selle, mida soovid”