↑ Konspektid

Stoikud (kr στοά 'sammaskoda')

Kuulsad stoikud:

Maailm on mõistuspärane

Kuid miks on siis maailmas kurjus?

  1. Looduslik kurjus: loodusõnnetused ja haigused
  2. Moraalne kurjus: kurjategijad jm halvad inimesed

Kurjuse õigustus 1

Miski ei saa olemas olla ilma vastandita

Kurjuse õigustus 2

See, mis on kurjus maailma mingi osa jaoks, ei ole kurjus maailma kui terviku jaoks

Kurjuse õigustus 3

Eluraskustes karastub iseloom

Maailma pole võimalik muuta

Seneca

Soostujat saatus juhib, tõrksat tõmbab.

Marcus Aurelius:

Kui naeruväärne ja võõras on see, kes imestab kas või millegi üle, mis elus sünnib.

Saatuseks pidasid stoikud sündmuste põhjuslikku ahelat. Hilisem inglise filosoof John Stuart Mill on juhtinud tähelepanu kahele võimalikule arusaamale saatusest:

Fatalismi on kahte liiki. Puhta või aasialiku fatalismi – Oidipuse fatalismi – seisukohalt ei sõltu meie teod meie soovidest. Millised ka poleks meie soovid – meid juhib mingi kõrgem jõud või abstraktne saatus ning sunnib tegutsema mitte meie soovide järgi, vaid vastavalt ettemääratusele. /.../ Teist liiki fatalismi seisukohalt, mida ma nimetaksin mõõdukaks, on meie teod tingitud meie tahtest, tahe meie soovidest ning soovid meie motiividest ja iseloomust; meie iseloom on kujundatud meie jaoks, mitte aga meie poolt ning me ei ole vastutavad ei iseloomu ega nende tegude eest, milleni ta viib; oleks asjatu püüda seda muuta.

Näib, et stoikud pooldasid pigem teist liiki fatalismi.

Saatusele enam-vähem stoilise alistumise näide: film “Suur armastus” (1942. a)

Paul Seiler kirjutab raamatus "Zarah Leander. Olen hääl. Zarah Leanderi elulugu" (Tallinn, 1999, lk 46, 54):

Luftwaffe piloot Paul Wendland (Viktor Staal) tutvub lauljatar Hanna Holbergiga (Zarah Leander). Armastus, lahusolek, taaskohtumine, jälle lahusolek, taas suur armastus. Laulud "Ich weiß, es wird einmal ein Wunder geshehen" (“Ma tean, et kord sünnib ime”) ja "Davon geht die Welt nicht unter" (“Sellest ei lähe veel maailm hukka”) on muutunud tõepoolest igihaljasteks.

Zarah Leander suutis paremini kui keegi teine kehastada suurt armastajat ja kannatajat. Seetõttu samastasid end temaga eeskätt naised. Kolmandal sõja-aastal pidid inimesed üha sagedamini toime tulema olukorras, kus nende isiklikku õnne takistasid käsud, millele tuli vastuvaidlematult alluda. Zarah mitte ainult ei lohutanud inimesi, vaid demonstreeris neile valulist õppeprotsessi.

Saatusele mitte nii stoilise alistumise näide: Tšaikovski 4. sümfoonia. Introduktsioon

Pjotr Tšaikovski kirjutas 4. sümfoonia 1. osa kohta Nadežda von Meckile:

Indroduktsioon on tuum, sümfoonia peamõte. See on faatum, saatuslik jõud, mis takistab tungi õnnele sihile jõuda, armukadedalt valvab ta, et heaolu ja rahu ei oleks täielikud ja pilvitud, ta ripub nagu Damoklese mõõk alati pea kohal ja mürgitab lakkamatult hinge. Ta on võitmatu ja temast ei saa inimene iial jagu. Jääb üle vaid alistuda ja kurta. Lootusetuse tunne muutub ikkagi tugevamaks... Unustagem ja unistagem. Oo, rõõm! Vähemalt üks illusioon! Üks särav, äraseletatud inimkuju ilmub ja viipab mulle. Kui hea! Kui kaugelt kõlab allegro piinav teema; kõik sünge ja kurb on unustatud. Siin, siin on õnn! Ei, need olid ainult unelmad. Saatus äratab meid jälle üles... (Tšaikovski. Inimene. Helilooja. Legend. Koostanud Alo Särg. Tallinn, 2001, lk 164)

Tšaikovski 4. sümfoonia (Esitab Kesktelevisiooni ja Üleliidulise raadio suur sümfooniaorkester, dirigent Vladimir Fedossejev, 1981. a); kõne all olev 1. osa sellest kestab ca 15 minutit:

Iga asi inimelus võib olla üks kolmest

  1. See, mille poole püüelda (hüve, hea)
  2. See, millest hoiduda (kurjus, halb)
  3. See, mis pole ei üks ega teine (neutraalne)

Hüve - see on voorused: tarkus, õiglus, mehisus, arukus.

Kurjus - see on pahed: rumalus, ebaõiglus, argus, arutus.

Seneca:

Täiuslik mõistus on seega inimesele iseloomulik hüve, teised hüved on talle muude elusolenditega üsnagi ühised. Ta on julge. Lõvid ka. Ilus on. Paabulind samuti. Ta on kiire. Hobused ka. See jäägu ütlemata, et kõigi nende omaduste poolest jääb inimene loomadest maha.

Neutraalne on kõik, mis inimese tahtest ei sõltu: sünd ja surm, tervis ja haigus, nauding ja kannatus, ilu ja inetus, rikkus ja vaesus, kuulsus ja kuulsusetus, päritolu

Kõigesse, mis on neutraalne, suhtub stoiline tark apaatiaga (kr απάθεια ‘tundetus, kirgede puudumine’)

Marcus Aurelius iseloomustas stoilist apaatiat nii:

Olla nagu rannakalju, mille vastu lakkamatult murduvad lained, tema aga seisab ning tema ümber rahuneb mässav meri.

Saatus ei too meile midagi head ega halba

Seneca:

Need ju eksivad, kes arvavad, et saatus määrab meile midagi head või halba; ta annab heaks või halvaks vaid ajendi ning alguse asjadele, mis muutuvad meie käes lõpuks paheks või hüveks.

Surm ise pole ei pahe ega hüve: Catole tõi ta ülimat au, Brutusele ülimat häbi. Vooruse lisandudes omandab iga asi sära, mida tal ei olnud.

Ainult tark saab olla õnnelik

Seneca:

Õnnelik on see, kes on võimeline õigesti arutlema; õnnelik on see, kes on rahul olemasolevaga, milline see ka poleks, ja ei nurise oma saatuse üle; õnnelik on see, keda mõistus õpetab leppima iga olukorraga, mis ka ette ei tuleks.

Püüa selle poole, et sul kunagi ei tuleks midagi vastumeelselt teha. … Õnnetu pole mitte see, kes käsu peale teeb, vaid see, kes vastumeelselt teeb.

Ei saa olla õnnelik, kui soovid seda, mis on võimatu; ja vastupidi: õnnelik võib olla vaid sel juhul, kui soovid võimalikku, sest sellisel juhul saavutad alati selle, mida soovid.