↑ Konspektid

Uskumus

Uskumusest saab rääkida kahes tähenduses

  1. Uskumus kui vaimuseisund, mingi väite tõeseks pidamine
  2. Uskumus kui otsustus (väide)

Uskumuse 3 omadust

Charles Peirce'i (1839-1914) arvates on uskumusel 3 omadust:

  1. Uskumus on miski, millest me oleme teadlikud
  2. Uskumus vaigistab ebameeldiva kahtlemisärrituse
  3. Igasugune tegevus lähtub teatavatest uskumustest

Uskumuse biheivioristlik käsitus

Selle kohaselt mõeldakse uskumusest kui tegelikust või võimalikust käitumisest (ingl behaviour ‘käitumine’).

Bertrand Russell (1872-1970) iseloomustas taolist vaadet nii:

Igas harjumuses sisaldub miski, mida biheivioristlikust vaatekohast võiks pidada usuks üldisesse seadusse või isegi (teatud mõttes) sellise seaduse teadmiseks, kui usk juhtub olema õige. Näiteks koera kohta, kes on õppinud süüa küsima, võiks biheiviorist öelda, et koer usub üldisesse seadusse: “toidu lõhnale pluss küsimisele järgneb toit; toidu lõhnale üksi ei järgne”.

Usutahe

Usutahe on inimese võime jääda uskuma ilma tõestusteta

William James (1842-1910)

Meie emotsionaalsel loomusel pole mitte ainult seaduslik õigus, vaid ta lausa peab tegema valiku kahe seisukoha vahel, kui valikut pole võimalik teha intellektuaalsete argumentide alusel.

 

Kolme tüüpi teadmised

  1. Teadmine kui tuttavolek
  2. Kuidas-teadmine
  3. Et-teadmine ehk propositsionaalne teadmine. Propositsioon (ld propositio) on otsustus/mõte

Et-teadmine definitsioon

Alates Vana-Kreeka filosoofist Platon’ist (427-347 e.m.a) on teadmist defineeritud põhjendatud (õigustatud) tõese uskumusena

Näiteks inimene teab, et 2 + 2 = 4 parajasti siis, kui

  1. Ta usub, et 2 + 2 = 4
  2. On tõsi, et 2 + 2 = 4
  3. Ta oskab põhjendada, et 2 + 2 = 4

Aprioorne ja empiiriline teadmine

Et-teadmine jaguneb kaheks sõltuvalt sellest, milline on tema seos kogemusega:

  1. aprioorne (ld a priori 'kogemusest sõltumatult') on teadmine, mis ei tulene kogemusest
  2. empiiriline (kr εμπειρια 'kogemus') on teadmine, mis tuleneb lõppkokkuvõttes (kellegi) kogemusest

Aprioorse teadmise päritolu:

Teaduslik teadmine ja argiteadmine

  1. Teaduslikud teadmised moodustavad süsteemi
  2. Teaduslik teadmine sõnastatakse täpselt

Teadmine ja tarkus

Rene Descartes (1596-1650) arvas, et paljuteadja ei ole tark, ta on vaid koguja. Tark otsib arusaamist, mis Descartes’i arvates seisneb võimes tuletada teadmisi printsiipidest

Teadmine ja arusaamine. Varjatud teadmine

Kas arusaamine saab üldse tekkida ilma suure hulga teadmisteta?

Kõik loetu, nähtu jms ei talletu muidugi inimeses nagu arvuti kõvakettal, osa teadmistest salvestub ehk hoopis mingi teadvustamata, varjatud teadmisena. Michael Polanyi (1891-1976) nimetas taolist teadmist vaikivaks (ingl tacit knowledge) ning iseloomustas seda nii:

Kuigi selgelt sõnastatud teadust õpetatakse tänapäeval kümnetes ülikoolides kogu maailmas, jääb väljendamatu teadusliku uurimistöö kunst paljude jaoks tundmatuks. /.../ ...Kunst, mida ei praktiseerita ühe põlvkonna eluea jooksul, osutub jäädavalt kaotatuks. Selle kohta võib tuua sadu näiteid; mehhaniseerimise protsess lisab nendele tänapäeval üha uusi ja uusi. Tavaliselt on need kaotused korvamatud. Hale on vaadata lõputuid katseid reprodutseerida mikroskoopide ja keemia ning matemaatika ja elektroonika abil ainust viiulit, mille teiste seas tegi valmis poolkirjaoskamatu Stradivari kakssada aastat tagasi. Õppida eeskuju võttes - tähendab alluda autoriteedile. Te järgite õpetaja eeskuju, sest usute sellesse, mida ta teeb, isegi kui ei suuda üksikasjalikult tegevuse efektiivsust analüüsida. Järgides õpetajat ja püüdes teda ületada, omandab õpilane alateadvuslikult kunsti normid, muuhulgas ka need, mis on teadmata isegi õpetajale endale.

Teada midagi või teada, kust saab teada?

Mõnikord öeldakse, et tark pole mitte see, kes palju teab, vaid see, kes teab, kust saab teada. Tänapäeval leiab tohutul hulgal infot internetist, kuis kas oskus otsida internetist ongi tarkus?

Mati Hint on "internetitarkust" iseloomustanud nii:

Internet on katkestuste kultuur: tükike siit, tükike sealt, lipp lipi peal, lapp lapi peal. Internetist kogutud fragmentide (informatsioonimoodulite) kokkumiksimine ei aita luua seoseid. Tartu ülikoolis Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi kokkumiksimine kurikuulsas „teadustöös” ja selle eest antud bakalaureuse „teaduskraad” ei ole lihtsalt tööõnnetus, vaid katkestuste kultuuri tagajärg ja tulemus üheskoos, mingil määral ootuspäranegi.

Skeptitsism

Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Eristada saab teoreetilist ja praktilist skeptitsismi, viimast esineb siiski harva.

Teoreetilise skeptitsismi kohta tõi Bertrand Russell sellise näite:

Te vaatate aknast välja ja täheldate, et näete kolme maja. Te pöörate pilgu ära ja ütlete “aknast on näha kolm maja”. Seda laadi skeptik, keda mina silmas pean, ütleks “sa tahad öelda, et kolm maja olid näha”. Te vastaksite “aga nad ei saanud selle ühe lühikese hetke jooksul haihtuda”. Te vaataksite võib-olla uuesti välja ja ütleksite “jah, nad on ikka seal”. Skeptik ütleks seepeale: “Ma ei kahtle, et kui sa uuesti vaatasid, olid nad jälle seal, aga mis paneb sind arvama, et nad olid seal ka vahepeal?"

Te saaksite vastata ainult “sest et ma näen neid seal iga kord, kui ma vaatan”. Skeptik ütleks seepeale: “Siis peaksid sa tegema järelduse, et nad on põhjustatud sinu vaatamisest.” Teil ei õnnestu kunagi leida tõendeid selle seisukoha ümber lükkamiseks, kuna te ei saa kindlaks teha, millised näevad majad välja siis, kui keegi neid ei vaata.

Tuntud skeptik David Hume (1711-1776) on praktilisest skeptitsismist kirjutanud:

Igasugused vestlused ja tegevus katkeksid ning inimesed viibiksid sellises tardumuses, kuni loomulike vajaduste mitterahuldamise tõttu saabub lõpp nende haledale eksistentsile. Tõsi, sellist dramaatilist lõppu on vaevalt alust karta, sest loodus on alati tugevam kui põhimõtted.

/---/ Inimesed on sunnitud tegutsema, arutlema ja uskuma sellele vaatamata, et nad ei ole suutelised ka kõige üksikasjalikuma uurimuse teel selgitama selliste operatsioonide aluseid ning kummutama kõiki vastuväiteid, mida viimaste suhtes võidakse esitada.

Empirism ja ratsionalism

  1. Empirismi (kr εμπειρια 'kogemus') seisukoht on: kõik teadmised tegeliku maailma kohta pärinevad kogemusest.

  2. Ratsionalismi (ld ratio 'mõistus') seisukoht on: tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest. Tõsikindel on teadmine millegi paratamatu ja üldkehtiva kohta.

Klassikaline empirism

Väline ja sisemine kogemus

John Locke (1632-1704) eristas välist ja sisemist kogemust.

Välise kogemuse allikaks on aistingud (kr αισθησις aisthesis ‘aisting, tunne’).

Sisemise kogemuse allikaks on refleksioon (ld reflexus ‘peegeldus’)

Probleemid kogemusega

Kogemus pole kindel tunnetuse alus, sest

  1. kogemus on piiratud
  2. kogemus on alati kellegi kogemus, st tõlgendatud kogemus
  3. pole alust väita, et tulevik on mineviku sarnane (nn induktsiooniprobleem)
  4. võimalikud on meelepettused.

Meelepettused

Sinise kujundi küljed näivad kõveratena

Alumine kujund näib olevat väiksem

Valguskiirte murdumise tõttu atmosfääris näeme Päikest veel siis, kui ta on tegelikult juba horisondi taga

Me võime Päikest näha veel siis, kui teda enam polegi, sest valgus jõuab Päikeselt meieni ca 8 minutiga

Induktsioonimeetod

Francis Bacon (1561-1626) propageeris induktsioonimeetodit (ld inductio ‘sissejuhtimine’): tuleb koguda fakte ning teha nende põhjal üldistusi.

Induktsiooniprobleem

David Hume (1711-1776) aga väitis: pole võimalik tõestada, et tulevik on mineviku sarnane. Sellisel juhul poleks aga (mineviku) kogemusest kasu. See ongi induktsiooniprobleem.

Tänapäevane arusaam tunnetusest

Karl Popper (1902-1994) vältis induktsiooniprobleemi seisukohaga, et teaduse meetod pole mitte induktiivne, vaid hüpoteetilis-deduktiivne (ld deductio ‘väljatoomine’). Ta kirjutas:

...Usk sellesse, et me võime teaduslikku uurimistööd alustada puhtast vaatlusest, ilma igasuguse teooriata, on absurd. [---] Kakskümmend viis aastat tagasi püüdsin ma veenda selles mõningaid Viini füüsikatudengeid, alustades loengut sõnadega: “Võtke pliiats ja paber, jälgige tähelepanelikult ja kirjeldage oma vaatlusi.” Nad küsisid muidugi, mida nimelt nad jälgima peavad. Selge, et tühipaljas juhend Jälgige! on absurdne. Vaatlus on alati valiv. On tarvis valida objekt, mingi ülesanne, peab olema huvi, vaatenurk, probleem.

Karl Popper (1902-1994) vältis induktsiooniprobleemi seisukohaga, et teaduse meetod pole mitte induktiivne, vaid hüpoteetilis-deduktiivne (ld deductio ‘väljatoomine’) ning tunnetus toimub sellise skeemi järgi:

Tema sõnul on teooriad nagu

võrgud, mis peavad kinni püüdma selle, mida me nimetame maailmaks tema teadvustamise, seletamise ja valdamise eesmärgil. Me püüame muuta võrgusilmad üha väiksemaks.

Teadus ja pseudoteadus

Teaduslik teooria on Popperi arvates falsifitseeritav, pseudoteaduslik mitte. Falsifitseeritavus (ld falsus ‘ekslik, väär’) on põhimõtteline võimalus teooria ümber lükata

Näide koolifüüsikast:

Popperi arvates ei ole näiteks astroloogia falsifitseeritav, ning seetõttu pole astroloogia teadus:

Astroloogia ei ole kontrollitav. Küsimuses, millal leiab teooria kinnitust, eksivad astroloogid sedavõrd, et ei pööra üldsegi tähelepanu nende jaoks ebasoovitavatele näidetele. Enamgi veel: tehes oma tõlgendused ja ettekuulutused küllaltki ebamääraseks, on nad võimelised seletama kõike, mis võiks nende teooria ümber lükata, kui see teooria ja sellest lähtuvad ettekuulutused oleksid täpsemad. Vältimaks falsifitseerimist, muudavad nad oma teooria kontrollimatuks. See on tavaline ettekuulutajate trikk: ennustada sündmusi niivõrd ebamääraselt, et ennustused läheksid alati täide, st et neid ei saaks ümber lükata.

Fallibilism

Popperi arvates eksimine on võimalik ka siis, kui seisukoha poolt on tugev tõendusmaterjal. Vanakreeka filosoof Xenophanes (u 570-480 e.m.a) on öelnud samas vaimus:

Mis puutub tõesse, siis ei tea ükski inimene tõde ega hakkagi teadma - isegi jumalad mitte. [---] Ja kui keegi juhtub välja ütlema tõe, siis ei saa ta seda teada, sest kõik on vaid oletuste põiming.

Taolist arusaama nimetatakse fallibilismiks (ld fallax ‘vale, petlik’).

Intuitsioon

Henri Poincare (1854-1912):

Selleks, et luua geomeetriat või ükskõik millist teadust, on tarvis midagi muud peale puhta loogika. Selle millegi muu tähistamiseks meil ei ole muud sõna peale sõna intuitsioon.

Eelkõige hämmastab ootamatult “nägijaks saamine”, mis annab kindlalt tunnistust eelnevast pikast alateadvuslikust tööst; sellise alateadvusliku töö roll matemaatilises loomingus näib mulle kaheldamatuna. /.../ Võib teha veel ühe märkuse selle alateadvusliku töö tingimuste kohta; nimelt: see töö on võimalik või vähemalt viljakas ainult siis, kui talle eelneb ja järgneb teadliku töö periood. /.../ Teadliku töö teise perioodi vajalikkus on veelgi arusaadavam. Saadud tulemused on tarvis käiku lasta, teha neist järeldusi, viia nad süsteemi, tõestada; eelkõige aga on neid tarvis kontrollida.

Karl Popper:

Intuitsioon mängib kindlasti suurt rolli nii teadlase kui ka poeedi elus. Intuitsioon viib avastuseni, kuid võib viia ka nurjumiseni. Sellele vaatamata jääb intuitsioon alati teadlase n-ö isiklikuks asjaks. Teadus ei küsi, mil viisil teadlane jõudis oma ideedeni, teda huvitavad ainult argumendid, mida võivad kontrollida kõik.