↑ Lugemisvara

Thomas Kuhn

Ameerika filosoof Thomas Kuhn (1922-1995) sai kuulsaks teosega "Teadusrevolutsioonide struktuur", mis ilmus 1962. aastal. Tollal oli veel laialt levinud veendumus, et teadus areneb kumulatiivselt (ld cumulatio 'kuhjumine'), st et midagi ei heideta kõrvale, vaid ainult täiendatakse n-ö teaduse püramiidi või ehitist. Kuhn aga leidis, et tegelikult ei arene teadus sugugi nii. Pigem leiavad teaduse arengus aeg-ajalt aset revolutsioonid, paradigmavahetused (kr paradeigma 'näidis, eeskuju').

Paradigma on eelkõige teooria, millest lähtutakse teatud valdkonna nähtuste käsitlemisel ning ettekujutus ka sellest, milles seisneb teaduslik tegevus (milliseid väärtusi tunnistatakse, kuidas organiseeritakse teadustegevus jne). Selliseid paradigmasid on olnud mitmeid: nt Ptolemaiose astronoomia, Koperniku astronoomia, Aristotelese füüsika, Newtoni füüsika, korpuskulaarne optika, laineoptika. Teadlased, kes pooldavad teatud paradigmat, moodustavad teadlaskonna (ingl scientific community).

Kui teadlased on omaks võtnud teatud paradigma, siis seda etappi teaduse arengus võib Kuhni arvates nimetada normaalteaduse (ingl normal science) perioodiks. Teadlaste ülesandeks on siis töö tunnustatud paradigma raames: faktilise materjali süstematiseerimine, eksperimentide läbiviimine jne. Jälgides seda tööd, võiks Kuhni arvates öelda, et teadlased püüavad loodust n-ö suruda sellesse paradigmasse kui varem valmis tehtud karpi. Kõik eksperimendid muidugi ei õnnestu, aeg-ajalt esinevad lahknevused ootustega ei häiri teadlasi. Kui aga selliseid ootustele mittevastavaid nähtusi koguneb palju, siis saab rääkida anomaaliast (kr a – eitus, nomos ‘seadus’). Anomaalia võib põhjustada kriisi teaduses. Kuid paradigmat ei saa heita kõrvale enne, kui on olemas uus lootustandev paradigma ning vana paradigma on end lõplikult kompromiteerinud.

Vana paradigma pooldajad aga ei kaota sugugi kergelt lootust. Üleminek ühelt paradigmalt teisele on Kuhni arvates nagu usuvahetus: teadlasel ei ole mingit garantiid, et uus paradigma töötab paremini – võib vaid uskuda.

Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, siis muutub ka tema maailmanägemus, sest maailma me näeme ju läbi oma veendumuste prisma. Peale teadusrevolutsiooni elab teadlane nagu teises maailmas, paljud nähtused ilmnevad talle hoopis uues valguses. Kui kasutada analoogiat psühholoogias tuntud katsetega nägemiskujundite kohta, siis võiks Kuhni arvates öelda, et see, mis tundus olevat part enne revolutsiooni, osutus peale revolutsiooni hoopis küülikuks. Öeldut selgitab järgmine pilt:

Part-küülik

Teadusrevolutsioonid ei muuda Kuhni arvates meie ettekujutust maailmast sugugi tõesemaks. Kuhn püüdis üldse vältida tõe mõistet. Teaduse areng pole üldse millegi poole suunatud. See näib inimestele muidugi harjumatuna. Sama asi häiris inimesi ka Darwini evolutsiooniteoorias. Kuhni arvates võib progress leida aset ka ilma sihita. Teaduses seisneb progress üha suuremas detailiseerumises ning looduse täiuslikumas mõistmises.

Kirjandus

  1. Kuhn T. Teadusrevolutsioonide struktuur. Tartu, 2003.
  2. Chalmers, A. Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Tartu, 1998.
  3. Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  4. Rebane, J. Tunnetusteooria põhiprobleemid. Tallinn, 1986.

Interneti allikad

  1. Thomas Kuhn