↑ Lugemisvara

Küsimused ja vastused

Sisukord

  • Vabadusest
  • Eetilisusest
  • Anarhismist
  • Aukartusest
  • Eetilisest progressist
  • Juhusest
  • Elu pühadusest
  • Ütlusest "Ma tean, et ma midagi ei tea"
  • Identsusest
  • Solipsismist
  • Solipsismist ja egoismist
  • Õigusest enesetapule
  • Kas on mõistus tunnetes/emotsioonides?
  • Intervjuu TTÜ tudengilehele "Studioosus" (2010 okt)
    [Millised on enimlevinud väärarusaamad filosoofiast? Mis on filosoofia? Milline on või peaks olema filosoofia roll tudengi jaoks? Milline oleks maailm ilma filosoofiata?]
  • Küsimus

    "Olen kuulnud väidetavat, et "Vabadus on tunnetatud paratamatus olla vaba", mis minu arvates ei ole päris sama mõte, mis "Vabadus on tunnetatud paratamatus". Nõukogude ajal propageeriti seda teist varianti ja siis väideti salaja, et kommunistid olla kaks viimast sõna ära keelanud? Kuidas selle mõttega siis tegelikult on? Kes on teadaolev autor ja mida ta väitis ja kes mida juurde lisas või ära võttis?"

    Vastus

    Väited "Vabadus on tunnetatud paratamatus" ja "Vabadus on tunnetatud paratamatus olla vaba" ei ole kindlasti identsed. Esimeses väites öeldakse, et vabaduse tingimuseks on paratamatuse tunnetamine, teises väites aga sisaldub juba varjatult mõte, et me oleme niikuinii paratamatult vabad (isegi näiteks siis, kui meid vangi viiakse). Sellisel juhul aga muutub teine väide arusaamatuks: miks on seal üldse sõna "tunnetatud". Kui me oleme niikuinii vabad, siis ei mängi ju tunnetus mingit rolli. Peaks hoopis ütlema, et vabadus on paratamatus olla vaba. See väide ei ole eriti sisutihe, kuid omab teatud tunderõhku (umbes nagu väide "Elu on elu"). Ma arvan, et väite "Vabadus on tunnetatud paratamatus olla vaba" mõtlesid välja need, kes tahtsid pilada väidet "Vabadus on tunnetatud paratamatus". Nimelt on see väide mõnevõrra kummaline küll: tavaliselt ju leitakse, et vabadus ja paratamatus välistavad teineteist. See on ehk samasugune pilamine nagu nõukogude-aegse tegelikkuse kohta sarkastiliselt öeldud "Aitähh seltsimees Stalinile õnneliku lapsepõlve eest" jne. Viimasel juhul tekkis ju ka paljudel kahtlusi, et kuskil on mingi arusaamatus: kas tõesti sellist elu saab nimetada õnnelikuks. Aga ometi ametlikult seda nimetati õnnelikuks.

    Tegelikult ei pea me väidet "Vabadus on tunnetatud paratamatus" üldsegi tõlgendama niivõrd absurdsena. Mõttekas oleks ta ümber sõnastada nii: "Vabaduseni viib paratamatus(t)e tunnetamine". Selline mõte sai alguse juba vanakreeka ja -rooma stoikutelt, nii arutles hollandi filosoof Spinoza ning ka Hegelile meeldis see aforism. Engels kirjutas teoses "Anti-Dühring":

    "Hegel mõtestas esimesena õigesti lahti vabaduse ja paratamatuse seose. Tema jaoks on vabadus tunnetatud paratamatus. "Paratamatus on pime vaid seni, kuni teda ei mõisteta." Vabadus ei seisne mitte kujuteldavas sõltumatuses loodusseadustest, vaid nende seaduste tunnetamises ning võimaluses neile teadmistele tuginedes kasutada loodusseadusi oma eesmärkide saavutamiseks."

    Nõukogude-aegses filosoofiaõpikus (Spirkin A. Marksistliku filosoofia kursus. Tallinn 1966, lk 321) defineeritakse vabadus nii:

    "Vabadus on tunnetatud paratamatus ja tegutsemine seda paratamatust arvestades."

    Sellele lisatakse:

    "Elu ei luba meil rikkuda ühtki oma seadustest, kuid jätab meile vaba valiku nende piirides."

    Niimoodi mõistetuna ei näi väide "Vabadus on tunnetatud paratamatus" enam sugugi mõttetuna.

    Võib aga tekkida küsimus, kas see väide ikka sobib vabaduse definitsiooniks. Sobivam oleks ehk vabadust määratleda võimalusena teostada oma tahtmisi. Kui nüüd küsitakse, millistel tingimustel see võimalus saab olema, siis sobikski vastuseks hästi: vabaduseni viib (paratamatuste) tunnetamine.  

    Küsimus

    Kas firma töötajal on põhjust olla eetiline? Millistel tingimustel ja milliste piirideni?

    Vastus

    Kõigepealt tuleb selgitada, mida tähendab väljend "olla eetiline". See viib meid kahe järgmise küsimuseni: "Milline on eetilises (moraalses) mõttes positiivne käitumine?" ning "Miks ma peaksin eetilises (moraalses) mõttes positiivselt käituma?" Teie küsisite teise küsimuse, kuid ilma esimesele vastamata ei ole võimalik vastata teisele. Võib-olla igapäevaelus inimesed tõesti on esimese küsimuse enda jaoks vaikimisi juba ära lahendanud, taandades kogu moraali mingitele käskudele, millest vaid väheseid osatakse sõnastada (näiteks: Ära peta! jms). Filosoofias aga selline lähenemisviis ei sobi. Me peame välja selgitama, mis õigustab teatud reeglite kuulutamist moraalireegliteks või siis teatud käitumisviisi nimetamist moraalselt positiivseks. See ongi moraalselt õige käitumise probleem.

    Küsimuses, milline on moraalselt õige käitumine, on välja kujunenud kaks seisukohta: kohuse-eetika ja tagajärje-eetika.

    Kohuse-eetika

    Saksa filosoof Immanuel Kant leidis, et me peame käituma nii, et põhimõttest, millest meie lähtume, võiksid ja peaksid lähtuma kõik. Näiteks kui ma leian, et mõnikord võib valetada, siis peaksin kohe mõtlema, mis juhtuks, kui sellest põhimõttest lähtuksid kõik. Kui ma näiteks leian, et kes on tugevam, see võib teistele oma tahet peale suruda, siis peaksin ma Kanti järgi mõtlema, mis juhtuks, kui kõik sellisest põhimõttest lähtuksid. Kui selgub, et tulemuseks oleks ühiskonna häving vms, siis järelikult põhimõte on moraalselt väär. Niimoodi andis Kant vastuse küsimusele, milline on moraalselt positiivne käitumine. Küsimusele, miks peaks inimene moraalselt käituma, on Kantist lähtudes raske veenvalt vastata. Võiks ehk ainult ütelda, et inimese kui mõistusliku olendi kohus on lähtuda käitumises sellistest põhimõtetest, millistest võiks ja peaks lähtuma iga mõistuslik olend.

    Tagajärje-eetika

    Utilitaristid (näiteks Jeremy Bentham ja John Stuart Mill) väitsid, et moraalselt positiivne on selline käitumine, mille tulemusel meie teguviisiga seotud inimeste (ja ka loomade) heaolu suureneb kõige rohkem (või äärmisel juhul: väheneb kõige vähem) võrreldes alternatiivsete käitumisviisidega. Heaolu (õnn) seisneb naudingutes (nii keha kui ka hinge naudingutes). Niisiis peaksimegi võrdlema, milliste naudingute (või kannatusteni) üks või teine teguviis viib. Kõigi teiste inimeste naudinguid ja kannatusi tuleb samuti võrdväärsetena arvesse võtta (kui minu tegu neid puudutab). Selline on utilitaristlik vastus küsimusele, milline on moraalselt õige käitumine. Miks me peaksime käituma moraalselt? Utilitaristi vastus võiks olla järgmine: ühiskondliku elu korraldamisel on eesmärgiks ühiskonna heaolu, lähtudes põhimõttest "suurim õnn suurimale hulgale". Inimene, elades ühiskonnas, võlgneb ühiskonnale nii mõndagi: ta saab ühiskonnalt teatud hüvesid (tuletõrje, politsei, elekter jms) ning on seega kohustatud ühiskonna heaolu soodustamiseks ka vastuteeneid osutama. Moraalselt käitumine on üks inimese kohuseid.

    Kaasajal on populaarsem muidugi utilitarismi eetika, mis taandab moraali arukuse nõuetele. Sellelt seisukohalt lähtudes võiks anda konkreetsema vastuse Teie küsimusele.

    Miks peaks siis firma töötaja olema eetiline (moraalne)?

    Esiteks: (üpris labane argument) konkurentsi tingimustes võib amoraalsus materiaalses mõttes kalliks maksma minna. Kui põhjustate klientidele ebameeldivusi, jääte neist ilma. Ka nn ebaaus konkurents võib kalliks maksma minna: kui ajakirjandus jõuab jälile "edu" saladustele, võib ka see klientidest ilmajäämisega lõppeda, sest neil tekib ohutunne, et võite ka nendega ebaausalt käituda.

    Teiseks: olles firma töötaja, ei lakka Te olemast inimene. Kui Teie käitute amoraalselt, pole Teil õigust teistelt mingit moraalsust nõuda. Te ei saaks siis üheski väitluses viidata õiglusele, aususele, väärikusele vms. Jõuga ei saa ju kõiki paika panna, sest alati leidub keegi, kes on tugevam, nahaalsem ning kui Te amoraalselt käitudes lõpuks suuremale pätile alla jääte, ei saa Te tollele midagi ette heita: ta mängis ju samade reeglite järgi mis Teiegi.

    Kolmandaks: Te olete ühiskonna liige ning olete (firma töötajana) kohustatud suurendama ühiskonna heaolu, sest tarbite ühiskonna poolt loodud hüvesid. Kui mõni inimene ka ei saa tarbida neid hüvesid (näiteks asotsiaalid), siis amoraalne käitumine võtab neilt igasuguse õiguse nendele hüvedele, sest ühiskondlikke hüvesid on õigus tarbida vaid neil, kes ise suurendavad ühiskonna heaolu. (Vangide puhul leitakse, et nad ehk veel hakkavad ühiskonna heaolu suurendama, kui nad pärast vangistust välja lastakse. Loota ju võib)

    Neljandaks: kui Teil endal mingid moraalsed veendumused on välja kujunenud, siis nende rikkumine võib röövida Teie hingerahu. See aga tähendaks Teie enda heaolu järsku halvenemist.

    Nimetatud neljast argumendist lähtudes saate ise enda jaoks määratleda, milliste piirideni Te peaksite olema moraalne.  

    Küsimus

    Kas anarhistlik ühiskond on võimalik?

    Vastus

    Anarhism (kr an - eitus, arche 'võim') on õpetus ühiskonnast, kus ei ole riigivõimu. Anarhistid olid nt Pierre Proudhon, Mihhail Bakunin, Lev Tolstoi, Pjotr Kropotkin.
    Anarhistide jaoks on vabadus kõrgeimaks väärtuseks ning riigis nähakse vabaduse lepitamatut vaenlast. Riik on anarhismi seisukohalt vägivallaaparaat, mille liikumapanejaks on tavaliselt valitsejate isikliku kasusaamise huvid, ka seadused kaitsevad valitseva kliki huvisid. Bakunini sõnul:

    "Kui on riik, siis on paratamatult ka ülevõim ning järelikult ka orjus; riik on mõeldamatu ilma avaliku või varjatud orjuseta ning sellepärast me olemegi riigi vaenlased."

    Inimloomust peavad anarhistid piisavalt heaks, et ainuüksi sellest lähtudes inimesed elaksid ilma riigita ühiskonnas, valitseksid iseenda üle ise ja teeksid rahumeelset koostööd teistega. Kropotkin kirjutas selle kohta:

    "Me ei karda ütelda: "Tee, mis tahad,", sest oleme veendunud, et valdav hulk inimestest - sel määral, kuidas nad arenevad ja vabanevad vanadest ahelatest - hakkavad käituvad nii, nagu on parem ühiskonna jaoks; see on samasugune veendumus nagu usk, et laps hakkab kõndima püsti, mitte aga käpuli, sest ta on inimsoo liige."  

    Kropotkin nimelt pooldas evolutsioonieetika seisukohta, st väitis, et inimlik kõlblus on vaid edasiarenenud liigi alalhoiu instinkt, mis valitseb loomade, lindude ja putukate seas.

    Vägivald, mis valitseb riigis (ja ka perekonnas, koolis, religioonis jne) muudab inimesed ühiskonnale kahjulikuks, st paneb nad käituma ebaloomulikult. Riigi kukutamine ja üleminek anarhistlikule ühiskonnale võib olla vägivaldne; Bakunin väitis:

    "Ühelgi diktatuuril ei saa olla muud eesmärki kui ainult iseenda kindlustamine... [Diktatuur] on võimeline rahvas sünnitama ja kasvatama vaid orjalikkust; vabaduse saab luua ainult vabaduse teel, st üldrahvaliku mässu ning töölisrahva vabatahtliku alt üles organiseerumise teel." 

    Anarhistliku ühiskonnani võib jõuda ka järkjärguliselt; kõige leebem üleminek toimuks hariduse ja kasvatuse vastava reformi teel.

    Anarhistlikus ühiskonnas võivad olla koostöö koordineerijad ning ametimehed, kuid need on vaid ühiskonna teenistuses ning neil puudub võimalus suruda oma tahet peale kogu ühiskonnale - nagu seda riigis tehakse. Demokraatlik riik jääb anarhisti silmis siiski vägivallamasinaks ning oleks õigustatud vaid siis, kui iga otsus eeldaks rahva üksmeelt, et ei tekiks vähemust, kes peab alluma enamuse vägivallale; viimasel juhul aga poleks tegu enam demokraatliku riigiga, vaid anarhistliku ühiskonnaga.

    Demokraatliku riigi pooldajad võivad esitada anarhistile järgmise vastuargumendi:

    On tõenäoline, et inimestevaheline vägivald saab olema ka siis, kui riiki enam ei ole ning idüllilise üksmeele ühiskonna asemel jõuaksime hoopis sellise seisundini, mida Thomas Hobbes nimetas looduslikuks. Teatud inimestel oleks sellises olukorras võimalus luua nt gangsterite ühiskond. Võib arvata, et riik siiski tasub ennast ära, et kasu, mis ta ühiskonnale toob, on suurem kui kahju ning tasub ennast ära suuremal määral kui ühiskond ilma riigita, st anarhistlik ühiskond. Niisiis, kui anarhist peab lubamatuks igasugust vägivalda, siis võib juhtuda, et ta ise soodustab vägivalla levikut, sest pole enam kedagi, kes seda tõkestaks.

    Demokraatliku riigi pooldajad on kindlasti nõus, et ideaaliks peaks olema vägivalla puudumine. Paraku aga on inimesed kaugel täiuslikkusest ning seega tuleb arvestada reaalsete tingimustega, mis võib-olla paranevad kunagi.

    Anarhism tõstatab küsimusi, mida ei tohiks unustada üheski riigis: mis õigustab antud riigi olemasolu? Vaatamata sellele, et anarhistlik ideaal näib olevat teostamatu, on anarhismi riigi-kriitika siiski hea alus igasugu autoritaarsete riikide kritiseerimiseks.

    Küsimus

    Kas praegusel põlvkonnal puudub aukartus ja kas selle põhjustas sotsiaalse hirmu kadumine 1980ndatel? Kas aukartusetus võib olla harimatus? Küsimus on ajendatud Linnar Priimäe esseest "Kartuse ja aukartuseta" (Loomingu Raamatukogu, 1-3/1997, lk 39-41)

    Vastus

    Ma arvan, et aukartus ei kao kuhugi, kuid muutub selle objekt.

    Sajandeid on tuntud aukartust oma vanemate ees ainuüksi seetõttu, et nad on vanemad (Kümnest käsust viies käskis austada oma isa ja ema - vt Teine Moosese raamat, 20:12). Tähtis polnud siis, kas nad olid kaabakad või hoolitsevad vanemad. Sajandeid on tuntud aukartust ähvardavate loodusjõudude ees, kuid tänapäeval on loodusteadustega tutvumine seda vähendanud.

    Kaldun arvama, et pööbli aukartus tuleneb hirmust füüsilise jõu ees. Kodune kasvatus taandus ju peamiselt jõu ja võimu ärakasutamisele (vägivald) ning sellises peres kasvanud laps ei tunnistagi muud kui jõudu. Ma arvan, et sellise pööbelliku aukartuse allikaks ongi kodune vägivald (õiglast karistamist ma ei pea vägivallaks). Need, kes on kasvanud perekonnas, kus vägivalda ei ole, ei tunne aukartust ka (füüsilise) jõu ees.

    Kuna vägivallatsevad vanemad pole kadunud ka tänapäeval, siis toodetakse üha uusi inimesi, kes tunnevad aukartust ainult jõu ees. Ühiskond pole aga tõesti enam stalinlik ning lubatud vabaduse määr on tunduvalt kasvanud. Kuna pole enam riiklikult organiseeritud jõudu, kes sellist oinakarja valitseks (olgu see stalinlik totalitaarne riigisüsteem või kiriku võim), siis tulemuseks ongi, et aukartus riigivõimu ees on kadunud. Selle põhjuseks võib tõesti olla sotsiaalse hirmu kadumine. Laiemas plaanis pole aukartus jõu ja võimu ees muidugi kuhugi kadunud. Lihtrahvas tunneb ju aukartust raha, uhke auto, kallite riiete jms ees.

    80ndatel võib-olla tõesti kujunes uus põlvkond, kes ei tundnudki hirmu riigivõimu ees. Tol ajal oli nõukogude ühiskonna areng jõudnud sinnamaale, et paljusid haaras hävitamismaania, põlastav suhtumine kõigesse nõukogulikku. Ja karta ei olnud ehk enam tõesti midagi, sest repressiivorganitel polnud enam endist võimu.

    80ndate aastate uuelt põlvkonnalt ei nõudnud riigivõimu vastu väljaastumine enam mehisust, vanemalt põlvkonnalt aga nõudis - nemad olid võib-olla ise elanud repressioonide ajal ning pidid hirmust üle olema. Aga ainult hirmust üleolemine ongi ju mehisus.

    Priimägi kirjutas oma essees:

    "Sotsiaalse hirmu puudumine on tingimata hea. Kuid kartuse puudumine üldse on problemaatiline. Mäletatavasti õpetas Juri Lotman, et ühiskonda hoiavad koos kaks psühholoogilist mehhanismi, hirm ja häbi (au), kusjuures kumbki ei saa teist asendada. On asju, mida reguleerib häbi- (au)tunne, ning neid, mida reguleerib hirm." (lk 40)

    Ma oleksin Lotmani väitega nõus, kui see puudutaks ainult rahvamasse. Muuseas on ju sajandeid nähtud religiooni vajalikkust selles, et muidu "oleks kõik lubatud" ning ühiskond laguneks koost. Mitmed filosoofid aga on arvanud (nt Hume, Voltaire), et religiooni on vaja ainult rahvamasside vaoshoidmiseks. Religioon hirmutab, tekitab nürimeelses rahvamassis hirmu ja ehk isegi aukartust. Haritud inimene aga suudab käituda ühiskondlikult vastuvõetavalt ka ilma igasuguse hirmuta. Arvan, et siin pole vaja isegi aukartust riigivõimu ees.

    On teatud liiki aukartust, mis tuleneb rumalusest: nt loodusjõudude ees. Ka vagadus (jumalakartlikkus) on minu arvates rumaluse tulemus, sest tegelikult ju ollakse vagad mingi võimutseva kiriku õpetuse seisukohti järgides, aga see on täielik jama. Kui kaob sedalaadi aukartus, siis see on minu arust küll hea.

    Kuid on ka teistmoodi aukartust: inimene võib tunda aukartust elu ees (Albert Schweitzer), inimese kõlbelise suuruse ees, teadmiste ees. Tuntud on ju ka Immanuel Kanti mõtteavaldus:

    "Kaks asja täidavad mu südant harduse ja aukartusega seda enam, mida rohkem ma neile mõtlen - tähistaevas pea kohal ja kõlblusseadus minus."

    Seoses aukartusega, mis võiks ehk iseloomustada haritud inimest, ei meeldinud mulle Priimäe väide:

    "Võiksin meenutada, kuidas mind omal ajal täitis - täidab siiani - aukartus, kui nimetatakse Hegeli nime. Aquino Thomase nime kuuldes tahaksin ma praegugi veel püsti tõusta." (lk 40)

    Ma ei arva, et haritud inimest peaks iseloomustama selline aukartus, et tahaks kohe püsti tõusta. See on liiga sõjaväelaslik. Kui sõna aukartus tähendab sellist tunnet, siis ma arvan, et haritud inimene võib vabalt ilma selleta läbi saada. Siis arvan ma, et haritud inimene on ehk vaimustatud kellegi vaimuhiilgusest või kõlbelisest suurusest vms, kuid see oleks vaid kellegi (või millegi) imetlemine, mitte aga müstiline hirm või tahtmine püsti tõusta. Nt ei oska mina nimetada ühtegi elavat inimest, kelle ees mina aukartust tunneksin (Priimäe poolt antud tähenduses). See aga ei tähenda, et ma nt presidenti sinataksin või peaministrile familiaarseid märkusi teeksin. See on juba etiketi küsimus. Mis aga puutub vaimuhiilgusse, millega ma filosoofia ajalooga tegeledes kokku puutun, siis tekitab see minus tiivustatuse tunnet, võib-olla ka vaimustust, kuid mitte sellist aukartust, mille tõttu tahaks püsti tõusta. Viimane oleks liiga koolipoisilik.

    Ma ei tea, kas Priimägi tegelikult seda mõtleb, mida ütleb, kas ta ikka tõesti tahaks Aquino Thomase nime kuuldes püsti tõusta. Võib-olla tuleks seda mõista kujundliku väljendina. Nt öeldakse ju Mul tõusid juuksekarvad peas püsti, kuid see ei tähenda, et nad tegelikult püsti tõusid - see tähendab lihtsalt, et inimesel oli hirm. Võib-olla tahtis Priimägi samuti öelda vaid seda, et ta imetleb Aquino Thomase vaimuhiilgust ning nimetab seda aukartuseks.

    Aukartus haritud inimeste ees võib minu arust olla kahesugune ning kumbki pole seotud hirmuga.

    Üks esineb rumalatel inimestel, kes pole siiski nii rumalad, et nad tarkust hinnata ei suudaks. Nad ei saa aru haritud inimestest (see ületab nende vaimseid võimeid), kuid neile on õpetatud austama haritud inimesi ning nad usaldavad neid pimesi. Hea oleks, kui kooliharidus suudaks rahvamassides tekitada sellist aukartust haritud inimeste ees. Tegelikult ei saa keegi olla kompetentne kõigis valdkondades ning see tähendab, et isegi vaimuhiiglane tunnistab pimesi kellegi autoriteeti mõnes muus valdkonnas, st tunnistab end selles valdkonnas rumalaks.

    Teist liiki aukartus haritud inimeste ees esineb neil, kes ise asjast aru saavad. Nad saavad aru, mida nende aukartuse objektiks olev inimene on rääkinud (või teinud) ning on sellest vaimustuses. Nad peavad teda teadlikult (mitte pimesi) oma autoriteediks. Sellist aukartust ma nimetaksin pigem tiivustatuse tundeks või vaimustuseks. See ei pea sugugi tähendama, et kellegi nime kuuldes tahaks püsti tõusta. Mõnikord aga ei tekigi mingeid erilisi emotsioone - lihtsalt tunnustatakse teadlikult kellegi autoriteeti. Kuidas see tunnustamine välja näeb, sõltub suurel määral ka inimese temperamendist.

    Need, kes ei tunne üldse aukartust haritud inimeste ees, on tõenäoliselt päris rumalad ning tarkus on nende jaoks nagu pärlid sigadele. Selline aukartusetus on tõesti harimatus. Taoline rumalate inimeste mass on kaasaegse Eesti jaoks probleemiks.

    Mis aga puudutab aukartust nt traditsioonide ees, siis tuleb mõista, et traditsioonid õigustavad end ainult omal ajal. Hiljem muutuvad nad kohatuteks. Mina ei tunne nt mingit aukartust, kui näen televiisoris mingit kuningannat vms. Tõesti, nende aeg on möödas. Sellisest aukartusetusest kirjutas Priimägi:

    "Vaevalt et keegi on aukartuse puudust kirjeldanud värvikamalt kui Oscar Wilde oma novellis "Canterville'i lossi vaim". Seal räägitakse Ameerika Ühendriikide saadikust, kes ostab Inglismaal vana lossi ja viib kohaliku kummituse endast välja, sest ei suuda ilmutada tema suhtes mitte mingit respekti. Kummitus on meeleheitel, et tal mitte kuidagi ei õnnestu ameeriklastele hirmu ega aukartust sisendada. Wilde'i jutu sisuks on niisiis Uue Maailma aukartusetus Vana Maailma traditsiooniliste vaimunähtuste ees." (lk 40)

    Näib, et Priimägi mõistab taolise aukartusetuse hukka. Mina küll ei mõistaks. Aga taolistes arvamusavaldustes on liiga palju subjektiivset: igaühel on ju oma arusaam sellest, mis tuleks minevikust kaasa võtta, mis kõrvale jätta ning mis lausa välja naerda.

    Küsimus

    Milliste filosoofide poolt ja mis teostes on käsitletud teemat eetilise progressi võimalikkusest. Kas ma olen väga "julge", kui väidan, et progress on võimalik?

    Vastus

    Progressi defineerimine on küllaltki keeruline ning tavaliselt siin tuginetaksegi rohkem intuitiivsele arusaamale progressist. Sellele vaatamata võiks eristada tehnilist progressi (selles kaheldakse harva), majanduslikku progressi (nt mingi kauba tootmises inimese kohta) ning moraalset või eetilist progressi. Ma ei teagi, kas keegi kuulsatest filosoofidest on spetsiaalselt eetilise progressiga tegelenud, kuid võin viidata mõnedele mõtteavaldustele.

    Kõigepealt võiks võtta kristliku vaatepunkti kõlblusele. Siin peetakse murranguliseks sündmuseks Aadama pattulangemist. Enne seda oli inimene kõlbeliselt puhtam kui pärast. Seetõttu võib nagu oletada, et inimkond on kõlbeliselt langenud, kuna pärispatt lasub meie kõigi hingel.

    Inglise filosoof Thomas Hobbes arutles selle üle, milline oli inimkonna algne seisund (nn looduslik seisund) ning väitis, et see oli kohutav. Ei olnud valitsejat, ei olnud seadusi, miski polnud ei õiglane ega ebaõiglane jne. Koos riigi tekkimisega (ta arvas, et see tekkis lepingulisel teel) tekkisid ka seadused ja moraal. Selles mõttes oli algne seisund hullem ning võime rääkida progressist.

    Prantsuse filosoof Rousseau sai kuulsaks oma "Arutlusega teadustest ja kunstidest", kus leidis, et

    "meie hinged on muutunud seda kõlvatumaks, mida enam on täiustunud teadused ja kunstid. Võib-olla - öeldakse mulle - on see õnnetus, mis iseloomustab ainult meie ajastut? Ei, armulised härrad, kurjus, mille põhjustab meie kärsitu uudishimu, on sama vana kui maailm. Ookeani vete tõusud ja mõõnad ei ole rangemalt allutatud Kuu liikumisele kui kommete ja sündsuse saatus teaduste ja kunstide edule. Sedavõrd kui nad panevad särama meie taevaranna, kaob vooruslikkus ja seda võib täheldada kõikidel aegadel ja kõikides maades."

    Võib-olla tahtis Rousseau end lihtsalt vastandada valgustusajastu optimistlikele meeleoludele ning ei mõelnud kõike seda tõsiselt. 18. sajandil oli tõesti levinud veendumus, et pime keskaeg on möödas ning inimühiskond ehitatakse üles mõistlikel alustel. Helvetius lõi sellisest veendumusest lähtudes mõistliku egoismi teooria, millest õhkub tõesti usku eetilisse progressi.  

    Saksa filosoof Hegel oli samuti filosoof, kes nägi maailmaajaloos progressi (tema loengud ajaloofilosoofiast on trükis ilmunud tänu ta õpilastele). Tema arvates seisneb progress üha täiuslikumas vabaduse mõistmises millega kaasneb ka vabaduse määra kasv (ta tegi vahet vabadusel ja omavolil). Kuna maailmaajaloo progressi taga on maailmavaimu üha sügavam enesetunnetus, siis võib väita, et ajaloos toimub ka moraalne progress.  

    Hegeli ajaloofilosoofiale vastandub saksa filosoofi Spengleri arusaam teoses "Õhtumaa allakäik (loojang)". Spengler leiab, et pole üldse olemas maailmaajalugu - on vaid üksteisest isoleeritud kultuurid, mis sünnivad, arenevad ja hukkuvad. Iga kultuuri iseloomustab oma vaimsus (sh ka moraal) ning ühe väärtused pole võrreldavad teise väärtustega. Seetõttu ei saagi rääkida maailmaajaloolisest progressist. Iga kultuur ise aga progresseerub tõesti kuni saavutab küpsuse ning mandub siis. Ka moraali puhul võib siis märgata mandumist (inimeste väärtushinnangutes näiteks). Lääne-Euroopas saabus selline mandumine (Spengler nimetab seda tsivilisatsiooniks) 19. sajandil.  

    Ma ise kaldun arvama, et iga ajastut iseloomustab oma moraal ning et erinevad moraalid on n-ö ühismõõduta, neid ei saa erapooletult võrrelda. Kui me võrdleme oma ajastu moraali eelnenud moraalidega, siis me võtame aluseks ju oma arusaamad sellest, mis on hea ja mis on halb, kuid see tähendab, et me pole erapooletud, objektiivsed. Siin tuleks vahet teha moraalsel progressil ja tundel, et mingil muul ajastul ma küll elada poleks tahtnud. Viimasega nõustuksin ka mina, kuid see on subjektiivne hinnang ning ei pretendeerigi mingile üldkehtivusele. See ei ole seesama mis moraalne progress objektiivses tähenduses. Viimase suhtes jään kahtlevale seisukohale. (Samamoodi olen kahtleval seisukohal moraalse regressi suhtes - samadel kaalutlustel.)

    Küsimus

    Mis on juhus? Kas mingi ootamatu kokkusattumus vms?

    Vastus

    Kui jutt on inimese tegevusest, siis on juhuse vastand ettekavatsetus. Nt kui ma kohtan kedagi tänaval, siis on see juhus - kui me polnud kohtumist kokku leppinud. Raamat on lauale jäetud juhuslikult, kui kellelgi ei olnud kavatsust teda just nimelt lauale jätta.

    Kui jutt on loodusest (maailmast) üldse, siis on juhuse vastand paratamatus. Paratamatusest võib rääkida kolmes tähenduses

    Loogiline paratamatus

    Loogiliselt paratamatu on see, mille eitamine viib loogilise vasturääkivuseni. Nt on loogiliselt paratamatu, et mitte ükski poissmees pole abielus, et kõik rikkad inimesed on rikkad. Oleks ju loogiline vasturääkivus väita, et mõned poissmehed (st mehed, kes pole abielus) on abielus ning et mõned rikkad ei ole rikkad.

    Metafüüsiline paratamatus

    Metafüüsiliselt paratamatu on see, mis tuleneb asja või nähtuse olemusest ning ei saa seega olla teisiti. Nt paratamatuid omadusi nimetatakse atribuutideks, nende avaldumisvorme moodusteks. Nt ruumiline ulatuvus on Descartes’i arvates materiaalsete asjade atribuut, mõtlemine hinge atribuut.

    Nt küsimus, kas Jumal oleks võinud luua teistsuguse maailma on küsimus metafüüsilise paratamatuse kohta. Küsimus, kas loodusseadused võiksid olla teistsugused, samuti (võib-olla maailm poleks Suure paugu tulemusel moodustunud; kas on paratamatu, et üldse midagi on; kas oleks välistatud olukord, et üldse midagi ei ole.

    Looduslik paratamatus

    Teadusliku arusaama järgi on paratamatu see, mis tuleneb loodusseadustest. Meie arusaam loodusseadustest aga muutub. Nt kunagi näis olevat võimatu lennata, ehitada metallist laevu.

    Teadus uurib seda, mis on, kuid mitte seda, kas ei saaks olla teisiti. Seega ei saa teadus vastust anda metafüüsilistele küsimustele juhuslikkuse ja paratamatuse kohta

    Teadusliku arusaama puhul samastatakse paratamatus põhimõttelise võimalusega sündmusi ette näha. Nt võib kahe auto kohtumine maanteel olla juhuslik selles mõttes, et see polnud ettekavatsetud, kuid samas oli võimalik selle kohtumise aeg ja koht autode kiirusi ja startimisaega (st algtingimusi) teades välja arvutada. Nii et teaduslikus mõttes oli see kohtumine just antud kohas ja antud ajal paratamatu.

    Arusaama, et põhimõtteliselt on võimalik kõiki sündmusi ette näha, nimetatakse determinismiks (ld determinare ‘kindlaks määrama’). Sellist arusaama väljendab prantsuse matemaatiku, füüsiku ja astronoomi Pierre Laplace’i (1749– 1827) veendumus, et

    "mõistus, kes teaks kõiki loodust hingestavaid jõudusid antud ajamomendil ja ta kõikide koostisosade suhtelist asetust, kui see mõistus osutuks sellele lisaks veel küllalt ulatuslikuks, et neid andmeid analüüsida, hõlmaks ühes valemis universumi suurimate kehade liikumist võrdselt kergeimate aatomite liikumisega: ei jääks midagi, mis ta täpselt ei teaks, ja niihästi tulevik kui ka minevik kerkiks tema silmade ette."

    Kuid kas ikka on põhimõtteliselt võimalik kõiki sündmusi ette näha? XX sajandil on mõned füüsikud seoses kvantmehaanika loomisega seadnud selle kahtluse alla. Väidetavalt on mikromaailmas nähtusi, mida ei ole põhimõtteliselt võimalik ette näha (välja arvutada). Kuid see küsimus jääb ikkagi lahtiseks, sest kvantmehaanika avastusi on võimalik mitmeti tõlgendada.

    Eristada tuleb ka subjektiivset ja objektiivset juhuslikkust. Subjektiivne juhuslikkus tuleneb meie teadmatusest. Juhul, kui me ei ole võimelised mingit sündmust ette nägema, kaldume seda nimetama juhuseks. Objektiivne juhuslikku oleks aga põhimõtteline võimatus antud sündmust ette näha. Laplace näiteks eitas selliste juhuste olemasolu.

    See, kas miski on juhuslik või paratamatu, sõltub ka süsteemist, millest räägime. Juhuslik on see, mis tuleneb süsteemivälistest mõjudest. Juhul aga kui süsteemiks võtta kogu universum, siis on küsitav, kas on olemas juhuseid. Mõned näited:

    Küsimus

    Kas elu on püha? Kas enesetapja ei pea elu pühaks?

    Vastus

    Selle elu pühadusega seoses oleks esimene küsimus muidugi, et mida üldse tähendab püha olemine? Püha saab vist olla mingi väärtus, miski, mida hinnatakse sedavõrd, et konflikti korral teiste väärtustega sellest pühadusest ei loobuta. Kui öeldakse, et elu on püha, siis see tähendab vist et elu on väärtus, millest ei loobuta (või: ei tohiks loobuda) kunagi. Siin tulebki sisse eristus: kas räägitakse faktilisest olukorrast (kas tegelikkuses elu peetakse pühaks?) või siis on jutt ettekirjutusest (normist), st kas elu peaks pühaks pidama.

    Küsimus

    Mida arvata Sokratese väitest "Ma tean, et ma midagi ei tea"?

    Vastus

    Sokratesele (tõenäoliselt) omistatud väidet "Ma tean, et ma midagi ei tea" võiks tõlgendada kui vajalikku hoiakut millegi uurima hakkamisel. Kui me näiteks tahame mingis küsimuses selgusele jõuda, siis oleks ju hea, kui me ei läheneks asjale eelarvamustega, vaid võtaksime hoiaku, et esialgu ei tea me veel midagi (vähemalt antud küsimuses, ainult arvame ning alles uurimise käigus selgub midagi kindlat.

    Platoni sõnul aga tõlgendas Sokrates antud väidet nii:

    "Näib nii, et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraakliga tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi, ja näib, et sel puhul ei pidanud jumal silmas otseselt Sokratest, vaid kasutas mu nime üksnes näitena, nagu öeldes: "Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tema tarkus midagi väärt." 

    Sokratese nimetatud väidet peetakse sageli äärmiselt sümpaatse tagasihoidlikkuse eeskujuks. Pole just harv juhus, kus nii väitvat inimest (see ei peagi Sokrates olema), peetakse väga targaks ning kommenteeritakse, et see peab ikka tõesti tark inimene olema, kes nii ütleb. Ma ei nõustu sellise arvamusega. See väide taolises tõlgenduses on kas lihtsalt absurdne või silmakirjalik.

    Taolise väite absurdsust on lihtne näidata: selle esimeses osas väidetakse, et midagi teatakse, teises aga, et (mitte) midagi ei teata. Ei ole ju võimalik korraga midagi teada ning mitte midagi teada. Tegemist on valetaja-paradoksi analoogiaga. Viimases ütles keegi: "Ma valetan”. Tuleb välja, et kui ta tegelikult valetab, räägib ta tõtt ning kui ta tegelikult räägib tõtt, siis ta valetab. Sokratese väitega on sama lugu: kui ta tegelikult midagi ei tea (st väite teine osa on tõene), siis ta ei saa öelda, et ainult ühte ma tean; kui ta aga tegelikult midagi ikkagi teab (st väite teine osa on väär), siis ta ei saa samuti öelda, et ainult ühte ma tean, sest teadmine ei saa olla väär. Sellisele kriitikale võidakse vastata, et ega nii lihtsalt seda väidet ikka põlu alla ei sea, et tõlgendada tuleb paindlikumalt. Olgu pealegi, tõlgendame siis paindlikumalt ning me näeme, et taoliselt juhul on tegemist lihtsalt silmakirjalikkusega. Miks?

    Sokrates käis ringi mööda Ateenat ning astus vestlusesse igaühega, kellega sai. Alguses ta mängis rumalat ning lasi vestluskaaslasel endale midagi seletada. Siis aga hakkas esitama salakavalaid küsimusi, mis kaaslase jutu ummikusse viisid. Nüüd pidi vestluskaaslane tunnistama, et ta ei teagi, mis on nt mehisus, kaunidus vms – vastavalt Sokratese valitud jututeemale. Sokrates teadis väga hästi, kuidas inimesi lollitada: jäta kõigepealt mulje, et oled rumal, et ei tea midagi ning lase teisel rääkida. Siis aga hakkas Sokrates vastu vaidlema, vestluskaaslase väiteid vastunäidetega pommitama. Kuidas saaks inimene, kes tõesti midagi ei tea, midagi vaidlustada, tuua vastunäiteid? Kui ma nt tõesti ei tea, misasi on umbarumba, siis ma ei saa ka vaidlustada kellegi definitsiooni, mis on umbarumba. Aga Sokrates vaidlustas iga võimaliku definitsiooni (nt pakutavad mehisuse definitsioonid Platoni dialoogis "Laches”).

    Niisiis oli Sokratese tagasihoidlikkus vaid silmakirjalikkus. Seega ei saa Sokratese väidet (või talle omistatavat väidet) tõlgendada ka tõelise tagasihoidlikkuse ilminguna.

    Muidugi, Sokratese kohta olevat jumal Apollon Delfi templis öelnud, et targemat temast ei leidu. Kuid Delfi templi oraaklid olid alati väga ebamäärased – neid tuli tõlgendada. Kui Sokrates kõigi üle ironiseeris, miks ei võinud jumal Apollon Sokratese üle ironiseerida – st öelda irooniaga, et Sokratest targemat ei leidu ning tegelikult mõelda hoopis vastupidist?

    Küsimus

    Milles seisneb identsuse probleem?

    Vastus

    Probleemi selgitamiseks võiks käsitleda kolme seisukohta selle probleemi lahendamises.

    Vanakreeka filosoof Herakleitos kujutas maailma ette pidevas muutumises:

    "Samasse jõkke me astume <kaks korda> ja ei astu, me oleme ja ei ole."

    "Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda"

    Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Siit tuleneb, et igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina”, kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Oleme ja ei ole.”

    Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta aforismiga kõik voolab (kr panta rei). Tuleb siiski ära märkida, et need pole Herakleitose enda sõnad: selline aforism vaid omistatakse talle mõnikord.

    See oli äärmuslik seisukoht, mille järgi ei objekti ega isiku identsus ei saa kesta kauem kui hetk. Tavaarusaam on siiski teine ning filosoofid on püüdnud seda erinevalt väljendada. Aristotelesest lähtub traditsioon rääkida asjadest ja ka isikutest kui substantsidest. Substants on miski, mis jääb muutumatuks vaatamata kõigile muutustele asjas. Nt Sokrates võib vananeda, abielluda, saada targemaks jne, kuid ta jääb ikkagi substantsina samaks Sokrateseks. Substants on niisiis miski, millele kuuluvad omadused (tarkus, tugevus, teatud pikkus jms)

    Teistsugune traditsioon lähtub shoti filosoofist David Hume’ist. Mida me tajume, kui me tajume iseennast? See, mida me nimetame mõistuseks (või hingeks), on vaid kimp või kogum (ingl heap or collection) erinevaid tajumusi, millele ekslikult omistatakse lihtsus ja samasus. Me ei suuda kuidagi tabada oma Mina kui midagi, mis eksisteeriks kõrvuti tajumustega ning ei suuda märgata midagi peale oma tajumuste. Kujundlikult öeldes on hing Hume’i arvates midagi teatri sarnast, kus üksteise järel esinevad erinevad tajumused. Hing koosneb vaid teineteisele järgnevatest tajumustest ning meil pole mingit aimu kohast, kus need stseenid maha mängitakse ning materjalist, millest see teater koosneb. Ka teiste inimeste kohta ei saa Hume arvates midagi enamat ütelda kui et nad on vaid kimp või kogum (ingl bundle or collection) erinevaid tajumusi, mis järgnevad teineteisele tabamatu kiirusega, olles pidevas liikumises.

    Hume’i arvates isiksuse identiteet on teatud mõttes fiktsioon. Isiksust võib võrrelda laevaga, millest suur osa on välja vahetatud remondi tõttu, kuid mida peetakse ikkagi identseks remondieelse laevaga. Samuti muutuvad aastate jooksul nt loomad ja taimed täielikult, kuid me ikkagi peame neid identseteks. Ka lapsest saab täiskasvanu, kuid ei kaota seejuures identsust. Indiviidi jaoks lahendab ajalise identsuse küsimuse mälu: Juhan loob kujutluse oma identiteedist kunagise Jukuga tänu mälule.

    Objektide identiteedi küsimuses oli Hume samasugusel seisukohal. Tema arvates objektid on tajumuste kogumid. Me ei saa tajuda seda, mis kutsub esile tajumusi – me tajume vaid oma tajumusi, mitte materiaalseid kehi vms. Hume kirjutas:

    "Vaadates oma käsi ja liikmeid, me tajume sõna otseses mõttes mitte oma keha vaid teatud muljeid, mida saame meelte vahendusel."

    "Laud, mis on hetkel minu ees, on vaid tajumus"

    Filosoofiliselt arutledes on Hume’i arvates kõik, mida me tajume, vaid tajumused, mis on katkendlikud ja sõltuvad mõistusest (st kui poleks mõistust, siis poleks ka tajumusi). Profaanid aga ajavad segi tajumused ja objektid ning arvavad, et kõik meeltega tajutav eksisteerib iseseisvalt ja püsivalt. Selline arvamus tuleneb Hume’i arvates kujutlusvõimest. Me kujutame endale ette ja usume, et nt laud ruumis, milles me hetkel ei viibi, on seal ikkagi alles.

    Wittgenstein näeb traditsioonilises identsuse probleemis paradoksi ning kirjutab "Loogilis-filosoofilises traktaadis”:

    "Ligikaudselt öeldes: kahe asja kohta öelda, et nad on identsed, on mõttetus, ja ühe asja kohta öelda, et ta on iseendaga identne, ei ütle midagi."

    Niisiis ei ole nt korrektne öelda, et "Iliase" autor on seesama kes kirjutas "Odüsseia". Selle asemel tuleks öelda, et teatud isik kirjutas nii "Iliase" kui ka "Odüsseia". (See ei ole Wittgensteini näide.)

    Küsimus

    Mis on solipsism?

    Vastus

    Solipsism (ld solus ‘ainus’, ld ipse ‘ise’) on seisukoht, et ainult mina olen olemas, kõik muu on vaid minu kujutlus.

    Alustame selgitust Saksa filosoofi Schopenhaueri seisukohast. Tema peateos oli "Maailm kui tahe ja kujutlus". Maailmal on tema arvates nagu kaks palet.

    Esiteks, see, kuidas maailm nähtub meile kogemuses (asi meie jaoks, kui kasutada Kanti terminoloogiat):

    "Maailm on minu kujutlus – see tõde kehtib iga elusa ning tunnetava olendi puhul, kuigi ainult inimene võib seda endale teadvustada."

    Teiseks, maailm iseendas (asi iseeneses), väljaspool neid piire, mille seab inimtunnetus.

    Inimene on vaid iseenda jaoks nii tahe kui ka kujutlus, teised on aga ainult kujutlused (sellepärast muuseas ongi igaühe jaoks tema isiklik heaolu tähtsam). Seepeale võime küsida, et kas on veel teisi minusarnaseid inimesi? Eitav vastus tähendaks solipsismi.  Schopenhauer leiab, et solipsismi ei saa kuidagi ümber lükata, kuid tõsise veendumusena võib taolist maailmavaadet kohata ainult hullumajas, ning siis ei ole tarvis mitte niivõrd argumente selle vastu, kuivõrd ravi. Schopenhauer arvab, et solipsismi probleemi ei tarvitse üldse lahendadagi: see on kui väike piiripealne kindlus, mida ei õnnestu vallutada, kuid mille garnison ei saa ka iialgi väljuda – nii et me võime sellest lihtsalt mööda minna.

    Märkigem, et iiri filosoofi George Berkeley arvates ‘olemas olla’ tähendab ‘tajuda’ (hinge puhul) või ‘olla tajutav’ (asjade puhul). Teiste hingede (vaimude) olemasolu ei saa Berkeley’ arvates tõestada – seda saab vaid analoogia alusel oletada:

    "Inimvaim või inimisiksus ei ole tajutav aistingutes, kuna ta ei ole idee… Me näeme mitte inimest, kui sõna inimene all mõista seda, mis elab, liigub, tajub ja mõtleb nagu teeme seda meie, vaid ainult teatud ideede kogumit, mis virgutab meid mõtlema, et meist lahus on olemas mõtte ja liikumise allikas, sarnane meile endile…"

    Wittgenstein kirjutab solipsismi kohta järgmist:

    "Mida me mõelda ei saa, seda me ei saa mõelda; me ei saa niisiis ka öelda, mida me ei saa mõelda.

    See märkus annab võtme, et lahendada küsimus, millisel määral on solipsism tõde. Mida solipsism silmas peab, on täiesti õige, ainult et seda ei saa öelda, vaid see näitab end.

    Et maailm on minu maailm, ilmneb selles, et keele piirid (keele, mis on ainus, mida ma mõistan) osutavad minu maailma piiridele."

    "Filosoofilistes uurimustes" näitab Wittgenstein solipsismi absurdsust nn privaatkeele mõttelise eksperimendiga. Privaatkeel oleks keel, mida mõistab ainult üks inimene. Wittgenstein leiab, et kuna sellise keele puhul ei saaks keegi korrigeerida meie keelekasutust, et see oleks õige, siis ei saa taolist keelt ollagi (keel ju eeldaks teatud reegleid). Keel on alati ühiskondlik. Niisiis, kui tõesti mina üksi oleksin olemas, siis peaksin ma väljendumiseks kasutama privaatkeelt. Privaatkeel on aga võimatu. Järelikult (kui solipsismi seisukohta oleks tõene) poleks võimalik solipsismi seisukohta väljendada (öelda). Selles seisnebki solipsismi absurdsus.  

    Küsimus

    Kas solipsism pole mitte seesama mis egoism?

    Vastus

    Aga mis on egoism? Võiks pakkuda kaks varianti.

    1. Ütleme, et egoism on see, kui arvatakse, et teised peavad oma huvid minu pärast ohverdama, mina aga ei pea teiste pärast oma huve ohverdama. Solipsism on aga seisukoht, et olen olemas ainult mina, kõik muu on vaid minu kujutlus. Sellisel juhul muutub mul võimatuks oodata kelleltki teiselt, et ta oma huvisid ohverdaks. Seega ei saaks ma solipsistina egoist olla.
    2. Ütleme, et egoism on enesekesksus, oma Mina kõige tähtsamaks pidamine (kuid me ei lisa siia, et teiste arvel). Sellisel juhul võiks küll öelda, et solipsism ja egoism käivad käsikäes. Tõesti, kui ainult mina olen olemas ning kõik muu on minu kujutlus, siis ma pean oma Mina kõige tähtsamaks. Aga kas solipsism ja egoism (niimoodi mõistetuna) on üks ja seesama? Arvan, et mõiste egoism kuulub psühholoogia või eetika valdkonda, mõiste solipsism aga metafüüsika valdkonda ning nad ei ole selles mõttes üks ja seesama. Aga kas solipsism ja egoism käivad alati käsikäes? Kas on võimalik, et veendunud solipsismi pooldaja poleks egoist või et tõeline egoist poleks solipsist? Võib-olla solipsist ei saa tõesti olla muud kui egoist, kuid egoistide seas on kindlasti palju neid, kes ei saa arugi, mis on solipsism ning naeraksid kindlasti välja selle, kes solipsismist räägiks. Egoistide puhul kehtiks arvatavasti väide Oma särk on ihule lähemal, kuid siis poleks enam tegemist solipsismiga, mille kohaselt ka särk on kujutlus, rääkimata teistest inimestest. Schopenhauer arvas, et tõsiselt veendunud solipsisti vaevalt et leiduks, küll aga on egoism inimestes sügavalt juurdunud - just nimelt sellepärast, et teised inimesed on meie jaoks vaid kujutlused (teisisõnu: meie jaoks midagi välist). Me ei saa tunda teise inimese valu ega teise inimese rõõmu ning seetõttu me olemegi egoistid. See tähendab aga jällegi vaid tuntud ütluse Oma särk on ihule lähemal kehtivust.

    Küsimus

    Kas inimesel on õigus enesetapule?

    Vastus

    Enesetapu suhtes võiks aluseks võtta John Stuart Milli teose "Vabadusest" (see on ka eesti keeles ilmunud). Jutt on sellest, et mõttevabadus peaks olema täielik, tegudes tuleks aga juhinduda põhimõttest, et ei tohi teistele kahju tuua. Kahjutoomine oleks ka see, kui ma ei täida endale võetud kohustusi.

    Abstraktsest elamiskohustusest vist rääkida ei saa, st ainuüksi sellest, et ma olen sündinud, ei tulene kohustus elada. Aga vanemate kurbus oma lapse surma puhul - kas see ei ole mitte teistele kahju toomine? Vastata võiks, et võib-olla tingis üks kahju siin teise kahju. Oletame, et vastsündinu on mõtlemisvõimeline ning leiab, et elu siin ilmas pole üldsegi midagi meeldivat. See tähendaks, et vanemate soov saada laps ning vastav tegevus tekitasid vastsündinule kahju (ebameeldivuse). Sellisel juhul on õigustatud ka vastukahju tekitamine. Nii et vanematel on alati risk, et äkki lapsele üldse ei meeldigi elu. Sellise riski saaks välistada ainult siis, kui potentsiaalsetel vanematel oleks võimalik potentsiaalselt lapselt küsida, kas ta tahaks sündida. Kui vastus oleks jaatav, siis ei oleks vastsündinul enam õigust enesetapule (kui see vanemaid kurvastaks ning kui vanemad ei meelitanud pettusega potentsiaalselt vastsündinult nõusolekut välja), sest ta on teadlikult valinud sündimise (mitte aga sündimata jäämise). Taoline olukord on aga tegelikult võimatu. Nii et vastsündinul jääks siis ikkagi õigus enesetapule - kurvastagu see pealegi vanemaid. Schopenhauer küll ütleb, et Lessingut üllatanud oma poja mõistus, kes mitte kuidagi ei tahtnud maailma sündida ning lõpuks, olles ämmaemanda jõuga ilmale toodud, lahkus siit ilmast kohe. Taolises tõlgenduses oli Lessing mingis mõttes koguni meelitatud.

    Kui jutt on täiskasvanutest, siis pole õigust enesetapule enam nii lihtne põhjendada. Täiskasvanuks saamiseni oleme võtnud endale terve rea kohustusi, mida tuleb täita. Enesetapp välistaks nende kohustuste edasise täitmise. Mõnes olukorras on muidugi võimalik, et kellegi enesetapp ei muudaks eriti midagi - keegi teine teeb tema asemel sama töö ära. Näiteks võib tööandja enesetapja asemel tööle võtta uue töötaja. Kui aga inimene on loonud pere ja tal on koguni lapsed, siis kahaneb enesetapuõigus katastroofiliselt. Sellise inimese kohus on hoolitseda pere ja laste eest ning enesetapp välistaks selle kohustuse täitmise. Isegi kui enesetapja maiste jäänuste seas oleks ka kopsakas pangaarve, ei saa vist öelda, et kõik kohustused on täidetud. Mõnes peres võib muidugi olla, et isalt/emalt muud ei oodatagi, kui raha ning sellisel juhul oleks isal/emal õigus enesetapule. Isegi kui inimesel pole peret ja lapsi, võib vist ikkagi leida mõne kohustuse. Nii et võib-olla tuleks enne enesetapu teostamist kuulutada üleriigilises ajalehes, et andku endast teada kõik, kelle suhtes mul on kohustusi. Kui näiteks kuu aja jooksul ühtegi märgukirja ei tule, siis oleks nagu õigus enesetapule.

    Aga kui kellegi enesetapp pakuks laiemat moraalset rahuldust? Näiteks võiks mõelda mõnest korrumpeerunud riigiametnikust või poliitikust (vastavalt maitsele muidugi). Kas taoline inimene poleks koguni enesetapukohuslane? Tegelikult võiks selliselt vist nõuda, et enne enesetapu sooritamist on tal veel kohustus võimaluse piires heastada siinilmas kordasaadetud sigadused ning siis lõpetada oma eksistents. Aga see mõttekäik ei ole vist ellu viimiseks: liiga palju mängivad siin rolli isiklikud eelistused ning mõte ise pole ka kuigi konstruktiivne.

    Küsimus

    Kas on mõistus tunnetes/emotsioonides?

    Vastus

    Tavapäraselt mõistetakse ehk mõistuse ja tunnete vastandamist kui ratsionaalse vastandamist irratsionaalsele ning sellisel juhul muidugi tunnetes/emotsioonides mõistust ei ole. Aga mõistust võib tunnetele vastandada ka teistmoodi, viidates Pascali ütlusele:

    "Südamel on omad arusaamad, millest mõistus ei saa aru." (B. Pascal, Mõtted. Tallinn 1998, lk 157.)

    Mõistust võiks vastandada tunnetele ka kui argumenteerimist intuitsioonile, sisetundele või teadvustamata nn emotsionaalsele tarkusele. Tagantjärele saab emotsionaalseid otsuseid hinnata ka tarkadeks või mõistlikeks ning siis öelda, et ka tunnetes/emotsioonides on mõistus. See emotsionaalne tarkus võiks näiteks väljenduda olukordades, kus n-ö instinktiivselt on miski või keegi meeldiv või ebameeldiv ning selle tunde ajel teeme mingi otsuse. Mõnel inimesel on ehk olnud kogemusi, kus kellegi suhtes tekib kohe algusest peale vaistlik vastumeelsus ning pärast selgubki, et tegemist oli mingi suliga. Martin Lutherile omistatud ütlus "Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa" kuulub ehk samasse kategooriasse. Kuna iga inimene on kordumatu, siis võib ehk tõesti selles n-ö sisetundes olla suur tarkus ja mõistus, sest tema lähtub konkreetselt minu seest, mitte kellegi teise välja mõeldud teooriatest või ideaalidest.

    Iseküsimus on nüüd muidugi, kas sellist tarkust saab omistada kõigile tunnetele, igasugusele sisetundele. Tuleb ju mõnel inimesel ikka ja jälle kahetseda tegusid, mis tehtud tunnete ajel ning osutusid tagantjärele rumalateks. Ka reklaam püüab rõhuda tunnetele ning panna inimesi kõiksugu lollusi kokku ostma. Kui aga võtta sisetunne, siis selle puhul võiks küsida, et mis tarkus seal ikka olla saab, kui sisetunne kujuneb alati vastavalt (ükskõik kas tarkadele või rumalatele) tegudele. Heaks näiteks on vaidlused ja konfliktid, kus pinge järjest tõuseb ning lõpuks muutub asi juba põhimõtteliseks. Ja siis tunneb ehk kumbki pool, et "siin ma seisan ja teisiti ma ei saa". Tegelikult oleks küll saanud, kui mõistus poleks n-ö kodust ära läinud - kui poleks näiteks üldse vaidlema hakanudki.

    Arvatavasti on tunded/emotsioonid, sisetunne, vaist, intuitsioon jne sügavalt isiklikud ning mõnikord on neile kuuletumine arukas, sest siis tehakse otsus, mis on antud isikule kõige sobivam. Ülaltoodud arutluse põhjal tuleb aga ikkagi nii välja, et tundeid, vaistu, sisetunnet, intuitsiooni jne võib küll kuulata, kuid otsustama peab ikkagi mõistus.

    Pascali arvates on tegelikult tunnetel jms kalduvus uuritavat objekti mõistusele näidata kord ühes, kord teises valguses - vastavalt näiteks meeleolule. Siis tuleb välja nagu selles meeste ja naiste kohta ütlemises, et mees (antud juhul mõistus) on küll pea, kuid naine (antud juhul emotsioonid jne) on kael, mis seda pead pöörab vajalikus suunas. Taolise arusaama järgi on mõistus manipuleeritav ning see mõte võiks viia skeptitsismi. Skeptikute üks argument otsustusest hoidumise kohta oligi see, et meie arusaamad ja seisukohad sõltuvad meie seisundist ning seetõttu ei saagi kunagi midagi objektiivselt hinnata.

    William James'i arvates oleks selline skeptitsism inimesele hukutav, kuid õnneks on inimestel võime jääda midagi uskuma ka ilma mõistusliku tõestuseta. Seda võimet nimetas ta usutahteks (ingl will to believe). Laias laastus on tema arvates taoline usutahe väga vajalik ning selles mõttes ka mõistlik, sest kõiges kahtleja ei saaks üldse midagi teha. Mõistuse pärusmaa on sellisel juhul argumenteerimine, kuid kõike ehk ei saa argumenteerida ning kõike pole ka aega argumenteerida. Sellisel juhul aitabki välja usutahe või nn emotsionaalne tarkus. Heaks lugemisvaraks sel teemal on näiteks selline raamat: Goleman, D. Emotsionaalne intelligentsus. Tartu, 2000 (eriti lk 72-74).

    Emotsioonid, sisetunne jne on sellisel juhul sarnane refleksidega. Näiteks on aevastamine ja köhimine reflektoorsed. Reflekside olemasolu on organismi seisukohalt otstarbekohasuse mõttes väga mõistlik. Mõistus ei jõua ning võib-olla ei saakski kõike kontrollida ning siis tulevad mängu näiteks refleksid. Samas on näiteks pidev aevastamine mõistusele märgiks, et nüüd võiks end ravida. Mõnes olukorras tuleks aga ehk aevastamist tagasi hoida või summutada (nt teatris). Jällegi tuleb nii välja, et mõistuse n-ö mõistus on ikka see päris mõistus ning emotsioonide, sisetunde jne n-ö mõistust tuleks kui alluvat aeg-ajalt kontrollida.

    Intervjuu TTÜ tudengilehele "Studioosus" (2010 okt)

    ["Studioosuse" selle väljaande leiate siit]

    Millised on enimlevinud väärarusaamad filosoofiast?

    Väärarvamus 1: filosoofia on selliste habemike tarkade jaoks

    Huvi filosoofia vastus ei tarvitse tegelikult tekkida alles vanadel inimestel. Toimuvad ju ka koolinoorte filosoofiaolümpiaadid. Endagi huvi filosoofia vastu pärineb keskkoolist. Tollal õpetati muidugi ajastule kohaselt nn marksistliku filosoofia aluseid. Sellesse vanusesse jäävad ehk paljude inimeste eneseotsingud ning huvi filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia jms vastu. Hiljem võib see huvi kustuda, kui eluproosa inimese enda alla matab. Eks vajadustel ja huvidel on oma hierarhia ning paljude inimeste madalamad vajadused ja huvid on (osaliselt kindlasti tänu meediale) niivõrd üüratud, et kõrgemateni ei jõutagi. Vanemad inimesed on ehk elus mingi tasakaalu leidnud ning filosoofia jaoks avatumad. Paraku on siis jälle oht, et ollakse elust muserdatud ja tülpinud.

    Väärarvamus 2: filosoofia on kasutu.

    Ainult majanduslikult mõtlev inimene peab ehk silmas tõesti vaid rahalist kasu ning siis on filosoofia tihtipeale tõesti kasutu. Kuid kõik ei taandu ju majandusele ning kõik väärtused ei ole rahaks konverteeritavad. Inimesel võib olla ka vajadus mõtestada maailmas toimuvat. Kas on saatus või on ka juhused? Kas maailm on parim võimalikest või hoopis halvim? Kas inimene on loomult kuri ning ainult vägivalla ähvardus hoiab teda vaos või on inimene loomult hea ning ühiskond rikub ta ära? Taolisi küsimusi on teisigi, kuid ega nad kõik ei peagi kõigile huvi pakkuma. Piisab mõnestki huvitavast teemast. Ning elu muutubki huvitavamaks. Ei pea tingimata raha kulutama meelelahutusele. Meelelahutust vajavad eelkõige need, kes tunnevad vajadust põgeneda üksinduse eest, st iseenda masendava seltskonna eest. Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on filosoofia kasu kohta kirjutanud:

    "Nii näiteks pole minu filosoofia mulle iial midagi sisse toonud, aga ta on mulle paljugi säästnud"

    Väärarvamus 3: filosofeerimine on "keerutamine"

    "Ärge nüüd hakake siin filosofeerima!" ütleb füüsikaõpetaja õpilasele, kes ei ole õppinud, kuid püüab kuidagi olukorrast välja tulla. Siin mõistetakse filosofeerimist n-ö keerutamisena. Taoline mulje võib ju filosoofiast jääda, kuid asi on ehk pigem halvas esimeses kokkupuutes filosoofiaga. Vaevalt et filosoofid vabad on sõnadega flirtimise ning sihilikult keerulise väljendumise patust. Nad võivad ka väljaspool filosoofia teemasid samasugused olla. Kui esimene kokkupuude filosoofiaga toimubki selles mõttes eriti patuse filosoofi vahendusel, siis jääb muidugi halb mulje. Tegelikult ei pea see nii olema. Vastus teisele küsimusele selgitab olukorda.

    Mis on filosoofia?

    Arutlemine küsimuste üle, millele ei saa täpselt vastata ei (enda või teiste) kogemuse põhjal ega deduktiivselt (tõestavalt) arutledes. Moraaliküsimiused (mis on õige ja mis ebaõige?) on ehk kõige tuntumad. Taolised küsimused võimaldavad kindlasti väga sügavuti vastamist ning võimaldavad ka pealiskaudsemat käsitlemist. Tihtipeale on huvitavate filosoofiliste küsimuste(erineval tasemel) lahendusvariandid juba enne meid välja pakutud. Siis jääb võimalus püüda neist aru saada, treenides niimoodi mõtlemisvõimet. Ühel hetkel võib inimesel koguneda nn kriitiline mass teiste huvitavaid mõtteid ning siis hakkab ta ka ise huvitavaid mõtted tootma. Küsimusele "Mida MINA pean siin ilmas tegema - ei ole aga ükski filosoof enne mind vastanud.

    Kes ise ei suuda või ei oska filosoofiliste küsimuste üle arutleda, neile pakuvad primitiivseid valmislahendusi meedia, "sõbrad", "arvamusliidrid" jm kahtlase väärtusega tegelased. Filosofeerimine on hea vaktsiin kõige selle vastu. Nii et filosofeerimise üks tulemus võiks olla inimese julgus olla tema ise, mitte kellegi koopia.

    Milline on või peaks olema filosoofia roll tudengi jaoks?

    Tudengi nagu ka iga inimese puhul võib eristada kaht aspekti: mida ta oskab ning mis ta ise inimesena on. Esimene aspekt on loomulikult vajalik rahateenimiseks, kuid vähemalt ideaalis ei ole kogu elu ainult rahateenimine. Ka ühiskond pole meil veel sipelgapesa sarnane, kus igaühe väärtus seisneb vaid tema täidetavas funktsioonis. Inimese puhul võiks eeldada, et tal on ka isiksusena teatud väärtus. Just seda isiksuse aspekti võikski filosoofia kursus arendada. Vähemalt päevase õppe tudengid on valdavalt eas, kus toimub kiire areng - nii füüsiline kui ka vaimne. Füüsilisest arengust ehk kasvueast annab küllap tunnistust tühi kõht, mida söökla ning rahalised piirangud piisavalt täita ei võimalda. Vaimse arengu üheks "toiduks" võiks aga olla filosoofia.

    Milline oleks maailm ilma filosoofiata?

    Usun, et filosoofia kuulub kõrvuti kunsti ja ehk religioonigagi inimühiskonna paratamatuste hulka. Ühiskond, milles pole filosoofe, kunstnikke (sealhulgas kirjanikud, näitlejad jne), vaevalt et on inimeste ühiskond. Sama võib ehk öelda religiooni kohta. Kõik inimesed loomulikult kõigega ei tegele, kuid inimühiskond ilma mainitud valdkondadeta on vist küll võimatu.