↑ Lugemisvara

Leibniz

Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716) oli Saksa filosoof ja teadlane. Oma teose "Uusi esseid inimmõistusest" eessõnas kirjeldas ratsionalist (ld ratio 'mõistus) Leibniz oma lahkhelisid empirist (kr empeiria 'kogemus') Locke'iga järgmiselt:

"Jutt on sellest, kas hing iseenesest on tõesti täiesti puhas, sarnaselt tahvlile, millele pole midagi kirjutatud (tabula rasa), nagu arvavad Aristoteles ja meie autor [John Locke], ning kõik, mis on sellele kirjutatud, pärineb tõesti eranditult meeltest ja kogemusest, või on hinges algselt mitmete mõistete ja teooriate printsiibid, mille esilekutsumiseks välised asjad on vaid ajendiks, nagu arvan mina koos Platoni ja ka skolastikutega ning kõigi nendega, kes vastavalt tõlgendavad tuntud lõiku apostel Pauluse läkituses roomlastele (2:15), kus ta räägib, et käsutegu on kirjutatud südametesse."

Leibnizi arvates ei eristanud Locke piisavalt selgelt kahesuguseid teadmisi või tõdesid - mõistuse- ja faktitõdesid. Esimesed on paratamatud (see tähendab, et vastupidine neile on võimatu) teised aga mitte; esimesed tulenevad Leibnizi arvates mõistusest enesest, teised aga kogemusest (meenutame, et Locke’i arvates pärinevad kõik ideed ning vastavalt ka teadmised kogemusest).

Mõistusetõed on nt geomeetria ja aritmeetika väited. Leibnizi arusaama järgi taanduvad matemaatika teoreemid analüüsi tulemusel definitsioonidele, aksioomidele ja postulaatidele. On olemas geomeetria ja aritmeetika lihtideed, mida ei saa defineerida ning aksioomid ja postulaadid, mida ei saa tõestada – nad on meie hinges sünnipäraselt olemas. Kuid, rõhutas Leibniz, me ei arutleks nende üle, kui me poleks kunagi midagi näinud või muud moodi meeltega kogenud. Meie hinges on järelikult ideed ja printsiibid, mis ei pärine meelelisest kogemusest, kuid mille teadvustamist viimane ajendab.

Faktitõed on aga väited konkreetsete faktide kohta – näiteks Praegu sajab vihma – või üldistused faktide alusel (st induktiivsed järeldused) – näiteks Vesi keeb saja kraadi juures. Kogemusest võime Leibnizi arvates saada teadmisi selle kohta, mis on, kuid mitte selle kohta, kas nii on paratamatu. Meie kogemus on piiratud ning seetõttu võivad paljud meie üldistused osutuda ekslikeks. Leibniz tõi sellise näite: väide, et vesi on alati vedelas olekus, on tõene maades, kus vesi ei külmu kunagi, kuid see ei väljenda vee olemust ning selles võib veenduda, sõites külmemale maale. Meil pole kunagi garantiid, kas meie kogemus on piisavalt laiahaardeline.

Meeleline kogemus võib vihjata teatud paratamatutele tõdedele, neid näitlikustada, kuid ei suuda tõestada nende tõsikindlust. Paratamatute tõdede teadasaamine on nagu marmorist sellise kuju väljatahumine, mille kontuurid on kivisoonte näol marmorpangas juba olemas. Niisiis on mõistusetõed Leibnizi arvates mõistuses potentsiaalselt juba olemas, st sünnipärased.

Kuna Jumal on (nagu traditsiooniliselt väidetakse) kõikvõimas, -tark ja -hea, siis on maailm, milles me elame Leibnizi arvates parim võimalikest. Jumal ei saa rikkuda loogikaseadusi, kuid siiski oli Tal maailma luues tohutu suur valikuvõimalus erinevate loogiliselt võimalike maailmade vahel. Kuna Jumal antud maailmale siiski eksistentsi andis, siis Leibnizi arvates see tõestabki, et meie maailm on parim (ld optimus) võimalikest. Niisiis on siin tegemist optimistliku maailmavaatega, mis põhjustas hiljem sarkastilisi märkusi prantsuse filosoofilt Voltaire'ilt (1694-1778), kes kirjutas jutustuse "Candide ehk Optimism". Veel mürgisemalt reageeris Leibnizi optimismile saksa filosoof Arthur Schopenhauer (1788-1860).

Kirjandus

  1. Leibniz, G.W. Dialoog. – Akadeemia, 1990, nr 6.
  2. Leibniz, G.W. Looduse ja jumala-armu alused mõistuse põhjal. – Akadeemia, 1990, nr 6.
  3. Meos, I. Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  4. Narski, I. Gottfried Leibniz. Tallinn, 1976.
  5. Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996.

Interneti allikad

  1. Leibniz