↑ Lugemisvara

John Stuart Mill

John Stuart Mill (1806-1873) oli Inglise filosoof. Kuulsa utilitaristina (ld utilitas 'kasu') nagu Bentham'gi oli ta veendunud, et moraalselt õige on selline käitumine, mis kõige rohkem soodustab ühiskonna heaolu. Õnn (heaolu) seisneb naudingutes, kuid viimaste seas tuleb eristada kehalisi ja intellektuaalseid; viimased on seejuures väärtuslikumad. Mill väitis, et naudinguid ei saa võrrelda ainult kvantiteedi alusel, nagu seda tema arvates tegi Bentham: mõnedel naudingutel on lihtsalt kõrgem kvaliteet - nimelt intellektuaalsetel naudingutel. Mill väitis, et

"parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll. Ja kui siga ja loll arvavad teisiti, siis ainult sellepärast, et neile on teada vaid asja üks pool, nende oponentidele aga mõlemad."

Erinevalt inimestest ei ole sigadel (arvatavasti) võimalust kogeda intellektuaalseid naudinguid, samuti lollpeal - erinevalt Sokratesest. Selline oli vähemalt Milli veendumus.

Mille järgi teha kindlaks naudingute kvaliteedi erinevusi? Milli arvates saab kvaliteedi üle otsustada ainult asjatundja. Nauding, mida selline asjaga kursis olev inimene tunneb ole-vat kõrgema, ongi kõrgema kvaliteediga. Mill arvas, et kui kõik või enamik "kvalifitseeritud ja kompetentseid kohtunikke" eelistavad teatud naudingut teisele, siis eelistatu ongi kvaliteedilt kõrgem.

Klassikaks on saanud ka Milli teos "Vabadusest", mille esmatrükk ilmus 1859. aastal. Vabaduse probleemi püstitas Mill järgmiselt: Millistes piirides on ühiskonna võim indiviidi üle õiglane? (Millistes piirides peab indiviidil olema võimalus teostada oma soove ja plaane ühiskonnas ning millistel kaalutlustel on õigustatud sellise võimaluse kitsendamine?)

Ühiskonna võim indiviidi üle avaldub kahel kujul: seadusandlusena ja ühiskondliku arvamusena. Seaduste rikkumine on karistatav, kuid küsimus on selles, et seadusandlus peab olema samuti õiglane.

Ühiskondlik arvamus saab indiviidi mõjutada moraalse hukkamõistu, põlguse, pilkamise, mõnitamise, suhete katkestamise teel. Kus on need piirid, millest ühiskondliku arvamuse võim indiviidi üle ei tohi väljuda? Kas inimest võib moraalselt hukka mõista, kui ta ei ole selline nagu ülejäänud (kollektiiv)? Ühiskondlikku arvamust ei saa kehtestada, nagu saab kehtestada seadusi, kuid õigluse seisukohalt hinnata ning kaudselt ka mõjutada saab ikkagi.

Mill vaatleb eraldi mõtte- ja tegevusvabadust.

Mõttevabadus peab tema arvates olema täielik, seda ei tohi ühiskond mitte kuidagi piirata. Indiviid peab olema täielikult vaba oma arvamustes - puudutagu see elukorraldust, usku, moraali, teadust või mida tahes. Isegi rahval pole õigust - olgu vahetult või valitsuse kaudu - piirata mõttevabadust. Kui ka kogu inimkond peale üheainsa indiviidi oleks teatud arvamusel, aga see indiviid teistsugusel - isegi siis poleks inimkonnal õigust sundida seda indiviidi vaikima.

Argumentatsioon on järgmine: kui arvamus on tõene, siis tähendaks tema keelustamine inimestele tõe teadmise keelustamist; kui aga arvamus ei ole tõene, siis tähendaks tema keelustamine seda, et inimestelt võetakse võimalus mõista tõde sügavamalt, sest just selline on tavaliselt tõe ja eksimuse konflikti tulemus. Tegelikult ei saa me Milli arvates kunagi kindlad olla, kas see või teine arvamus on tõene või väär. Kuid ükskõik milline ka poleks arvamus, tema keelustamine oleks ikkagi kurjast.

Tegevusvabaduse üle otsustamisel tuleb aga lähtuda kahest põhimõttest:

  1. Tegudes, mis ei puuduta kellegi muu kui ainult indiviidi enda huve, ei pea indiviidil olema mingit vastutust ühiskonna ees. Ainuke, millega ühiskond võib oma hukkamõistu või rahulolematust väljendada - kui seda vajalikuks peetakse - on nõuandmine, õpetamine, veenmine, suhetest hoidumine.
  2. Tegudes, mis toovad kahju teistele inimestele, on indiviid vastutav ühiskonna ees ning teda võib täie õigusega sotsiaalselt või legaalselt karistada, kui ühiskond seda vajalikuks peab.

Indiviidideks ei pea Mill neid, kes, kes ei ole suutelised enda tegude eest vastutama: lapsi, vaimselt puudulikke jne. Laste suhtes vabaduse nõue ei kehti ning ühiskond omab õigusega nende üle täielikku võimu selleks, et nad täiskasvanuna oleksid võimelised mõistuspäraselt käituma.

Kõne all olevaid põhimõtteid ei saa Milli arvates rakendada ka ühiskondade suhtes, mis on alles n-ö lapseseisundis. Neis ühiskondades võib juhtuda, et progress jääks saavutamata, kui jätta jõusse vabaduse nõue. Despootia võib olla õigustatud barbaarsete rahvaste puhul, kui selle eesmärgiks on progress ja kui see tõesti viib progressile. Vabadus kui printsiip ei ole Milli arvates rakendatav olukorras, kus inimesed ei ole veel võimelised isearenemiseks vabaduse teel. Sellisel juhul on parim, mida nad saaksid teha progressi saavutamiseks: alluda Akbarile või Karl Suurele - kui ainult leidub selliseid isiksusi. Kuid niipea kui inimesed jõuavad sellise seisundini, et muutuvad võimelisteks arenema vabaduse kaudu, siis astub jõusse vabaduse printsiip.

Kirjandus

  1. Mill, J. S. Vabadusest. Tallinn, 1996.
  2. Mill, J. S. Sir William Hamiltoni filosoofia kriitiline vaatlus. – Meos, I. Filosoofia põhiprobleemid. Tallinn, 1998.
  3. Palviste J. – Kerner, G. Kolm kuulsat filosoofi. Mill, Kant, Sartre. Eetikaprobleeme. AS Kuldsulg, 1996.
  4. Wolff, J. Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse. Tartu, 2005, lk 128-151.

Interneti allikad

  1. John Stuart Mill: Overview