↑ Lugemisvara

Charles Sanders Peirce

Ameerika filosoof Charles Sanders Peirce (1839-1914) pani aluse pragmatismile (kr pragma 'tegu, tegutsemine'). Ta ei vastandanud mitte teadmist ja teadmatust, vaid usku (ingl belief) ja kahtlust. Teadmiseks nimetavad inimesed kindlat uskumust.

Uskumusel (usul) on Peirce'i sõnul kolm omadust:

  1. Uskumusest ollakse teadlik.
  2. Uskumus vaigistab ebameeldiva kahtlemisärrituse.
  3. Uskumusele tugineb käitumine.

Ebameeldiv ärritus, mis kaasneb kahtlusega, sunnib asja lähemalt uurima ning niimoodi uskumuseni jõudma. Uurimistöö eesmärgiks on kahtlusest jagusaamine ning  püsiva uskumuseni jõudmine.

Peirce ei nõustu Descartes'iga, kes väitis, et uurimistöö eelduseks on mõistuse vabastamine kõigist väärarvamustest, mille saavutamiseks tuleb vähemalt kordki elus kõiges kahelda. Peirce'i arvates pole selline üleüldine kahtlemine võimalik. Kui ma kõiges kahtleksin, siis poleks mul üldse võimalik kindlalt väita, et ma kahtlen. Kahtlemiseks peab olema alus ning selle aluse moodustavad meie endi (eel)arvamused.

Peirce'i arvates kasutatakse uskumuse kindlustamiseks (tugevamaks muutmiseks) nelja meetodit:

  1. Visaduse (kangekaelsuse) meetod seisneb selles, et otsitakse oma seisukohale kinnitust ning hoidutakse kõigest sellest, mis võiks seda kõigutada.
  2. Autoriteed meetod seisneb selles, et inimeste vaadete kujundamist suunab riigivõim: kuulutatakse välja teatud "õiged" seisukohad ning hoolitsetakse selle eest, et teistsugused arvamused riigis mõjule ei pääseks.
  3. Aprioorsuse (ld a priori 'kogemusest sõltumatu') meetod nõuab, et uskumus peab olema "kooskõlas mõistusega". Selle meetodi puuduseks on, et inimeste arusaamad "kooskõlast mõistusega" ei kattu.
  4. Teaduse meetod eeldab, et tõsiselt asja uurides on võimalik kõigi asjatundjate ükskmeel antud uurimisvaldkonnas. Sellist üksmeelse tunnustuse saavutanud seisukohta võibki nimetada tõeks.

Kirjandus

  1. Peirce, Ch. S. Kuidas muuta meie ideid selgeks. – Akadeemia, 1997, nr 8.
  2. Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.

Interneti allikad

  1. Peirce