↑ Lugemisvara

Platon

Platon (427-347 e.m.a) oli Sokratese kõige kuulsam õpilane. Ta rajas kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Õppetöö Akadeemias toimus kuni aastani 529 m.a.j, mil Ida-Rooma keiser Justinianus ta sulges kui "paganliku võltstarkuse taimelava". Erinevatel aegadel tegutsesid Akadeemias erinevad koolkonnad.

Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel eidosed ehk ideed. Meelelise maailma ja ideede maailma vahekorda võiks selgitada Platoni nn koopamüüdi abil (mis Platoni sõnul selgitab küll hoopis harituse erinevust harimatusest): inimesed elavad nagu koopas, kus nad näevad ainult varjusid seintel ning peavad neid tõelisteks asjadeks. Viimased (Platoni puhul: ideed) aga asuvad hoopis mujal ning inimesed näevad nende varje. Kuidas seda müüti tõlgendati XVI sajandil, näeme alloleval pildil.

Koopamüüt

Ideed moodustavad omaette maailma ning neid saab kujundlikult öeldes näha ainult mõistusega. Inimese hing, olles kunagi loodud jumalate poolt, viibib enne esimest kehastumist ideede maailmas ning näeb seal ideesid. Mõned hinged näevad vähem, mõned rohkem. Kehastudes hing unustab kõik nähtu, kuid on võimeline meelde tuletama. Tegelikult on uue teadasaamine (tunnetamine) seega ununenu meeldetuletamine.

Platon on kuulus ka oma õpetusega ideaalsest riigist. Ideaalses riigis, jutustab Platon, peab olema kolm seisust: valitsejad, sõjamehed ja käsitöölised. Valitsejad on Platoni järgi kõlbelises mõttes kõige väärtuslikumad, sõjamehed natukene vähem väärtuslikud ja käsitöölised selles mõttes madalasordilised. Samas on need kolm seisust kõik vajalikud riigi kui terviku jaoks ning Platoni eesmärgiks on teha õnnelikuks mitte üks teatud seisus, vaid kogu riik tervikuna. Ta oli veendunud, et sellist riiki peavad valitsema filosoofid:

"Kuni riikides ei hakka valitsema filosoofid või praegused nn valitsejad ja võimumehed ei hakka õilsalt ja korralikult filosofeerima ning riigivõim ja filosoofia ei ühine ning kuni kohustuslikus korras ei kõrvaldata neid inimesi – aga neid on palju – kes praegu püüdlevad eraldi kas võimu või filosoofia poole, seni riigid ei vabane pahedest ning inimkonna jaoks ei saa võimalikuks ega näe päikesevalgust see riigikord, mida me just kirjeldasime."

Käsitöölisi, st kõiki tootva tööga tegelejaid, riiklikult ei kasvatata. Küll aga on täielikult riigi pädevuses kahe kõrgema seisuse kasvatus ja haridus. Neil ei tohi olla mingit isiklikku elu. Kunst on allutatud riigi huvidele: ei tohi olla mingit kunsti kunsti enda pärast – kunst peab inimest kasvatama riigitruuks.

Kirjandus

  1. Platon. Politeia (VII raamat 514a – 521b). – Akadeemia, 1997, nr 9.
  2. Platon. Teosed. I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Tartu, 2003.
  3. Asmus, V. Platon. Tallinn, 1971.
  4. Durant, W. Lood filosoofia ajaloost. Tallinn, 1998.
  5. Filosoofia ajalugu. I. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tartu, 1947.
  6. Joad, C. E. M. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu, 1996, lk 236–313.
  7. Meos, I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  8. Neschke-Hentschke, A. Poliitiline platonism ja loomuõiguse teooria. – Akadeemia, 1997, nr 9.
  9. Saarinen, E. Filosoofia ajalugu tipult tipule, Sokratesest Marxini. Tallinn, 1996.
  10. Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992.
  11. Szaif, J. Platoni koopa-võrdpilt. – Akadeemia, 1997, nr 9.

Interneti allikad

  1. Plato