↑ Lugemisvara

Karl Raimund Popper

Karl Raimund Popper (1902-1994) oli Inglise filosoof. Teadusfilosoofias huvitas teda küsimus: "Mis eristab teadust mitteteadusest?" Popperi vastus oli: teaduse väited on põhimõtteliselt ümberlükatavad, mitteteaduse omad aga mitte. Teaduslikkuse kriteeriumiks on falsifitseeritavus (ld falsus ‘väär’):

"Vastavalt sellele kriteeriumile sisaldavad väited või väidete süsteemid informatsiooni empiirilise maailma kohta ainult siis, kui nad võivad sattuda vastuollu kogemusega, või täpsemalt – kui neid saab süstemaatiliselt kontrollida, mille tulemuseks võib olla nende ümberlükkamine."

Falsifikatsiooniprintsiibi järgi osutuvad mitteteaduslikeks mitte ainult need lausungid, mis ei ole põhimõtteliselt seostatavad faktidega, vaid ka need, mis on kooskõlastatavad kõigi mõeldavate faktidega:

"Teooria, mida ei saa ümber lükata ühegi mõeldava faktiga, on ebateaduslik. Ümberlükkamatus pole mitte teooria väärtuseks (nagu sageli arvatakse), vaid tema puuduseks."

Mitteteaduse lausungid on niivõrd ebatäpsed, et nende tõesust polegi võimalik tõsiselt kontrollida. Astroloogid leiavad alati mingi tõlgenduse, mis kooskõlastab nende n-ö teooria faktidega, kuid seda saavutatakse vaid ebamäärasuse hinnaga.

Popperi arvates on tarvis lahti saada eelarvamusest, et teaduslik teadmine peab olema tõestatud teadmine. Tegelikult ei ole ju loodusteaduslike teooriate tõesust võimalik tõestada, sest nad kõik on ju üldistused, kuid üldistus võib alati olla ekslik. Teadusteooria on vaid hüpoteeside kogum, mida tunnustatakse vaid seni, kuni teda pole falsifitseeritud. Teadlane peab kogu aeg otsima võimalusi teooria ümberlükkamiseks, säilitama kriitilise hoiaku teooria suhtes, sest ainult nii on võimalik progress teaduses. Senikaua kuni teooriat pole ümber lükatud, võib teda nimetada kinnitust leidnuks, kuid mitte tõestatuks.

Teaduse eesmärgiks on tõde, kuid võib juhtuda, et leides tõe, teadlane ei tea, et on tõe leidnud. Tõde võib Popperi arvates võrrelda mäetipuga, mis on pea alati pilvedesse kaduv. Jõudes mäetipuni, ei saa kindel olla, kas tegemist on just selle vajaliku mäetipuga.

Popperi nõue, et teadlane peab olema pidevalt kriitiline pooldatava teooria suhtes ning esimesel võimalusel selle falsifitseerima, ei ole arvatavasti kooskõlas teaduse tegeliku ajalooga. Näiteks oli Kepleri seadustega vastuolus ühe planeedi – Uraani – liikumine. Kuid Kepleri seadusi ei falsifitseeritud. Oletati hoopis, et on olemas mingi teine planeet, mis tingib selliseid "kõrvalekaldeid". Selline planeet avastatigi ning anti talle nimeks Neptuun. Tulemus oli konstruktiivne.

Kirjandus

  1. Popper, K. Historitsismi viletsus. Tallinn, 2000.
  2. Popper, K. Teadmised ilma autoriteedita. – Akadeemia, 1990, nr 9.
  3. Chalmers, A. Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Tartu, 1998.
  4. Meos, I. Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  5. Niiniluoto, I. Maailma 3 objektid. – Akadeemia, 1995, nr 12.

Interneti allikad

  1. Karl Popper
  2. Sir Karl Popper