↑ Lugemisvara

Sofistid

Sofistideks (kr σοφία ‘tarkus’; σοφιστής ‘tark’) nimetati Vanas-Kreekas tarkuse ja kõnekunsti elukutselisi õpetajaid.

Esimene kuulus sofist oli Protagoras Abderast (u 480–410 e.m.a). Ühe esimesena hakkas ta õpetamise eest raha võtma. Protagoras sõitis läbi pea kogu Hellase ning Ateenas viibis ta kahel korral. Periklese palvel töötas ta välja uue konstitutsiooni projekti. Kuid õige pea Protagoras vahistati ja mõisteti surma. Hiljem ta siiski vaid pagendati, kuid teel Sitsiiliasse ta uppus. Süüdistuse põhjuseks oli tema raamat "Jumalatest", mis põletati avalikult. See teos algas sõnadega:

"Jumalatest ei või ma täie kindlusega ütelda, kas nad on olemas või ei ole olemas, sest takistusi seisab siin ees – nii küsimuse enda tumedus kui ka inimliku elu lühidus."

Sofistide olid relativistid (ld relativus 'suhteline'). Protagoras väitis, et

"Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri."

Millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minu jaoks; millistena nad näivad teisele inimesele, sellised nad ongi tema jaoks. Tõde on alati tõde kellegi jaoks mingites tingimustes ja mingil ajal. Näited tõdede suhtelisuse kohta:

Teine silmapaistev sofist oli Gorgias Leontinoist (u 483–375). Nagu näha, olevat ta elanud üle saja aasta vanaks. Üks tema õpilastest seletab nii pikka eluiga sellega, et Gorgias ei olnud ühegi linna kodanik, ei maksnud makse, ei olnud ühiskondlikult aktiivne, oli vaba ja vallaline inimene.

Kui Protagoras õpetas, et kõik on tõde, mida tõeks peetakse, siis Gorgias õpetas, et kõik on vale, mida tõeks peetakse. Oma teoses "Mitteolevast ehk loodusest" esitas ta kolm väidet: Mitte midagi ei ole olemas. Kui miski olekski olemas, siis poleks see tunnetatav. Kui miski olekski tunnetatav, siis poleks tunnetatu väljendatav. Seejuures ei olnud need paljad väited, vaid Gorgias koguni argumenteeris nende paikapidavust.

Jälgime tema arutluskäiku.

  1. Kui miski olemas oleks, siis oleks see kas olemine või mitteolemine (kolmandat võimalust ei ole). Väita, et mitteolemine on olemas tähendaks vasturääkivust mõtlemises: miski, mida ei ole olemas, on olemas. Seega mitteolemist ei ole olemas. Kuid ka olemist pole olemas. Kui olemine oleks olemas, siis ta oleks kas igavene või mööduv. Kui olemine oleks igavene, siis tal pole algust – järelikult on ta piiramatu Mis on aga piiramatu, seda pole kuskil, sest kui ta kuskil oleks, siis see tähendaks millegi temast erineva olemasolemist, mis teda piirab. Sellisel juhul poleks olemine enam piiramatu nagu arutluse alguses sai eeldatud. Seega: tuginedes eeldusele, et olemine on igavene, jõudsime järelduseni, et sellisel juhul poleks teda olemas. Seega olemine ei saa olla igavene. Olemine ei saa ka mööduv olla. Mööduv saab tekkida ainult olemisest või mitteolemisest. Kuid olemine olemisest tekkida ei saa, sest see tähendaks ju, et olemine oli olemas enne olemise tekkimist. Mitteolemisest ei saa aga midagi tekkida, sest mitteolemist ei ole olemas. Seega ei saa olemine ka mööduv olla. Kuna olemine sai olla ainult igavene või mööduv ning arutlus näitas, et olemine tegelikult kumbki olla ei saa, siis tuleb meil tunnistada, et ka olemist pole olemas. Kokkuvõtvalt: ei ole olemas ei olemist ega mitteolemist.
  2. Teise väite tõestuseks tõdeb Gorgias, et mõeldav ei ühti olemisega (olemasolevaga). On ju võimalikud mõtted asjadest, milliseid tegelikult olemas ei ole – me võime ju endale ette kujutada lendavat inimest või kolme peaga lohet jms. Mõeldav ei ole sama mis olemasolev – järelikult pole olemasolev mõeldav (analoogia: õun ei ole sama mis pirn – järelikult pole pirn õun).
  3. Kolmanda väite tõestus on järgmine. Kui miski on see, mida me näeme, siis kuidas me saaksime nähtut teistele edasi anda? Kui miski on see, mida me kuuleme, siis kuidas me saame kuuldut teistele edasi anda? Me väljendume ju sõnade abil; sõnadel pole aga midagi ühist ei kuuldu ega nähtuga.

Kirjandus

  1. Filosoofia ajalugu. I. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tartu, 1947.
  2. Meos, I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
  3. Meos, I. Sofism – Horisont, 2004, nr 1
  4. Meos, I. Mitte midagi pole olemas? – Horisont, 2004, nr 2
  5. Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992.