Sofistid
Sofistideks (kr σοφία ‘tarkus’; σοφιστής ‘tark’)
nimetati Vanas-Kreekas tarkuse ja kõnekunsti elukutselisi õpetajaid.
Esimene kuulus sofist oli Protagoras Abderast (u 480–410 e.m.a).
Ühe esimesena hakkas ta õpetamise eest raha võtma. Protagoras sõitis läbi pea kogu
Hellase ning Ateenas viibis ta kahel korral. Periklese palvel töötas ta välja uue
konstitutsiooni projekti. Kuid õige pea Protagoras vahistati ja mõisteti surma. Hiljem
ta siiski vaid pagendati, kuid teel Sitsiiliasse ta uppus. Süüdistuse põhjuseks oli
tema raamat "Jumalatest", mis põletati avalikult. See teos algas sõnadega:
"Jumalatest ei või ma täie kindlusega ütelda, kas nad on olemas või ei ole
olemas, sest takistusi seisab siin ees – nii küsimuse enda tumedus kui ka inimliku elu
lühidus."
Sofistide olid relativistid (ld relativus 'suhteline'). Protagoras väitis, et
"Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad
ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri."
Millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minu jaoks; millistena nad näivad
teisele inimesele, sellised nad ongi tema jaoks. Tõde on alati tõde kellegi jaoks
mingites tingimustes ja mingil ajal. Näited tõdede suhtelisuse kohta:
- Üks ja sama seltskond on nõme ühe inimese jaoks, kuid täiesti normaalne teise
inimese jaoks.
- Õppeaine, mis on huvitav ühe jaoks, ei ole huvitav teise jaoks.
Teine silmapaistev sofist oli Gorgias Leontinoist (u 483–375). Nagu
näha, olevat ta elanud üle saja aasta vanaks. Üks tema õpilastest seletab nii pikka
eluiga sellega, et Gorgias ei olnud ühegi linna kodanik, ei maksnud makse, ei olnud
ühiskondlikult aktiivne, oli vaba ja vallaline inimene.
Kui Protagoras õpetas, et kõik on tõde, mida tõeks peetakse, siis Gorgias õpetas,
et kõik on vale, mida tõeks peetakse. Oma teoses "Mitteolevast ehk loodusest"
esitas ta kolm väidet: Mitte midagi ei ole olemas. Kui miski olekski
olemas, siis poleks see tunnetatav. Kui miski olekski tunnetatav, siis poleks tunnetatu
väljendatav. Seejuures ei olnud need paljad väited, vaid Gorgias koguni argumenteeris
nende paikapidavust.
Jälgime tema arutluskäiku.
- Kui miski olemas oleks, siis oleks see kas olemine või mitteolemine (kolmandat
võimalust ei ole). Väita, et mitteolemine on olemas tähendaks vasturääkivust
mõtlemises: miski, mida ei ole olemas, on olemas. Seega mitteolemist ei ole olemas. Kuid
ka olemist pole olemas. Kui olemine oleks olemas, siis ta oleks kas igavene või mööduv.
Kui olemine oleks igavene, siis tal pole algust – järelikult on ta piiramatu Mis on aga
piiramatu, seda pole kuskil, sest kui ta kuskil oleks, siis see tähendaks millegi temast
erineva olemasolemist, mis teda piirab. Sellisel juhul poleks olemine enam piiramatu nagu
arutluse alguses sai eeldatud. Seega: tuginedes eeldusele, et olemine on igavene,
jõudsime järelduseni, et sellisel juhul poleks teda olemas. Seega olemine ei saa olla
igavene. Olemine ei saa ka mööduv olla. Mööduv saab tekkida ainult olemisest või
mitteolemisest. Kuid olemine olemisest tekkida ei saa, sest see tähendaks ju, et olemine
oli olemas enne olemise tekkimist. Mitteolemisest ei saa aga midagi tekkida, sest
mitteolemist ei ole olemas. Seega ei saa olemine ka mööduv olla. Kuna olemine sai olla
ainult igavene või mööduv ning arutlus näitas, et olemine tegelikult kumbki olla ei
saa, siis tuleb meil tunnistada, et ka olemist pole olemas. Kokkuvõtvalt: ei ole olemas
ei olemist ega mitteolemist.
- Teise väite tõestuseks tõdeb Gorgias, et mõeldav ei ühti olemisega (olemasolevaga).
On ju võimalikud mõtted asjadest, milliseid tegelikult olemas ei ole – me võime ju
endale ette kujutada lendavat inimest või kolme peaga lohet jms. Mõeldav ei ole sama mis
olemasolev – järelikult pole olemasolev mõeldav (analoogia: õun ei ole sama mis pirn
– järelikult pole pirn õun).
- Kolmanda väite tõestus on järgmine. Kui miski on see, mida me näeme, siis kuidas me
saaksime nähtut teistele edasi anda? Kui miski on see, mida me kuuleme, siis kuidas me
saame kuuldut teistele edasi anda? Me väljendume ju sõnade abil; sõnadel pole aga
midagi ühist ei kuuldu ega nähtuga.
Kirjandus
- Filosoofia ajalugu. I. Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tartu, 1947.
- Meos, I. Antiikfilosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn, 2000.
- Meos, I. Sofism – Horisont, 2004, nr 1
- Meos, I. Mitte midagi pole olemas? – Horisont, 2004, nr 2
- Salumaa, E. Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 1992.