↑ Lugemisvara

Tunnetus ja teadmine

Sisukord

Uskumus

Uskumusest (ingl belief) võib rääkida kahes tähenduses.

  1. Uskumus kui vaimuseisund, mingi väite tõeseks pidamine. Näiteks on uskumusest selles tähenduses juttu lausetes Ma usun, et tal on õigus ja Ta usub, et asi ei ole nii, nagu valitsus väidab. Samastada ei tohiks uskumust ja religioosset usku.
  2. Uskumus kui otsustus (väide). Näiteks on uskumusest selles tähenduses juttu lausetes Ta püüdis oma uskumust igati põhjendada ja Raske on taolise uskumusega nõustuda.

Tavaliselt selgub kontekstist, millist tähendust silmas peetakse.

Charles Peirce väitis, et uskumust iseloomustavad kolm tunnust:

  1. Uskumus on miski, millest me oleme teadlikud.
  2. Uskumus vaigistab ebameeldiva kahtlemisärrituse.
  3. Uskumus mõjutab meie käitumist, igasugune tegevus lähtub teatavatest uskumustest.

Lähtudes kolmandast omadusest sõnastas Peirce pragmatismi printsiibi: uskumuse sisu (tähenduse) selgitamiseks tuleb uurida teguviisi, mida ta esile kutsub. Uskumuste võrdlemiseks tuleb kõrvutada neist lähtuvaid teguviise. Mõelgem näiteks, mis vahe on, kas inimene usub, et jõuab enne autot üle tee lipsata, või ei usu?

Kas me oleme ikka kõigist oma uskumustest teadlikud? Kui võrrelda inimvaimu arvutiga, siis võiksime küsida, kas kõik meie uskumused on operatiivmälus või on osa neist ka kõvakettal? Arvata võib, et kõik meie uskumused ikkagi n-ö ei mahu operatiivmällu. Korraga ei ole võimalik olla teadlik kõigist oma uskumustest. Kui inimest näiteks paluda panna kirja kõik oma uskumused, siis see nimekiri ei tuleks kuigi pikk – võrreldes sellega, kui pikaks ta veniks, kui esitada suunavaid küsimusi. Kas oma uskumuste nimekirja koostajal oleks pähe tulnud panna kirja oma uskumus, et lehtpuud on talvel ilma lehtedeta, et kilpkonn ei ole konna sarnane, et Eestis on parempoolne liiklus, et 4 + 7 = 11 jne?

Kas inimene usub seda, mida räägib? Kuna võib esineda valetamist, silmakirjalikkust ja irooniat, siis ei saa alati sõnade järgi otsustada. Endagi puhul on mõnikord raske kindlaks teha, kas usun midagi või ei usu; näiteks küsigem endalt, kas usun, et mul on kõrge enesehinnang?

Mõnikord (kui sõnu ei usaldata) võib uskumusi kindlaks teha inimese käitumist jälgides. Kui keegi näiteks ütleb, et ta ei taha olla pealetükkiv, kuid tegelikult ikkagi on, siis tekib küsimus, kas ta mõistab pealetükkivusena midagi muud või ta lihtsalt ei mõtlegi sellele, mida räägib (rääkimine toimub automaatselt) ning seega ei usu öeldut. Biheivioristlikult käsitatuna seisnebki uskumus teatud käitumisviisis. Sellisel juhul saab rääkida ka loomade uskumustest. Bertrand Russell, kes ise küll ei olnud biheiviorist, selgitas seda mõtet nii:

“Igas harjumuses sisaldub miski, mida biheivioristlikust vaatekohast võiks pidada usuks üldisesse seadusse või isegi (teatud mõttes) sellise seaduse teadmiseks, kui usk juhtub olema õige. Näiteks koera kohta, kes on õppinud süüa küsima, võiks biheiviorist öelda, et koer usub üldisesse seadusse: “toidu lõhnale pluss küsimisele järgneb toit; toidu lõhnale üksi ei järgne”.” (B. Russell, Uurimus tähendusest ja tõest. Tallinn, 1995, lk 4.)

Arvatavasti saab kõiki uskumusi (vaimuseisundi tähenduses) psühholoogiliselt seletada. Kui ma usun näiteks, et olen lillkapsas, siis kindlasti leiduks psühholoog, kes minu iseäraliku uskumuse edukalt ära seletaks. Kuid sellist uskumust (Olen lillkapsas) kui otsustust põhjendada on küll tunduvalt raskem.

Kas inimesel mõistusega olendina on õigus uskuda mida iganes või on õigus uskuda ainult seda, mis on põhjendatud? William James leidis, et tegelikult me usume valdavalt ilma igasuguste põhjendusteta ning meil on koguni õigus sellisteks uskumusteks, kui puudub põhjendamise võimalus.

Kolme tüüpi teadmised

Enne kui asuda defineerima, mis on teadmine, tuleks selgusele jõuda, kas sõna teadmine ikka kasutatakse alati ühes ja samas tähenduses. (Samamoodi peaks ka näiteks mõistet tee defineerima hakates kõigepealt selgusele jõudma, kas sõna tee ikka kasutatakse ainult ühes tähenduses.)

Toome näiteks kolm lauset, kus esineb sõna teadmine:

  1. Ma tean seda torniga maja.
  2. Ma tean, kuidas vaipa puhastada.
  3. Ma tean, et see auto on vanem kui 10 aastat.

Sõna tean kasutatakse igas lauses ise tähenduses. Esimesel juhul tähendab teadmine tuttavolekut (olen seda torniga maja näinud), teisel juhul oskust (oskan vaipa puhastada) ning kolmandal juhul teatud info omamist. Näiteks toodud laused esitlesidki sõna teadmine kolme tähendust:

  1. teadmine kui tuttavolek,
  2. kuidas-teadmine,
  3. et-teadmine.

Võimalikud on 3 eri tähenduses teadmiste kombinatsiooni.

1. Et-teadmine võib käia käsikäes tuttavolekuga: näiteks tuleneb ehk auto vanuse teadmine (et-teadmine) tõesti sellest, et ollakse seda autot näinud, temaga sõitnud ja muul viisil tolle autoga n-ö tuttav. Nende kaht tüüpi teadmise vahel ei ole siiski üldist seost: näiteks võin ma teada mingi lahingu daatumit (on olemas et-teadmine), kuigi ei ole selles lahingus osalenud (tuttavolekut pole).

2. Võimalik on ka kuidas-teadmise kombinatsioon et-teadmisega. Näiteks võib olla, et teades, kuidas vaipa puhastada (osates seda teha), olen suuteline sõnastama ka juhtnöörid vaiba puhastamiseks (et-teadmine). Võimalik on ka see variant, et vaiba puhastamise oskus sai alguse kellegi kirjutatud juhendi lugemisest (et-teadmine eelnes kuidas-teadmisele). Kuid ka nende kaht tüüpi teadmise vahel ei ole üldist seost: näiteks oskab mõni köit mööda käia, kuid vaevalt ta selle juhendite lugemise tulemusel ära õppis. Kas selline oskus üldse on sõnastatav mingi informatsioonina? Kehade tasakaalu tingimusi uurib staatika, kuid vaevalt et keegi staatika-ülesandeid lahendades saab heaks köielkäijaks. Võimalikud on ehk sellised oskused, mida ei saagi sõnastada, mis kujutavad endast n-ö vaikivaid teadmisi. Näiteks ei saa ka taktitunnet tükeldada reegliteks: mõni lihtsalt on taktitundeline, kuid juhendite lugemisest taktitundeliseks ei saa.

3. Kuidas-teadmisel on arvatavasti paratamatu seos tuttavolekuga. Oskus väljendub tegevuses ning seetõttu on oskuse puhul tuttavolek antud tegevusega ilmselt paratamatu. Kui ma oskan vaipa puhastada, siis tähendab see, et olen efektiivselt vaipa puhastanud ning seetõttu tuttav vaiba-puhastamise kui tegevusega. Antud konkreetset vaipa ma võib-olla ei ole veel kunagi puhastanud, kuid eeldades, et teatud tüüpi vaibad on kõik puhastamise seisukohalt ühesugused, ei ole see oluline.

Et-teadmise definitsioon

Alates Vana-Kreeka filosoofist Platonist (427-347 e.m.a) on teadmist defineeritud põhjendatud (õigustatud) tõese uskumusena. Taolise definitsiooni kohaselt teab keegi midagi siis, kui on täidetud kolm tingimust.

  1. ta usub seda,
  2. see, mida ta usub, on tõsi
  3. tema uskumus on põhjendatud (õigustatud)

Esimeseks teadmise nõudeks on, et inimene peab uskuma. Jutt ei ole siin religioossest usust - pigem omaksvõtmisest, veendunud-olekust.

Inimene võib muidugi uskuda mida iganes, kuid kõiki neid uskumusi ei saa nimetada teadmisteks. Nõue, et teadmiseks olev uskumus peab olema tõene, tekitab lisaküsimuse: mis on tõde? Kuna arusaamasid tõest on erinevaid (see on käesoleva kursuse eraldi teema), siis tekib oht, et tõesuse nõue on kas lihtsalt sisutu või täiesti subjektiivne (laadis: igaühel oma tõde).

Uskumuse põhjendus peab olema veatu ning küllaldane. Igapäevases elus väljendatakse seda tuntud nõudena, et inimese seisukohad peavad olema argumenteeritud, et inimesel ei ole õigust lihtsalt niisama midagi väita. Matemaatika ja (formaalse) loogika vallas on põhjenduseks tõestus ning tõestus peab loomulikult olema veatu. Näiteks ma tean, et täisnurkse kolmnurga kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga vaid juhul, kui ma oskan seda teoreemi (veatult) tõestada. Kui ma tõestust esitada ei oska, siis saan ma öelda vaid, et mul on teoreemi sõnastus meeles - mitte aga, et tean teoreemi. Nii et millegi päheõppimisega et-teadmiste hulk ei kasva.

Väljaspool matemaatikat ja (formaalset loogikat) ei ole põhjendatuse nõue nii ühemõtteline: täiesti võimalikud on olukorrad, kus ühe inimese jaoks mingi väide on põhjendatud, teise jaoks mitte. Põhjendatuse aktsepteeritus võib sõltuda:

Asja selles valguses vaadates jääb mulje, et põhjendatus on suhteline ning tekib küsimus: mille poolest on üks põhjendus parem kui teine?

Aprioorne ja empiiriline teadmine

Et-teadmine jaguneb kaheks sõltuvalt sellest, milline on tema seos kogemusega:

  1. aprioorne (ld a priori 'kogemusest sõltumatult') on teadmine, mis ei tulene kogemusest
  2. empiiriline (kr empeiria 'kogemus') on teadmine, mis tuleneb kogemusest.

Aprioorne teadmine võib olla sünnipärane (sajandeid peeti matemaatilisi alustõdesid sünnipärasteks) või konventsionaalne (ld conventio 'kokkulepe'). Näiteks on aprioorne matemaatika teoreemide teadmine.

Eristada tuleks väljendi 'seos kogemusega' kaht tähendust: üks on psühholoogiline, teine tunnetusteoreetiline (epistemoloogiline). Psühholoogilises tähenduses on valdav osa meie teadmistest seotud kogemusega - oleme lugenud raamatuid, kuulnud teiste käest jne. Tunnetusteoreetilises tähenduses aga on osa taolistest teadmistest siiski aprioorsed, sest antud tähenduses omab tähtsust vaid see, kas nimetatud teadmised lõppkokkuvõttes ikka on seotud kogemusega (vaatluste ja/või eksperimentidega). Matemaatika teoreemidest kuuleme koolis, loeme õpikus jne ning psühholoogilises mõttes on siin seos kogemusega olemas. Sellele vaatamata on matemaatika teoreemide teadmine aprioorne, sest nende tõesus ei sõltu kogemusest (vaatlustest ja/või eksperimentidest). Empiiriline on aga näiteks teadmine, et käesoleval aastal oli konkurss selle-ja-selle ülikooli sellele-ja-sellele erialale 2,5 kandidaati kohale.

Empirism ja ratsionalism

Empirismi (kr empeiria 'kogemus') seisukoht on: kõik teadmised tegeliku maailma kohta pärinevad kogemusest.

Jutt on teadmistest tegeliku maailma kohta. Tegelik maailm on see, mida kogeme, võimalikest maailmadest saame vaid mõelda ning neid kirjeldada (nt muinasjutu n-ö maailm). Alati ei ole tarvis isiklikku kogemust, et midagi teada saada - sageli me tugineme hoopis ühiskondlikule kogemusele. Empirism rõhutab, et just nimelt lõppkokkuvõttes pärinevad teadmised tegeliku maailma kohta kogemusest.

Ratsionalismi (ld ratio 'mõistus') seisukoht on: tõsikindel teadmine pärineb mõistusest enesest. Ratsionalismi seisukohalt saab teadmiste seas esile tõsta tõsikindla teadmise (teadmis n-ö suure algustähega). Tõsikindlat teadmist iseloomustab paratamatus ja üldkehtivus. Ratsionalismi seisukohalt ei saa kogemuse põhjal otsustada, kas miski on paratamatu ja üldkehtiv. Näiteks võib joonistada tuhandeid kolmnurki ning mõõta nende külgi ja nurki, kuid saadud andmed ei tõesta siinusteoreemi kehtivust. Ratsionalismi seisukohalt tulenevad näiteks matemaatika aksioomid mõistusest enesest. Just matemaatika ongi olnud selleks valdkonnaks, millele ratsionalism on sajandeid viidanud, kui jutt on tõsikindla teadmise võimalikkusest. 19. sajandil loodi aga mitteeukleidilised geomeetriad ning see röövis ratsionalismilt tugeva pooltargumendi. Nimelt ei saa ju korraga mõistusest tuleneda nii Eukleidese kui ka näiteks Riemanni geomeetria.

Matemaatilise teadmise suhtes on tänapäeval tunnustust leidnud empiristlik arusaam, et matemaatiline teadmine on aprioorne, kuid ei räägi midagi tegeliku maailma kohta. Empirismi saab defineerida seisukohana, mis eitab aprioorse teadmise võimalikkust tegeliku maailma kohta.

Kaasaegne arusaam tunnetusest

Traditsiooniline empirism ja ratsionalism omistasid tunnetavale inimesele suhteliselt passiivse rolli. Tänapäevasele arusaamale on omane käsitada tunnetust konstrueeriva tegevusena. Tunnetus saab alguse probleemist, mitte vaatlusest või arutlusest. Tunnetuse eesmärgiks on millestki aru saada ning selleni ainuüksi vaatluse teel tõesti ei jõua. Vaatlused juba eeldavad mingit oletust või teooriat. Näiteks on teineteise tundmaõppimise vältimatud oletused laadis: ta teeb nii seetõttu, et ... Näiteks: ta mossitab seetõttu, et unustasin oma lubaduse täitmata. Taolisi oletusi saame kontrollida (võimalik, et oletus osutub vääraks) ning niimoodi kujunebki teineteisetundmine.

Skeptitsism

Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Lisaks Vana-Kreeka skeptikute koolkonna liikmetele võib skeptitsismi leida ka mujal.

Eristada võiksime teoreetilist ja praktilist skeptitsismi. Ma võin (induktsiooniprobleemi arvestades) teoreetiliselt seada kahtluse alla, kas Päike ka tulevikus idast tõuseb, kas kõik minu tajumuse pole mitte kurja deemoni tekitatud illusiooonid, kas kirjutuslaud minu toas eksisteerib ka siis, kui mind toas ei ole jne. Bertrand Russell tõi sellise näite kujuteldavast vestlusest mitteskeptiku ja skeptiku vahel:

“Te vaatate aknast välja ja täheldate, et näete kolme maja. Te pöörate pilgu ära ja ütlete “aknast on näha kolm maja”. Seda laadi skeptik, keda mina silmas pean, ütleks “sa tahad öelda, et kolm maja olid näha”. Te vastaksite “aga nad ei saanud selle ühe lühikese hetke jooksul haihtuda”. Te vaataksite võib-olla uuesti välja ja ütleksite “jah, nad on ikka seal”. Skeptik ütleks seepeale: “Ma ei kahtle, et kui sa uuesti vaatasid, olid nad jälle seal, aga mis paneb sind arvama, et nad olid seal ka vahepeal?” Te saaksite vastata ainult “sest et ma näen neid seal iga kord, kui ma vaatan”. Skeptik ütleks seepeale: “Siis peaksid sa tegema järelduse, et nad on põhjustatud sinu vaatamisest.” Teil ei õnnestu kunagi leida tõendeid selle seisukoha ümber lükkamiseks, kuna te ei saa kindlaks teha, millised näevad majad välja siis, kui keegi neid ei vaata.”

Teoreetiliselt võin ma seada kahtluse alla kõike, mida ei saa tõestada ning seda on väga palju. Ainukeseks valdkonnaks, mida ei saa seada kahtluse alla, on aprioorne teadmine. Ma ei saa kahelda aritmeetikas – näiteks selles, et 2 + 2 = 4, kui lähtuda kümnendsüsteemist. Kui ma selles kahtleksin, peaksin selgitama, milles nimelt ma kahtlen – kas tõestuskäigu õigsuses või definitsioonides.

Praktilises elus lähtun ma aga neist uskumustest, mis näivad olevad küllaldaselt põhjendatud, nõudmata tõestusi. John Locke eristas sellega seoses tunnetus- ja otsustusvõimet. Seal, kus puudub võimalus millegi tõestamiseks, astub lavale otsustusvõime. Ka skeptik David Hume leidis, et praktilist skeptitsismi ei kohta me arvatavasti kuskil, sest sellel oleksid hukatuslikud tagajärjed:

“Igasugused vestlused ja tegevus katkeksid ning inimesed viibiksid sellises tardumuses, kuni loomulike vajaduste mitterahuldamise tõttu saabub lõpp nende haledale eksistentsile. Tõsi, sellist dramaatilist lõppu on vaevalt alust karta, sest loodus on alati tugevam kui põhimõtted. [---] Inimesed on sunnitud tegutsema, arutlema ja uskuma sellele vaatamata, et nad ei ole suutelised ka kõige üksikasjalikuma uurimuse teel selgitama selliste operatsioonide aluseid ning kummutama kõiki vastuväiteid, mida viimaste suhtes võidakse esitada.”

Arvatavasti vajab ühiskond arukalt skeptilise mõttelaadiga inimesi.

Kirjandus

  1. Ayer, A. J. Aprioorsus. – Tähendus, tõde, meetod. Tekste analüütilisest filosoofiast. Tartu, 1999.
  2. Davidson, D. Tõe ja teadmise koherentsusteooria. – Akadeemia, 1995, nr 9.
  3. Danto, A. C. Ühendused maailmaga. Filosoofia põhimõisted. Tallinn, 2000, lk 207–217.
  4. Gettier, E. L. Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine? – Akadeemia, 1998, nr 4.
  5. Meos, I. Filosoofia põhiprobleemid. Tallinn, 1998.
  6. Meos, I. Oma silm on kuningas? - Horisont, 2005, nr 5
  7. Popper, K. Teadmised ilma autoriteedita. – Akadeemia, 1990, nr 9.
  8. Quine, W. V. O. Empirismi kaks dogmat. – Tähendus, tõde, meetod. Tekste analüütilisest filosoofiast. Tartu, 1999.
  9. Rosentau, M. Internet ja teadmine. – Akadeemia, 2001, nr 7.
  10. Russell, B. Teadmised ja tarkus. – B. Russell, Valik esseid. Tallinn, 1994.
  11. Russell, B. Kasutud teadmised. – Sealsamas.
  12. Siitonen, A. Skeptiku ja skepsise väärtused. – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn, 1997
  13. Sturgeon, S. Teadmine. – Akadeemia, 1998, nr 4.

Interneti allikad

  1. The Analysis of Knowledge