↑ Lugemisvara

Lühiesseed. V osa

Sisukord

Fight-or-flight

Mulle tundub, et ühed inimesed mõtlevad olukorrad hullemaks kui need tegelikult on (kui nad neisse satuvad), teised aga mõtlevad asjad lihtsamaks kui need tegelikult on (kui nad neisse satuvad). Iseennast õpitakse tundma samuti käitumise põhjal. Mõnes mõttes on see imelik, sest käitumine peaks ju lähtuma inimese "seest" ning inimene ise võiks ju ennast "seestpoolt" tõesti hästi tunda. Aga paraku nii see on. Kunagi sai kuulsaks Stanley Milgrami eksperiment, milles osalejatest ("õpetaja" rollis) nii mõnigi olid pärast šokeeritud, sest ei olnud arvanud, et ta nii jaburalt võib käituda. Nii et kui jutt on äärmuslikest olukordadest, siis võib enda kohta nii mõndagi uut teada saada. Tavapärasemates olukordades oleme aga niivõrd tihti, et kes vähegi õppimisvõimeliine on, tunneb ennast päris hästi.

Äärmuslikeks olukordadeks valmistumine tekitab rea küsimusi. Näiteks oli kunagi 2000ndate alguses mingi maailmalõpu maania. Korraldati isegi "ellujäämiskursusi", kus õpetati mingeid vaklu vms sööma (sest "maailmalõpu" järel ei ole enam avatud supermarketid ). Ameerika tõsieluseriaalis "Naistevahetus" oli ühe saates osaleva pere kõigil liikmetel kogu aeg kaaasas "viimsepäevapakett" - seljakott olulise kraamiga, seal oli ka valgustusrakett, et anda ennast märku, kui "viimnepäev" on käes. "Viimsepäevapaketiga" käisid selle pere lapsed koolis ka. Tegelikult oli see vist tavaline hullus, mida mõned "koolitajad" ja muud ärikad enda rahakoti huvides ära kasutasid. Aga hiljuti oli Eestis samuti mingi päästeameti õppus, kus valmistuti kriisiolukordadeks (ei ole vett, elektrit jne). Päris rumal inimene ütleks muidugi, et eks ta vaatab siis telekat või arvutit pimedas, kui elektrit ei ole. Sama rumalad olid need välismaalased, kes 1940ndate aastate küüditamisest kuuldes küsisid, miks inimesed ometi politseid ei kutsunud, kui küüditajad nende majja tungisid. Aga kuskil jookseb siiski mõistlikkuse piir igasugu äärmusteks valmistumisel. Näiteks oleks jabur tulekahju puhkemise hirmus ahjuküttega majas üldse mitte ahju kütta. Kriisiks n-ö valmistumisel tekib samuti küsimus, kui palju on selles mõne inimese hüperaktiivsust ning rahuldamata mängimisvajadust, ning kui palju reaalset kasu. Näiteks on lasteaedades ruumid eraldatud tuletõkkeustega, mis käivad väga raskelt. Kui paljud lapsed saavad nendega vastu pead (kui keegi teiselt poolt neid nende suunas avab) või jäävad raskelt käivate uste vahele? See on reaalne kahju. Nõukogude riigi algusaegadel uskusid mõned aktivistid, et kommunismi võit kogu maailmas on eesmärk, mille nimel on mõtet ohvreid tuua. Ohvreid toodi päris palju. Hüpoteetiline tulekahju või maailmalõpu oht on vist midagi sarnast.

Aga mis puudutab veidi reaalsemaid ohte nagu näiteks ründav koer, inimene vms, siis siin on võimalik natukene asju eelnevalt läbi mõelda küll. Kõige parem oleks ju üldse vältida taolisi olukordi. Näiteks kui soomlane tuleb Tallinnasse, joob ennast täis ning tuigerdab siis Tallinna vanalinna tänavatel, pole vist põhjust imestada, kui keegi ta paljaks röövib. Ründavate loomadega oleks jälle hea teada, kas nende eest üldse on võimalik ära joosta. Kui tegemist on kiskjaga, siis võib eest ära jooksmine vallandada tema jahiinstinkti ning ta hakkab järgi jooksma veel suurema raevu ja õhinaga. Võidelda on mõne loomaga samuti raske. Jahimehedki pole üht meelt, kuidas käituda näiteks karuga. Mõni ütleb, et tee ennast hästi suureks (roni näiteks kännu otsa) ning tee hirmsat häält ka. Teised soovitavad aeglast taganemist tuldud teed pidi. Surnut teeselda nii hästi nagu opossum ei oska vist ükski inimene, kuigi see võiks ehk aidata küll. Aga karu eest ära joosta ei soovita vist keegi, "võidelda" samuti mitte.

Veel on olukordi, kus nii mõnigi on mänginud ebaõnnestunult kangelast. Näiteks oli kunagi Tartus olukord, kus 3 aastase lapsega linnas kõndiv isa kutsus korrale mingeid tölle, sest need olid vist prügi tänavale visanud. Töllid andsid talle peksa. Isegi kui too isa oleks olnud Superkangelane, kes mitu tölli kohe kahjutuks teeb, on küsimus ikkagi prioriteetides. Isa oli koos 3 aastase lapsega. Küsimus: mida teeb laps sel ajal, kui isa "superkangelast" mängib? Kas linna heakord on tähtsam kui oma lapse turvalisus? Kokkuvõtvalt: mingil määral on võimalik erakordseteks oludeks valmistuda, kuid kuskilt maalt läheb kindlasti mõistlikuse piir: erakordseteks oludeks valmistumine ei tohi ära rikkuda igapäevase elu elamist.

Rikkad ja vaesed ning heategevus

Mõte, et rikkad peaksid oma varandust jagama vaestele, meenutab hiliskeskaja veendumust, et rikkad on vaeste jaoks ning vaesed rikaste jaoks. Keskajal keerlesid inimeste mõtted suurelt jaolt selle ümber, mis neist saab pärast surma. Kristluses on vaesed justnagu eeliseisundis, kõiksugu "mammonakogumine" võib aga inimese elu pärast surma hoopis tuksi keerata. Uuest Testamendist on tuntud tõdemus: "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas saab taevariiki" (Mt 19,24; Mk 10,25; Lk 18,25). Nõelasilma all peeti vist silmas üht Jeruusalemma väravatest, kust kaamel hästi läbi ei mahtunud (ka Tallinnas olevat sellenimeline värav Niguliste kiriku kõrval). Et sealt väravast ikka taevariiki pääseda, selleks pidi kirikule ning vaestele meelehead tegema. Tõesti, kui ikka vaeseid ei oleks, kellele annetada, siis oleks vähem võimalusi oma hingeõnnistuse eest hoolitseda. Jääks muidugi võimalus kirikule oma hingeõnnistuse palvete jaoks annetada. Selle kohta võib näiteks lugeda ühest artiklist:

"Kõrgkeskajal hakati kirikutes ja kloostrites tellima mälestusmissasid ning hingepalveid, sest inimesed uskusid, et nende surmajägne saatus sõltub eestpalvete arvust."

Ja niimoodi oma varandust laiali jagades sai rikas inimene oma hingepiinasid vähendada. Kel rikastest vähegi mälu on, see ehk tunneb süümepiina oma rikkuse kogumise meetodite pärast. Ega tänapäevased rikkurid teistusugused ole. Aga kas tänapäeva rikkurid ikka muretsevad oma hingeõnnistuse pärast? See tundub kahtlane. Aga ega siis annetamine ei tähenda ainult pangaülekande tegemist (või kirjutatakse USA-s ikka veel tšekke välja?) - see tähendab ka kõikvõimalikku sebimist, organiseerimist, iseenda näitamist jne. Ja see ongi hea, sest erinevalt vaesematest inimestest, kelle elupäevad on sisustatud tööga ja veelkord tööga, et oma Ameerika unistus ellu viia, on rikastel oht, et neil polegi millegagi oma aega sisustada. Hirm igavuse ees on see, mis paneb mingeid tegevusi otsima. Aafrika riigid on selles mõttes tänuväärne kraam, et ega vaesus ja viletsus seal niipea otsa ei saa. Kui ainult tagajärgi ravida (nt vaktsiine jagada), siis ei saa ehk kunagi. Aga kui tõstaks haridustaset, siis arvatavasti langeks sündivus ning äkki hakkaksid nad ise oma elu mõistlikumalt korraldama - no nii paarisaja aasta pärast. Nii et tänastel rikkuritel pole karta, et nende "heategevusväli" kuidagi kokku kuivaks.

Nagu igasuguse heategevuse puhul ikka, uuriksin ma kõigepealt siiski seda, kas oma lähedaste ees on kõik kohustused täidetud. Küsimus on prioriteetides. Ka näiteks tuumarelvade vastane (kui selline teema veel aktuaalne on) või loomakaitsja või ükskõik milline "maailmaprobleemide lahendaja" peaks kõigepealt oma pere eest hoolitsema ning alles siis minema "maailma päästma". Üksik, ilma pereta inimene tehku aga mida tahab. Nii et kui näiteks leidub mõni Aafrika laste"päästja", kes poseerib piltidel nunnude neegrilastega, kuid oma lapse on ta hüljanud. siis ei saaks vist sellise inimese vastu peale põlguse küll midagi tunda.

Alla andmisest

See „Ära kunagi anna alla“ tundub väga loosunglik ning loosungitele omaselt sisutühi. Nii nagu küsimus "Kas sa kardad või?" sobib hästi teismeliste ja jätkuvalt teismeliste inimestega manipuleerimiseks, nii saab ka selle loosungiga inimestega manipuleerida - kui nad ei taipa veidi kriitilisemad olla. Inimestest, kes palju loosungeid pilluvad, oleks parem eemale hoida.

Kui saaks teemast rääkida ilma sõnapaari "alla andmine" kasutamata, siis ähvardaksid sisutud loosungid meid palju vähem. Sisu poolest on jutt mõistlikest valikutest (nagu ka kartmise ja paljude teiste teemade puhul). Kas jätkata või muuta taktikat / strateegiat? Kahe näitega võiksid ehk paljud nõustuda.

1. näide. Mul oli kunagi nõukogude ajal tarvis enne ülikooli läbida arstide kadalipp, sest ülikooli võieti vaid arstitõendiga terveks tunnistatuid (ka psühhiaatri poolt, rääkimata nina-kõrva-kurgu jt arstidest). Eestis käisin arstid läbi, kuid selgus, et Moskva Ülikooli polikliinikus tuli kõik arstid uuesti läbi käia. Ja see oli tõesti masendav ajaraiskamine, n-ö elavas järjekorras molutamine. Vahepeal tekkis mõte, et saadaks kõik kuradile. Aga arvata võib, et see oleks olnud väga rumal valik tulevikuperspektiivi silmas pidades. Sellest jamast oli tarvis läbi närida. Jutt ei olnud probleemidest õpitava erialaga, vaid täiesti n-ö väliste probleemidega.

2. näide. Õppisin mina 1996. aastal ühe semestri Tartu Ülikooli filosoofia doktorantuuris ning jätsin pooleli, sest polnud huvi nii süvitsi valdkonda tungida ning mulle ei meeldinud ka akadeemilise elu perspektiiv. Need inimesed, kes võinuksid olla mulle eeskujuks, olid pigem eemaletõukavad. Milleks teha midagi, mis ei meeldi tegevusena ning mis ei anna ka tulemuseks midagi meeldivat? Mõnikord võib taolisi olukordi juba eos vältida, kuid mõnikord saab alles järgi proovides aru, kas miski on enda jaoks õige või vale - eriti kui järgi proovimine märkimisväärseid ohvreid ei nõua ning mingite halbade tagajärgedega ei ähvarda.

Ja nüüd võib-olla vaieldav näide käeolevast semestrist tudengi poolt vaadatuna. Küllap peab enamus siin kursusel osalejatest läbima programmeerimise algkursuse, kuid vaid 65% sai seekord positiivse hinde. Kas läbikukkunud peaksid seda võtma kui diagnoosi, et IT valllas pole neil eriti midagi teha, kui isegi algkursust ei suuda läbida. Tegin ka ise järeleksamit (sain lõpuks ikka 2 kätte), kuid leian, et selle kursuse tulemus näitab pigem isiksuse psühholoogilist tüüpi, mitte aga programmeerimisoskust Jäi mulje, et kursus oli planeeritud sellisena: robotõppejõud haldab robottudengeid. Robottudeng suudab tundide kaupa programmeerida - nt eksamil. Robottudeng suhtleb endasarnase tehisintellektiga automaattestide näol, kelle sõnavaras on kõige levinumad väljendid "PASSED" ja "FAILED". Koodi ilu, struktureeritus jne pole oluline, tähtis on tulemus, st automaattesti läbimine.

Õppeaine Sissejuhatus infotehnoloogiaase raames pidime lugema kohustuslikus korras Spolsky, Grahami jt artikleid (nt see ja see). Seal kujutati programmeerija tööd ja töötingimusi teistsugustena. Programmeerija ei olnud robot. Seega võiksid minu arust tudengid, kellele programmeerimine siiski meeldib (neile sobivates töötingimustes), kuid kes positiivset hinnet mainitud aines ei saanudki, mõelda endist nii: robotprogrammeerija ma küll ei ole, kuid kas peaks? Niimoodi asjale lähenedes ei peaks nad sugugi mõtlema eriala vahetamisele. Pigem võiks seda võtta kui mingit n-ö välist takistust, millest tuleb lihtsalt läbi närida või siis võtta analoogne kursus mõnes teises ülikoolis, kus oma koodile saab tagasisideet inimeselt, mitte nõrgalt tehisintellektilt.

Kursuse "Hulgad, seosed, süsteemid" õppejõud näiteks väitis, et kes tema ainet ei läbi, sellel pole IT-s eriti midagi teha - see on diagnoos. Mulle tundub, et diagnoosipanijaid jagub, kuid lõpuks peab iga inimene ikkagi ise valiku tegema. Hea oleks, kui ta ei peaks seejuures kuulama kellegi loosungeid alla andmisest, vingumisest jms...

Kes on süüdi? Käsutäitja või käsuandja?

Stanley Milgram viis kunagi läbi nn kuulekuse eksperimendi, mille tulemused jahmatasid nii paljusid osalejaid kui ka sellest lugejaid. Seal ei olnud küsimus sõjakohtu alla sattumises ega selles, et kui ei tapa sina, tapetakse sind. See eksperiment näitas, millise hulluseni võib viia kuulekus ja võib-olla ka kohusetunne ("kohusetundlik" inkvisiitor keskajal näiteks). Mainitud eksperimendis avastati muuhulgas ka seda, et kuulekateks osutusid isegi nn eliitülikoolide tudengid, kes muidu võisid end pidada sõltumatuteks. Niisiis nägid paljud iseennast või üldse inimest üpris ebameeldivas valguses. Seega on alati oht, et ka mingi käitumise hukkamõistjad käituksid analoogses olukorras samamoodi. Sartre küll ütleks, et "inimene on see, kelleks ta end ise teeb" ning et sõjas on alati võimalik valida enesetapp, kuid hinnaku ta siis kõigepealt iseennast niimoodi.

Arvan, et moraalse hukkamõistu jaoks peab enam-vähem kindel olema, et inimene teeks ka ilma sunduseta analoogseid asju, st et inimene täitis käsku päris meelsasti. Näiteks NKVD ja tema järglaste käsutäitjad olidki enamasti moraalsed värdjad, sadistid ja perverdid. Lagle Parek on kunagi maininud, et mõned tema vangistuses süüdi olevad pealekaebajad olid lihtsalt nurka surutud inimesed ning nende peale ta viha ei kanna. Kuid oli ka selliseid pealekaebajaid, kes püüdsid oma "tööga" mingeid hüvesid saada. Neid ta nimetas minu mäletamist mööda "närakateks".

Aga mis puudutab sõdu, siis nende puhul on kohtumõistjateks võitjad, Teise maailmasõja puhul osutus võitjaks paraku ka Nõukogude Liit oma värdjalike valitsejatega. Nürnbergi protsessil õnnestus NSVL-il isegi Katõni massimõrva süüdistustest pääseda. Ja kombeks on muidugi olla "natsikütt", aga NSVL sõjakuritegudest rääkimine on paha-paha, sest see ärritab praegust Venemaad, kelle identiteedi moodustabki vaid "võit Suures Isamaasõjas fašistlike röövallutajate üle". Ja sõja lõpus vägistatud saksa naised olid Stalini sõnul vaid raske tee läbinud sõdurite vallatlemine ("Kui Jugoslaavia kommunist Milovan Djilas esitas Stalinile protesti, vastas viimane: “Kuidas te ei suuda mõista sõdurit, kes on marssinud tuhandeid kilomeetreid läbi vere, tule ja surma ning tahab lõbutseda naisega.”" Vt siin.). Seega on väga imelik olukord tekkinud: sakslased tunnevad vist siiamaani kollektivset süüd Hitleri pärast, kes oma arust tegelikult tegutses rahva tahtel ja huvides, NSVL-i järglane Venemaa uhkeldab aga endiselt sellega, mis sel ajal toimus. Inimesed ja riigid on tõesti väga erinevad...

Kas raamatute lugemise ja edukuse vahel on omavaheline seos?

Jah, edukusega seost näha on vist tõesti raske, Isegi tarkusega on ehk seos küsitav, sest mõni äkki mõtleb ise nii palju või suhtleb teiste inimestega ja saab neid kuulates targaks. Küll aga räägib ehk raamatu lugemine isiksusest. Vanasti oli mingi teoreetilise või praktilise tarkuse hankimiseks tarvis leida vastav raamat või vastav inimene. Tänapäeval on arvatavasti esimene valik sellisel juhul internet. Näiteks selleks, et teada saada, kuidas autol esitule pirne vahetada (mis tuleb lahti võtta jne, et neile üldse ligi pääseda), piisab suure tõenäosusega internetiotsingust, mitte ei ole tarvis kaevuda teatmikesse või otsida mõnd autoteeninduse spetsialisti.

Formaalse hariduse osas on raamatul kindlasti oma roll, aabits ehk jääb samuti koolitee alguse sümboliks. Aga inimene ei otsi ju raamatust ainult tarkust, vaid ka meelelahutust, mõttekaaslast, põgenemist tegelikkusest vms. Schopenhauer on näiteks oma filosoofia kohta öelnud, et see pole talle midagi sisse toonud (raha mõttes), küll on aga palju kulutusi ära hoidnud. Raamatut saab tõesti raamatukogust tasuta laenutada, see ei maksa midagi. Kes ei suuda raamatust leida regulaarset meelelahutust jms, see peab ehk tõesti palju raha kulutama olgu "sõpradega väljas käimise", psühhoterapeudi vms peale. Kellel on väga suur suhtlemisvajadus, need vist ei saagi mainitud kulude pealt kokku hoida. Muidugi võib endale võtta koera, kassi, sea vms kodulooma ning nendega suhelda, kuid ega seegi odav ole - kuigi vist odavam kui "sõpradega välja käia". Nii et raamatu lugemine on ehk sümptom, et inimesel ei ole keskmisest kõrgem suhtlemisvajadus ning ta on võimeline üksi olles keskenduma mingile tegevusele, vajamata selleks instruktorit või kaaslast. Tüüpiliselt on aega vähe ning suhtlemisnäljas inimene lihtsalt ei jõuagi raamatu lugemiseni, sest kõiksugu muud "näljad" tuleb kõigepealt rahuldada. Ja mõni inimene pole näiteks võimeline üksi midagi tegema (isegi WC-sse läheks ta hea meelega kellegi seltsis). Nii et raamatu lugemine peaks olema ka sümptom, et inimene saab üksi oma asjadega hakkama.

Eks telekas ja arvuti pakuvad samuti meelelahutust jt raamatulugemisega sarnaseid asju. Paraku on telekas ja internet risustatud muu sodiga - eeskätt reklaamiga. Või on siis muidu asjaliku sisuga veebileht kujundatud nii, et lugeda on väga ebamugav. Nii või naa võib jääda mulje (kui veidi asja võimendada ka), et sisu on toodetud idiootide jaoks või on sisutootja ise idioot.

Aga see varasemas postituses toodud näide on päris huvitav: "ühistranspordis üks kodutu välimusega vanem meesterahvas, kes sõidu ajal kirglikult luges raamatut". Minu arust tõendab selline näide, et isegi kodutu võib säilitada inimliku palge. Enda puhul peaksin ohu märgiks, kui ma raamatuid enam ei loeks, minu jaoks oleks see samm mööda vaimse allakäigu treppi.

Kivirähk teatrilaval

Kui on Kivirähk, siis peab ju ometi naerma... Selline hoiak võibki tingida olukorra, kus sügavamõttelisus upub naeru sisse ära. Minu jaoks on süvenemiseks vaja üksindust, seega: kui kellelgi on midagi sügavamõttelist öelda, võiks kirjutada raamatu, sest tegelikult väheneb inimeste vaimne võimekus inimkarjas viibides paratamatult ning teatris ja kinos ei jõua asi kohale. (Salvestatud teatrietendust ja filmi saab õnneks vaadata ka üksi olles, täie mõistuse juures.) Paljud ei saa sellisest vaimse võimekuse langusest arugi. Inimkarja on tarvis elamuse saamiseks, mitte sügavate tõdede mõistmiseks. Rock-kontsert vajab publikuna inimkarja, ka humoristi esinemine nõuab inimkarja, sest karjas naermine võimendab nalja efekti. Ja inimestega manipuleerimiseks on samuti vaja inimkarja, sest üht inimest on tihtipeale raskem veenda kui inimkarja. Aga selle inimkarja puhul peab toimuma veel selline nihe mõtlemises, et inimene hakkab seal tundma ühtsust selle karjaga, ta hakkab mõtlema MEIE-kategoorias. Kui nii toimub, siis inimene naudib teatris või kinos või kontserdil käimist. Kui teatrites on etendused pidevalt välja müüdud (isegi Ugala kohta on seda tihti kuulda), siis minu jaoks pole see mitte märk rahva kultuurilembusest, vaid vajadusest inimkarja järele - olgu selleks Ugala publik või "šikk-modern" kõige avangardsema teatri inimkari. Ka ülikooliloengus käimine tundub minu jaoks samast allikast lähtuvat; ka sellise suure osalusega loengu õppejõud vajab ning väärib sellist karja, sest lihtsalt niisama inimkari ei kogune, kui keegi teda ei vaja.

Konkreetsemalt Kivirähki puudutavalt ütleksin aga "Rehepapi" kohta: nägin seda etendust 2000ndate alguses Draamateatris ning nägin ka viimasel õpetajate teatrifestivalil Viljandi Gümnaasiumi esituses. Viimane oli rohkem tantsuetendus, teksti loeti vaid n-ö lava taga. Kuigi tantsijad olid harrastajad ning lava valgustus oli ja on aastaid probleemne, jättis etendus hea mulje. Aga Draamateatri etendusest jäi meelde vaid see, et Dan Põldroos ropendas õudselt ning inimesed saalis (vist küll rohkem mehed, sest see oli "siuke meeste värk") naersid roppuste üle. Kui on Kivirähk, siis peab ju ometi naerma...

Tegelikult on ehk naermine ka märk publiku ootustest: tehke midagi naljakat või šokeerige meid - ka selle viimase peale saaks naerma puhkeda, kui teisiti ei oska reageerida. Mulle endalegi tundub, et millegi väga sügavamõttelise mängimine lihtsalt "ei vea välja" ning ei ole minu jaoks usutav. Seega sooviksingi teatris näha eeskätt satiiri või paroodiat, kuid sedagi vist vaid teatud publiku hulgas (nt õpetajate teatrifestivali publiku hulgas), sest teatrielamus on rikutud, kui jääb selge mulje, et teised saavad asjast täiesti teistmoodi aru.

Väljendusstiilidest

Mulle tundub, et mingi stiil lihtsalt hakkab inimesele meeldima ning seda stiili siis too inimene viljelebki. Teisele ei tarvitse see üldsegi meeldida. Kui ma kuulen näiteks kedagi kasutamas sõnu "metakognitsioon", "evokatsioon", "lansseerimine", "emotsioneerima", või saan teada, et keegi fotohuviline kasutab lens'i, mille maksimaalne apertuur on 1,8, siis ma vist ei taha sellise inimesega rohkem suhelda. Tegelikult võiks kõike seda öelda ka mulle sobivate sõnade abil. Küllap on selline maitse-eelistus subjektiivne, ma ei hakka ütlema, et asju tuleb nimetada eesti keeles. Küsimus pole mitte selles, et mõned sõnad on võõrsõnad (paljud on), vaid selles, et mõned sõnad kõlavad võõralt. Võimalik, et ebameeldivad assotsiatsioonid mõne sõnaga on tekkinud isiklikust kogemusest (neil on "empiiriline päritolu", võiks keegi öelda - kui juba lõõpima hakata). Ebameeldiv inimene kasutab teatud sõna - tulemuseks on, et mulle muutub see sõna ebameedlivaks. Samamoodi võib ka sümpaatia üle kanduda.

Aga erinevate filosoofiliste stiilide vahel on ka midagi enamat kui maitse. Kes on näiteks matemaatikas tugev, sellele vaevalt meeldiks mõni tüüpiline post-, postpost- või postpostpost moodne filosoofia (originaalis näiteks prantsuskeelne). Täppisteaduslike kalduvustega inimesele meeldib arvatavasti teistsugune filosoofia. Filosoofiakoolkonnad on muutunud kuidagi kommunikatsioonivõimetuks ja neil puudub ühine mõõdupuu - nagu Kuhn paradigmade erinevuste kohta ütleks. Üks ei saagi teisest aru saada, meeldimisest rääkimata.

Aga kas rääkija ise ikka saab aru? Mul on jäänud mulje, et sarnaselt käibefraasidele "Kuidas läheb?" jms, mis tulevad nagu plaadi pealt, on ka keerulisemat juttu võimalik esitada n-ö plaadi pealt, ilma et inimene üldse pikemalt mõtleks, mida ta suust välja ajab. Kelle jaoks peitub matemaatikas ilu, see ei leia ehk mõne inimese jutus üldse mingit mõtet. Asi pole mitte asja keeruliseks ajamises, vaid mõttetuses. Teine jälle naudib taolist juttu. Mulle meeldib Rudolf Carnapi arusaam, et selged mõtted võiks kirja panna, ebaselged mõtted võiks aga valada muusikasse. Instrumentaalmuusika (ka sümfoonia) on selles mõttes kõige parem, sest pole näiliselt mõtteid väljendavate lausetega koormatud. Religioonist rääkides võiks öelda, et isegi ateist kuulaks ehk hea meelega mõnd Bachi koraalieelmängu, kuid kirikuõpetaja jutlus ajaks küll "harja punaseks".

Taevalik diktaator

Siin ma tsiteeriksin William James'i:

„Teadus, idealism ja demokraatia on meie kujutlusvõime viinud selleni, et vajame täiesti teistsugust Jumalat kui see meie esivanemaid täiesti rahuldanud Olend, kes tegeles eranditult vaid oma isikliku soosingu jagamisega. Meile, kes me hindame kõrgelt sotsiaalset õiglust, ei näi ülevana Jumal, keda huvitab vaid tema ülistamine ning kes armastab vaid oma lemmikuid. Varasemate sajandite pühadus oma parimateski ilmingutes näib meile häirivalt pealiskaudne ja masendav, kui ta piirdub vaid sellise arusaamaga.“ (James, W. Usulise kogemuse mitmekesisus. 2013, lk 170.)

Võiks arvata, et usk peegeldab tegelikke olusid: kui tegelikud valitsejad on diktaatorid, siis on ka jumal diktaator. Praegu on vähemalt nn lääne maailmas vähemalt fassaad demokraatlik, seetõttu William James leiabki taolise arhailise jumala uskumise tänapäeval kuidagi imeliku olevat. Selline arhailine jumal kuulutab: "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! (2Ms 20:3, 5Ms 5:7). Taoline jumal meenutab mulle ka Leninit, kes võitles partei ühtsuse eest - eriti alates Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei X kongressist 1921. aastal. Taoline parteisisese ühtsuse eest hoolitsemine tõi kaasa palju verevalamist nagu ususõjadki omal ajal. Stalin ajas sama rida edasi veelgi verisemate kätega. Huvitav, kas taolist parteisisest võitlust tänapäeval kuskil kohtab? Jääb tõesti mulje, et ühiskonna (ja selle sfääride nagu usk ja poliitika) mingil arenguastmel toimuvad kõiksugu verised arveteõiendamised, kuid edasi toimub võitlus tsiviliseeritumal kujul. Aga kuidas on võimalik, et veel tänapäeval räägitakse, et ristiusk olevat lääne tsivilisatsiooni/kultuuri alus vms? No tõesti, kas juba mainitud Soodom ja Gomorra on siis lääne tsivilisatsiooni alus või?

Hea küll, võib öelda, et peab vahet tegema: on Vana Testament, kus on pidevalt mingi kättemaksmine (Silm silma, hammas hamba vastu jne) ning on Uus Testament, mille sõnum on armastus ja andeksandmine. Kristus vastandab seda muuhulgas nii: "Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!" (Mt 5:38). Tundub olevat nagu suur samm edasi - ei mingit verist parteisisest võitlust. Kambavaim siiski säilib ka Uuest Testamendis: "Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see pillab laiali. (Mt 12:30, Lk 11:23). Paraku olid ka 16. sajandi ususõjad väga verised, justkui poleks inimesed veel kuulnudki Kristuse armastuse ja andeksandmise sõnumit.

Minu arvates on Piiblis nii mõnigi elutark tähelepanek (nagu ka nt eesti jt rahvaste vanasõnades), kuid usklike elukorralduses peegeldub vaid mõni Piiblist välja nopitud mõttetera - nt see, et kristlane ei tohtinud olla liigkasuvõtja, ning seetõttu olidki algsed n-ö pankurid just nimelt juudid, kes polnud kristlased. Aga ütelda, et kellegi elu põhineb Piiblil - selleks peab ikka väga hea fantaasia olema. Mulle näib absurdihuumorina telekanalis TLC näidatava tõsieluseriaalis "90 päeva pulmadeni" ühe Keenia tüdruku isa - ametilt kristliku jutlustaja - arutlus Piibli teemadel. Tema leidis Piiblis kinnitust oma suguharu kombele maksta nn pruudiraha (peigmees maksab seda "tänutäheks" jne). Keegi tegelane Piiblist olevat nimelt pruudi ja pruudi perekonna rikkalike kingitustega üle külvanud (vt selle kohta nt siin) - seega, kui tahta elada Piibli järgi, tuleb maksta väärikat pruudiraha. Eks sellist Piiblil põhineva elu jutt võib kuulda ka tsiviliseeritumate inimeste suust. Mainitud seriaalis ütleb üks Ukraina naine, et usklik olevat usaldusväärsem, sest tema elus on teatud kindlad väärtused.

Kord mainisin ühe vanemale kolleegile, et Piiblis on mõni asja kohta päris targalt õeldud. Pidasin silmas mõtet, et abielludes peaks hoidma oma abikaasa poole, mitte oma vanemate poole (Vanas Testamendis: "Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!" 1Ms 2:24. Uues Testamendis: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Mt 19:5 Uuest Testamendis; sarnane mõte ka Mk 10:7 ning Ef 5:31) ning et see on ka looduse silmis normaalne. Vestluskaaslane imestas, et kas tõesti ainult MÕNI asi on Piiblis targasti öeldud? Ma siis leidsin ka, et nt Soodom ja Gomorra on ikka päris imelikud asjad.

Kui jutt on moraali põhinemisest Piiblil ning jumalikul järelvalvel, siis see meenutab samuti minevikku, mil "kõigil" oli "karm kuid õiglane isa ning armastav ema". Jällegi: isa oli nagu diktaator ning jumal oli selle taevane analoog. Tänapäeval võiks tõesti saada hakkama ilma "karmi, kuid õiglase" (või "karmi, kuid ebaõiglase") isata, sest kasvatamise põhimõtted on muutunud. Nii või teisiti jõuan ikka tagasi alguses tsiteeritud James'i mõtte juurde: kes tänapäeval jumalat tõeliselt usub, mitte ainult ei lobise sel teemal, vajab teistsugust jumalat kui meie kauged esivanemad. Paraku on usu teemalistes arutlustes palju sellist "plaadimuusikat", mida lihtsalt räägitakse, ilma et sellesse ise päriselt usutaks. Paljude inimeste jaoks ongi jumal surnud, nagu Nietzsche kuulutas, jäänud on vaid lobisemine sel teemal. William James'i järgi on aga usk väga isiklik asi ning usklikul pole vaja kellegagi vaielda jumala olemasolu teemadel vms. Religioossus väljendub tema arvates näiteks usus, et „iga inimese taga ning temaga ühenduses on suurem jõud, mis suhtub heatahtlikult temasse ja ta ideaalidesse.” (James, Usulise kogemuse mitmekesisus, lk 529).

Paistab, et siin pole enam mingit diktaatorit, on hoopis täiesti kaasaegne värk - jumal kui mõttekaaslane, psühhoterapeut vms...

Rutiin vs rituaal

Usun, et rutiinil on tähtis koht inimese elus, sest rutiinsete tegevuste puhul mõistus natukene puhkab. Kui peaks kogu aeg mõtlema, mida erakordset ja vapustavat nüüd ette võtta, siis võib "aju lühisesse minna". Ja eks isegi "erakordse elu" elajad on ehk nõus, et nt hammaste pesemine võib küll rutiinne olla.

Küllap on siin olulised kaks asja: (1) kas rutiinsus sobib kokku tegevuse iseloomuga ning (2) kas antud rutiinne tegevus teeb inimese kehale ja/või hingele head.

Kuskilt maalt lähevad arvamused muidugi lahku. Hammaste pesemine ning jalutamas või jooksmas käimine võivad ehk küll rutiinsed olla - mis "loomingulist lähenemist" või "kreatiivsust" neilt ikka oodata. Ja need tegevused on ju tervisele head ka. Kui jooksmine muutub aga enese kurnamiseks (nt mingi ülemäärase kohusetunde tõttu), siis on taoline rutiin juba halb. Ka vaimsele poolele peab mõtlema ning küsima, kas pärast mingit rutiinset tegevust on enesetunne parem või halvem? Kui algaja joodik tunneb süümepiina, kui jälle rutiinselt viinapoe poole sammud seab, siis on see halb rutiin ka vaimses mõttes (kogenud joodik ehk sellist süümepiina enam ei tunne). Ja tervisele toob muidugi liigne alkohol samuti kahju.

Mõne tegevusega ei sobi rutiinsus kokku ka - näiteks loometööga. Kella 8-st kella 17-ni (rutiinne lõunavaheaeg välja arvatud) ei saa ehk tõesti loometööd teha, sest "vaim ei tule peale" kellaaja järgi. Kuid ka loometöö nõuab tihtipeale rutiinset pingutamist. Näiteks isegi kirjandi või essee alustamine võib olla probleemne, kui inimene ainult ootab, et "vaim peale tuleks". Seega tuleb vaimu aidata ning lihtsalt rutiinselt kirjutama hakata, st sundida ennast mõtlema. Ja kui algus on tehtud, siis võib avastada, et "vaim tulebki peale". Aga loometööd ei saa ikkagi teha 8-st 17-ni, sest vaim vajab vaheldust.

Rutiinsus tundub olevat sobimatu ka näiteks siis, kui "sõbrad regulaarselt kokku saavad". Võib juhtuda nii, et alguses oli see meeldiv sündmus, mida oodati, kuid aja jooksul lähevad endiste sõprade teed lahku. Kui nüüd ikka veel jätkatakse regulaarselt kokku saamist, siis on sellest saanud rutiin halvas tähenduses, sest kokkusaamine on sundus, koos olles teeseldakse, et tuntakse huvi teiste elu vastu. Vaimule ei mõju teesklemine ja silmakirjatsemine kindlasti hästi - seega on tegemist halva rutiiniga.

Mulle tundub, et kirjanduses või üldse kunstis on ebameeldiva rutiini teema mõnikord üle võimendatud. Näiteks selline olustik: naine vihkab oma meest juba ammu, nad on "teineteisele võõraks jäänud". Nüüd näeb ta oma meest kui võigast masinat, mis sooritab oma rutiinseid tegevusi: ärkab täpselt samal kellaajal, teeb oma toimetusi (detailidena lisatakse ehk luristades kohvi või tee joomine, jalgu lohistades liikumine vms) jne. Aga kirjanduses on asjad tavaliselt üle võimendatud. Ja üldse tundub olevat seaduspärasus selline, et kui mõni inimene ikka ei meeldi, siis häirib temas kõik. Aga põhjuseks, miks inimene ei meeldi, ei ole üldsegi mitte see "kõik", vaid midagi muud.

Meedia ja manipulatsioonid

Ajaloo puhul võib tekkida küsimus, et ei tea, kuidas need asjad seal tegelikult toimusid. Võiks mõelda ju nii: oleksin ma ise neid sündmusi näinud, siis teaksin omast kogemusest. Paraku pole see "oma kogemus" üldse mingi päästerõngas. Me pole isegi oleviku suhtes ajalooga võrreldes paremas seisus, kuigi me ju ise selles olevikus osaleme. Olevikus näeme asju enda mätta otsast ning mitte just palju. Kui meedias räägitakse millestki, mis justkui isiklikule kogemusele vastu räägib, siis võib alati mõelda, et mina ei näe ju n-ö suurt pilti, kuid ehk nemad ("arvamusliidrid" jt) näevad. Lisaks ei tarvitse ju mina olla paljudes küsimustes kompetentne, kuid ehk "nemad" on. Ja paljude asjade puhul puudub isiklik kogemus üldse.

Need kaks asjaolu (isikliku kogemuse piiratus ning isiklik mittekompetentsus) võivadki tingida selle, et meedia saab inimestega manipuleerida. Oluline on muidugi, et inimene neid endale teadvustaks, sest kui inimesel enesekriitika üldse puudub (ta "teab kindlalt" midagi), siis ei saa meedia temaga manipuleerida. Aga taoline enesekriitika puudumisest tulenev absoluutne kindlus ei ole jälle mõnes muus asjas hea. Mõnikord on ikkagi muutuvates oludes ju tarvis oma vaateid muuta. Samas on ka oht, et selline inimene hakkab enda poole nagu magnetiga tõmbama kõige ebakindlamaid inimesi, kes "tahavad teada, kuidas asjad tegelikult on". Teadagi - "arstid ei tea ju midagi", "juutide vandenõu" jne.

Enesekriitika tundub igatahes oluline, samuti ka kriitilisus muu maailma suhtes. Seega on justkui halb, kui kõike meedias esitatut valeks peetakse, kuid halb on ka see, kui kõike seda tõe pähe võetakse. Vahet on väga raske teha. Tuntud on üks selline palve: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel vahet teha." Analoogne n-ö palve on asjakohane ka meediasse suhtumise puhul: tahaks uskuda seda osa meedia edastatust, mis on tõsi, ning mitte uskuda seda, mis ei ole tõsi. Kuid kuidas neil vahet teha? Nn infosõda muudab selle veel raskemaks - äkki on nt jutud nn koroonaviirusest üldse pettus?

Nii pika teoreetilise arutluse jälgedes loen mina meedia uudiste osas vaid ERR-i uudiseid ning natukene Viljandi lehe Sakala uudiseid (nii palju kui tasuta saab), kuid rohkem mind ei huvita. Ja ikkagi jään ma pigem skeptikuks (st ei väida kindlalt ei üht ega teist). Aga kui ma kohtaksin mõnd inimest, kes "kindlalt midagi teab", siis sellise suhtes oleksin topeltskeptiline.

Kuidas saada häkkeriks? Arvustus

Eric S. Raymond. Hacker-HOWTO

Kõnealuse dokumendi alguseks võib lugeda kuskil aastat 1996. Häkkeritest rääkides peab autor silmas kogukonda ning selle kogukonna kultuuri – õieti subkultuuri, nagu tihtipeale öeldakse. Taoline kogukond sai alguse veel aastakümneid enne mainitud dokumendi sündi:

“Häkkerid ehitasid Interneti. Häkkerid tegid Unixi operatsioonisüsteemist selle, mis ta on praegu. Häkkerid panid tööle veebi.”

Tuleb vahet teha häkkeril ja neil, keda pärishäkkerid nimetavad halvustavalt “kräkkeriteks”, mis tähendab IT-pätte. Autori sõnul “häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuvad neid”. Näiteks on dokumendi lõpus küsimuste-vastuste rubriigis kirjas:

“K: Kuidas ma saaksin teada kellegi teise parooli? – V: See on kräkkimine. Keri minema, idikas.”

Paistab, et päris häkker-erak olla ei saa – peab ikka kuuluma häkkerite kogukonda ning leidma seal häkkerina tunnustust. Üks kolmest olulisest asjaolust häkkeriks olemisel kajastub juba mainitud küsimuste-vastuste rubriigis: “Kas mõni hästituntud häkker on sind kunagi häkkeriks nimetanud?”

“Lahendavad probleeme ja loovad uusi asju” – nii saab kindlasti öelda paljude inimeste, mitte ainult häkkerite puhul. Häkkerite puhul lisandub veel usk “vabadusse ning vastastikusse vahatahtlikku abistamisse”. Küllap kõlab siin mingi järelkajana 1960ndate aastate “lillelaste” või hipide liikumine. Aga taolised ilusad sõnad leiavad alati ka kuritarvitamist. Minu mäletamist mööda (raamatust Walter Isaacson: Steve Jobs) töötas Steve Jobs nooruses suviti kellegi taolise “lillelapse” farmis tasuta – sisuliselt tegi orjatööd. Taustaks muidugi ilusad sõnad “tööandja” poolt.

Häkkeriks saamisel on oluline õppida meistritelt. Millegipärast tõmbab häkkereid just idamaise mõtteviisi poole. Autor soovitab tegeleda “võitluskunstidega”, millest häkkerite seas olevat populaarsemad “kindlasti Aasia päritolu relvata võitluskunstid”; samuti soovitab uurida “mõnd meditatsioonitehnikat”, millest “kauane soosik häkkerite seas on zen”. Mitte nii idamaise hõnguga on soovitused õppida emakeeles hästi kirjutama, lugeda ulmekirjandust, kuulata muusikat (“analüütiline muusikakuulamise oskus”) ning oskus “hinnata sõnamänge ja andekaid kilde”. Kahtlustan, et see viimane asi on siiski idamaise “profiiliga” – midagi stiilis “Kõik on üks” vms.

Niisiis on häkkeri puhul oluline mitte olla vaid kitsalt IT eriala inimene, vaid tegeleda paljude muudegi asjadega, et kokkuvõttes oleks “tegu vasaku ja parema ajupoolkeraga seonduvate oskuste sobiliku seguga”.

Häkkerid, nagu juba mainitud, moodustavad oma kultuuriga kogukonna. Neil ei ole rahapõhist majandust, vaid “midagi sellist, mida antropoloogid nimetavad kingikultuuriks“. Aga staatuse pärast näivad häkkerid tundvat muret küll: oluline on, kui “kõvaks vennaks” teised häkkerid mind ikkagi peavad. (Kui mind üldse keegi häkkeriks ei tunnista, siis ju ma polegi häkker – nii tuli välja.) Kui inimesele see staatus niivõrd korda läheb, siis võib ehk rahamaailm pakkuda selgemaid ja läbipaistvamaid võimalusi. Ja see “kingikultuur” …

Pierre Bourdieau on kirjutanud kingikultuuri pahupoolest artiklis “Sümboolsete hüvede majandus” (eesti keeles: Bourdieu, P. Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tallinn, 2003). Meil Eestiski on tuntud ütlused, et “tasuta lõunaid ei ole”, “kingitus nõuab vastukingitust”, “käsi peseb kätt”, “kingitud hobuse suhu ei vaadata” jne. Ta kirjutas:

“Kogusin kabiilide juures hulga vanasõnu, mis ütlesid enam-vähem, et kingitus on õnnetus, sest lõpuks tuleb selle eest tasuda.” (lk 204)

Kingituste vahetamise n-ö sümboolsete hüvede majandus nõuab tohutult energiat:

“On olemas eufemistlikke praktikaid. Kinkidevahetus on üks neist tänu ajalisele intervallile (tehakse seda, mis tehakse, ent ilmel, nagu ei tehtaks seda). Sümboolsete vahetuste majandusse haaratud agendid kulutavad märkimisväärse hulga energiat nende eufemismide väljatöötamisele. (See on ka üks põhjusi, miks majanduslik majandus on palju ökonoomsem. Kui näiteks selle asemel, et teha “isiklikku” kingitust, see tähendab kingitust, mis vastaks saaja oletatavale maitsele, otsustatakse lõpuks kas laiskusest või mugavusest kirjutada välja rahatšekk, siis säästetakse end otsimistööst, mis nõuab tähelepanelikkust ja hoolt, et kink vastaks saaja isikupärale, tema maitsele, oleks õigesti ajastatud ning et selle “väärtus” ei oleks otseselt taandatav rahalisele vääringule.) Niisiis on majanduslik majandus ökonoomsem, kuivõrd ta võimaldab kokku hoida sümboolset konstrueerimistööd, mis objektiivselt teenib praktika objektiivse tõe varjamise eesmärki.” (lk 212-213)

Ma hästi ei usu, et häkkerid viitsiksid osaleda sellises jamas nagu seda on sümboolsete hüvede majandus. Isegi lasteaias on tänapäeval Eestis normaalne võtta sünnipäevapeole kaasa “kingitus”, milleks on sularaha või kinkekaart. Kummardusena sümboolsete hüvede majandusele on sularaha muidugi mingi ümbriku vms sees peidus. Seega ma ei usu, et häkkerikultuur kunagi üldse on olnud “kingikultuur”.

Mulle on sümpaatne autori veendumus, et kasutajanimi peaks teada andma inimese pärisnime, mitte seda varjama:

“Enda isiku peitmine kasutajanime taha on lapsik ja tobe käitumine, mis iseloomustab kräkkereid, warez d00d‘e ja muid alamaid eluvorme. Häkkerid nii ei tee – nad on uhked selle üle, kes nad on, ning tahavad seda seostada oma pärisnimega. Seega kui sa peitud kasutajanime taha, loobu sellest. Häkkerikultuuris annab see sulle vaid luuseri märgi külge.”

Aga seegi iseloomustab minu arust mitte ainult häkkerit, vaid lihtsalt täiskasvanud inimest, keda ei kimbuta enam tüüpilised teismelistele omased kasvuraskused. Minule on jäänud mulje, et IT tudengite seas on vaid väike osa selliseid täiskasvanud inimesi – erinevalt näiteks majandusteaduskonna tudengitest, kelle seas neid tundub rohkem olevat.

Minul isiklikult ei ole tahtmist saada häkkeriks, sest mulle nende kultuur eriti ei meeldi. Ka tarkvara puhul eelistan kasutada tasulisi versioone, mitte “kingitusi”. Olen aga nõus, et üks IT inimene ei tohiks olla tühipaljas “koodineeger”. Selle meelde tuletamiseks IT tudengitele sobib aga IT valdkonna “tegija” – näiteks häkker – rohkem kui keegi teine.

Häkkerid ja maalikunstnikud. Arvustus

Paul Graham, Hackers and Painters

Paul Graham räägib häkkeritest (ingl hackers) tähenduses ‘programmeerijad, IT entusiastid’ – vastandatuna kräkkeritele ehk IT-pättidele. Üldiselt ei leita kuigi palju sarnasust häkkeritel ja maalikunstnikel (ingl painters): esimene seostub justkui kalkuleeriva ja süstemaatilise tegevusega, teine aga millegagi, mis lihtsalt kuskilt sisimast välja tungib. Päris kategooriliselt nii vist öelda ei saa, sest on ju maalikunsti ajaloos tuntud selline nähtus nagu akademism, mis oligi rohkem nagu süstemaatiline reeglite järgimine – vastandina näiteks ekspressionismile.

Paul Grahami arvates on häkkerid ja maalikunstnikud siiski sarnasemad kui üldiselt arvatakse. Eeskätt on nad Grahami arvates loojad (ingl makers): nii nagu heliloojad, arhitektid ja kirjanikud püüavad ka häkkerid luua väärt asju. Tarkvarainsenerideks tema arvates häkkereid nimetada ei saa, pigem on nad nagu arhitektid. Veidi lihtsustades võiks öelda: arhitektid otsustavad, mida teha, insenerid aga mõtlevad välja, kuidas seda teostada.

Aeg on kohtumõistjaks, kas tulemus sai väärtuslik või mitte. Graham seostab väärtusliku iluga: väärt asi on ilus. Mis on ilus või mitte, sõltub muidugi ajast ja moest – selles mõttes on häkkerid paremas olukorras kui maalikunstnikud, sest häkkereid mõjutab mood vähem kui maalikunstnikke.

Sarnaselt maalikunstnikule alustab häkker visandist, skitsist. Grahami arvates ei ole õige see programmeerimise viis, mida õpetati tema ajal koolis: kõigepealt paberil asi valmis ja alles siis arvuti juurde. Programmerimiskeel on mõtlemisviis, mitte ainult mõtete väljendamise viis. Niisiis ongi mõttekas asuda kohe mõtlema, st “arvuti taga” tööle. Muidugi võis see mainitud nõue teha programmi kondikava enne valmis paberil ja alles siis arvutiga tööle asuda olla tingitud ajast: kunagi oli aeg, kus arvuti polnud selline laiatarbekaup nagu tänapäeval ning arvutimonitor väsitas silmi rohkem kui tekst paberil jne.

Tööandjad kalduvad programmerijatest mõtlema siiski teisiti: ülikoolid tahavad häkkeritest teha teadlasi, firmad aga insenere, tehnilisi töötajaid. Lahenduseks võib muidugi olla see, et häkkeril on kaks tööd: üks, mis annab raha, ning teine, mis meeldib (umbes nagu lauljad esinevad öösel kõrtsides). Paremal juhul on need kaks tööd sarnased. Grahami arvates on pea kõik loovnatuurid pidanud kunagi niimoodi kahel rindel töötama.

Häkkeriks saadakse samuti nagu maalikunstnikuks: töö käigus. Teadlaseks saadakse Grahami arvates aga teisiti: tehakse kõigepealt õigeid asju, st õpitakse ära teadussaavutused, sooritatakse neid illustreerivaid katseid jms. Alles teatud punktist alates (pärast doktorikraadi?) saab alguse teadlase originaalsus. Häkkerid on aga kohe algusest peale originaalsed – kuigi väga viletsal kujul. Häkkerid saavad paremaks töö käigus. Aforistlikult öeldes: häkker alustab originaalseid asju tehes ja saab heaks, teadlane alustab asju hästi tehes ning saab originaalseks.

Sarnaselt maalikunstnikuga on ka häkkeri töö palju viljakam siis, kui “vaim peale tuleb”. Aga mõlema töös on tegelikult ka selliseid faase, mis nõuavad pigem rutiinset tööd. Neid saaks teha ajal, kui “vaim peal ei tule”.

Sarnaselt maalidele on ka enamus tarkvara mõeldud inimestele. Seetõttu peaksid nii maalikunstnik kui ka häkker olema empaatiavõimelised, võimelised nägema asju tarbija seisukohalt. Grahami arvates peitub selles võimes edu võti. Tuleb küsida: mida soovib tarbija? Pea kõigil kuulsatel maalidel on Grahami sõnul kujutatud inimesi, sest inimestele (tarbijatele) meeldib vaadata inimesi. Siia tuleks lisada märkus, et 20. sajandi kunst on selles mõttes kõverkäike teinud: uued “-ismid” ei kujuta sugugi inimest ning on kuulutatud lausa kaasaegse kunsti dehumaniseerumist (nt Ortega y Gasset), st kõige inimliku väljajätmist “tõelises kunstis”. Empaatiavõime tundub 20. sajandi kunstis olevat asendunud šokeerimisvõimega (nt Marcel Dushamp’i “Fontään”). Aga Grahami arvates on empaatia siiski see, mis eristab väga head häkkerit heast. Empaatiavõime tulevat eriti hästi välja näiteks siis, kui on vaja midagi seletada asjatundmatule inimesele. Niimoodi öeldakse ka hea kõne kohta: hea kõne on selline, mida võiks esitada oma vanaemale (vanaema peetakse siis asjatundmatu inimese analoogiks). Tänapäeval peaks seda näidet muidugi “sooneutraalsuse” suunas “õgvendama”.

Eetiline aspekt uute tehnoloogiate väljatöötamisel

Neid eetilisi veendumusi võib olla erinevaid. Näiteks keemiarelva n-ö isa, saksa keemik Fritz Haber olevat öelnud, et sõja ajal kuulub teadlane oma rahvale, rahu ajal inimkonale. Niimoodi ei olnud tema jaoks ka probleem luua Esimese maailmasõja ajal mürkgaas, "nähtamatu vaenlane", ning aktiivselt osaleda keemiarelva kasutamises ja täiustamises. Aga tema naise eetilised tõekspidamised olid vist teistsugused, sest just pärast 1915. aasta aprillis toimunud edukat keemiarünnakut sooritas ta enesetapu.

Sama võib juhtuda teistegi tehnoloogiatega. Leiutajal on tihtipeale tarvis teha raskeid valikuid, kuid eks ta püüab ikka tema jaoks kõrgemate väärtuste nimel tuua ohvriks madalamad väärtused, mitte vastupidi. Nii et küllap enamusel inimestest on ikka eetilised tõekspidamised ning neist püütakse ka lähtuda, kuid tulemused võivad teisi üllatada.

Arvatavasti on andekate inimeste või lausa geeniuste seas selliseidki inimesi, kelle ainus kirg on "probleemide lahendamine" ning kellele eetilised arutlused jäävad täiesti võõraks. Selliste puhul on küll vist juhuse asi, milliseid probleeme nad lahendama hakkavad ja kuidas see inimkonnale mõjub. Tavaliste inimeste sekka taolist "sotsiaalse närvita" inimest ei tohikski vist lasta, tal peaks olema "väline" südametunnistus - nt mõni naine või mänedžer.

Kas AI hävitab inimkonna ära?

Kui see AI (tehisintellekt, antud juhul avaras tähenduses) nii tark on, et ületab kõiges või paljudes asjades inimese, siis peaks mõtlema, milles seisneb tarkus. Inimlik tarkus igatahes ei ole ainult "kalkuleerimisvõime", vaid ka oskus sihte seada ning oma elu mõtestada. Millegipärast mõeldakse AI-st kui mingist inimsööjast geeniusest, keda hoitakse hullumajas eriti ohtlike hullude osakonnas (kunagi oli üks - minu jaoks jabur - film sellisest "geeniusest", Anthony Hopkins peaosas; filmi nimi oli vist "Voonakeste vaikimine").

Kui AI oleks tõesti inimestest inimlikus mõttes targem, siis saaks ta ehk iseenda ja teistega paremini läbi kui inimesed. Aga kui inimlikus mõttes saaks AI palju targemaks kui inimene, siis on ta ehk hoopis mingi kaasaegne Jumal, kelle tarkus aga ületab sedavõrd inimlikku tarkust, et inimene ei mõista seda tarkust. No ja siis edasi tuleb juba teoloogia - nii nagu ta keskajast saadik on olnud. Mulle tunduvad paljud arutlused AI teemal kuidagi väga teoloogilised. Ja nagu Vanas Testamendis "laamendas" Jumal kõvasti, nii on ka AI inimeste kujutluses tihtipeale mingi "laamendaja".

Teoloogias räägitakse, et Uues Testamendis on Kristus armastuse religiooni kuulutaja: "Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus." (1Kr 13:13). Huvitav, kas ka AI teemadel jõutakse kunagi oma "Uue Testamendini"?

Õpi korralikult ja lõpeta kool ära (paber ei ole ainult paber!)

Räägitakse, et asjatundjaks saamiseks tuleb asjaga tegeleda 10 tuhat tundi. Põhimõtteliselt võiks mingi asjaga tegeleda ka iseseisvalt - eriti veel tänapäeval, kus "internetis on kõik olemas". Kooli kasuks toon siiski välja kolm asjaolu.

1. Isegi kui inimene on võimeline iseseisvalt tuhandeid tunde mingi valdkonnaga tegeleda, oleks hea, kui ta alustaks "algusest" ning õpiks süstemaatiliselt. Näiteks Hitler olevat olnud entsüklopeediliste teadmistega lugemishuviline inimene, kuid need teadmised olid tal nagu puder ja kapsad sassis ja segamini. Iseseisvalt õppija võiks näiteks võtta ette mingi õppekava ning täita selle õppekava iseseisvalt. Õppekava on ju koostatud oma ala asjatundjate poolt ning lähtub mingitest seaduspärasustest, mida, kuidas ja millises järjekorras võiks õppida.

2. Iseseisvalt on raske süstemaatiliselt õppida, see nõuab suurt enesedistsipliini. Ülikooli astumine on justkui leebe orjuse valimine. Näiteks soovitatakse neile, kes peaks rohkem liikuma, osta mõne spordisaali kuukaart vms, sest siis on tõenäolisem, et ta seal ka käima hakkab: raha on ju välja käidud. Kooli astumine mõjub samalaadselt.

3. Vähemalt ülikoolis püütakse vältida harimatute spetsialistide koolitamist. Inimene võiks ka inimesena harituse mõttes endast midagi kujutada, mitte ainult spetsialist olla. Nii et ülikoolis tuleb end ka otseselt erialasse mittepuutuvate üldainetega mõned sajad tunnid tegeleda - asi seegi, sest haritus kujuneb samuti "töötundidega". Põhimõtteliselt saaks muidugi seda samuti iseseisvalt teha.

Lõppkokkuvõttes teab muidugi igaüks ise, kuidas ta ülikoolis õpib - kas iseendale või õppejõule, ning vastavalt sellele on sellest õppimisest kasu ka.

Kumb - oma ala professionaal, kuid halva käitumisega versus keskmine oma ala spetsialist igati heade kommetega?

Selline vastandamine lõhnab mõne ameerika filmi järele, kus mingi mõrvamüsteeriumi vms VÄGA KEERULISE asja lahendamiseks tuleb pöörduda kellegi erruläinud politseiniku vms poole, kellest on saanud joodik ning kes on alati olnud talumatu iseloomuga. Sarnane skeem oli ka filmis "The Imitation Game", kus Alan Turing ei olnud üldsegi sõbralik kaastöötajatega seni, kuni kollektiiv tema kaitseks välja astus. (Eelnevalt oli ta siiski selle sümpaatse naistegelase utsitamisel teinud mõned kohmakad katsed olla töökaaslastega viisakas ja tähelepanelik.) See on natukene lääge skeem, mis leidis palju kasutamist ka nõukogude filmides, mis pidid näitama, kuidas inimene ei tohiks kunagi "kollektiivist irduda". Estraadikavas "Viimane rong" (1976) esitas taolist kollektivismi naeruväärses valguses Eino Baskin ühe jaapanlasest tegelaskuju arutlusega, miks on Nõukogude Liidus nii suured kätekuivatusmasinad, aga Jaapanis on palju väiksemad, kuigi teevad sama töö ära. Too jaapanlane jõudis järeldusele, et nõukogude inimesele on kätekuivatamine kollektiivne tegevus: kollektiivne kätepesemine ja pärast seda kollektiivne kätekuivatamine. Sellepärast ongi nõukogude inimestele mõeldud kätekuivatusmasinad nii suured.

Otseselt teema kohta ütleksin aga, et päris mölakad saavad vist olla ainult ülemused, kes suudavad midagi sellist pakkuda, mida mõni töötaja oma arust mujalt ei saa. Mingitmoodi oskas näiteks Steve Jobs Apple'is midagi sellist pakkuda (väljakutseid või?). Sellise ülemuse juures on taolised töötajad nagu pärisorjad, kuigi kahtlustan ka mingit annust masohhismi. Kui aga jutt on teistest töötajatest peale ülemuse, siis võiks töökollektiivi komplekteerida inimestega, kes sobivad omavahel. Inimene, kes mõne inimesega käitub inetult, on teisega päris kena. Klienditeenindaja peaks muidugi kõigiga enam-vähem kena olema, kuid IT inimene ehk mitte. Tänapäeval räägitakse palju tiimitööst ja suhtlemisoskusest, kuid minu arust ajavad paljud sel teemal rääkijad segi suhtlemisoskuse ja suhtlemisvaeguse. Minu arust ei ole inimene, kes kogu aeg suhelda tahab seesama, mis hea suhtleja. Palju asju saab üksi palju efektiivsemalt ära teha kui karjaga.

Kokkuvõte: kui tegemist on halva käitumisega ülemusega, siis võiks alluv ju mõelda oma prioriteetidele; kui tegemist on mitteülemusega, siis saaks mõnikord halva käitumise probleemi lahendada sellega, et lasta koos töötada inimestel, kes teineteisega sobivad. Kui inimesed ei sobi kokku, siis katkeb ikka kellegi kannatus.

Vabas vormis kirjastiil

Kirjastiili puhul on minu arust oluline üldmulje, vaevalt siin saab koostada nimekirja lubatud arvust vigadest ja siis selle nimekirja järgi kedagi hindama hakata. Sellise üldmulje alused jäävad iga inimese puhul veidi ebamääraseks, kuid kindlasti on need alused erinevatel inimestel erinevad. Võib vist öelda, et meeldivam on suhelda inimestega, kelle üldmulje millestki (ka muudest asjadest kui ainult kirjastiilist) kujuneb enam-vähem samadel alustel.

Üldmuljet mõjutab ka sõnavara rikkus. Inimsööja Ellotška Ilfi ja Petrovi romaanist "12 tooli" sai hakkama 30 sõnaga (võrdluseks väideti, et "suguharu "Mumbo-Jumbo" neegri sõnavara koosneb 300 sõnast"). Ilmselt oleks väga tüütu taolise inimesega suhelda.

Küllap saab inimese kirjastiili järgi inimesi hinnata analoogselt sellega, kuidas hinnata nt matemaatikaülesannete lahenduskäike: tehakse vahet n-ö näpuvigadel ja sisulistel vigadel. Näiteks inimene, kes ütleb, et 2 + 2 = 5 eksib ehk samuti vähem kui inimene, kes ütleb, et 2 + 2 = vahukompvek. Korrektne kirjastiil (vanasti võis seda kohata raamatutes) räägib muidugi ka inimese iseloomust - küllap sellest, et ta on enda suhtes nõudlik. Ei saa küll välistada, et kirjastiil on ka ainus, milles ta enda suhtes nõudlik on. Aga kui inimene kirjutab lohakalt, siis võib vabalt olla tegemist eneseimetlejaga. Kui inimene kirjutab või räägib stiilis "Bitte sitzen Puupinken, Vedrusohva njetu!", siis on vist tegemist eputaja või snoobiga (tänapäeval eputatakse inglise keelega).

Nii et lisaks enam-vähem grammatilisele korrektsusele tähendab kirjastiil ka palju muid asju. Grammatilise korrektsusega on see häda ka, et reeglid ju muutuvad. Ma näiteks ei tea, kas praegu on õige kirjutada "Tallinna kilud" või "tallinna kilud".

Öeldu oli muidugi sellise vabas vormis kirjastiili kohta. Mõne kantseleitöötaja ametikirja puhul ootaks muidugi formaalset ja korrektset kirjaviisi. Sinna vist peaksid kuuluma ka "Lugupidamisega..." jms formaalsused.

Dumbjuuseri mõistest

Dambjuuseri mõiste vajab minu arust päris palju selgitamist. Dambjuuser (ingl dumbuser) tähendab sõnasõnalt ilmselt võhikut (rumalkasutajat). Iseasi on, millises kontekstis seda sõna kasutada. Mida näiteks arvata raamatutest pealkirjadega „Nietzsche for Dummies“ (e.k „Nietzsche võhikutele“) ja „Digitaalne fotograafia võhikutele“? Kes neid ostaks? Ilmselt ostaks neid inimene, kellel on olnud kokkupuuteid ülbikutest „asjatundjatega“, kes on neile „selgeks teinud“, kui lollid nad on. Nüüd ootab see inimene, et keegi ehk oskaks seletada temale mõnda asja „inimkeeles“.

Võimalik, et raamatute pealkirjades sisalduv sõna „võhik“ kannab ka teistsuguseid reklaamieesmärke, kuid mainitu on kindlasti oluline. Psühholoogiline lõhe teadjate ja mitteteadjate vahel seisnebki selles, et esimesed ei suuda oma teadmisi edasi anda. Täiesti tuttav olukord, täiesti tuttav tunne. Eesti keeles ilmunud raamatus „Avalik esinemine. Käsiraamat“ (pealkiri inglise keeles: „Public Speaking for Dummies“ ehk „Avalik esinemine võhikutele“) on soovitus, et publiku nakatamiseks mingi tundega ei tohi kohe jube tundeline olla, vaid tuleb valmistada publik järkjärguliselt ette selleks tundeks. Võrdlus on toodud selline: kui hobune tohutu jõuga hakkaks vankrit vedama, siis oleks tulemuseks hoopis vankri aisade purunemine, mitte vankri kiire liikumahakkamine. Sama seaduspärasusega peaksid arvestama ka teadjad inimesed igas valdkonnas: ära hakka kohe „särama“ oma teadmistega.

Vähemalt arvutiasjanduses on minu arust lõhe teadjate ning mitteteadjate vahel väga suur ning seega uuriksin enne lähemalt, miks keegi ennast või kedagi teist dambjuuseriks nimetab. Analoogia on siin arvatavasti kellegi nimetamisega „blondiiniks“. Mõni naine võib end nimetada blondiiniks provokatsioonina, kui kohtab ülbikut isast „asjatundjat“, mõni aga lihtsalt kavala nõksuna, sest kui sa nimetad end abituks, lolliks jne, siis teatud tüüpi isastes tärkab hoolitsusinstinkt (sama võib toimuda ka mehe puhul, kes tunnistab oma võhiklust mingis „naistevärgis“ ning pälvib sellega mõne naise heakskiidu ja hoolitsusinstinkti).

Kui rääkida konkreetsemalt dambjuuserist arvutikasutajana, siis näiteks esitluses „Klavitatuuri ja tooli vahel: kuidas ravida dambjuuserit?“ pakutakse välja viise, kuidas sellise inimesega suhelda. Dambjuuseril diagnoositakse järgmised tunnused: IT kramp, võõras keskkond, laiskus, õpitud abitus, paranoia, sinisilmsus, mõttekramp, oskamatus. Lisaks tuuakse esile ka asjad, mis dambjuuseri olukorda raskendavad: üleolev halvustaja (minu eelnevas jutus esinenud ülbikust „asjatundja“) ning programmi kehv disain või kasutajaliides.

Põhimõtteliselt võib iga inimene sattuda olukorda, kus ta osutub dambjuuseriks. Üks staliniaegne anekdoot räägib juudist, kes vangilaagris uuris labidat, et kust selle mootor käima pannakse. Teised irvitasid: kes on enne näinud mootoriga töötavat labidat. Juut aga küsis vastu: kes on enne näinud labidaga töötavat juuti?

Üldiselt on mainitud esitlus minu jaoks täiesti sobivas toonis kirjutatud: keegi pole lootusetult loll, vaid teatud tingimustes on inimesel tekkinud n-ö destruktiivne hoiak. Näiteks on üks slaid sellise tekstiga:

Diagnoos: üleolev halvustaja

Ülbe suhtumine „endast nõrgematesse“

Asjatundja viitsimatus teisi harida.

Näide:

Dumbjuuser: „Kuidas ma saaksin...?“

Ülbe guru: „RTFM“ (ehk „read the fucking manual“).

Ravi: suhtumist muuta või suhtlemine keelata.

Kokkuvõtvalt on aga seal esitluses öeldud:

„Suhtuge dambjuuseritesse mõistvalt. Selgitage rahulikult probleemi olemust ja lahendust. Andke talle aega seda kõike seedida. ... ja kõik võib veel hästi minna!“

Mis puutub dumbjuuseri seosesse arvutikasutamise ohtudega, siis ma näen siin analoogiat inimeste hättasattumisega muudes valdkondades, mis pole üldse arvutitega seotud: peamised kaitsjad on ikkagi n-ö terve mõistus ja elukogemus. Noortel seda kuigi palju veel olla ei saagi, täiskasvanutel aga juba võiks olla.